3-14-52377/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Elle Kask Määruse tegemise aeg ja koht 31.10.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-52377 Haldusasi K.K. kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ajavahemikus 16.02.2009-16.06.2011 arestimajas viibimise eest. Menetlustoiming

Kaebuse tähtaegsuse lahendamine. RESOLUTSIOON 1.Lõpetada haldusasja nr 3-14-52377 menetlus kaebetähtaja ületamise tõttu. 2Jätta K.K. taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. 3.Sekretäril saata käesolev kohtumäärus kaebuse esitajale ning vastustajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinan Ringkonnakohtule Tallinna halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

K.K. esitas Tallinna Halduskohtule 03.07.2014 kaebuse Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajalt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4953,6 eurot. K.K. viibis Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambri erinevates kambrites järgnevatel ajavahemikel: 16.02.2009-08.05.2009; 29.05.2009-26.06.2009; 06.11.2009-20.11.2009; 12.03.2010- 30.04.2010; 02.07.2010-06.08.2010; 19.11.2010-10.12.2010; 25.02.2011-04.03.2011; 27.05.2011- 16.06.2014; 26.08.2011-02.09.2011; 21.10.2011-28.10.2011; 02.12.2011-16.12.2011; 12.04.2013- 19.04.2013. 09.09.2014 määrusega võttis kohus K.K. kaebuse menetlusse.

02.10.2014 esitas Politseija Piirivalveamet (PPA) kaebusele vastuse ning tõstatas kaebuse osade nõuete osas tähtaegsuse küsimuse, taotledes menetluse lõpetamist kaebuse nõuete osas, millal kaebaja viibis arestikambris ajavahemikul 16.02.2009-16.06.2011, kaebetähtaja möödumise tõttu. 08.10.2014 esitas kaebaja vastuse PPA seisukohtadele ning taotles kaebetähtaja ennistamist nõuete osas, millal kaebaja viibis arestikambris ajavahemikul 16.02.2009-16.06.2011. 09.10.2014 eraldas kohus nõuded ning jätkas K.K. nõude, millega taotletakse Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajalt mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemikus 16.02.2009-16.06.2011 arestimajas viibimise eest, osas kaebetähtaja lahendamise küsimust käesolevas haldusasjas.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaebus on tähtaegne, kuna Riigivastutuse seaduse (RVasS) § 17 lg

3 kohaselt tuleb kaebus esitada sõltumata teada saamisest 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja selgitab, et sai teada asjaolust, et teda koheldi ebainimlikult lugedes halduskohtu 21.11.2013 asja nr 3-13-1599 ja 10.05.2013 asja nr 3-13-156 lahendeid. Kaebaja pidas varasemalt arestimaja poolt tekitatud kannatusi vangistuse loomulikuks osaks. Kaebajal oli õigustatud lootus, et kui riik võttis temalt vabaduse, siis ei rikuta tema õigusi. Kaebaja on seisukohal, et temal avanes võimalus kahjunõude esitamiseks alles pärast seda, kui ilmnes nimetatud lahenditest, et arestimaja on süstemaatiliselt eiranud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni reegleid ja põhjustanud kannatusi enam kui vabaduse võtmisega kaasneda tohiks. Konkreetselt enda õiguste rikkumisest on kaebaja teada saanud 2014. aasta alguses pärast 05.03.2014 nr 3-3-1-10-14 ja 21.011.2013 nr 3-13-1599 kohtulahendite lugemist. Seetõttu leiab kaebaja, et kaebuse esitamise kolmeaastane tähtaeg on täidetud ning lisaks lubab RVastS § 17 lg 3 esitada kahju nõude 10 aasta jooksul tingimusel, et varasemalt ei oldud teadlik tekkinud kahjust. Kaebaja taotleb ka kaebetähtaja ennistamist, kui kohus leiab, et kaebetähtaega oli rikutud.

Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitamise tähtaeg on aegunud ja selle ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. Tõepoolest näeb HKMS ette kümneaastase hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja, kuid siinkohal tuleb arvestada, et Riigivastutuse seadus kui Halduskohtumenetluse seadustik seovad kaebetähtaja kulgemise kahju tekkimisega või sellest teada saamisega. Kaebaja ei ole aga pööranud tähelepanu HKMS §-i 46 lõike 4 sõnastusele „… arvates päevast, kui kaebaja sai teada …“, mis on kaebetähtaja kulgemise reegel, seda ka maksimaalse kümneaastase aegumistähtaja arvestamisel.

Riigikohus on öelnud, et kaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema, kui mõistlikult käituval kaebajal on võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele oma õiguste kaitsmiseks akti või toimingu vaidlustamise vajalikkuses (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-38-01). Ülaltoodut põhimõttest tulenevalt peab hindama, kas ja millal pidi kaebuse esitaja mõistma tema õiguste rikkumist. Selleks on abiks kaebuse esitaja etteheited – pesemisruumi, jalutushoovi, mööbli puudumine, WC kasutamise privaatsuse puudumine, halb valgustus kambris, kokkusaamiste liialt lühike aeg selleks mittesobivas ruumis.

Kaebuse sisust võib järeldada, et need mittevastavused eksisteerisid igal Pärnu arestimajas viibitud perioodil. Kaebuse esitajale on tutvustatud arestimaja sisekorraeeskirja, selgitatud tema õigusi ja kohustusi. Sisekorraeeskirja §-d 9, 10 sisaldavad nõudeid kambrile ja selle sisustusele ning §-des 31 ja 32 on loetelu kinnipeetu õigustest ja kohustustest, mis tähendab, et kaebajale sai juba teada alates 16.02.2009, millistes tingimustes ta peab viibima ning milliseid võimalusi peab temale tagama. Kuigi oma kaebuses K.K. väidab, et ei esitanud nõudmisi või taotlusi rikkumiste kõrvaldamiseks, kuna temale ei olnud tollal õiget ettekujutust oma kõigist õigustest ja leppis arestimaja töötajate väidetega, et kõik on enam-vähem nii kui peab ja paremates tingimustes pole võimalik, siis sellises väljaütlemises on ebakõla.

Kui arestimaja töötajad selgitasid, et „kõik on enam-vähem“, siis järelikult oli arestimaja töötajatega kinnipidamistingimustest ja nende nõuetele vastavusest siiski juttu. Sellest omakorda võib arvata, et K.K. oli teadlik oma väidetavate õiguste rikkumisest. Ka võib lähtuda seisukohast, et kaebajale pidi olema teada kinnipidamistingimuste õigusvastasus ja kahju tekitaja hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja viibimine õigusvastastes tingimustes. Seejuures tuleb arvestada, et iga Pärnu arestimajas viibimise perioodi tuleb võtta eraldiseisva nõudena.

Ülaltoodust tulenevalt on vastustaja veendunud, et kaebuse esitajale oli juba arestimajas viibimise ajal nähtav, tajutav ja selge arestimajas olevatest kinnipidamistingimustest.

KOHTU SEISUKOHT

HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest.

Käesoleval juhul on kaebajale väidetavalt kahju põhjustatud mitmetel perioodidel ajavahemikus 16.02.2009 kuni 16.06.2011. Asjaolud, et arestimaja kinnipidamistingimused väidetavalt kahjustasid kaebaja tervist ning et väidetava kahju tekitajaks oli Lääne Prefektuur, pidid kaebajale teada olema hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja hoidmine väidetavalt õigusvastastes tingimustes. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt lõppes kaebaja arestimajas viibimise viimane periood 16.06.2011. Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja hiljemalt 16.06.2011.

Seega hakkas kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg kulgema alates 17.06.2011 ning kahjunõude esitamise tähtaeg lõppes 17.06.2014. Kaebaja esitas kahju hüvitamise kaebuse Tallinna Halduskohtule 03.07.2014 ning seega ei ole kaebus esitatud tähtaegselt, vaid hilinemisega. Kaebuse tähtaegsust ei mõjuta asjaolu, millal jõustus teises kohtumenetluses kohtuotsus, milles tuvastati arestimaja tingimuste õigusvastasus. Kohus selgitab, et tuvastamiskaebuse esitamine enne hüvitamiskaebust on küll lubatav, kuid see ei peata sellest hoolimata kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja kulgema hakkamist.

Riigikohtu halduskolleegium on 18.06.2008 lahendi nr 3-3-1-35-08 punktis 10 leidnud, et jõustunud kohtuotsusest, millega tuvastati toimingu õigusvastasus, saab kahju hüvitamise tähtaega hakata lugema üksnes juhul, kui kaebajale ei saanud juba eelnevalt selge olla, et talle on tekitatud kahju ning kes on kahju tekitamise eest vastutav. Kui kaebajale olid need asjaolud teada juba varem, siis ei saa kahju hüvitamise tähtaeg hakata kulgema toimingu õigusvastasuse tuvastanud kohtuotsuse jõustumisest. Käesoleval juhul on kaebaja viidatud lahendite puhul tegemist otsustega, millega tõdeti, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused on rahuldavad ning mõisteti välja mittevaralise kahju hüvitis.

Kõigi kolme lahendi puhul on tegemist kahju hüvitamise kaebustega, milles K.K. ei ole menetlusosaliseks. Nimetatud lahendid ei puuduta kaebajat ning seega ei saa ka mõjutada kaebaja teadasaamist arestimaja kinnipidamistingimuste võimalikust õigusvastasusest ning teadasaamist K.K. õiguste võimalikust rikkumisest. Kohus on seisukohal, et kaebaja oli teadlik Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajas viibimise ajal arestimaja tingimustest ning kaebajal oli juba arestimajas viibimise ajal selge väidetavalt tekitatud kahju ning selle kahju eest vastutaja.

Kuna kaebajale olid teada need asjaolud juba arestimajas viibimise ajal, siis ei saa kahju hüvitamise tähtaja kulgemist lugeda alates kaebaja poolt nimetatud kohtulahendite jõustumisest.

Ekslik on kaebaja seisukoht, et ta sai arestimaja tingimuste õigusvastasusest teada alles kohtuotsustest 21.11.2013 haldusasjas nr 3-13-1599; 10.05.2013 haldusasjas nr 3-13-156 ja 05.03.2014 asjas nr 3-3- 1-10-14. Kohus märgib, et kaebaja pidi arestimaja tingimuste väidetavast õigusvastasusest ning sellest tulenevalt väidetavast kahju põhjustamisest saama aru vastava arestimaja tingimustes viibides.

Kuivõrd kaebaja sai kahju olemasolust ja selle põhjustajast teada koheselt arestimajas viibimise ajal, ei kohaldu käesoleval juhul 10-aastane kaebuse esitamise tähtaeg.

HKMS § 71 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist. Kaebetähtaja ennistamise alusena on kaebaja välja toonud asjaolu, et ta ei olnud eelnevalt teadlik arestimaja väidetavatest õigusvastastest tingimustest ega seetõttu olnud teadlik enda õiguste rikkumistest. Kohus kordab, et kaebajale pidid olema arestimaja kinnipidamistingimused teada juba arestimajas viibimise ajal. Samuti pidi kaebaja saama aru arestimaja kinnipidamistingimuste võimalikust õigusvastasusest ja sellest tulenevast väidetavast õiguste rikkumisest ja kahjust arestimaja tingimustes viibides. Kaebetähtaja mõjuvaks põhjuseks ei saa lugeda väidetavat asjaolu, et kaebaja sai arestimaja võimalikest õigusvastastest kinnipidamistingimustest teada alles pärast eelnimetatud kohtulahenditega tutvumist. Kohus on seisukohal, et kaebaja sai kahju olemasolust ja selle põhjustajast teada juba arestimajas viibimise ajal.

Riigikohtu 01.10.2002 määruse nr 3-3-1-57-02 punktis 19 on märgitud, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul.

Arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lg 3 kohaselt võib arestialune ja vahialune kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit. Kaebaja on kohtule esitatud materjalides viidanud Riigivastutuse seaduse sättele, riigikohtu lahendile, halduskohtu lahenditele ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile. Seega on kaebajal juurdepääs õigusaktidele ja kohtulahenditele. Lisaks peab isik ise näitama üles huvi, et ta oleks teadlik tema õigusi puudutavatest õigusaktidest, neis sisalduvatest normidest ning enda õigustest. Seaduse mittetundmine ei saa olla mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ületamiseks ja selle ennistamiseks. Kohus on seisukohal, et kaebajale olid teada kohtusse pöördumise tingimused, sh tähtajad. Kohus rõhutab, et ka õiguslikult kogenematu isik ei saa eeldada, et vaidlusi saab lahendada määramata korras ja määramatult pika aja jooksul.

Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamiseks välja toonud ühtegi objektiivset, kaebaja isikust mittesõltuvat, takistust, mis ei võimaldanud kaebajal esitada kaebus tähtaegselt.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetab käesoleva haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel.

HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lõikele 2. Vastavalt HKMS § 124 lg-le 2 lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

HKMS § 104 lg 1 p 4 kohaselt riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 2 või 4 alusel. Kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest seoses tema maksejõuetusega ning seega ei ole tagastatavat riigilõivu.

Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik