2-13-19445/48 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. november 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-19445

Tsiviilasi

P.P. ja M.P. hagi P.P. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1118,25 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. märtsi 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.P. ja M.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. oktoober 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid:

Hageja I: P.P. (ik: XXX)

Hageja II: M.P. (ik: XXX)

Hagejate seaduslik esindaja M.P., lepinguline esindaja

advokaat Ahti Kuuseväli

Vastustaja (kostja): P.P. (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat

Mare Lust

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Viru Maakohtu 28. märtsi 2014 otsuse resolutsiooni p-i 2 ja p-i 3 ning lugeda

õigeks, et P.P. lt on välja mõistetud laste P.P. ja M.P. kasuks elatis summas 177,50 eurot

kuus alates 01.08.2013.

2. Täiendada Viru Maakohtu 28. märtsi 2014 otsuse resolutsiooni p-ga 4, mille kohaselt

kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada P.P. poolt alates 01.08.2013 laste kasuks tasutud

elatise makseid.

2. Muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi osaliselt.

3.2. Välja mõista P.P. lt (ik XXX) elatis P.P. (ik XXX) kasuks igakuise

elatusrahana 177 (ükssada seitsekümmend seitse) eurot ja 50 senti, kuid mitte vähem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 01.08.2013 kuni P.P.

täisealiseks saamiseni 01.08.2019.

3.3. Välja mõista P.P. lt (ik XXX) elatis M.P. (ik XXX) kasuks igakuise

elatusrahana 177 (ükssada seitsekümmend seitse) eurot ja 50 senti, kuid mitte vähem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 01.08.2013 kuni M.P.

täisealiseks saamiseni 27.03.2026.

3.4. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada P.P. poolt alates 01.08.2013 laste kasuks

tasutud elatise makseid.

3.5. Mõista P.P. lt (ik XXX) välja elatise võlg hagejatele summas 80 (kaheksakümmend)

eurot perioodi eest 29.04.2013 kuni 01.08.2013.

3.6. Elatis ja elatise võlg tuleb kostjal tasuda hagejate seadusliku esindaja M.P. (ik XXX)

arvelduskontole nr XXX AS-s SEB Pank.

3.7. Hagejate nõuded elatise saamiseks üle seaduses sätestatud miinimummäära jätta

rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda ja ringkonnakohtus hagejate kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. P.P. (hageja I) ja M.P. (hageja II) esitasid oma seadusliku esindaja, ema M.P. kaudu

29.04.2013 maakohtule kostja P.P. vastu hagi elatise väljamõistmiseks, lõpliku nõudena

hageja I kasuks summas 248,50 eurot ja hageja II kasuks summas 230,75 eurot kuus.

Hagiavalduse kohaselt on hagejate vanemate abielu lahutatud ja hagejad elavad ema juures.

Kostja elab Soome Vabariigis. Isa toetab lapsi ebapiisavalt ja ebaregulaarselt 300 euroga kuus.

Hagejad leidsid, et nende vajadused ei ole kaetud miinimumelatisega (muuhulgas seetõttu, et

mõlemale hagejale on määratud puue). Hageja I igakuised kulud moodustavad kokku 508 eurot

(millele lisanduvad veel kulud suvelaagritele ja taastusravile), hageja II igakuised kulud

moodustavad 474 eurot. Kuna kostja sissetulek on suurem kui hagejate seadusliku esindaja

sissetulek, peab laste isa kandma kulutusi lastele suuremas osas kui laste ema.

2. Kostja võttis hagi õigeks miinimumelatise suuruses summas. Kostja selgitas, et on tasunud

makseettepanekuga tsiviilasjas nr 2-12-23878 nõutud elatist hagejale I summas 160 eurot kuus

ja hagejale II summas 140 eurot kuus. Alates augustist 2013 hakkas kostja maksma elatist

kokku 320 eurot kuus. Kostja leidis, et hagejate vajadused on minimaalmääras makstava

elatisega kaetud. Lisaks ostab kostja lastele vajaminevaid esemeid ning kannab kõik kulud ajal,

kui lapsed viibivad kostja juures.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 28. märtsi 2014 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja kostja P.P.

lt elatise hageja P.P. kasuks igakuise elatusrahana 177,50 eurot, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni P.P. täisealiseks saamiseni,

s.o 1. augustini 2019, ning hageja M. E. P kasuks igakuise elatusrahana 177,50 eurot, kuid mitte

vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni M. E. P täisealiseks

saamiseni, s.o 27. märtsini 2026. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja elatise võla hagejate

ees suurusega 80 eurot perioodist 29. aprill 2013 kuni 1. august 2013. Elatis ja elatise võlg tuleb

kostjal tasuda hagejate seadusliku esindaja M. P arvelduskontole nr XXX AS-s SEB Pank.

Hagejate nõuded elatise saamiseks üle seadusliku miinimumi jättis maakohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on vaidluses määravat tähtsust omav küsimus, kas hagejate

õigus saada elatist rahas (perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 1), juhul kui on tagatud elatise

saamine riikliku miinimumi ulatuses, on prevaleeriv hagejate õiguse ja kostja kohustuse ees

suhelda lahus elava vanemaga (PKS § 143 lg 1), ning kohus võrdleb neid kaht õigust, hinnates,

kas kostjal on olemas mõjuv põhjus PKS § 100 lg 1 mõttes ülalpidamise andmiseks muul viisil.

Kohus leidis, et poolte vahel eksisteeris enne hagi esitamist kohtuväline kokkulepe elatise

maksmise kohta. Hagejate ja kostja vahel ei ole jõustunud kohtulahendit, nõue tsiviilasjas

nr 2-12-2387 jäi läbi vaatamata, kuid kostja on tasunud elatist hagejate nõutud ulatuses,

s.o 160 eurot hagejale I ja 140 eurot hagejale II. Seega on hagejad esitanud hagi põhjusel, et

kostja makstav elatis on ebapiisav. PKS § 100 lg-st 3 tulenevalt kokkulepe ei välista ega piira

seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut.

Kostja on elatise maksmise kohustust riikliku miinimumi ulatuses menetluse ajal vabatahtlikult

täitnud alates augustist 2013. 2013. a elatise miinimumsuurus oli 160 eurot. Seega peab kostja

hagejatele tasuma perioodi 29.04.–31.12.2013 eest täiendavalt 80 eurot.

2014. a on elatise miinimumsuurus 177,50 eurot. Kohus oli seisukohal, et on põhjendamatu

rahuldada hagejate hagi üle PKS § 101 lg-s 1 toodud miinimumi. Viru Maakohtu 11.09.2013

määrusest tsiviilasjas nr 2-12-7156 lastega suhtlemise korra määramise kohta nähtub, et kostjal

on õigus veeta lastega aega igal kuul ühel nädalavahetusel reedest pühapäevani ning

koolivaheaegadel 1 nädal talvevaheajal, 1 nädal kas suvisel või kevadisel koolivaheajal ja 1 kuu

suvisel koolivaheajal. Seega minimaalselt suhtlevad lapsed kostjaga koolivaheaegadel

44 päeva. Lapsed võivad koos kostjaga reisida Soome Vabariiki, sõidukulud katab kostja. Ka

laste ülalpidamiskulud kostja juures viibimisel katab kostja. Hagejate õigustatud vajadus

PKS § 99 lg 1 mõttes on suhtlemine kostjaga ning selle suhtlemise raames tehtavad kulutused

kuuluvad alaealise ülalpeetava kasvatamise kulude hulka PKS § 99 lg 2 mõttes.

Kohus leidis, et kuivõrd laste igapäevane tavapärane toimetulek on tagatud elatise tasumisega

PKS § 101 lg-s 1 toodud määras, ei kahjusta ülejäänud osas ülalpidamise andmine muul viisil

laste huve ega arengut. Kostja poolt vabatahtlikult tehtavad kulutused lastega suhtlemisel

(reisikulud koos lastega Soome Vabariiki ja tagasi, ülalpidamiskulud kostja juures, riided,

lõbustused jne) on PKS § 100 lg-s 1 toodud mõjuvaks põhjuseks ülalpidamise andmiseks muul

viisil. Hagi rahuldamine hagejate soovitud ulatuses, s.o kokku 479,25 eurot, mõjutaks otseselt

hagejate suhtlemisvõimalust kostjaga ja ülalpidamist kostja juures viibides, kuna kostja

sissetulek on ca 1000–1300 eurot kuus. Juhul kui ülalpidamise andmine rahas (eeldusel, et

kohustatud isik juba täidab korrektselt elatise maksmise kohustust riikliku elatisemiinimumi

ulatuses), võib mõjutada laste suhtlemise võimalusi ja sagedust teises riigis viibiva vanemaga

ning saada takistuseks kohtulahendiga kindlaks määratud suhtlemiskorra täitmisel, on laste ja

vanemate suhtlemise tagamine selgelt prevaleeriv laste huvi täiendava rahalise elatisesumma

saamise ees. Elatise määramine eelkõige rahas ei tohi võtta lahus elavalt vanemalt võimalust

lastega piisaval määral suhelda, sest see kahjustab otseselt nii laste kui ka vanemate PKS § 143

lg-s 1 toodud õigust ja kohustust lapsega suhelda. PKS § 143 lg 2 sätestab vanema kohustuse

hoiduda tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Antud sätte mõte on kooskõlas

kostja vastuväitega hagile, mille kohaselt elatise nõudmine üle miinimumsumma mitte ei taga

lastel harjumuspärast elulaadi, mille hulka kuulub suhtlemine lahus elava vanemaga, vaid

pigem kahjustab seda ning on hagejate seadusliku esindaja, mitte hagejate huvides.

Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et kostja on kohtumenetluse ajal vabatahtlikult andnud

lastele täiendavalt ülalpidamist, ostes neile asju, mida hagejate seaduslik esindaja on soovinud.

Kohus luges esitatud dokumentide (kulukviitungid, kohtu seatud esialgne kord ja hagejate

seadusliku esindaja aruanne selle täitmise kohta) põhjal tõendatuks, et mõlemad vanemad

panustavad laste vajadusteks lisaks elatisemiinimumile ka täiendavas ulatuses ning see

panustamine on mõlema vanema poolt vabatahtlik. Mõlemal vanemal on õigus tegeleda lastega

ning pakkuda neile esemeid ja lõbustusi oma äranägemisel, juhul kui laste põhivajadused on

kaetud ja harjumuspärane eluviis tagatud. Asjaolu, et hagejate seaduslik esindaja ei ole nõus

mitte ühegi tegevuse või esemega, mida soovib lastele anda kostja, ei ole argumendiks elatise

väljamõistmiseks üle seaduses ette nähtud miinimumi. Laste peamiseks huviks ei ole mitte

võimalikest suurima rahalise elatise saamine, vaid mõistlik ja tasakaalustatud elukorraldus ning

areng, sealjuures on üks olulisemaid laste arenguks vajalikke tegureid võimalus suhelda

mõlema vanemaga. Kohtul puudub kahtlus, kas kostja ka edaspidi neid kulutusi teeb ja lastega

suhtleb. Juhul kui kostja edaspidi tahtlikult ei täida lastega suhtlemise korda ja vabatahtlikult

kohtulahendis märgitud kulutusi lastele vajalikele esemetele ei tee, võib hagejatel tekkida õigus

nõuda määratud elatisesumma suurendamist, kuna hagejad kaotavad sel juhul olulises osas oma

tavalises elulaadis (nt hagejate ülalpidamiskulud nende 44 päeva vältel, mil hagejad on

täiendavalt kostja ülalpidamisel, lõbustused, reisimine jne).

Asjas ei oma määravat tähtsust hagejate seadusliku esindaja poolt lastele tehtud kulutuste täpse

suuruse tõendamine. Kohtul ei ole kahtlust selles, et hagejate seaduslik esindaja on lastele

kulutusi tehes toiminud heas usus. Seetõttu jättis kohus täiendavalt analüüsimata tõendid lastele

tehtud kulutuste osas, kuna selleks puudub vajadus.

Hagejale I on määratud keskmine puue. Samas saab hageja I hagejate seadusliku esindaja sõnul

puudetoetust 69 eurot kuus ning hagivalduses toodud arvestuse kohaselt kulub ravimitele

ja hügieenitarvetele kuus keskmiselt 36 eurot. Hagejal II on tuvastatud keskmine puue

kestusega 1 aasta. Andmeid puudetoetuse kohta ei ole hageja esitanud. Kostja ei vaidlustanud

kulutusi ravimitele. Tegemist on astmaga, mille puhul on vajalik inhalaator ja ravimite

manustamine vastavalt vajadusele. Kohus leidis, et hagejale I määratud puudetoetus 69 eurot

katab ära kogukulutused ravimitele ja hügieenitarvetele (36 eurot kuus), mistõttu ei ole elatise

suurendamine üle PKS § 101 lg-s 1 toodud minimaalmäära põhjendatud, kuna puudest

tulenevad kulutused ravimitele on kaetud puudetoetusega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 28. märtsi 2014 otsuse

tühistamist osas, milles maakohus jättis nende nõuded rahuldamata, ning uue otsuse tegemist,

millega mõista kostjalt välja igakuine elatis hageja P.P. kasuks 248,50 eurot ja M. E. P kasuks

230,75 eurot kuus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) jättis kohus PKS §-i 99 kohaldades hindamata, millised on hagejate tegelikud vajadused.

Hagejate vajaduseks PKS § 99 lg 1 mõistes ei ole suhtlemine kostjaga ja selle suhtluse raames

tehtavad kulutused ei ole laste ülalpidamiskulud. PKS § 143 kohaselt on isal kohustus oma

lastega suhelda. Seega lastega suhtlemise kulud on kostja isiklikud kulutused.

Kohus lähtus ka asjaolust nagu kostja suhtleks lastega vastavalt Viru Maakohtu 11.09.2013

määrusele tsiviilasjas nr 2-13-7156, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Praeguse kohtumenetluse

ajal on kostja lastega suhelnud ühel korral, jaanuaris 2014. Tegemist oli talvise koolivaheajaga,

mil kostja lapsed Soome viis. Kostjale on lastega suhtlemise võimalus tagatud iga kuu ühel

nädalavahetusel, kuid seni ei ole kostja seda võimalust kasutanud. Kostja väide, et ta soovib

lastega aktiivselt suhelda ning teeb neile vabatahtlikult kulutusi, on seega kohut eksitav.

Isegi kui lastega suhtlemiseks tehtavaid kulutusi võiks lugeda ülalpidamiskuluks PKS § 99

mõttes, ei saa põhjendatud sõidukulud olla märkimisväärsed. Kostjal oleks võimalik lastega

kohtuda iga kuu ühel nädalavahetusel, ööbides oma korteris Jõhvis. Seeläbi väheneksid kostjal

reisikulud koos lastega Soome ja tagasi ning oleks tagatud oluliselt tihedam suhtlus lastega, mis

vastaks laste huvidele enam, kui kulutada isaga suhtlemiseks tunde sõitmisele ühest riigist teise;

2) kohaldas kohus valesti PKS § 100 lg-t 1. Kuna lastega suhtlemiseks tehtavaid kulutusi ei saa

lugeda laste ülalpidamiskuluks, ei saa nende kulude näol olla tegemist kostjal PKS § 100 lg 1

mõttes mõjuva põhjusega elatise andmiseks lastele muul viisil kui rahas. Kohus on rikkunud

põhjendamiskohustust. Kohus põhjendab miinimummäärast suurema elatise väljamõistmata

jätmist sellega, et kostja suhtlemiskulud on suured ja kuuluvad elatise hulka. Samas ei ole kohus

tuvastanud, millisel määral kostja lastega suhtleb, ega konkreetseid kulusid seoses suhtlusega

(reisikulusid, laste ülalpidamiskulud (toit, riided, lõbustused) laste Soomes viibimise ajal).

Hagejad on seevastu hagile lisanud kõik ülalpidamisega seotud kuludokumendid, mis

kinnitavad nende igakuiseid vajadusi. Kohus jõudis muuhulgas ekslikult järeldusele, et hageja I

puudetoetus katab ära mõlema hageja ravimi- ja hügieenikulud.

Kohus tuvastas valesti kostja kuusissetuleku suuruseks 1000–1300 eurot. Kostja esitatud

palgadokumentidest nähtuvalt saab kostja töötasu kaks korda kuus. Kostja palgaandmed on

esitatud 5 kuu kohta (26.08.2013–26.01.2014). Kostja 5 kuu sissetulek on 12 929,75 eurot ja

keskmine kuusissetulek seega 2585,95 eurot. Sellise sissetuleku juures on raske ette kujutada

majanduslikku raskust lastega suhtlemisel ning neile elatise maksmisel. Laste ema 6 kuu

sissetulek on 7038,19 eurot, s.o keskmiselt 1173,03 eurot kuus. Kuna kohus tuvastas valesti

kostja kuusissetuleku suuruse, siis ei arvestanud kohus vanemate sissetulekute erinevust ja jättis

kohaldamata PKS § 105 lg 3;

3) kuuluvad lapse põhivajaduste hulka eluasemekulud. Kohus rikkus selgitamiskohustust, jättes

hagejatele selgitamata eluasemekuludega seonduva. Riigikohus on leidnud (3-2-1-69-13,

p-d 17, 20), et ülalpidamise ulatust määrates tuleb arvestada lapse vajadust kasutada eluaset

ning seda sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale

omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla võtnud laenu.

Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest

saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu. Seega tuleb hagejate

eluasemekulude kindlaksmääramisel arvestada lisaks kommunaalkuludele ka eluaseme

kasutuseelise väärtusega (mitte eluasemelaenule tehtavate kulutustega). Kasutuseelise väärtuse

tuvastamiseks tuleb aluseks võtta samaväärse korteri üürikuulutus, mille kohta soovivad

hagejad esitada täiendava tõendi. Kinnisvaraportaalide järgi on Kohtla-Järvel 3-toalise korteri

üürihind 200 eurot kuus. Kahe lapse kasutuseelis on seega 134 eurot, millest tuleb arvestada

vastavalt proportsioonidele kostja osakaal. Kuigi kasutuseelise väärtus on laenule tehtavatest

kuludest (127 eurot kuus) suurem, ei suurenda hagejad nõuet, kuid paluvad elatise suuruse

kindlaksmääramisel lähtuda kasutuseelise väärtusest laenukulu asemel.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus on piisavalt analüüsinud poolte väiteid ning andnud

nendele hinnangu, lähtudes eelkõige laste tegelikest vajadustest. Hagejate seaduslik esindaja ei

ole tõendanud, et laste vajadused oleksid suuremad kui kohus välja mõistis, ja peab

esmatähtsaks ainult oma vajadusi, piirates kostja õigust lastega kohtuda. 16.06.2012 esitas

hagejate seaduslik esindaja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, kus soovis

saada igakuist elatist hagejale I 160 eurot ja hagejale II 140 eurot. Antud kohustust on kostja

täitnud ning tasunud elatist kummalegi lapsele 177,50 eurot. Hagejad ei ole tõendanud, mis

osas nende vajadused võrreldes Pärnu Maakohtule esitatud avaldusega on suurenenud.

PKS § 99 lg-te 1 ja 2 eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ning tema

arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Seejuures on seaduses sõnaselgelt sätestatud, et

elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida tema vanemad

saavad talle võimaldada. Vanem, kes nõuab lapsele seaduses sätestatud miinimumelatisest

suuremat elatist, peab tõendama, et lapse ülalpidamise mõistlikud vajadused on suuremad

(3-2-1-37-11, 3-2-118-12);

2) ei ole apellantide viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-69-13 asjakohane. Kohus on selgitanud

pooltele kõiki asjaolusid, sh ka seda, millised tõendid on vajalikud seaduses sätestatust suurema

elatise väljamõistmiseks. Hagejad koos oma seadusliku esindajaga elavad seadusliku esindaja

kinnistul, mille kohta on esitatud kulud ja mis on arvestatud väljamõistetud elatise hulka.

Apellatsioonis tuginetakse asjaoludele, millele esimeses astmes ei tuginetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuse esitasid hagejad ning nad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas,

millega ei rahuldatud nende nõuet elatise väljamõistmiseks üle seaduses sätestatud

miinimummäära (apellatsioonkaebuse p 1.2).

Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas

(s.o maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja p 3).

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega rahuldati hagejate nõue osaliselt ning

mõisteti kostjalt välja elatis kummalegi hagejale seaduses sätestatud miinimummääras, s.o

177,50 eurot, on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning kostjalt elatise väljamõistmiseks hageja I kasuks

summas 248,50 eurot ja hageja II kasuks summas 230,75 eurot.

8. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hagejate esindaja, et nad nõuavad elatist üle seaduses

sätestatud miinimummäära alates 01.08.2013 ning et kohtuotsuse resolutsiooni p-i 4 nad ei

vaidlusta. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub samuti, et elatise seaduses sätestatud

miinimummääras on maakohus kostjalt välja mõistnud alates 01.08.2013.

Kuivõrd kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav muu otsuse tekstita

(TsMS § 442 lg 5), siis tuleb kohtuotsuse resolutsiooni p-i 2 ja p-i 3 täiendada ning lugeda, et

kostjalt on välja mõistetud elatis hagejate kasuks summas 177,50 eurot alates 01.08.2013.

Samuti tuleb kohtuotsuse resolutsiooni täiendada ning märkida, et kohtuotsuse täitmisel

arvestatakse kostja poolt alates 01.08.2013 hagejate kasuks tehtud elatise makseid.

9. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on

kohustatud maksma elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras või hagejate nõutud määras.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt näiteks Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-12), et kuna PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada,

et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne

elatise miinimummäär. Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda

ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks

seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud.

Ülalviidatud lahendis on Riigikohus rõhutanud ka seda, et tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1

märgitust peab hageja kostjalt lapsele seaduses sätestatud miinimumelatisest suurema elatise

saamiseks kõigepealt tõendama, et lapse ülalpidamise mõistlikud vajadused PKS § 99 järgi on

seaduses sätestatud miinimummäärast suuremad.

Eelnevast tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et esitatud tõendeid lastele tehtavate

kulutuste suuruse kohta ei ole vaja analüüsida, kuna selleks puudub vajadus.

Ringkonnakohus leiab, et hagiavalduses esitatud kulutuste nimekiri (I kd, t.l 42-43) ning lisatud

tõendid ei kinnita, et laste ülalpidamise mõistlikud vajadused PKS § 99 järgi on seaduses

sätestatud miinimummäärast suuremad.

9.1. Kulutuste nimekirjast nähtuvalt on kulutused elamule ja kommunaalteenustele kuus kokku

353,97 eurot, sh inimese kohta 117,99 eurot. Kostja vaidlustas nimetatud kulutuste suurust.

Ringkonnakohus leiab, et hagejad ei ole sellises suuruses kulutusi tõendanud.

Küttekulude kohta on esitatud kviitung (I kd, t.l 71) küttepuude ostmise kohta 2013. a summas

310 eurot, seega kulutused kuus 25,8 eurot (310:12=25,8). Küttekulusid aastas summas 780

eurot ei ole hagejad tõendanud.

Kulutuste suurust televisioonile ja internetile keskmiselt 75,97 eurot kuus ei ole hagejad

tõendanud. Konto väljavõtted (I kd, t.l 103, 104, 108) tõendavad kulutusi keskmiselt kuus

summas 70,58 eurot.

Kulutused elektrile 2013. a moodustavad keskmiselt kuus 42,95 eurot (I kd, t.l 72, 77), mitte

56 eurot kuus.

Kulutused veele moodustavad keskmiselt 10 eurot kuus ning kulutused prügiveole 2013. a

keskmiselt 10,6 eurot kuus (I kd, t.l 130), mitte 20 eurot kuus.

M. P on maksnud AS-le Uikala Prügila 2014. jaanuaris ehitus- ja lammutusprahi eest kokku

167,46 eurot (II kd, t.l 14,16,18). Ringkonnakohtu arvates on tegemist ühekordse kuluga ning

neid kulutusi ei saa arvestada igakuiste vajalike kulutuste hulka.

Seega

on

kommunaalteenuste

kulude

suurus

keskmiselt

kuus

159,93

eurot

(25,8+70,58+42,95+10+10,6), sh inimese kohta 53,31 eurot (159,93:3=53,31).

9.2. Apellatsioonkaebuses on iseenesest õigesti leitud, et kui vanem, kelle juures lapsed

igapäevaselt elavad, maksab eluaseme laenumakseid, tuleb eluasemevajaduse ulatus ja rahaline

väärtus kindlaks määrata eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise

(kasutuseelise) väärtuse kaudu.

Riigikohus on 16.10.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 asunud seisukohale, et eluruumi

kasutuseelise saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas paikkonnas,

arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ja asjaolu, et eluruum on

ühiskasutuses. Kui lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu

kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on

ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus TsMS § 233 järgi otsustada lapse kasutuseelise

väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt.

Ringkonnakohus leiab, et apellantide esitatud Kinnisvaraportaali KV üürikuulutus 3-toalise

korteri üürile pakkumise kohta hinnaga 200 eurot kuus (II kd, t.l 110) ei tõenda apellantide

väidet, et kahe lapse kasutuseelise suuruseks hagejate emale kuuluvas elamus eluruumi osa

kasutamisel on kokku 134 eurot. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hagejate seaduslik esindaja

M. P, et ta elab koos lastega 5-toalises elamus ning et lapsed kasutavad 3 tuba, tema 2 tuba ning

ülejäänud ruumid on ühiskasutuses. Ringkonnakohus leiab, et apellantide esitatud

üürikuulutusel märgitud ja apellantide kasutuses olevad eluruumid ei ole võrreldavad

(üürikuulutuse järgi pakutakse üürile tervet korteriomandit) ning seetõttu ei saa apellantide

esitatud tõendi alusel määrata kindlaks hagejate kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise

väärtust. Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et on nõus kasutuseelise väärtusega lapse

kohta 50 eurot kuus. Arvestades kostja seisukohta ning TsMS §-s 233 sätestatut, lähtub

ringkonnakohus kasutuseelise väärtusest lapse kohta 50 eurot kuus.

9.3. Kokku moodustavad kulud eluasemevajadusele lapse kohta 103,30 eurot kuus

(53,31+50=103,30).

9.4. Hagejate muudest vajalikest igakuistest kuludest (I kd, t.l 42-43, p-d 3.4 ja 3.5) on kostja

vaidlustanud kulutusi toidule ja huvidele ning hageja II lasteaiatasu suurust.

Kulutuste nimekirjast nähtuvalt on hageja I vajalikud kulutused toidule 180 eurot kuus ja hageja

II vajalikud kulutused toidule 160 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et hagiavaldusele lisatud

ostutšekid ei tõenda kulutuste suurust hagiavalduses märgitud suuruses. Kostja on leidnud, et

kummagi hageja vajalike kulutuste suurus toidule ühes kuus on 100 eurot. Ringkonnakohus

leiab, et kulutused toidule 100 eurot lapse kohta kuus on mõistlikud PKS § 99 tähenduses ning

lähtub nendest.

Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE poolt 2013. a koostatud

„Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ kohaselt on kahe

lapsega leibkonnas kulud toidule ühes kuus alla 100 euro lapse kohta ning kahe lapsega

leibkonnas on lapse ülalpidamiskulude suuruseks 304 eurot lapse kohta.

Kulutuste nimekirja kohaselt moodustavad mõlema hageja kulud hobidele ja meelelahutusele

kuus 50 eurot. Kostja seisukoha järgi ei ole hagejad kulutuste suurust huvidele tõendanud ning

lähtuda tuleks kulutuste suurusest 30 eurot kuus lapse kohta. Hagiavaldusele lisatud tõenditest

nähtuvalt on M. P teinud muu hulgas kulutusi lastele seoses laste osavõtuga suvelaagritest (I

kd, t.l 127-129) ning võimaldanud lastel külastada erinevaid meelelahutuskohti (I kd, t.l 66),

kuid esitatud tõenditest ei nähtu, et kulutused seoses huvidega ületaks keskmiselt 30 eurot lapse

kohta kuus. Seetõttu tuleb lähtuda kulutuste suurusest 30 eurot kuus lapse kohta.

Hageja II lasteaiatasu suurus on konto väljavõtete (I kd, t.l 50-56) järgi keskmiselt 33,15 eurot

kuus. Kulutuste nimekirjas märgitud kulutuste suurus 40 eurot kuus ei ole tõendatud.

Eelnevast tulenevalt moodustavad hageja I muud igakuised vajalikud kulutused (I kd, t.l 42

p 3.4) kokku 253,97 eurot (100+20+30+30+20+13,97+20+20=253,97) ning hageja II muud

igakuised

vajalikud

kulutused

(I

kd,

t.l

43,

p

3.5)

kokku

233,15

eurot

(100+20+30+30+33,15+10+10=233,15).

Hagejale I on määratud keskmine puue kuni 30.11.2014 ning ta saab puudetoetust 69 eurot

kuus. Hagejale II oli määratud puudetoetus kuni 31.07.2014 summas 69 eurot kuus. Kuna

hagiavaldusele lisatud kulutuste nimekirja kohaselt on mõlemale hagejale tehtavate kulutuste

suurus seoses tervishoiuga keskmiselt 36 eurot kuus, siis tervisest tingitud lisakulud on kaetud

puudetoetusega ning neid kulutusi ei saa täiendavalt ülalpidamiskulude hulka arvestada.

Seega on hageja I vajalike ja mõistlike igakuiste ülalpidamiskulude suuruseks kokku 357,27

eurot (103,30+253,97) ja hageja II igakuiste vajalike ja mõistlike ülalpidamiskulude suuruseks

336,45 eurot (103,30+233,15).

Kuigi hageja I ülalpidamiskulude suurus ületab kahekordset elatise miinimummäära 2,27 euro

võrra, ei anna see alust suurendada väljamõistetud elatist.

9.5. Nähtuvalt asja materjalidest on laste ema keskmine sissetulek kuus 1173,03 eurot ning laste

isa keskmine sissetulek kuus 2585,95 eurot (II kd, t.l 40-51). Maakohtu seisukoht, et laste isa

sissetulek on 1000-1300 eurot kuus, on ekslik. Seega suudavad mõlemad vanemad anda lastele

ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning seda on kinnitanud ka laste ema (I kd,

t.l 43).

Põhjendatud on apellantide see väide, et maakohus ei andnud hinnangut PKS § 105 lg-s 3

sätestatule.

PKS § 105 lg 3 teise lause kohaselt iga osavõlgniku kohustuste suurus määratakse kindlaks

võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama

õigustatud isiku vahelisi suhteid.

Nimetatud sättest tulenevalt peab mõlema vanema kohustuste suuruse kindlakstegemisel

arvestama nii vanemate sissetulekut, varalist seisundit kui ka vanemate ja laste omavahelisi

suhteid.

Eelnevast järelduvalt ei ole õige apellantide seisukoht, et kuna laste isa sissetulek on laste ema

sissetulekust ca kaks korda suurem, tuleb ainuüksi sissetulekute proportsiooni arvestades jätta

laste isa kanda laste ülalpidamiskuludest 68,8% ja ema kanda 31,2%.

Maakohtu istungil 12.02.2014 (II kd, t.l 3 pöördel) on kostja kinnitanud, et ühisvara jagamisel

lähtuti sellest, et lapsed jääksid elama elamusse ja korter jääks kostjale. Samuti on kostja

kinnitanud, et ta täidab korteril lasuvat laenukohustust summas 66,26 eurot kuus ning korteris

elab laste ema perekonnatuttav, kellelt ta üüri ei nõua. Seoses töötamisega Soomes üürib ta

elamispinda Helsinkis ning üüri suurus on 800 eurot kuus. Samuti tasub ta sõiduauto

liisingumakseid, mille suurus on kuus koos kindlustusmaksetega ca 635 eurot. Nimetatud

summade suurusele hagejate esindajad ringkonnakohtu istungil vastuväiteid ei esitanud. Asja

materjalidest nähtub ka see, et lisaks elatise maksmisele miinimummääras on ta ostnud lastele

riideid ning teinud kulutusi ajal, kui lapsed viibivad tema juures. Kuigi kostja ei ole nende

kulutuste kohta tõendeid esitanud, on usutav, et seoses laste viibimisega tema juures on kostja

täiendavaid kulutusi teinud (toit, riided, lõbustused). Nimetatud kulud on rahaliselt hinnatavad

ning ekslik on siinjuures maakohtu seisukoht, et tegemist on ülalpidamise andmisega muul

viisil PKS § 100 lg 1 teise lause tähenduses.

Ringkonnakohus leiab, et kostja kulutused seoses Soomes töötamisega on põhjendatud ja

vajalikud, kuna tagavad kostjale sissetuleku ning seetõttu tuleb neid arvestada PKS § 105 lg 3

tähenduses. Ringkonnakohtu arvates võib eeldada, et Eestis bussijuhina töötades kostja Soomes

saadava palgaga võrreldavat palka ei saaks ning seetõttu tuleb aktsepteerida ka kostja kulutusi

Soomes. Samuti arvestab ringkonnakohus PKS § 105 lg 3 kohaldamisel kostja suhteid lastega

ning kostja tehtavaid kulutusi seoses lastega suhtlemisel. Sellest tulenevalt leiab

ringkonnakohus, et õiglane ja põhjendatud on jätta mõlema vanema kanda võrdne osa laste

ülalpidamiskuludest. Seetõttu puudub ka alus maakohtu otsuse, millega mõisteti kostjalt

mõlema lapse ülalpidamiseks välja elatise miinimummäär, tühistamiseks.

10. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 järgi apellantide kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja