3-14-411/16 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-411

Otsuse kuupäev

05. november 2014, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi V.Si kaebus Ida-Viru maavanema 20.02.2014 korralduse nr 1.1/2014/44 tühistamiseks

Menetlusvorm

Menetlusosalised Kirjalik menetlus

Kaebaja V.S ja tema lepinguline esindaja Marika Rindemaa Vastustaja Ida-Viru maavanem Andres Noormägi

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada kohtuotsusele apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 05. detsembril 2014. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist istungil, võib ringkonnakohus apellatsiooni lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18.11.2013 esitas V.S (isikukood 35911042212) Ida-Viru Maavalitsusele taotluse kinnistu Sofia 49802:002:0397 Rajaküla küla, Mäetaguse vald, Ida-Virumaa (Liini talu) kasutusvalduses oleva maa omandamiseks ( tl 115 ).

2. Ida-Viru maavanema 20.02.2014 korraldusega nr 1-1/2014/44 keelduti kaebajale tema kasutusvalduses oleva Võsu kinnistu võõrandamisest ning lõpetati kasutusvalduse seadmise leping.

3. Kuna taotluses esinesid puudused (vale kinnistu nimi, tasumata riigilõiv, põllumajanduslikku tootmist tõendavate dokumentide puudumine), saatis vastustaja kaebajale 29.11.2013 kirja nr 8-3/2013/4433-2 ,,Taotluse puuduste kõrvaldamine“, milles viitas taotluses esinevatele puudustele. Nimetatud kirjas selgitas vastustaja kaebajale muuhulgas ka seda, milliste seadusest tulenevate tingimuste täitmist taotluse menetlemisel kontrollitakse (MaaRKMOS § 8 lg 1 tingimused olid välja kirjutatud) ning tähtajaga 12.12.2013 paluti kaebajal esitada vastustajale järgmised dokumendid:

korrektne avaldus (õige kinnistu nimega), riigilõivu tasumist tõendav dokument, selgitus, kuidas konkreetselt on kinnistut kasutatud ning sellel kinnistul põllumajandusliku tootmisega tegelemist ning maa sihtotstarbelist kasutamist tõendavad dokumendid, muuhulgas ka tuludeklaratsiooni E-vorm 2007-2012 aastate kohta ja põlluraamatu koopia, kinnitus, et kasutusvalduses olevat maad ei ole kasutusvalduse ajal antud kasutamiseks teistele isikutele.

4. 09.12.2013 esitas kaebaja puuduste kõrvaldamise korras uue taotluse kasutusvalduses oleva maa omandamiseks ning selgituse, milles teatas, et on kasutusvalduses olevat maad alates 2007 aastast kuni käesoleva ajani ainult niitnud, PRIA-lt toetusi sellele maale taotlenud ei ole, järgmisel aastal on plaanis maal midagi kasvatama hakata, põlluraamatut ei oma ning maad teistele isikutele kasutada andnud ei ole.

5. 15.12.2013 esitas kaebaja e-kirjaga täiendavalt riigilõivu tasumist tõendava dokumendi ja tuludeklaratsioonide E-vormid aastate 2007-2012 kohta. Esitatud tuludeklaratsioonid ei kajasta, et kaebajal oleks aastatel 2007-2012 olnud ettevõtlusega seoses mingeid tulusid või kulusid.

6. Vaidlustatud korraldus toimetati kaebajale kätte 14.04.2014. 14.05.2014 esitas kaebaja V.S kaebuse Ida-Viru maavanema 20.02.2014 korralduse nr 1.1/2014/44 tühistamiseks. Tartu Halduskohtu 21.05.2014 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ning kohustas kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Kaebaja kõrvaldas kaebuses esinenud puudused ning kohus võttis määrusega kaebuse menetlusse. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS, VASTUSTAJA VASTUVÄITED

7. Kaebuse kohaselt on kaebaja taotluse rahuldamata jätmise ja maa kasutusvalduse lepingu lõpetamise põhjuseks asjaolu, et ta väidetavalt ei tegelenud maa kasutamise ajal põllumajandusliku tootmisega. Kaebaja selle seisukohaga ei nõustu ning väidab, et tema tegeles kogu kasutusvalduse seadmise lepingu kehtivuse aja jooksul põllumajandusliku tootmisega (kasvatas kartulit müügiks). Kaebaja eeldab, et tema kehva riigikeele oskuse tõttu ei saanud vastustaja nendevahelisest kirjavahetusest õigesti aru, et kaebaja ikkagi tegeleb põllumajandusliku tootmisega. Samuti riigikeele oskamatuse pärast puudus kaebajal võimalus esitada vastustajale oma väiteid kinnitavaid tõendeid. Kaebaja väidab, et tema arusaamisel pidi ta vastustajale esitatud taotluses märkima seda, kuidas ta hakkab maad tulevikus kasutama, mitte seda, mis viisil ta kasutas nimetatud maad lepingu kehtivuse ajal. Vastustaja ei selgitanud kaebajale, et tal tuli kinnitada hoopis maatüki sihtotstarbelist kasutamist. Eeltoodu alusel palub kaebaja kohtul tühistada Ida-Viru maavanema 20.02.2014 korraldus nr 1.1/2014/44.

8. Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja kinnitusel 18.11.2013 esitas kaebaja vastustajale (hiljem puuduste kõrvaldamise korras täiendatud) taotluse kasutusvalduses oleva maa omandamiseks. Esitatud taotluses teatas kaebaja sõnaselgelt vastustajale, et tema kasutuses olevat maad on alates 2007. aastast kuni käesoleva ajani ainult niidetud, PRIA-lt toetusi sellele maale taotletud ei ole, järgmisel aastal on plaanis maal midagi kasvatama hakata, aga samuti seda, et kaebaja põlluraamatut ei oma ning maad teisele isikutele ei ole kasutusele andnud.

Lisaks eelpoolnimetatule esitas kaebaja tuludeklaratsioonide E-vormid aastate 2007- 2012 kohta. Vastustajale esitatud tuludeklaratsioonid ei kajastanud, et kaebajal oleks aastatel 2007-2012 olnud seoses ettevõtlusega mingeid tulusid või kulusid. 30.01.2014 edastas vastustaja kaebajale kirja nr 8-3/2014/792-1 „Arvamuse nõue“, milles selgitas kaebajale, et seni esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja ei ole tegelenud kasutusvalduses oleval maatükil põllumajandusliku tootmisega, mis annab aluse kasutusvalduse seadmise lepingu lõpetamiseks. Nimetatud kirjas andis vastustaja kaebajale võimaluse lisaks arvamuse esitamisele esitada kuni 10.02.2014 vastustajale dokumendid, mis tõendavad põllumajandusliku tootmisega tegelemist. 16.02.2014 esitas kaebaja omapoolse arvamuse ning seisukoha, milles selgitas, et läheb 2016. aastal pensionile ning kavatseb siis hakata tegelema põllumajandusega. Kaebaja ei esitanud mitte ühtegi tõendit, mis oleks viidanud tema poolt põllumajandusliku tootmisega tegelemisele kasutusvalduses oleval maal aastatel 2007-2012.

9. Tuginedes eeltoodule, leiab vastustaja, et kaebaja poolt juba kohtumenetluses esitatud põllumajandusliku tootmist kinnitavad tõendid (põlluraamat, müügiarved, kassa sissetuleku orderid ning parandatud tuludeklaratsioonid) on tagantjärgi meelega loodud ja nende eesmärgiks on päästa olukorda. Nimetatud tõendite ümberlükkamiseks on vastustaja palvel Mäetaguse Vallavalitsuse maakorraldaja poolt tehtud fotod, millelt on näha, et kaebuses esitatud väide kevadkünni ning nisu külvamisega tehtud suurte kulutuste kohta ei vasta tõele. Fotode kohaselt on tegemist loodusliku rohumaaga, millel on näha ainult väikest käsitsi üles kaevatud maad (umbes paarkümmend meetrit). Vastustaja ei pea kaebaja poolt esitatud tõendeid usutavateks ning leiab, et kaebusele lisatud põlluraamatu koopiad, kassa sissetuleku orderid, müügiarved ning maamaksu tasumist tõendavad arved tuleb vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg-le 2 tagastada, kui asjas tähtsust mitteomavad tõendid. Eeltoodu alusel palub vastustaja kohtul jätta kaebus rahuldamata ning tekkinud menetluskulud kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

10. Vastustaja 20.02.2014 korraldusega nr 1.1/2014/44 jäeti kaebaja poolt esitatud taotlused (Mäetaguse vallas Raeküla külas asuva Võsu maaüksuse omandisse saamiseks) rahuldamata ning lõpetati 23.01.2007 korralduse nr 114 alusel kaebajaga sõlmitud maa kasutamise leping. Taotluste rahuldamata jätmise ja maa kasutamislepingu lõpetamise aluseks oli asjaolu, et haldusmenetluses tuvastatud andmetel ei tegelenud kaebaja nimetatud maatükil kasutamislepingu kehtivuse ajal põllumajandusliku tootmisega vastavalt MaaRkMOS § 4 lg 1 pde-le 1 ja 1.

11. Esitatud kaebuses teatas kaebaja kohtule, et ta ei nõustu vaidlustatavas haldusaktis välja toodud asjaoluga, et väidetavalt tema, olles füüsilisest isikust ettevõtja, ei tegelnud Võsu kinnistul põllumajandusliku tootmisega. Kaebaja sõnul maa kasutamislepingu kehtivuse ajal tegeles ta nimetatud maatükil põllumajandusliku tootmisega (kasvatas kartulit müügiks) ning esitas kohtule oma väidet kinnitavaid tõendid (põlluraamat, müügiarved, kassa sissetuleku orderid ning parandatud tuludeklaratsioonid). Haldusmenetluses vajalike tõendite esitamata jätmist põhjendas kaebaja riigikeele oskamatusega.

12. Tulenevalt haldusasja materjalidest, seisneb poolte vaheline vaidlus selles, kas kaebaja poolt alles käesolevas halduskohtumenetluses esitatud uute tõendite põhjal saab kummutada juba väljastatud haldusakti õiguspärasust. Seega, tuleb kohtul esmalt tuvastada, kas kaebajal oli õigus kohtumenetluses esitada uusi tõendeid sellest hoolimata, et enne vaidlustatava haldusakti tegemist tõendeid ei esitatud, kuigi neid korduvalt nõuti.

13. Halduskohus märgib, et haldusmenetlus lõpeb haldusakti väljastamisega. Seetõttu olulise tähendusega asjaolude väljaselgitamisel on haldusorganil menetlusse kaasamise kohustus (HMS § 35 lg 2), selgitamiskohustus (HMS § 36), ärakuulamiskohustus (HMS § 40 lg 2), uurimispõhimõte ja hea haldustava järgimise kohustus (HMS § 6), aga samuti õigus nõuda menetlusosalistelt tõendite ja andmete esitamist (HMS § 38). Haldusmenetluses välja selgitatud asjaolud võetakse arvesse haldusakti väljastamisel, eriti siis, kui tegemist on adressaati koormava haldusaktiga. Seega, haldusorgani eelpoolnimetatud kohustuste hoolika täitmise korral kogutud tõendeid saab lugeda usaldusväärseteks tõenditeks ning sellega piirduda, analüüsides haldusakti õiguspärasust. Vastasel juhul kaob haldusmenetluses nõuetekohaselt kogutud tõendite põhjal langetatud haldusaktidel õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete tagamise funktsioon, seda enam olukorras, kus isik, kelle õigusi haldusakt võiks puudutada, kas meelega või oma hooletuse tõttu ei esita haldusorgani korduval nõudel asja otsustava tähendusega teavet või tõendeid ning hakkab sellele teabele või tõendile viitama alles kohtumenetluses. Seega, kirjeldatud olukorras puudub haldusorganil igasugune võimalus arvestada alles kohtumenetluses esitatud tõenditega ning ta peab lähtuma vaid sellest teabest või tõenditest, mis oli kogutud seaduspäraste menetlustoimingute käigus. Järelikult ei oleks õige asuda seisukohale, et isik saaks tugineda halduskohtumenetluses haldusorganile kas meelega või oma hooletuse tõttu jäetud esitamata teabele või tõenditele, mille edastamise vajadust talle korduvalt selgitati.

14. Haldusasja materjalidest järeldub, et 18.11.2013 esitas kaebaja esmase taotluse vastustajale Mäetaguse vallas Raeküla külas asuva Võsu maaüksuse omandisse saamiseks. 18.11.2013 esitatud taotlus oli puudustega ning 29.11.2013 kirjaga nr 8- 3/2013/4433-2 paluti kaebajat muu hulgas selgitada, kuidas konkreetselt oli kinnistut kasutatud. Samuti tuli kaebajal esitada vastustajale dokumendid, mis tõendavad kinnistul põllumajandusliku tootmisega tegelemist ja maa sihtotstarbelist kasutamist. Vastustaja selgitas kaebajale, et kinnistul põllumajandusliku tootmisega tegelemist ja maa sihtotstarbelist kasutamist tõendavateks dokumentideks on muu hulgas tuludeklaratsioonide E-vorm 2007-2012 aastate kohta ja põlluraamatu koopiad (tl 117). 09.12.2013 vastuses vastustaja 29.11.2013 kirjale nr 8-3/2013/4433-2 teatas kaebaja, et tema kasutusvalduses olevat maad oli alates 2007. aastast kuni 09.12.2013 ainult niidetud, põlluraamatut kaebaja ei oma ning maad teisele isikule kasutusele andnud ei ole (tl 119). 30.01.2014 edastas vastustaja kaebajale kirja nr 8-3/2014/792- 1, milles juhtis veelkord kaebaja tähelepanu sellele asjaoludele, et haldusmenetluse käigus esitatud teabe pinnalt (kaebaja 09.12.2013 esitatud selgitus ja tuludeklaratsioonid) on vastustajal seaduslik alus lõpetada kaebajaga sõlmitud maa kasutamise leping, aga samuti andis ta teada, et ei esine 09.12.2013 taotluse rahuldamise alust. Sellel põhjusel andis vastustaja kaebajale täiendava võimaluse kuni 10.02.2014 (vajaduse korral saaks pikendada) esitada dokumendid, mis tõendaksid kaebaja kasutusvalduses oleval maal põllumajandusliku tootmisega tegelemist (tl 140).

16.02.2014 esitas kaebaja vastustajale e-kirja, milles selgitas, et läheb 2016. aastal pensionile ning kavatseb siis hakata tegelema põllumajandusega. Nimetatud e-kirjas ei ole kaebaja esitanud vastustajale põllumajandusliku tootmisega tegelemist kinnitavaid dokumente (tl 142).

15. Eeltoodust nähtub, et haldusmenetluse käigus täitis vastustaja täies ulatuses HMS § 36 lg 1 p-st 3 tuleneva selgitamiskohustuse ning HMS § 40 lg-s 2 sätestatud ka ärakuulamiskohustuse.

16. Kaebaja väidab, kuna tema ei valda riigikeelt piisavalt hästi, siis väidetavalt tekkisid tal vastustaja 29.11.2013 kirja nr 8-3/2013/4433-2 ja 30.01.2014 kirja nr 8- 3/2014/792-1 sisu arusaamisega probleemid. Seetõttu ei olnud tema vastused eelpoolnimetatud vastustaja kirjadele üheselt mõistetavad.

17. Halduskohus ei pea kaebaja neid väiteid usutavateks. Kaebaja poolt 09.12.2013 ja 16.02.2014 esitatud vastustest (eriti 09.12.2013 vastusest) on näha, et kaebaja vastab täpselt 29.11.2013 kirjas nr 8-3/2013/4433-2 esitatud küsimustele, et tema kasutusvalduses olevad maad on alates 2007. aastast kuni 09.12.2013 ainult niidetud, põlluraamatut ei oma ning maad teisele isikule kasutusele andnud ei ole. 16.02.2014 esitatud e-kirjas on samuti antud vastus 30.01.2014 kirjas nr 8-3/2014/792-1 püstitatud küsimusele. Järelikult ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et tema ei saanud vastustaja 29.11.2013 kirja nr 8-3/2013/4433-2 ja 30.01.2014 kirja nr 8-3/2014/792-1 sisust täpselt aru. Isegi juhul, kui kaebajal esineksid raskused kirjade sisust arusaamisega, siis vajalikku hoolt järgides, saaks ta vastuse esitamise tähtaja jooksul pöörduda õigusnõustaja poole, ning oleks saanud küsida vastustaja kirjade täpsemat tõlget ning vajaduse korral ka õigusnõu kirjadele vastamiseks. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud. Seega, tuginedes eelpooltuvastatule, ei pea kohus õigeks vaidlustatava haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel võtta arvesse kaebaja poolt alles kohtumenetluses esitatud tõendeid. Samuti kohus leiab, et juhul, kui ikkagi hinnata kohtule esitatud tõendeid kogumis ning koostoimes kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud selgitustega, siis alles kohtumenetluses esitatud tõendid (põllumajandusliku tootmise tegevuse kohta) tuleb vastavalt HKMS § 62 lg p-le 2 jätta tähelepanuta haldusmenetluses antud selgitustega esinenud ilmselge vastuolu tõttu (RKTKo nr 3-2-1-99-10, 14).

18. Haldusakti õiguspärasusele esitatavad nõuded on sätestatud HMS §-s 54. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kontrollides vaidlustatava haldusakti õiguspärasust, tegi kohus kindlaks, et vaidlustatav haldusakt on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Vastustaja korduvalt selgitas kaebajale, millised täiendavad dokumendid tal tuleb esitada ning andis kaebajale teada nimetatud dokumentide esitamata jätmise korral saabuvast õiguslikust tagajärjest. Samuti enne haldusakti väljaandmist oli kaebajale antud võimalus esitada omapoolne arvamus ja vastuväited, mida ta kasutas. Kaebaja õigusi koormav haldusakt on välja antud selleks pädeva haldusorgani poolt, kirjalikus vormis, põhjendatud ja selge resolutsiooniga.

19. Kohus nõustub vaidlustatavas haldusaktis kaebaja selgituste põhjal tehtud järeldusega, et maa kasutamise ajal alates 2007. aastast kuni 09.12.2013 ei tegelenud kaebaja põllumajandusliku tootmisega MaaRSKMS § 4 lg 1 ja MaaRS § 233 lg 2 mõttes ning seetõttu esineb alus jätta kaebaja taotlus maa omandisse saamiseks rahuldamata ning lõpetada kaebajaga varem sõlmitud maa kasutamise leping. Sellest tulenevalt on vaidlustatav haldusakt kooskõlas seadusliku reservatsiooni (välja antud seaduslikul alusel) ja seaduse ülemuslikkuse põhimõtetega (kooskõlas seadusega) ning haldusakti põhjendatavas osas ei esine diskretsioonivigu. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

20. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)

Ülle Polluks kohtunik