3-14-50767/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

05. november 2014; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-50767 Haldusasi

Y. A kaebus Politseija Piirivalveameti 09.04.2014 otsuse nr 15.3- 6/19774-4 tühistamise ja Eestist eemal viibimise registreerimise taotluse uue läbivaatamise kohustamise nõudes Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – Y. A, lepinguline esindaja A L; Vastustaja – Politseija Piirvalveamet, volitatud esindaja Jelena Pribõslavskaja RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 05.11.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti 09.04.2014 otsusega keelduti Y. A Eestist eemal viibimise registreerimisest välismaalaste seaduse § 2531 punktide 1 ja 2 alusel (tl 63).

2. Y A esitas 09.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti 09.04.2014 otsuse nr 15.3-6/19774-4 tühistamise ja Eestist eemal viibimise registreerimise taotluse uue läbivaatamise kohustamise nõudes.

3. Tallinna Halduskohtu 21.05.2014 määrusega võeti Y. A kaebus menetlusse ning küsiti Politseija Piirivalveametilt kui vastustajalt seisukohta (tl 23).

4. Tallinna Halduskohtu 30.09.2014 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

5. Y. A taotleb Politseija Piirivalveameti 09.04.2014 otsuse nr 15.3-6/19774-4 tühistamist ning Politseija Piirivalveameti kohustamist kaebaja Eestist eemal viibimise registreerimise taotluse uueks läbivaatamiseks.

6. Y. A on seisukohal, et Politseija Piirivalveameti vaidlustatud otsus on vastuolus seadusega, kaalutlusvigadega, riivab eraelu puutumatust ning elukoha ja töökoha valimise vabadust.

7. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole Eestist eemalviibimise registreerimise taotluse läbivaatamisel kaalunud välisriigis töötamise põhjust. Kaebaja on kirjutanud enda 11.02.2014 vastuskirjas, et töötas alates 13.02.1992 kuni 01.02.2000 Ida-Virumaa Politseiprefektuuri arestimaja juhatajana. 46-aastasena ei suutnud kaebaja leida enam oma kvalifiksatsioonile vastavat töökohta Eestis ning oli sunnitud otsima tööd välisriigis. Kui kaebajale oleks Eesti kodakondsus antud, oleks ta jätkanud tööd Ida- Virumaa Politseiprefektuuri arestimaja juhataja ametikohal.

8. Kaebaja arvates, ei ole Politseija Piirivalveamet hinnanud ega võtnud arvesse asjaolu, et kaebaja kodumaa on Eesti. Kaebaja hinnangul ei saa järeldada, et tema elukorraldus on seotud Venemaaga ainuüksi põhjusel, et ta on enda abielu registreerinud välisriigis ning et ta viibis ajavahemikul 20.03.2010 -16.12.2013 Eestis kokku 46 päeva. Kaebaja elas Eesti territooriumil ja Eesti Vabariigis kokku rohkem aastaid, kui Venemaa territooriumil. Seadus ei defineeri mida tähendab ajutine viibimine välismaal, seega peaks haldusorgan lähtuma siinkohal erandjuhtumist ja kaaluma kõiki asjaolusid. Kaebaja loeb enda töötamist Venemaal ajutiseks, seega peab ta registreerima enda Eestist eemalviibimist VMS § 252 lg 1 ja § 253 kohaselt.

9. Politseija Piirivalveameti järeldus sellest, et kaebaja eemalviibimine on püsiva iseloomuga ja keeldumine Eestist eemalviibimise registreerimisest, kujutab tõsist riivet kaebaja eraelu puutumatusele, kaebaja õigust vabalt valida elukutset ja töökohta ning elukohta.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Politseija Piirivalveamet on seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, proportsionaalne ning põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus.

11. Vastustaja hinnangul ei riiva Eestist eemal viibimise registreerimisest keeldumine kaebaja õigust eraelu puutumatusele ning tööja elukoha valikule. Y. A on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes omab alates 28.06.1993 pikaajalise elaniku elamisluba Eestis. Taotluse läbivaatamisel ilmnes, et kaebaja Eestist eemal viibimine ei ole ajutise iseloomuga ning kaebaja elukorraldus on püsivalt seotud Venemaaga. Y. Ai abielu on registreeritud välisriigis ja tema abikaasa M A elab püsivalt Venemaal. Samuti on Y. Aile väljastatud välisriigis Venemaa Föderatsiooni kodaniku pass nr 705217318 kehtivusega alates 11.02.2010 - 11.02.2015. Taotlusele lisatud tõendist (13.08.2009 käskkiri nr 3-K) nähtub, et alates 14.08.2009 töötab kaebaja Venemaal. Varasemalt on Y. A oma Eestist eemal viibimise registreerinud kahel korral – alates 13.12.2004 - 13.12.2005 isiklikel põhjustel ning alates 01.04.2006 - 31.12.2006 seoses komandeeringuga. Alates 2007. aastast ei ole kaebaja oma eemal viibimisi registreerinud, kuid piiriületuste andmebaasi andmete kohaselt on kaebaja alates 2007 Eestis viibinud vaid üksikutel päevadel.

12. Vastustaja teavitas kaebajat 30.01.2014 keeldumise aluseks olevatest asjaoludest ning andis võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Selles, et kaebaja Eestist eemal viibimine ei ole põhjendatud ning taotluses toodud asjaolusid ei saa pidada mõjuvateks põhjusteks, mis tingiksid Eestist eemal viibimise registreerimise taotluse rahuldamist, jõudis haldusorgan järeldusele alles peale seda kui oli tutvunud kaebaja esitatud arvamuse ja vastuväidetega ning kaalunud kogumis kõiki asjaolusid, motiive ja eesmärke.

13. Vastustaja on kaalutlusõigust teostanud õigesti. VMS § 253 puhul ei ole tegemist imperatiivse sättega, mis omakorda tähendab, et haldusorganile on jäetud kaalutlusruum selle sätte kohaldamisel. Välismaalase Eestist eemal viibimise registreerimise eelduseks on eemal viibimise ajutine iseloom. Eestist eemal viibimise registreerimisest keeldumise õiguslikud alused on sätestatud VMS §-s 2531, mille kohaselt võib keelduda eemal viibimise registreerimisest, kui välismaalase kavandatav Eestist eemal viibimine ei ole põhjendatud või välismaalase kavandatav Eestist eemal viibimine ei võimalda täita elamisloa andmise eesmärki. Kuna kaebaja elab ja töötab Venemaal alates 2000. aastast, tema abikaasa M A elab püsivalt Venemaal ja kaebaja ei viibi püsivalt Eestis, siis on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et Y. A elukorraldus on püsivalt seotud Venemaaga. Kaebaja küll omab registreeritud elukohta Eestis ning aeg-ajalt külastab oma kodumaad, kuid seda ei saa pidada püsivaks Eestis viibimiseks.

14. Vastustaja hinnangul ei saa eemal viibimist, olukorras, kus kaebaja elab ja töötab Venemaal alates 2000.

aastast, pidada ka lühiajaliseks. Kaebuse esitaja huvikese on üle viidud välisriiki. Politseija Piirivalveametile

esitatud vastuskirjast nr 15.3-6/19774-2 nähtub, et kaebaja ei tea täpselt, millal kavatseb Eestisse naasta (orienteeruvalt 5 aasta jooksul). Kaebajaga on Venemaal sõlmitud tähtajatu tööleping. Vastustaja on seega õiguspäraselt asunud seisukohale, et kaebaja Eestist eemal viibimine ei ole ajutise iseloomuga.

15. Kaebaja on küll viidanud põhiseadusele, kuid ei ole nimetanud, mismoodi Eestist eemal viibimise

registreerimisest keeldumine takistab põhiõiguste teostamist. Eestis seaduslikult viibival isikul on õigus vabalt

liikuda ja elukohta valida üksnes riigisiseselt või Euroopa Liidu territooriumil. Vaba liikumise põhimõte kolmandatele riikidele ei laiene. Jääb arusaamatuks, kuidas riivab Eestist eemal viibimise registreerimisest keeldumine kaebaja õigust eraelu puutumatusele. Y. A elab perekonnaelu Venemaal.

16. Y. Ai Eestist eemal viibimise registreerimisest keeldumine ei riku tema põhiseadusega kaitstavaid õigusi, kuna kaebajalt ei võeta ära Eestis viibimiseks vajalikku seaduslikku alust. Y. Ail on kehtiv pikaajalise elaniku elamisluba Eestis, mis annab talle õiguse kodumaal elada. Vaatamata sellele, et kaebuse esitaja töötab ja elab püsivalt Venemaal, puudub alus tema elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Politseija Piirivalveameti piiriületuste andmebaasi andmete kohaselt külastab Y. A aeg-ajalt Eestit (keskeltläbi 3-4 korda aastas), mistõttu ei kuulu VMS § 241 lg 2 p 2 tema suhtes kohaldamisele.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politseija Piirivalveameti 09.04.2014 otsust nr 15.3- 6/19774-4, millega keelduti kaebaja Eestist eemal viibimise registreerimisest. Haldusakti andmise alusena on viidatud välismaalaste seaduse § 2531 punktidele 1 ja 2, mille kohaselt võib välismaalase Eestist eemal viibimise registreerimisest keelduda kui välismaalase kavandatav Eestist eemal viibimine ei ole põhjendatud või kui see ei võimalda täita elamisloa andmise eesmärki. Vastustaja hinnangul ei olnud kaebaja Eestist eemal viibimise registreerimise taotlus põhjendatud ja ei võimaldanud täita elamisloa andmise eesmärki. Nimetatud otsustuse õiguslik tähendus ja tagajärg väljendub selles, et tulenevalt VMS §-st 254 ei saa taolisel juhul kavandatavat Eestist eemal viibimist püsivalt Eestis elatud aja hulka lugeda ning seda on vaidlustatud haldusaktis kaebajale ühtlasi ka selgitatud.

18. Kaebaja esitas Eestist eemal viibimise registreerimise taotluse 11.12.2013 seoses töötamisega Venemaal. Taotluse esitamise järgselt leidis aset Politseija Piirivalveameti poolne haldusmenetlus, mille käigus võimaldati taotlejal veel ka vastavaid asjaolusid täpsustada ning vastustaja esialgse keelduva sisuga seisukoha osas arvamust avaldada. Faktilistes aspektides menetlusosaliste vahel sisulist või põhimõttelist vaidlust isegi ei ole. Poolte erinev lähenemisnurk taandub peamiselt küsimustele, kas kavandatud eemal viibimist Eestist võis lugeda ajutiseks või mitte, kas välisriigis töötamise põhjuseid on piisavalt kaalutud, kas keelduva otsustusega sekkuti ebaproportsionaalselt kaebaja eraellu, kas põhiseadusega kaitstavad õigused on tagatud ja kas haldusakt on ilma kaalutlusvigadeta ning piisavalt motiveeritud. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul protsessiosaliste positsioone hinnata ning seda peamiselt haldusmenetluse seaduse paragrahvis 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eelduste täidetavuse kontekstis.

19. Eestist eemal viibimise registreerimise õiguslikud alused on sätestatud välismaalaste seaduse §-s

253. Politseija Piirivalveamet võib välismaalase Eestist eemal viibimise registreerida, kui välismaalane kavatseb viibida ajutiselt välismaal õppimise, töötamise ja välisriigi relvajõududes ajateenistuses viibimise eesmärgil või muul ajutise iseloomuga põhjusel, mis eeldab välismaalase Eestist eemal viibimist. Nähtuvalt 11.12.2013 esitatud taotlusest soovis kaebaja registreerida Eestist eemal viibimist ajavahemikul 11.12.2013 kuni 07.11.2015. Iseenesest on see välismaalaste seaduse §-s

255 sätestatud kahe aastase piirtähtajaga kooskõlas, kuid vastustaja asus seisukohale, et antud juhul oleks see tähendanud sisuliselt püsivat Venemaal elamist ning olemasoleva elamisloa eesmärgi eiramist. Seejuures tugines vastustaja asjaolule, et Y. A on registreerinud oma abielu välisriigis, et ta töötab Venemaal alates 14.08.2009 ja viibis ajavahemikul 20.03.2010 kuni 16.12.2013 Eestis kokku (ainult) 46 päeva. Varasemalt esitatud Eestist eemal viibimise taotluste pinnalt järeldas vastustaja, et tegelikult on kaebaja elukorraldus seotud püsivalt Venemaaga isegi alates 2004. aastast. Nendes asjaoludes kui sellistes menetlusosaliste vahel tegelikult vaidlust ka ei ole, kuid kaebaja leiab, et kokkuvõttes on ta elanud Eestis kauem kui Venemaal, et tööd oli raske leida, mistõttu oli vaja seda välisriigis otsida, et see on ajutise iseloomuga ja et haldusorgan ei ole selles suhtes kõiki argumente vajalikul määral kaalunud.

20. Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Kaebaja väidab, et kokkuvõttes on ta elanud Eestis kauem kui Venemaal, kuid see ei ole käesoleva vaidluse puhul tähenduslik, sest vaidlustatud haldusakt on antud lähtuvalt välismaalaste seaduse vastavatest sätetest ja eelnimetatud seaduse tähenduses on kaebuse esitaja puhul tegemist siiski välismaalasega. Kaebajale on väljastatud pikaajalise elaniku elamisluba ning selles vaidlust ei ole. Elamisloa andmisel omakorda on arvestatud loa andmist tinginud eesmärkidega ning sellega, et üldjuhul tuleks elada riigis suhteliselt püsivalt.

Antud juhul ei ole aga küsimus elamisloas, vaid Eestist eemal viibimise registreerimise õiguslike aluste olemasolus ning taolise registreerimise lubatavuses lähtuvalt sellekohaste aluste olemasolust või nende puudumisest. Põhimõtteliselt võib välismaalase Eestist eemal viibimise töötamise eesmärgil registreerida, kuid see peaks olema ajutise iseloomuga. Keskne küsimus väljendubki antud juhul selles, kas vastustaja poolt esile toodud taustsituatsiooni arvestades saab järjekordset ning ligikaudu kaheaastast eemal viibimist enam ajutiseks pidada.

Vastustaja kaalutlusruum on suhteliselt väike, kui tegemist oleks esmakordse taotlusega, aga iga järgneva pikemaajalise eemal viibimise taotluse puhul tõusetub järjest enam küsimus varasemalt väljastatud elamisloa vajalikkusest ning selle andmise eesmärkide täidetavusest. Antud juhul on vastustaja pidanud keelduva otsustuse juures küllalt tähenduslikuks asjaolu, et kaebaja viibis ajavahemikul 20.03.2010 kuni 16.12.2013 Eestis ainult 46 päeva ja et tegelikult on kaebaja elukorraldus seotud püsivalt Venemaaga (hiljemalt) 2004. aastast alates.

Politseija Piirivalveameti kirjalikus vastuses on veel märgitud, et alates 2007. aastast ei ole kaebaja oma eemal viibimisi registreerinud ning Eestis on oldud (vahepealsel perioodil) vaid üksikutel päevadel. Viidatud on ka sellele, et abielu registreerimine toimus välisriigis, kuid see ei ole olnud esmatähtis. Vastustaja on nimetanud abielu välismaal registreerimist ja abikaasa püsivalt Venemaal elamist pigem täiendava lisaargumendina, mis pidi (kaudselt) veelkord kinnitama, et Eestist eemal viibimist ei saa praegu vaadelda ajutisena. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et taolises olukorras on Eestist eemal viibimise registreerimisest keeldumine lähtuvalt VMS § 2531 põhjendatud.

Seonduvalt eelnimetatuga on haldusakti ka piisavalt motiveeritud ning olulisi kaalutlusvigu sellest ei nähtu. Politseija Piirivalveameti 09.04.2014 otsuses on küll märgitud, et PPA andmetel ei ole Y. Ail ka Eestis sugulasi, mis ei ole kaebaja sellekohaste vastuväidete pinnalt vaadatuna siiski täpne, kuid see ei too kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist. Vastustaja jaoks ei olnud see siiski põhiaspekt. Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei too väiksemad menetluslikud eksimused või ebatäpsused või vaieldavused kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist kui need ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist.

Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et põhiseadusega kaitstavate õiguste riivet antud juhul ei nähtu, samuti ei ole sekkutud kaebaja eraellu. Siinkohal peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et vaidluse all ei ole elamisloa küsimus. Politseija Piirivalveamet märkis kaebuse kohta esitatud kirjalikes vastuväidetes, et Y. Ai pikaealise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseid ei ole ilmnenud. Tegemist on üksnes Eestist eemal viibimise registreerimisest keeldumisega, kusjuures välismaalaste seaduse paragrahvide 253 ja 2531 alusel tulebki vastustajal kõiki vastavaid asjaolusid kaaluda ning taolisele seisukohale asuda kui välismaal viibimine ei oleks vaadeldav enam ajutisena ja kui see ei oleks kooskõlas varasemalt antud pikaajalise elaniku elamisloa üldiste eesmärkidega.

Seega jääb kaebus Politseija Piirivalveameti 09.04.2014 otsuse nr 15.3-6/19774-4 tühistamise nõudes rahuldamata. Arvestades asjaolu, et haldusakti tühistamiseks ei ole alust, ei saa rahuldada ka kaebaja vastupidisel eeldusel põhinevat ning Eestist eemal viibimise taotluse uue läbivaatamise kohustamisele suunatud nõuet.

21. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik