3-14-247/29 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-247 Otsuse kuupäev 3. november 2014 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi XXX kaebus Ülenurme valla vastu lapsehoiule tehtud lisakulu 630 eurot hüvitamiseks. Asja läbivaatamise vorm 1. oktoober 2014, kohtuistung Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – XXX

Vastustaja – Ülenurme vald, esindajad Rahel Tamm ja Marge Maidla 1. Rahuldada kaebus. 2. Välja mõista Ülenurme vallalt XXX kasuks kahjuhüvitis 630 eurot. 3. Välja mõista Ülenurme vallalt XXX kasuks menetluskulud 15 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 3. detsember 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. XXX poeg XXX (sünd XXX) on alates 2012. augustist Ülenurme valla lasteaia järjekorras. 2. XXX esitas 07.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg 1 alusel kohustada Ülenurme Vallavalitsust tagama kaebaja lapsele XXX lasteaiakoht Ülenurme lasteaias või kohustada Ülenurme vallavalitsust hüvitama kaebaja poolt lapsehoiule tehtud igakuiselt lisakulu (105€) vastavalt esitatud arvetele, et kuutasu summa ei ületaks valla hallatava lasteaia kuutasu summat. Hüvitust soovib kaebaja saada eelnevalt OÜ Mürakarule tehtud maksetelt ja nii kaua igakuiselt kuni laps käib OÜ Mürakarus. 3. Kohtuistungil 01.10.2014 selgitas kaebaja, et kohtuistungi hetkeks on lapsel lasteaiakoht olemas ning kaebaja taotleb alternatiivnõude rahuldamist, ehk Ülenurme vallalt lisakulu hüvitamist (630 eurot) kuue kuu eest, mil laps käis eralastehoius ning menetluskulude hüvitamist, sest pojale võimaldati lasteaiakoht.

Kaebuse põhjendused 4. Kaebaja poeg XXX on kantud Ülenurme valla elanikeregistrisse ning laps on alates 2012. aasta augusti esimest poolest Ülenurme valla lasteaia järjekorras. Vanemad soovisid XXX viia lasteaeda lapse pooleteise aastaseks saamisel. 2013.a. detsembris selgus kaebajale, et tema lapsel ei ole võimalik järjekorra alusel sõimerühma soovitud ajal kohta saada ning jutuajamisest valla lastekaitsespetsialistiga selgus, et Ülenurme vallal ei ole võimalik pakkuda lasteaia kohta üheski Ülenurme valla poolt ülalpeetavas lasteaias. 5. Alates 03.02.2014 käib kaebaja laps eralastehoius. Kaebaja makstav summa eralastehoiule on ühes kalendrikuus 130 eurot ning vald maksab lisaks 145 eurot OÜ Mürakaru arvele. Kaebaja esitas Ülenurme vallale ettepaneku, milles soovis, et vald hüvitaks kaebajale valla lasteaia tasu (25 eurot kuus) ja kaebajal endal makstava eralastehoiu tasu (130 eurot kuus) vahesumma 105 eurot kuus. Kaebaja sooviks oli, et tema poolt makstav kuutasu eralastehoius oleks sama suur kui valla hallatavas lasteaias. Vastusena kaebaja ettepanekule teatas vallavalitsus, et vastavalt Ülenurme valla 2014 aasta eelarvele on lapsehoiuteenuse toetussummana ettenähtud ühes kalendrikuus 145 eurot lapse kohta. Kaebaja lapse eest tasutakse 145 eurot OÜ Mürakaru poolt esitatud arve alusel ning täiendavaid toetussummasid ettenähtud ei ole. 6. Kaebaja ei mõista, miks ta peab tasuma suuremas ulatuses lasteaiamaksu eralastehoius, kui need vanemad, kelle laps käib valla hallatavas lasteaias. Eriti veel olukorras, kus mõlemad lapse vanemad käivad tööl, on rahvastikuregistri andmetel Ülenurme valla elanikud ja tulumaks laekub valda. Kaebaja hinnangul ei saa raha puudumine olla põhjuseks KELS § 10 kohustuse täitmata jätmiseks. Kaebaja on arvamusel, et tema lapsel puudub käesoleval ajal võimalus alushariduse saamiseks, seetõttu on tema lapse õigusi rikutud võrreldes teiste samavanade lastega, kes on sündinud varem ning seetõttu kantud lasteaia järjekorda varem. Kaebaja laps on olnud lasteaia koha saamiseks järjekorras poolteist aastat, mis on olnud kaebaja arvates Ülenurme vallale piisav aeg luua lapsele lasteaia koht. Lasteaiakohata lastega pered pannakse kaebaja arvates võrreldes lasteaia kohta omavate lastega peredega ebavõrdsesse olukorda, kuna mõlemad lapsevanemad ei saa sel juhul tööl käia. Vastustaja vastuväited 7. Vastavalt Ülenurme Vallavolikogu 17. mai 2005 a. otsusele nr 40 „Koolieelsete lasteasutuste teeninduspiirkonna määramine“ on kinnitatud Ülenurme valla munitsipaalomandis olevate koolieelsete lasteasutuste teeninduspiirkonnaks Ülenurme valla haldusterritoorium. 2014/2015 õppeaastal Ülenurme lasteaias avatavate rühmade vanuseline koosseis selgub rühmade komplekteerimisel. Seega kaebuse esitamise hetkel ei ole vastustajal võimalik tagada, et XXX pakutakse lasteaiakohta just lapsevanema poolt soovitud Ülenurme lasteaias. 8. Samuti märgib vastustaja, et vastavalt Ülenurme Vallavalitsuse 2. aprilli 2013. a. määrusele nr 6 „Ülenurme valla koolieelsetesse lasteasutustesse laste vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 10 lg 2 arvestatakse rühmade komplekteerimisel laste vanust jooksva aasta 1. oktoobri seisuga. 2013/2014 õppeaastaks komplekteeriti rühmad kevadel 2013, arvestades laste vanust, mis nad on 1. oktoobril 2013. Antud kuupäeval oli XXX alla pooleteise aastane, seega temale ei olnud kohustuslik kohta pakkuda. XXX sai pooleteise aastaseks 28. jaanuar 2014. Vallavalitsusel ei ole otstarbekas jätta rühmadesse vabu kohti nendele lastele, kes saavad õppeaasta jooksul pooleteise aastaseks. XXX on võimalik pakkuda kohta ühes Ülenurme valla territooriumil asuvas lasteaias alates käesoleva aasta sügisest, kuna 1. oktoobril 2014 on ta lasteaiaealine. 9. Lastele, kes saavad lasteaiaealiseks õppeaasta kestel ning nendele ei ole võimalik kohe pakkuda lasteaiakohta, on võimalik taotleda lapsehoiuteenuse toetust 145 eurot kuus. XXX käis OÜ

„Mürakaru“ lastehoius ning vallavalitsus on tema eest tasunud lastehoiu omanikule 145 eurot kuus alates veebruarist 2014. 10. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et vastustaja tagas kaebaja lapsele uuest õppeaastast (2014/2015 a) munitsipaallasteaias koha. Kohtu seisukoht 11. Kaebaja poeg XXX, kes on sündinud 28.07.2012 (tl 4) sai pooleteise aastaseks 28.01.2014. Lasteaiakoha sai ta 2014. aasta augustis. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lasteaiakohta sooviti vallale esitatud avalduses poja pooleteiseaastaseks saamisel. 12. KELS § 10 lg 1 kohaselt, vallavõi linnavalitsus loob kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 15 lg 4 sätestab, et laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra kehtestab vallavõi linnavalitsus. Vastustajale lasteaiakoha avalduse kaebaja poolt esitamise ajal reguleeris avalduse lahendamise korda Ülenurme Vallavalitsuse 18.05.2011 määrus nr 3 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“. Määruse kohaselt oli lasteaia avalduste esitamine lasteaedade põhine. Arvestuste pidamist laste lasteaeda võtmise kohta pidasid lasteaedade direktorid. Seetõttu ei loe kohus relevantseks vastustaja poolset osundamist kohtuistungil, et kaebaja esitas avalduse lapse Ülenurme lasteaeda panemiseks, mitte aga ükskõik millisesse valla lasteaedadest koha saamiseks. Taolise valiku on kaebaja teinud seega seetõttu, et valla regulatsioon oli taoline, et lapsevanemal puudus võimalus avalduses lasteaedade pingerea avaldamiseks, kui esimese valikuna osundatud lasteaias koht soovitud ajaks ei vabane. 13. Kaebuse kohtule esitamise ajal ja käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal kehtib Ülenurme Vallavalitsuse 02.04.2013 määrusega nr 6 kinnitatud „Ülenurme valla koolieelsetesse lasteasutustesse laste vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“. Korra § 9 lg 1 kohaselt võetakse lasteaeda vastu pooleteisekuni seitsmeaastasi järjekorras olevaid lapsi kui lapse elukohana on rahvastikuregistrisse kantud Ülenurme vald. Sama põhimõte oli sätestatud ka 2011. aasta määruse § 4 lõikes 1. 14. Nii 2013. aasta korra § 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt, kui ka 2011. aasta määruse § 2 lg 3 ja § 5 lg 1 kohaselt registreeritakse taotlused nende laekumise järjekorras ja arvestust kohataotlejate üle peetakse vanuserühmade kaupa käimasoleva aasta 01. oktoobri seisuga. 15. Nendest õigusaktidest saab järeldada, et alates kaebaja poolt avalduse esitamisest 2012. augustis kuni lasteaiakoha võimaldamiseni 2014. aasta augustis on vastustaja käsitlenud lasteaiakoha andmise alusena nn üldist järjekorda. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ja tema laps vastavad KELS § 10 lg 1 ja valla õigusaktides sätestatud tingimustele lasteaiakoha saamisel, st lapse elukoht on rahvastikuregistri kohaselt Ülenurme vallas (mida kohus on ka rahvastikuregistri päringuga kontrollinud), kaebaja on avaldanud soovi lasteaia koha saamiseks ning laps oleks vanemate avalduse kohaselt selle seaduses sätestatud tähtajal rahuldamisel (XXX pooleteise aastaseks saamisel) olnud ka lasteaia kohta saades KELS § 10 lg-s 1 sätestatud vanuses. 16. Analoogne vaidlus on olnud käesoleval aastal ka Riigikohtu menetluses. RKPSJKo 3-4-1-63-13 leiti: 1) KELS § 15 lõige 4 annab vallaja linnavalitsustele volituse kehtestada laste lasteasutustesse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord. Seega on laste vastuvõtu korra kehtestamise täpsemaks aluseks

KOV-le antud volitus kehtestada lasteaeda vastuvõtu kord. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt tuleb korra all mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Seega tuleb korda mõista menetlusena. (p 27) 2) KELS § 10 lõige 1 näeb ette, et vallavõi linnavalitsus loob kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 15 lõige 4 volitab vallavõi linnavalitsust kehtestama menetluskorda lasteaeda vastuvõtuks. Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et ei volitata kehtestama piiranguid. Õigust piiranguid kehtestada ei tulene ka ühestki muust seadusenormist. ( p 31) 3) Tulenevalt KELS-st on lasteaiakoha andmise kohustus KOV-l ja selle saamise õigus füüsilisel isikul. Seega on lasteaiakoha andmine haldusmenetlus. HMS § 5 lõige 4 sätestab, et menetlustoimingud tehakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Sellest tuleneb mõistliku menetlusaja põhimõte. Lähtuvalt PS § 3 lõikest 1 ja § 154 lõikest 1 peavad KOV-d tegutsema seadustega kooskõlas. Nii on KOV tegevuse ja õigusaktide põhiseaduspärasuse üheks eelduseks kooskõla seadustega. Riigikohus pidas tema menetluses olevas asja puhul oluliseks, et seadus näeb ette mõistliku menetlusaja põhimõtte. Sellest tulenevalt peab KOV andma lasteaiakoha mõistliku aja jooksul. Arvestades KELS § 1 lõikes 1 sätestatud lasteaedade lastehoiu funktsiooni, tuleb lasteaiakoha andmise menetluse mõistliku aja sisustamisel arvestada muuhulgas sellega, et lapsevanemad saaksid tööja pereelu ühitada. Lasteaiakoha eraldamise taotluste lahendamise üheks asjakohaseks viisiks on, et laekunud taotlusi käsitletakse nende saabumise järjekorras. Kui kohaliku omavalitsuse üksus lähtub vastavas regulatsioonis järjekorra sätestamise põhimõttest, kuid peab seejuures lasteaiakoha tegelikul eraldamisel kinni mõistliku menetlusaja põhimõttest, täidab ta sellega Riigikohtu veendumuse kohaselt KELS § 10 lõikest 1 tuleneva nõude. (p 33) 17. Halduskohus nõustub vastustaja käsitlusega, et nii vastustajal kui kohtul tuleb lähtuda kehtivatest õigusaktidest, sh vallavalitsuse vastavatest määrustest, mh selles osas, milles nad näevad ette järjekorra järgimise nõude. Vastustaja on analoogselt põhikoolija gümnaasiumiseaduses (PGS) sätestatud põhimõttega sidunud lasteaiakohtade andmise kindla kuupäevaga - 01. oktoober, ehk õppeaasta algusega lasteaedades. Sellega on käesoleva kaasuse asjaoludel lasteaiakoha saamine välistatud suvel sündinud lapse puhul aga sisuliselt enne lapse kaheaastaseks saamist, kui uskuda valla väidet rangest järjekorra järgimisest. Seetõttu ei saa vastustaja poolt mõistlikuks peetav lasteaiakohtade täidetus õppeaasta kestel olla eelisseisus lapsevanema mõistlikust ootusest, et vastava ea saabumisel tagatakse tema lapsele seadusest tuleneva õiguse lasteaiakohale realiseerumine. 18. Olemuselt ei esine niisiis lasteaeda lapse vastuvõtu avalduse menetlus teistest võimalikest haldusmenetluslikest vallale esitatavatest avaldustest. Käeoleva vaidluse lahendus ripub halduskohtu hinnangul sellest, et Riigikohus luges HMS § 5 lg 4 sätestatud mõistliku menetlustähtaja põhimõte prevaleerivaks järjekorra järgimise nõude ees. Teisisõnu, vastustaja tegevus on KELS § 10 lõikega 1 kooskõlas, kui ta annab lapsele lasteaiakoha küll järjekorra alusel, nagu sätestavad valla õigusaktid, kuid teeb seda mõistliku aja jooksul. 19. Vastamist vajab seega küsimus, milline on mõistlik aeg kaebaja avalduse läbivaatamiseks. KELS § 10 lg 1 kohaselt, et tagada lasteaiakoht pooleteiseaastasele lapsele, on sisuliselt sätestatud seaduse menetlustähtajaks lapse pooleteise aastaseks saamise aeg, kui avaldus esitatakse koheselt pärast lapse sündi ja vastavate formaalsuste läbimist. Arusaadavalt on võimalik lapsele lasteaiakohta taotleda alles pärast lapse sündi, siis kui lapsele on antud isikukood ja ta on kantud rahvastikuregistrisse. Seost rahvastikuregistrisse kandmisega kinnitab ka KELS § 10 lg 1 sõnastus. Kuna seadusandja kohustab vastustajat andma lasteaiakohta alates lapse pooleteiseaastaseks saamisest, tuleneb sellest, et

maksimaalne võimalik mõistlik menetlustähtaeg vastustajale ongi 1,5 aastat pluss formaalsete toimingute teostamise aeg. Käeoleva kaasuse asjaoludel on see tähtaeg pikenenud aga poole aasta võrra. 20. HMS § 5 lg 4 ei täpsusta mõistliku menetlustähtaja pikkuse määratlemist. RKHKo 3-3-1-5-11 punktis 24 on mõistliku aja määratlemine sõltuvaks seatud: küsimuse keerukusest ja asja lahendamisel vajalikest menetlustoimingutest, esitatud taotluse nõuetekohasusest, taotleja poolt HMS § 15 lg 3 ja § 38 lg 3 tuleneva koostöökohustuse täitmise iseloomust ja muudest asjaoludest, mis võivad eraldi või koostoimes objektiivselt mõjutada menetluse vajalikku kestust. 21. Kohus möönab, et ei ole täielikult välistatud, et teatud erandlike asjaolude koostoimes võib tekkida olukord, kus haldusmenetlus ka lapsele lasteaiakoha andmisel võib keerulise õigusliku olukorra või nt muude vajalike menetlustoimingute tegemiseks olla pikem kui 1,5 aastat. 22. Kohtule esitatud tõendite pinnalt saab tuvastada, et vastustaja on lisanud kaebaja lapse lasteaiajärjekorda vastava avalduse alusel ning kaebajast tingitud põhjendamatuid viivitusi ei ole esinenud. Kohtule esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et vastustaja oleks viinud aktiivselt alates 2012. augustis avalduse saamisest kuni lasteaiakoha tagamiseni 2014. aasta augustis läbi sisulist haldusmenetlust kaebaja taotluse rahuldamiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja avaldus lasteaiakoha saamiseks oli nõuetekohane ning vald lasteaia direktori isikus võttis selle avalduse. Avalduse registreerimine ja kaebaja lapse lasteaiajärjekorda lisamine ei olnud oma olemuselt ilmselgelt pikaajaline menetlustoiming, mille tegemiseks saaks kuluda ligi 1,5 aasta pikkust seaduse kohast menetlusaega. Täiendavaid sisulisi menetlustoiminguid kaebaja avalduse lahendamiseks ei ole vastustaja kohtule esitatud tõendite kohaselt teinud. Kaebaja järelepärimistele ja taotlustele vastamist ei saa käsitleda kaebaja avalduse lahendamisele suunatud toiminguna, pigem KOV-i poolse selgituskohustuse järgimisena, kuna vastustaja ei viita, et selleks oleks kogutud ühtegi avalduse lahendamiseks vajalikku tõendit või seisukohta ega otsustatud mõne muu menetlustoimingu (olgu selleks kasvõi ekspertiisi, vaatluse, avaliku menetluse) algatamist. RKHKo 3-3-1-94-08 on selgitatud, et üksnes kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust. 23. Kuna kohtule käesolevas asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et vastustaja oleks teinud muid kaebaja avalduse lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid kui kaebaja järelpärimistele vastamine, mis oleksid saanud tingida mõistliku menetlustähtaja ületamise ja/või pikenemise, tuleb sellest järeldada, et mõistlik menetlustähtaeg oli käesoleva kaasuse asjaoludel kaebaja avalduses lasteaiakoha saamiseks soovitud aeg ehk XXX 1,5 aastaseks saamise aeg. 24. Vastustaja on leidnud, et tal ei olnud objektiivselt võimalik lasteaiakohta kaebaja lapsele võimaldada, kuna kohti ei olnud piisavalt ja rühmi ei saa õppeaasta jooksul jätta ka komplekteerimata. 25. Tallinna Ringkonnakohus on analoogses vaidluses 12.08.2013 otsuses nr 3-12-1007 rõhutanud, et üksikisikute KELS § 10 lõikest 1 tulenevad õigused ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral riigieelarvest munitsipaallasteasutuste pidamise rahastamist toetatakse. Samuti ei saa seda õigust piirata seadusest madalama õigusaktiga. Sarnaselt ei saa ka sotsiaaltoetuse või pensioni taotlemise korras ette näha, et toetust või pensioni isikule ei maksta, kui puuduvad piisavad rahalised vahendid, kui sellise toetuse või pensioni maksmine on seadusega ette nähtud. RKHKm 3-3-1-91-13 käsitleti kohaliku omavalitsuse kohustust tagada isikule seaduses sätestatud (sotsiaalkorteri üürimise) võimalus või teenus. Kolleegium leidis, et SHS § 14 lg s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse ja linn avalikustab asustamata munitsipaalja sotsiaaleluruumide andmed internetis. SHS § 14 lg 1 kohustab linna andma sotsiaalkorteri vajajale reaalse võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Kui sotsiaalkorteri vajajaid on

linnas rohkem kui internetis avalikustatud sotsiaalkortereid, ei ole taotlejate jaoks tegemist reaalse üürimisvõimalusega. SHS § 14 lg 1 ei kohusta linna üksnes üürima asustamata sotsiaal-kortereid, vaid ka tagama, et sotsiaalkortereid jätkuks kõikidele isikutele, kellel on SHS § 14 lg st 1 tulenevalt õigus linnalt eluruum saada. 26. Halduskohus leiab, et viidatud lahendite seisukohad on analoogselt kohalduvad ja kohaldatavad ka käesolevas asjas ning kaebaja ei ole soovinud üksnes oma lapse lasteaiakoha taotluse üle arve pidamist, vaid reaalselt lasteaiakoha saamist. Vastustaja ei pidanud seega tegema kõike mis võimalik, vaid kõik, mis vajalik avalduse lahendamiseks. Kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada, et lasteaiakohti jätkuks kõikidele isikutele, kellel on KELS § 10 lg-st 1 tulenevalt õigus lasteaiakoht saada. Lasteaiakohtade tühjaks jätmine õppeaasta kestel olukorras kus kohti niigi ei jätku ei ole kahtlemata mõistlik, kuid kohtade täidetus iseenesest, ei saa õigustada õigustatud isiku avalduse rahuldamata jätmist pelgalt sel motiivil, et kohad on ja olid kogu õppeaasta kestel ju täidetud. 27. Olukorras, kus vastustaja ei ole sisuliselt teinud ühtegi menetlustoimingut peale avalduse algse registreerimise, ei ole vastustaja tegevus ilmselgelt kooskõlas ka KELS § 1 lg-s 1sätestatud lastevanemate tööja pereelu ühitamise eesmärgiga. Tööja pereeluga ühitamisega arvestamise kohustus tähendab mh seda, et vajadusel, sõltuvalt konkreetsest perest, tuleb avaldus vaadata läbi ja lasteaiakoht võimaldada isegi varem, kui on keskmine mõistlik menetlustähtaeg lasteaia koha võimaldamisel. Rääkimata siis sellest, et seaduse eesmärgiks on tagada lastevanemate tööja pereelu ühitamine, milleks mh tagatakse pooleteiseaastasele lapsele lasteaiakoht. Mõeldav ei ole, et koolikohustus jääks täitmata või selle täitmise algusaeg viibiks koolikohtade vähesuse tõttu, kui tuua analoog vastustaja viidatud PGS-ga. 28. Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, avaliku võimu õigusvastane tegevus ja nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Varaline kahju saab väljenduda kannatanu vara vähenemises, varaliste kohustuse suurenemises või loodetud tulu saamata jäämises. Kahju hüvitamise alus ei peagi olema ette nähtud KELS § 10 lg-s 1 või sama seaduse mõnes teises sättes, vaid seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida kahju hüvitamise üldised alused haldusorgani õigusvastase tegevuse korral riigivastutuse seaduses. Seetõttu ei ole kohaldatavateks normideks ka need vallavalitsuse määruste sätted, mis seovad lasteaiakoha andmise 01. oktoobri seisuga, kuna probleem seisneb mõistliku menetlusaja eiramises, mitte selles, et igal järjekorral on nii fikseeritud algus kui lõpp. 29. Kaebaja hageb temale tekkinud kahju, mis seisneb kantud kulutustes XXX lasteaiakohatasudele eralastehoius. Tegemist on varalise kahjuga RVastS § 8 lg 1 mõttes. Kaebaja nõudeks kohtumenetluses täpsustatuna on 630 eurot, s.o 105 eurot kuus kuue kalendrikuu eest, mil kaebaja on tasunud eralastehoiu arveid. Kaebajale tekkinud kulutusi ja nende kandmist tõendavad leping OÜ-ga Mürakaru (tl 9), vastavad maksekorraldused (tl 44-46, 64-66), samuti vastustaja tõendid valla poolt hüvitatava lastehoiu tasu osaluse kohta. Vastustaja ei ole kaebaja esitatud kahju tekkimise arvutuskäiku sisuliselt vaidlustanud. 30. Vastustaja viivitus kaebaja lapsele lasteaiakoha tagamisel kuue kuu kestel on olnud seadusevastane. Vastustaja viivituse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos – kui vastustaja ei oleks lasteaiakoha andmisega viivitanud, ei oleks kaebajale kulusid eralastehoiule

tekkinud. Kaebajale tekkinud kuludest on maha arvestatud need kulud, mis oleksid tekkinud kaebajale ka siis, kui ta lapsele oleks tagatud koht munitsipaallasteaias. Kahju hüvitamise nõude rahuldamist ei saa välistada ka võimalik primaarnõude esitamata jätmine. Asjaolu, et kaebaja kavatseb lapse panna eralasteaeda, oli vallale teada hiljemalt kaebaja poolsest teatamisest eralastehoiu kasuks otsustamisest ametnikule (tl 29) enne lapse pooleteise aastaseks saamist. Vallale ei saanud teadmata olla (tl 30), et lapse eralastehoidu panemise põhjustas valla poolt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine. Eeltoodud asjaoludel ei saa väita, et kaebaja oleks jätnud kasutamata võimalused kahju tekkimist vältida või et kahju oleks võimalik käesoleval ajal kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud nõuete täiendava esitamisega. 31. RVastS § 13 lg-d 1 ja 3 sätestavad, et kahju hüvitamist välistavateks või piiravateks asjaoludeks on kahju tekkimise ettenägematus, objektiivsed takistused kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskus, eraõiguses sätestatud piirangud seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel, kahju tekkimise vältimatus ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides; ning muud asjaolud, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. 32. Kohus on rahanappuse alusel seaduses sätestatud teenuse tagamisest keeldumist juba käsitlenud. Kohus on kahju hüvitamist välistavate või piiravateks asjaolude tuvastamiseks tutvunud ka valla kodulehel avaldatud Ülenurme valla arengukavaga, mille kohaselt on ühelt poolt Ülenurme valla elanike arv viimastel aastatel oluliselt sündide suurenemise ja sisserände tulemusel kasvanud, teiselt poolt on tegeletud ka uute lasteaedade avamisega. Rahvaarvu suur kasv ei saanud olla vastustajale ettenägematu ja kahju tekkimine ennetatav. Iseenesest ei ole põhjust kahelda, et valla elanike arv on viimastel aastatel oluliselt ja kiiresti suurenenud, samuti mitte selles, et suurenemine on toimunud noorte perede arvelt ning seega on usutav, et oluliselt on suurenenud ka laste arv. Samas ei saa olla tegemist ühekordse, üllatusliku ja paratamatu rahvaarvu suurenemisega, vaid elanike arv vallas on pidevalt vähemalt viimase kümnendi jooksul kasvanud. On ilmne, et sedavõrd märkimisväärse elanike arvu kasvu ( ca 50 %) eelduseks on olnud ka eluruumide arvu suurenemine. 33. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et Tartu linna naabervaldade eluruumide arv on suurenenud ennekõike uusehitiste arvelt, mis tähendab seda, et kohalik omavalitsus on kehtestanud planeeringud, mis võimaldavad uute elamute ehitamist. Planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 2 kohaselt on aga kohalikul omavalistusel planeerimisalase tegevuse korraldamisel kohustus tagada planeeringute koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Seega tuleb selliste küsimuste peale, nagu uute lasteaiakohtade loomise vajalikkus, mõelda juba valla kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilisel planeerimisel. Asjaoluga, et seda piisavalt tehtud pole, ei saa aga hiljem õigustada lapsele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaias käia, lasteaiakoha mittevõimaldamist. Sellest tulenevalt pidi vastustajale olema tekkiv kahju ka ettenähtav, kuna kui vastustaja esitatud taotlust mõistliku aja jooksul rahuldada ei saanud, tuleb taotluse esitanud perel teha valikuid, mis pere eelarve olukorda halvendavad (üks vanem jääb koju ega naase tööle, võetakse lapsehoidja, sõlmitakse leping eralastehoiuga). Asjaolu, et vald on pidanud võimalikuks neid võimalikke valikuid hüvitada osaliselt, eralasteaiakulude hüvitamise näol, ega see, et kohtumenetluses on käiku antud veel üks lasteaed, ei välista toetust ületavas osas kahju hüvitamist. 34. Kohus peab vajalikuks remargi korras osundada ka sellele, et kohalikul omavalitsusel on võimalik oma õigusi kaitsta läbi riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise õigussuhte, praegusel juhul valla kohustuste riigi poolse rahastamise kohustuse kaudu, kohustades vajadusel riiki finantseerima kohaliku omavalitsuse üksust kooskõlas põhiseaduse § 154 nõuetega. Samas ei välista riigipoolne võimalik vähene finantseerimine üksikisikust lapsevanema nõudeõigust kohaliku omavalitsuse vastu ega tingi ka riigi vastustajana valla kõrval menetlusse kaasamist.

35. Kohus rahuldab eeltoodust tulenevalt kaebuse ja mõistab vallalt kaebaja kasuks välja kaebajale tekkinud kahju summas 630 eurot. 36. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15eurot (tl 9).

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik