3-13-1637/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Viive Ligi ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1637 Haldusasi JS kaebus Tallinna Vangla toiminguga (kirja üleandmisega viivitamine) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 95,85 eurot Menetlusosalised Kaebaja – JS Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 03.02.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus JS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta JS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.02.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-1637 muutmata. 2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 05.12.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

3-13-1637 2(4) tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. JS esitas Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 95,85 eurot. Taotluse kohaselt tekitati JS-le kahju sellega, et vangla andis talle advokaadilt saabunud kirja, millest vangla oli ära kaotanud kaks lisa, avatuna kätte alles 15 päeva pärast kirja vanglasse saabumist. Kiri võis olla avatud seetõttu, et adressaadiks oli märgitud üksnes Tallinna Vangla, kuid see ei põhjenda kirja edastamist viivitusega. Hüvitise suuruse määratlemisel lähtub taotleja samast summast, mida on kohtupraktikas peetud kohaseks ebaseaduslikult kartseris kinnipidamise hüvitamiseks (6,39 eurot ööpäevas). Kirja üleandmisega viivitamine tekitas kaebajas ebamugavustunnet ning vangla on kaebajat teadlikult alandanud. 2. Tallinna Vangla leidis 19.07.2013 vastuses nr 5-18/17314-3, et kirja üleandmisega viivitamine oli õigusvastane ning vabandas JS-i ees. Taotluse rahalise hüvitise saamiseks jättis vangla rahuldamata. Vangla tuvastas, et 29.04.2013 saabus vandeadvokaat A. Jakobsonilt Tallinna Vanglale adresseeritud kiri, milles paluti edastada kinnipeetav JS-le kiri koos lisatud dokumentidega. Vangla andis kirja JS-le üle 13.05.2013, s.o viivitusega, ehkki objektiivseid takistusi kirja viivitamatult üleandmiseks ei olnud. Asjaolu, et kaduma oleks läinud kirja kaks lisa, ei tuvastatud. 3. JS esitas 23.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla toiminguga (kirja üleandmisega viivitamine) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 95,85 eurot. Kaebajat ei rahulda vangla vabandamine. Vabandamine ei ole siiras, sest vangla on varem muudes haldusasjades oma õigusvastase tegevuse pärast juba vabandanud. Kaebaja suhtles advokaadiga väga olulises asjas. Vangla alustas 26.02.2013 kaebaja suhtes kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 121 alusel ning kaebajat ähvardas 3-aastane täiendav vangistus. Kriminaalasi lõpetati 14.06.2013 kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kirja üleandmisega viivitamise teel takistas vangla advokaadiga suhtlemist, et kaebaja ei jõuaks oma kaitset üles ehitada. Veenev pole vangla väide, et kiri jäi üle andmata, kuna kontaktisik oli puhkusel. Kiri käis vanglas käest kätte ja oli ka ametniku käes, kes oli vahetult huvitatud kaebaja karistamisest. Kaebaja möönab, et kiri avati seaduslikult, kuid see tulnuks anda viivitamatult kaebajale. Etteheiteid kirjast dokumentide kadumise kohta kaebajal ei ole. Kirja üleandmisega viivitamine tekitas kaebajale kahju, mis seisnes „närvides, üleelamistes ja kannatustes“. Kuna kiri puudutas eelnimetatud kriminaalasja, oli kaebaja kirja üleandmisega viivitamise tõttu pingeseisundis. 4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vangla viivitas kirja kätteandmisega 14 päeva. Vastustaja eesmärk ei olnud kaebaja õiguste rikkumine. Vangla tunnistab veelkord oma tegevuse õigusvastasust ning vabandab kaebaja ees. Kuna kirja olulisust hinnati valesti ega pööratud tähelepanu kirja saatjale, siis pandi kiri puhkusel olnud inspektor-kontaktisiku lauale, et viimane saaks tööle naasmisel selle kaebajale kätte toimetada. Kaebaja väide, et kiri anti talle kätte viivitusega seetõttu, et kiri liikus operatiivtöötajate juures käest kätte, ei vasta tõele ning tegemist on kaebaja väära ettekujutusega toimunust. Vastustajal ei olnud advokaadiga suhtlemise, kaitse ettevalmistamise takistamise ega kaebaja karistamise eesmärki. Õiglaseks ja kohaseks tagajärgede kõrvaldamise viisiks tuleb antud juhul pidada vabandamist. Kaebaja taotletud hüvitis ei ole proportsionaalne tema õiguste riivega. 5. Tallinna Halduskohus jättis 03.02.2014 otsusega JS-i kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et vandeadvokaadilt saabus 29.04.2013 Tallinna Vanglale adresseeritud kiri, mille saatja palus üle anda JS-le, ning vastustaja andis kirja üle alles 13.05.2013. Kuna kiri

3-13-1637 3(4) saabus vangistusseaduse (VangS) § 29 lg-s 4 nimetatud isikult, oleks vastustaja pidanud selle kaebajale viivitamatult üle andma (vangla sisekorraeeskirja § 50 lg 2). Vastustaja tegi seda alles 14. päeval kirja saabumisele järgnevast päevast arvates ning seega on tegemist 14-päevase viivitusega. Viivituse õigusvastasust on vangla 19.07.2013 vastuses kahju hüvitamise taotlusele ka õigesti tunnistanud. Kaebaja väitel alandati teda kirja üleandmisega viivitamisega ja tekitati ebamugavustunnet; kiri puudutas kriminaalasja, kus vangla süüdistas kaebajat kuriteos ning teda ähvardas kolme aasta pikkune vabadusekaotus; kirja üleandmisega viivitamise tõttu oli ta pingeseisundis. Kaebaja ei selgita täpsemalt, kuidas kirja üleandmisega viivitamine tekitas talle üleelamisi ja kannatusi olukorras, kus kaebaja kirjeldused ei viita sellele, et ta oleks kogu viivituse aja jooksul olnud kirja saabumisest teadlik. Eelduslikult oleks kaebaja kirja saabumisest teadasaamisel asunud kohe kirja välja nõudma. Pigem võis kaebajal kirja kättesaamisel, nähes, et selle üleandmisega viivitati, tekkida hetkeline pinge. Pole võimalik järeldada, et kaebaja närvid said kannatada, kuigi kaebaja võis vihastada, kuna teda oli sellel korral tõepoolest koheldud kirja edastamisel õigusvastaselt. Kohtul pole alust eeldada, et kaebajat soovitakse taga kiusata. Samuti ei oleks vangla kirja viivitusega üleandmisest saavutanud mingit kasulikku või vajalikku tagajärge, sest kriminaal-asja ei uurinud vangla, vaid vanglast sõltumatu organ. Vanglale kahjunõude esitamisel ei nimetanud kaebaja samuti asjaolusid, mis võiksid viidata kaebaja süstemaatilisele tagakiusamisele. Kuigi kaebaja kaebustest nähtuvalt on vangla eksinud kirjade edastamisel mitmel korral, on tegemist erinevate põhjustega ja ka intervallid juhtumite vahel ei viita vangla soovile kiusata kaebajat taga. Enne vaadeldavat juhtumit on vangla eksinud kirja avamise reeglite vastu ja avanud advokaadi kirja kaebaja juuresolekul, kuid ei lugenud seda läbi ja andis kohe üle; õigusliku hinnangu 23.11.2011 sündmusele andis kohus asjas nr 3-12-156. 13.11.2012 avati advokaadilt saabunud kiri; kuna ümbrikule märgitu ei olnud loetav ning ametnikul tuli see avada, siis kaebaja õigusi ei rikutud; õigusliku hinnangu andis kohus asjas nr 3-13-641. 12.04.2013 toimus intsident Riigikohtult saabunud kirjaga, kus teine isik tutvustas end kaebajana, vanglaametnik jättis hooletusest isiku kontrollimata ja andis kirja üle. Kohtule ei nähtu mingit suunatud tegevust sooviga muuta kaebaja kinnipidamistingimused raskemaks ja teda taga kiusata. Viivituse põhjustas eksimus kirja edastamisel. Kiri edastati isikule, kes oli puhkusel ega saanud seda omakorda kaebajale edastada. Sellist viivitust ei õigusta konkreetse inspektor-kontaktisiku puhkusel viibimine. Tallinna Vangla kodukorra kohaselt annab kinnipeetavale saadetud kirjad allkirja vastu üle kirjavahetuse eest vastutav vanglatöötaja, mitte kontaktisik. Isegi kui kirja edastamine tehti ülesandeks kontaktisikule, pidi vangla veenduma, et ülesande täitja on tööl, mitte puhkusel. Nõustuda tuleb kaebajaga, et vanglal on piisavalt ametnikke, et tagada kirjade üleandmine ning kirjade andmise korda tuleb järgida. Paljasõnaline on aga kaebaja väide, et kiri käis ühe vanglaametniku käest teise kätte. Kirja üleandmisega viivitamine võis tekitada kaebajas ebameeldivaid tundeid, kuid selline võrdlemisi väheintensiivne riive ei õigustaks kahju rahalist hüvitamist ka siis, kui tegemist oleks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud juhtumiga. Vangla küll viivitas hooletusest kirja üleandmisega, kuid kaebaja pole näidanud, et sellest oleks talle peale ebameeldivate tunnete kaasnenud mingeid negatiivseid tagajärgi. Õiguste rikkumine ei ole antud juhul käsitatav kaebaja väärikuse alandamisena ning kaebaja vastupidine seisukoht põhineb ebaõigel arusaamal, nagu kujutaks igasugune vangla administratsiooni poolt toimepandud seaduserikkumine endast kinnipeetava väärikuse alandamist. Tulenevalt sellest, et tegemist on võrdlemisi väikese intensiivsusega riivega ja ei nähtu, et kaebajale oleks tekkinud rahaliselt hüvitatavat kahju, on kohane vahend kaebaja õiguste taastamiseks vabandamine, mida vangla on juba teinud. Kohtul ei ole alust pidada vastustaja vabandamist ebasiiraks pelgalt seetõttu, et vastustaja on varem juba oma õigusvastaste tegude pärast kaebaja ees

3-13-1637 4(4) vabandanud. Kohus ei saa kahjuhüvitist välja mõista üksnes selleks, et vastustajat õigusvastase tegevuse eest karistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. JS palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldada. Asjas on tõendatud, et kiri anti kaebajale üle suure hilinemisega. Kaebaja väitis õigesti, et kiri „rändas“ mööda ametnike kabinette. Kriminaalmenetlust alustas vangla ja neid kindlasti huvitas, kuidas kaebaja soovib end kaitsta. Kohus ei näe ekslikult vastustaja sihikindlat tegevust kaebaja suhtes. Ringkonnakohus võib veenduda, et kaebajal on probleemid kirjadega asjades nr 3-12-156, 3-13-641, 3-13-1262 ja muudes asjades. Õigusvastane käitumine kaebaja kirjadega toimub alates aastast 2011 süstemaatiliselt. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et piisab vabandusest ja sellest, et kohut üldse peeti. Õigluse taastamiseks tuleb kaebaja kasuks välja mõista rahaline hüvitis 95,85 eurot. Kaebaja ei soovi kedagi karistada, vaid soovib üksnes õiglust ning peab vabandamist kohatuks. 7. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla nõustub halduskohtu seisukohtadega, sealhulgas nendega, mis puudutavad kaebaja väiteid kirja vanglaametnike käest-kätte käimise ja vangla soovi kohta kiusata kaebajat süstemaatiliselt taga. Kuigi vangla on tõepoolest ka enne praegust vaidlust eksinud kaebajale saabunud kirjade kättetoimetamisel, ei ole vangla õigusvastane tegevus ühelgi korral olnud kantud eesmärgist muuta kaebaja karistuse kandmise tingimusi raskemaks või teda taga kiusata. Ka vangla hinnangul on praegusel juhul kohane vahend kaebaja õiguste taastamiseks vabandamine, mida vangla on juba teinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus ei ole tuvastanud asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt ega kohaldanud õigusnorme ebaõigesti. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda. Ringkonnakohus peab vajalikuks üksnes rõhutada, et kuigi vangla viivitas õigusvastaselt kaebajale kirja kätteandmisega, ei ole praeguses asjas mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud. Halduskohus leidis õigesti, et tegemist ei ole RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud juhtumiga. Apellatsioonkaebus ei sisalda väiteid, millele halduskohus ei oleks juba piisava põhjalikkusega vastanud. Kaebaja küll ei nõustu halduskohtu järeldustega, kuid see ei tähenda, et need oleksid valed. 9. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad kaebaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets