3-13-3/64 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Viive Ligi ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-3 Haldusasi VU kaebus Tallinna Vangla toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot Menetlusosalised Kaebaja – VU Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 09.01.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.01.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-3 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 05.12.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

3-13-3 2(6) tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. VU esitas 10.10.2012 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse.

2. Tallinna Vangla jättis VU-i taotluse 21.12.2012 otsusega nr 5-18/41702-3 rahuldamata.

3. VU esitas 31.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot. Kaebajale tehti haiglas jalaoperatsioon ning 06.09.2012 andis vangla arst kaebajale tõendi, et ta ei või jalutada üle 20 minuti. 08.09.2012 hommikul viidi kaebaja jalutama. Kaebaja näitas vanglaametnik IB-le tõendit, selgitas, et tal on valus käia ja palus, et ta viidaks 20 minuti pärast kambrisse tagasi. Vanglaametnik vastas, et ei juhtu kaebajaga midagi. Kaebaja näitas vanglaametnikule ka oma haava, kuid sellele vaatamata hoiti kaebajat jalutusboksis üle tunni aja.

Sellega näitas vanglaametnik oma võimu, põlgust ja soovi kaebajat alandada. Kaebaja tundis jalutusboksis suurt valu, ta ei saanud käia, seista ega istuda, sest boksis puuduvad pingid. Kaebaja istus räpasel ja täissülitatud betoonpõrandal ning tundis alandatust, solvumist ja valu. Kaebaja nõudis kohe pärast jalutuskäiku meditsiiniõde, sest haav veritses. Haav oli paranemas, kuid pärast jalutuskäiku läks haav lahti. Valu tundis kaebaja mitu päeva, enne kui haav hakkas uuesti paranema. Valu tekitati kaebajale tahtlikult, sest kaebajal oli olemas tõend. 500 eurot on sellise valu ja alanduse eest kohane hüvitis.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja püüab kaebusega õigustada distsipliinirikkumist, mille eest määrati kaebajale 05.10.2012 käskkirjaga karistuseks kartserisse paigutamine 3 ööpäevaks. Käskkiri koostati valvur IB 08.09.2012 ettekande alusel. Vanglale esitatud taotluses märkis kaebaja alternatiivnõudena lahenduse, mille kohaselt kõnealune ametnik vabastataks teenistusest. IB kontrollis kaebaja väiteid arstitõendi kohta. Arstitõendit saab ametnik kontrollida vanglasisese arvutisüsteemi V-kettalt. Kaebajale väljastati tõepoolest 06.09.2012 tõend 20-minutiliseks jalutuskäiguks, kuid intsidendi ajal puudus vanglaametnikul sellele juurdepääs. Kuna ametnikul ei õnnestunud tõendi väljastamist tuvastada, viibis kaebaja jalutuskäigul tund aega.

Arstitõendit oli ametnikul vaja kontrollida, sest seal ei ole allkirja. Vastustaja tunnistab oma eksimust selles, et ei teinud tõendit ametnikule õigeaegselt kättesaadavaks, kuid see ei tähenda, et kaebajale oleks tekkinud kahju. Elektroonilisel meditsiinikaardil on 11.09.2012 kanne, et patsiendil pole liikumiseks mingeid vastunäidustusi. Sellega lõppes 06.09.2012 antud tõendi kehtivus. Tõendi kehtivuse pikkust arvestades saab asuda seisukohale, et kaebaja terviseprobleem ei olnud sedavõrd tõsine, et tunniajase jalutuskäiguga kaasnenuks talle ülemäärane ebamugavus.

Meditsiinikaardil ei ole sissekannet 08.09.2012 kohta. 06.09.2012 sissekandest nähtuvalt määrati kaebajale igapäevane jala sidumine seoses Ida-Tallinna Keskhaiglas teostatud operatsiooniga. Kui 08.09.2012 toimunud sidumine ja valuvaigistite andmine oleks olnud 06.09.2012 määratud igapäevasest sidumisest erinev, nähtuks vastav kanne ka meditsiinikaardilt. 11.09.2012 ei olnud kaebajal liikumiseks mingeid vastunäidustusi. Eelnevast tulenevalt on väheusutav, et isegi kui kaebaja tundis 08.09.2012 jalutusboksis viibimise järel valu, siis oleks see põhjustanud talle sellist ebamugavust, et annaks aluse kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et talle tehti tahtlikult valu. Väärikuse alandamise alla ei asetu igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus ava-

3-13-3 3(6) lik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit väidetavalt tekkinud kahju tõendamiseks. Kaebaja ei ole ka põhjendanud, miks ta hindab mittevaralise kahju väärtuseks

500 eurot. Kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni. Isegi kui kaebaja tundis jalutuskäigu ajal valu, siis on sellest tingitud võimalik tervise halvenemine käesolevaks ajaks riigi kulul ravitud, sest kaebaja meditsiinikaardilt ei nähtu, et tal oleks kahjunõudes kirjeldatud intsidendiga seoses käesoleval ajal kaebusi.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.01.2014 otsusega VU-i kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 50 eurot. Samuti mõistis kohus Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu 1,50 eurot. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli parema alajäseme abstsess, mille opereerimise tõttu viibis kaebaja Ida-Tallinna Keskhaiglas perioodil 19.08.2012-27.08.2012. Tallinna Vangla arst väljastas 06.09.2012 arstitõendi, mille kohaselt tohtis kaebaja talle sooritatud jalaoperatsiooni tõttu kuni 06.10.2012 jalutada 20 minutit.

Kaebaja näitas vanglaametnikule vastavat tõendit. Sisulist vaidlust ei ole ka selles, et tõendil allkirja puudumise tõttu pidi vanglaametnik kontrollima tõendi kehtivust vangla arvutisüsteemi V-kettalt, kust tõend ei olnud vanglaametnikule vangla tegevusetuse tõttu kättesaadav. Poolte selgitustega on tõendatud, et kaebaja pidi jalutusboksis 08.09.2012 viibima kauem kui 20 minutit, kokku vähemalt tund aega või veidi rohkem. Vastustaja tegevus ei olnud täies vastavuses vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-s 1 toodud põhimõttega, milles kohaselt tuleb kinnipeetavat, vahistatut ja arestialust kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Kaebajale oli väljastatud arstitõend, et ta võib jalutada kirurgilise probleemi tõttu kuni 20 minutit. Hoolimata jalutuskäigu alguses tõendi esitamisest, hoiti kaebajat jalutusboksis vähemalt tund aega. Jalutusboksis puuduvad pingid, kus isik, kellel on tervislikel põhjustel raske seista või kõndida, saaks puhata. Usutav on kaebaja väide, et ta oli sunnitud valu tõttu istuma jalutusboksi mustale betoonpõrandale. Selline sunnitud istumine käimiseks kasutataval betoonpõrandal on inimväärikust alandav ja ebameeldiv. Vastustaja on tunnistanud oma eksimust selles, et ei teinud tõendit ametnikule õigeaegselt arvutisüsteemis kättesaadavaks ning oli tekkinud olukorras süüdi. 08.09.2012 intsidendi ajal oli 06.09.2012 väljastatud tõend kehtiv ja suunatud just sellele, et mitte tekitada kaebajale põhjendamatuid kannatusi ja meditsiiniliselt kahjulikke tagajärgi.

Vanglal ei ole pädevust otsustada, kas arsti soovituste järgimata jätmine on isikule ohtlik või mitte ning kas see võib põhjustada talle ülemääraseid kannatusi või mitte. Mingist eriolukorrast, kus näiteks vangla või kinnipeetava julgeoleku huvid kaalunuks üles arsti soovituste range järgimise, praegusel juhul rääkida ei saa. Seega ei käitunud vangla õiguspäraselt. Usutav on kaebaja väide, et kirjeldatud asjaoludel tema jalutusboksis hoidmine kauem kui 20 minutit põhjustas kaebajale rohkem kannatusi ning ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

Üldtuntuks tuleb pidada asjaolu, et isik võis pärast operatsiooni ajal, mil iga päev oli ette nähtud operatsioonihaava puhastamine ja sidumine, tunda valu operatsioonist veel paranemata jalaga lubatust kauem sunnitult kõndides. Arstitõendi esitamisele vaatamata ametiisiku poolt kaebaja jalutusboksi arsti ettekirjutatust kauemaks ajaks jätmine ja märkimine, et „ei juhtu sinuga midagi, jalutad terve tunni“, võis põhjustada kaebajale muu hulgas täiendavaid hingelisi kannatusi, sest kaebajale tekitati enda õiguste realiseerimise võimatusest ja seadusetusest põhjustatud jõuetuse tunne.

On selge, et isikul tekib alanduse ja solvatuse tunne, kui vanglaametnik sunnib teda arstitõendist hoolimata kauem jalutama, eriti veel olukorras, kus operatsioonihaav veritseb.

3-13-3 4(6) Kuna vangla kohustuseks on tagada vanglaametnikele tööks vajaliku info, sh tavapärasest korrast kõrvalekaldumiseks aluse andvate tõendite kättesaadavus, tuleb vangla tegevusetust käsitleda hooletusena. Seega alandas vastustaja süüliselt kaebaja inimväärikust. Käesoleval ajal ei ole enam võimalik kindlaks teha, millal täpselt kaebaja valu tundma hakkas või millal täpselt haav lahti läks. Sõltumata haava lahtimineku ajast, ei olnud kaebaja hoidmine istumisvõimaluseta jalutusboksis pärast arsti poolt ettenähtud 20 minutit kooskõlas VangS § 41 lg-s 1 toodud põhimõttega, sest just 20 minutit oli piir, mida arst oli nende kannatuste vältimiseks ette näinud.

Vastustaja õiguspärase käitumise korral ei oleks kaebaja tundnud end solvatuna ning alandatuna. Vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebajal tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos. Kahju hüvitamist välistavate asjaoludena kahju tekkimise ettenägematust ning eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel ei esine. Vastustajal oli võimalik kahju tekkimist ette näha. Kaebaja ei saanud aga kahju vältimiseks midagi täiendavalt teha, sest ta näitas ametnikule arstitõendit ning teavitas oma tervislikust seisundist.

Esitatud kahjunõue on asjaolusid ja kohtupraktikat arvestades siiski põhjendamatult suur ning ei arvesta vastustaja süü vormi ja raskust. Tegemist oli vangla hooletuse, mitte valu põhjustamisele suunatud tahtliku tegevusega. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et kuigi kaebajale väljastati 06.09.2012 arstitõend kehtivusega kuni 06.10.2012, siis juba 11.09.2012 tehti kaebaja meditsiinikaardile sissekanne liikumiseks vastunäidustuste puudumise kohta. Sellest järeldub, et kaebaja talutud valu oli lühiajaline ega põhjustanud talle pikemaajalisi kannatusi.

Kaebaja ei ole esitanud kahjunõuet mitte tervisekahju motiivil, vaid inimväärikuse alandamise motiivil, sest ta tundis valu ja solvumist. Seetõttu ei välista kahju hüvitamist vastustaja väite ümberlükkamata jätmine selle kohta, et kui kaebaja oleks vajanud jalutuskäigu järgselt 06.09.2012 määratud sidumistest enam abi, siis nähtuks vastav kanne ka elektrooniliselt meditsiinikaardilt. Samal põhjusel on asjakohatud vastustaja väited, et kahju ei kuulu hüvitamisele, sest kaebaja on riigi kulul terveks ravitud ning meditsiinikaardilt ei nähtu, et kaebajal oleks kahjunõudes kirjeldatud intsidendiga seoses käesoleval ajal kaebusi.

Kahjunõudes toodud summa oleks eelkõige valutunde lühidust, vastustaja süü vormi ja järgnenud arstiabi tõhusust silmas pidades liiga suur. Põhjendatud kahjuhüvitise suuruseks on 50 eurot. Tähelepanuta tuleb jätta vastustaja asjassepuutumatud väited, et kaebaja püüab kaebusega õigustada distsipliinirikkumist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus kaebust rahuldavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Kaebaja meditsiinikaardi 06.09.2012 sissekande kohaselt määrati kaebajale igapäevane jala sidumine, 08.09.2012 kohta sissekandeid ei ole ning 11.09.2012 kande kohaselt ei olnud kaebajal liikumiseks mingeid vastunäidustusi. Kohus järeldas sellest, et kaebaja talutud valu oli lühiajaline ega põhjustanud talle pikemaajalisi kannatusi. Seega on väheusutav, et isegi kui kaebaja 08.09.2012 jalutusboksis viibimise tagajärjel valu tundis, oleks see põhjustanud talle sellist ebamugavust, mis annaks alust kahju hüvitamiseks. Väärikuse alandamise puhul peab olema tegemist olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Praegusel juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita. Mittevaralise kahju tekkimine vangla tegevuse tagajärjel ei ole tõendamist leidnud. Kohtupraktika kohaselt võivad inimväärikuse väheintensiivse alandamise korral rahalise hüvitise asemel osutuda piisavaks kohtupidamine ise, kahju tekitamise õigusvastasuse tuvastamine,

3-13-3 5(6) vabandamine või muul viisil tagajärgede (mitterahaline) kõrvaldamine. Kaebaja õiguste riive ei olnud selline, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vastustaja väited, mille kohaselt püüab kaebaja kaebusega õigustada distsipliinirikkumist, tuleb asjassepuutumatutena jätta tähelepanuta. Kaebajat karistati 05.10.2012 käskkirjaga kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks. Valvur IB 08.09.2012 ettekande kohaselt võttis vahistatu VU 08.09.2012 kella 09:00 paiku kambrikaaslase käest viimasele kuuluvad viis sigaretti ning eiras vanglaametniku seaduslikku korraldust tagastada sigaretid.

Distsiplinaarmenetluse käigus esitatud seletuskirjas süüdistas kaebaja vanglaametnikku, kelle väidetav agressiivne käitumine ei leidnud tuvastamist. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus kandis eelkõige kaebuse eesmärki. Kahju hüvitamise alternatiivnõudena märkis VU ametniku teenistusest vabastamise. Seega oli kaebaja enda hinnangul võimalik lahendada tekkinud probleem ametniku teenistusest vabastamisega. Kui vangla oleks ametniku teenistusest vabastanud, ei oleks kaebaja rahalist hüvitist nõudnud. Eeltoodu näitab, et kaebus ei ole esitatud seetõttu, et kaebajale oleks tõepoolest võinud mittevaraline kahju tekkida, vaid seetõttu, et kaebajal tekkis konflikt vanglaametnikuga.

7. VU esitas ühtse menetlusdokumendina vastuapellatsioonkaebuse ja vastuse vangla apellatsioonkaebusele. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 27.05.2014 määrusega vastuapellatsioonkaebuse. Vastusena vangla apellatsioonkaebusele palub VU jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus mõistis kaebajale välja liiga väikese kompensatsiooni. Kaebajal ei olnud mitte lihtsalt valus, vaid kohutavalt valus. Haavad asusid jala kõverduskohal ning iga liigutus tekitas valu. Mida kauem kaebaja vertikaalasendis viibis, seda tugevam oli valu. Kaebaja kannatas valu lootuses, et kohe tullakse talle järele, kuid keegi ei tulnud.

Ta tundis ennast väljapääsmatus olukorras alandatuna ja rusutuna. Kui kaebaja ei saanud enam seista, istus ta algul räpasele, täissülitatud ja niiskele betoonpõrandale, seejärel aga heitis põrandale pikali ning nuttis valust, solvangust, meeleheitest ja alandusest. Kui boksi uks lõpuks lahti tehti, ei saanud kaebaja ise kõndida ning kambrikaaslased talutasid teda käe alt kinni hoides. Tegemist ei ole ebamugavuse, vaid piinaga. Loomulikult nõudis kaebaja esmajärjekorras IB vabastamist, kuna süüdistas oma kannatustes konkreetselt IB, kes viis kaebaja välja ning kellest sõltus jalutuskäigu pikkus.

Vangla väited selle kohta, et kaebaja püüab kaebusega õigustada distsipliinirikkumist, on kohatud ega puutu antud intsidenti. Kaebus on esitatud seoses faktiga, et kaebajat hoiti jalutusboksis arsti ettekirjutusest kauem, ning konkreetselt selle eest soovibki ta saada kompensatsiooni. Vangla arvamust, et inimväärikuse väheintensiivse alandamise puhul võib rahalise hüvitamise asemel osutuda küllaldaseks kohtuprotsess ise, kahju tekitamise õigusvastasuse tuvastamine, vabandamine jne, ei pea kaebaja endasse puutuvaks, sest tegemist ei olnud inimväärikuse väheintensiivse alandamisega.

Sunniviisilist vabandamist pole kaebajale vaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus ei ole tuvastanud asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt ega kohaldanud õigusnorme ebaõigesti. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda ning vastuseks vangla apellatsioonkaebusele märgib järgmist. 9. Vastustaja väiteid, et kaebaja püüab kaebuse esitamisega õigustada oma distsipliinirikkumist, ei pea asjassepuutuvaks ka ringkonnakohus. Vastustaja kirjeldatud 08.09.2012 hommikune konflikt sama vanglaametnikuga seoses sigarettidega võis ajendada kaebajat mittevaralise

3-13-3 6(6) kahju eest hüvitist nõudma, kuid see ei muuda olematuks vastustaja süülist õigusvastast tegevust ega kahanda kuidagi kaebaja väidete elulist usutavust, et ta tundis 08.09.2012 füüsilist ja hingelist valu ning alandust. Kaebaja väiteid valu tundmise kohta toetavad dokumentaalsete tõenditega tuvastatud ja vastustaja poolt vaidlustamata asjaolud, et kaebaja viibis 19.08.2012- 27.08.2012 operatsiooni tõttu haiglas, 06.09.2012 väljastas arst tõendi kehtivusega kuni 06.10.2012 selle kohta, et kaebaja võib jalutada kuni 20 minutit, kuid juba 08.09.2012 oli ta sunnitud vangla hooletuse tõttu viibima jalutusboksis vähemalt tund aega. Kuna jalutusboksis teadaolevalt istmed puuduvad, oli kaebaja valu leevendamiseks sunnitud olema käimiseks mõeldud betoonpõrandal. Ilmselgelt põhjustas vangla kaebajale rohkem kannatusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Tegemist on kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mis õigustab mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kannatuste määra on halduskohus hüvitise rahalise suuruse hindamisel arvestanud. 10. Kuna ringkonnakohus jätab vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab vangla oma võimalikud apellatsioonimenetluse kulud ise (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka kaebaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets