3-14-50398/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 31.10.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50398 Haldusasi I.V. kaebus Justiitsministeeriumilt kahjusumma 3053,85 eurot väljamõistmise nõudes. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja I.V., tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel, volitatud esindajad advokaat Kristo Kallas ja jurist Raiko Paas ning vastustaja Justiitsministeerium, volitatud esindajad Kadri Laud ja Gunnar Vaikmaa.

Resolutsioon 1.Rahuldada I.V. kaebus. 2.Justiitsministeeriumil hüvitada I.V.le tekitatud kahju summas 3053,85 eurot. 3.Välja mõista Justiitsministeeriumilt I.V. kasuks viimase poolt kantud menetluskulud osaliselt, s.o summas 2829,15 eurot, tasudes selle I.V. arvelduskontole xxxxxxxxxxxx Danske Bank A/S Eesti filiaalis.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

17.09.2002 sõlmisid I.V. ja E. I. notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu kinnistu omandiõiguse üleandmiseks. Vastav leping esitati Rapla Maakohtu kinnistusosakonda. 19.09.2002. Rapla Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis kinnistusraamatu registriosas nr 612837 omanikuvahetuse kinnistamata. 2008. aastal müüs kohtutäitur Marek Laanemets kinnistu enampakkumisel uuele omanikule AS-le Miskort, kes omakorda võõrandas kinnistu M. A.le. 2010. aastal kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikena M. A. pärijad. Seoses kinnistusraamatu omaniku kande tegemata jätmisega otsustati I.V.le justiitsministri 16.12.2013 käskkirja nr 120 alusel hüvitada kahju summas 15 500 eurot, milleks oli kinnisasja väärtuseline osa. Kaebaja palus 13.02.2014 Justiitsministeeriumil hüvitada lisaks kinnistu väärtusele ka kaebaja poolt kantud esindajakulud summas 1 650 eurot; ekspertiisihinnangu tellimisega seotud kulud summas 822 eurot; tasutud maamaks summas 561,40 eurot; kinnistu omandamise tehinguga kantud notaritasu summas 36,15 eurot ning kinnistusraamatu kande eest tasutud riigilõiv summas 20,45 eurot. Justiitsministri 28.02.2014 käskkirjaga nr 23 otsustati kaebajale täiendavalt hüvitada notaritasu summas 36,15 eurot ning jäeti ülejäänud kulud kaebajale hüvitamata. 10.03.2014 palus kaebaja Justiitsministeeriumil hüvitada eelnimetatud kulud kohtuväliselt, millele vastust ei tulnud. 31.03.2014 esitas I.V. Tallinna Halduskohtule kaebuse justiitsministri 28.02.2014 käskkirjas nr 23 hüvitamata jäetud kulude (vandeadvokaadi esindajakulud, tellitud ekspertiisiga seotud kulud, maamaks ning riigilõiv) hüvitamiseks kokku summas 3 053,85 eurot. 18.06.2014 esitas vastustaja kompromissettepaneku, mille kohaselt oli vastustaja nõus asja kompromissiga lõpetamise korral, kui kaebaja loobub ülejäänud nõuetest, hüvitama kaebajale tema poolt nõutava kahju ekspertiisiga seotud kulu näol. 26.06.2014 toimunud kohtuistungil esitas kaebaja omapoolsed seisukohad kompromissi võimalikkuse kohta ning kohus määras pooltele tähtaja kompromissläbirääkimiste pidamiseks. 19.08.2014 teavitas vastustaja kohut, et kompromissläbirääkimised ebaõnnestusid ning pooled ei saavutanud käesolevas asjas kompromissi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Vastustaja on arvamusel, et vaidlusaluse maa võõrandamise tehingu tegemisel tasutud riigilõivu 20,45 eurot tagastamise ja tasutud maamaksu 561,40 eurot tagastamise nõuete menetlemise kohta on seaduses olemas erikord, mistõttu kaebuse esitajal puudub õigus antud juhul nende osas kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Vastustaja ei vaidle seejuures vastu sellele, et nimetatud summad on kaebuse esitaja poolt kuluna kantud. Kaebuse esitaja juhib eeltoodu juures tähelepanu Riigilõivuseaduse (RLS) § 12 lg 1 teisele lausele, mille kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti.

Maksukorralduse seaduse § 106 lg 9 kohaselt on tagastusnõude täitmise taotluse esitamise aegumistähtaeg seitse aastat tagastusnõudes viimase muudatuse tegemise päevast arvates. Viidatud õigusaktides pole kirjas, et seaduses sätestatud tähtaega saaks mingil viisil ennistada. Seega oli kaebuse esitamise päevaks mõlema nõude tagastusnõude puhul möödunud tähtaeg, mille jooksul saanuks raha ametiasutustelt tagasi küsida ning kaebuse esitajal puudub võimalus nõuda nimetatud summade tagastamist teistelt isikutelt peale vastustaja. Ainsaks võimaluseks selles osas kaebuse esitaja rikutud õigused taastada on kahju hüvitamise nõude esitamine vastustaja vastu.

Kaebuse esitaja käsitlust toetab ka Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mille kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebuse esitajal puuduvad muud võimalused kõnesolevate summade hüvitamiseks, kui kahju hüvitamise nõude esitamine vastustaja vastu.

Kaebuse esitaja soovib ühtlasi veelkord rõhutada, et tema kahju hüvitamise nõue ei saa ühelgi viisil olla vastustaja vastu aegunud. Arvestades asjaolu, et riigiasutuste (Maksuja Tolliamet) poolt esitati jätkuvalt kaebuse esitajale edasi maamaksu teateid, mida kaebuse esitaja ka täitis, ei saanud kaebuse esitajal kuidagi tekkida põhjendatud kahtlust, et temale kuuluvad kinnistud võiksid olla tema omandist välja läinud. Kaebuse esitajale maamaksuteadete jätkuvat esitamist tuleb pidada omakorda asjaoluks, mis eksitas kaebuse esitajat ning mille tõttu oli kaebuse esitajal põhjendatud eeldus, et temale kuuluvad kinnistud on endiselt tema omandis.

Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja varem teada ka temale kuulunud kinnistute kaebaja omandist välja minemisest. Eeltoodust tulenevalt on vastustajal kohustus kaebuse esitajale tema poolt asjatult makstud riigilõiv ja maamaks kahjuna hüvitada. Kaebuse esitaja poolt nõutava ekspertiisikulude hüvitamise osas leiab vastustaja, et see tuleks jätta välja mõistmata, kuna vastustaja on kaebuse esitajale hüvitanud kinnisasja väärtuse turuhinnast suurema tasuga (sh suurema tasuga kui seda nägi ette kaebuse esitaja tellitud ekspertiis). Vastustaja hüvitas kahju tellitud ekspertiisihinnangu järgi, mis nägi kaebuse esitajale kuuluma pidanud kinnisasja turuväärtusena ette 15 500 eurot.

Seega aktsepteeris ka vastustaja ise, et kinnisasja turuväärtus on selline, mis on kirjas tellitud eksperthinnangus. Hilisemad väited selle kohta, et turuväärtus oli tegelikkuses madalam, on vastustaja poolt otsitud ja tõendamata. Eeltoodust sõltumata tuli kaebuse esitajal tellida ekspertiis ja seda tehti kooskõlastatult vastustajaga kahju ulatuse kindlakstegemiseks, mistõttu on ekspertiisiga seotud kulu vaieldamatult vajalik ja põhjendatud kulu. Kaebuse esitaja on varasemates menetlusdokumentides selgitanud, millistest normidest tulenevalt tuleb ekspertiisikulu vaadelda kaebuse esitaja varalise kahjuna.

Samuti on kaebuse esitaja selgitanud, et kaebaja poolt toimus ekspertiisi tellimine kooskõlastatult vastustajaga enne, kui vastustaja tellis omapoolsed ekspertiisid, milliste paralleelsest tellimisest vastustaja kaebuse esitajat ei teavitanud. Vastustaja pole ekspertiisikulude sisulisele olemasolule ja tekkimisele vastu vaielnud ning selle osas poolte vahel vaidlus puudub. Kompromissläbirääkimiste käigus on vastustaja ühtlasi omaltpoolt vastavaid ekspertiisikulusid aktsepteerinud ja pakkunud, et hüvitab ekspertiisiga seotud kulud täies ulatuses.

Ülaltoodust tulenevalt on kaebuse kaebaja enda poolt kinnistute suhtes tellitud ekspertiis ja sellega seonduvad kulud olnud vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb vastustajal kaebuse esitajale hüvitada. Vastustaja on menetluses läbivalt väitnud, et kaebuse esitaja ei saa kohtus nõuda kohtueelselt kantud õigusabikulude kahjuna hüvitamist, viidates seejuures erinevatele Riigikohtu lahenditele, mis reguleerivad aga kohtuvaidlusega seonduvate menetluskulude hüvitamise põhimõtteid. Kaebuse esitaja selgitab veelkord, et viidatud Riigikohtu lahendid käsitlevad olukordi, kus kaebuse esitaja on lisanud vaidlusaluses kohtuasjas selle kohtuasja menetluskulude juurde ka kohtueelsed menetluskulud ilma nende eraldi kahjuna hüvitamise nõudeta.

Käesolevas kohtuasjas on kaebuse esitaja esitanud mitte ainult käimasoleva kohtuasjaga seotud menetluskulude hüvitamise nõude, vaid eraldiseisva kahju hüvitamise nõude kaebuse esitajale kohtueelselt tekkinud õigusabikulude hüvitamiseks. Ehkki kaebuse esitaja on palunud talle hüvitada kahju, mis oli seotud kohtueelselt kantud õigusabikuludega, ei muuda see kaebuse esitaja hüvitamise taotlust käesolevas kohtuasjas menetluskulude hüvitamise nõudeks. Nimetatud kahe nõude esitamise õiguslikud alused ning ka nende nõuete menetlused on erinevad, mistõttu ei saa neid samastada.

Käesoleval juhul ei ole vastustaja sisuliselt vaidlustanud kaebuse esitaja poolt kantud kohtuväliste õigusabikulude sisulist põhjendatust ja suurust ning vaidlus poolte vahel on vaid põhimõtteline, kas vastavad kulud kuuluvad vastustaja poolt hüvitamisele. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseaduse kommentaaris on nimetatud normi selgituseks märgitud, et kahjuks § 25 mõttes on ka isiku õiguste kaitseks vajalikud menetluskulud. Võlaõigusseaduse § 128 lg 3 hõlmab otsese varalise kahjuna ka kulusid, mida tehakse kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

Menetluskulu hüvitamine toimub kohtumenetluses menetluskulu väljamõistmise teel spetsiifilistel tingimustel ja korras. Seega eristab ka Põhiseadus kulu, mida kantakse kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks sellest kulust, mille hüvitamist taotletakse menetluskuluna konkreetse kohtuasja ajamise juures. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitaja poolt esitatud kahjunõue oma kohtuväliste mõistlike ja põhjendatud õigusabikulude hüvitamiseks põhjendatud.

Vastustaja: Vastustaja leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vastustaja on seisukohal, et kuna maamaksu ja riigilõivu tagastamise taotlemiseks on kehtestatud erikord, siis tuleb kaebajal pöörduda riigilõivu ja maamaksu võtja poole. Juhul, kui tähtaeg on mööda lastud, tuleks kaebajal taotleda selle ennistamist. Kui on olemas erikord nõude/taotluse esitamiseks, siis pole vastustaja hinnangul õiguslikult mõeldav, et seda eiratakse ning enda nõue esitatakse riigivastutuse sätete kohaselt. Vastustaja on seisukohal, et riigilõivu hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on möödunud.

Nimelt tasus kaebaja riigilõivu aastal 2002. RVastS § 17 lõike 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega saab kaebaja enda nõuet esitada maksimaalselt 10 aasta jooksul arvates kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Arvestades, et kaebus esitati 2014, on kaebuse esitamise tähtaeg selles nõudes mööda lastud.

Eelnevast tulenevalt esitab vastustaja juhuks, kui kohus peab võimalikuks kaebaja kõnesolevat nõuet menetleda, alternatiivse väitena aegumise nõude ja palub kohtul jätta nõude rahuldamata sellel alusel. Kaebaja tasus maamaksu aastatel 2003-2008. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et maamaksu hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on osa nõude (2003 aasta) puhul möödunud. Nimelt RVastS § 17 kohaselt saab kaebaja enda nõuet esitada maksimaalselt 10 aasta jooksul arvates kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Arvestades, et kaebus esitati 2014, on kaebuse esitamise tähtaeg nõude osas, mis puudutab 2003 aastat, mööda lastud. Eelnevast tulenevalt esitab vastustaja juhuks, kui kohus peab võimalikuks kaebaja kõneksolevat nõuet menetleda, alternatiivse väitena aegumise nõude ja palub kohtul jätta nõude rahuldamata sellel alusel. Vastustaja tegi 18.06.2014 kaebajale ettepaneku sõlmida kohtuasjas kompromiss tingimusel, et vastustaja on nõus asja kompromissiga lõpetamise korral hüvitama kaebajale tema poolt nõutava kahju eksperthinnanguga kantud kulu näol ning kaebaja loobub kõigist enda ülejäänud nõuetest.

Kohtumenetlusest tekkinud menetluskulud jäävad poolte endi kanda, arvestades eeskätt kaebuse võimalikku rahuldamise ulatust. Kahjuks pooled kompromissi ei saavutanud. Kuna kaebaja poolt tellitud eksperthinnangus hinnati kasvava metsa ja metsamaa turuväärtuseks 14 450 eurot ja vastustaja hüvitas kaebajale kinnisasja turuväärtuse summas 15 500 eurot, siis leiab vastustaja, et täiendavalt ei ole kahju hüvitamine eksperthinnangu eest põhjendatud. Vastustaja leiab, et halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid, milliseid seisukohti toetab ka olemasolev Riigikohtu praktika (Riigikohtu halduskolleegiumi 01.06.2011 otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 18).

Vastustaja märgib, et Riigikohtu halduskolleegiumi 16.03.2005 otsuses asjas nr 3-3-1-93-04 p

10 on kolleegium leidnud, et vaidemenetluse õigusabikulusid ei saa põhimõtteliselt hüvitada, sest see oleks vastuolus vaidemenetluse olemusega. Vaidemenetluse üks eesmärke on anda isikule võimalus kaitsta oma õigusi võimalikult lihtsas, kiires ja odavas menetluses. Ka vaidemenetlusele laieneb haldusmenetluse uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus. Seega saab igaüks ka õigusabi kasutamata esitada vaide sellest sõltumata, kas tal on vastavaid eriteadmisi ja kogemusi. Õigusabikulude hüvitamine oleks vaidemenetluse olemusega vastuolus. Riigikohtu halduskolleegium on 05.12.2013 otsuses nr 3-3-1-60-13, p 17 jõudnud seisukohale, et ka 01.01.2012 kehtima hakanud Halduskohtumenetluse seadustik ei ole aluseks nende seisukohtade muutmiseks ning vaidemenetluses kantud kulusid halduskohtumenetluse seadustiku alusel välja mõista ei saa. Vastustaja on seisukohal, et eelmärgitud seisukohad kohalduvad üldiselt haldusmenetlusele/kohtueelsele menetlusele ning seetõttu pole võimalik halduskohtus nõuda sellise kulu hüvitamist mistahes moel seda ka nimetatakse (nt kahju). Lisaks leiab vastustaja, et õigusabikulude hüvitamine ei ole antud kohtuasjas tervikuna põhjendatud, kuna asjas puudus sisuline vaidlus kinnistusosakonna õigusvastase tegevuse üle ja vastustaja oli nõus vastutuse võtmisega ning kahju kannatanule hüvitama. Vastustaja on seisukohal, et antud asjas puudus kaebajal vältimatu vajadus õigusteenuse ostmiseks. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

Justiitsministeerium on seisukohal, et I.V.le on käesoleva juhtumi puhul kahju tekkinud seeläbi, et ta on õigusliku aluseta jäänud ilma kinnistu omandiõigusest ning et riigi teona on käsitletav kinnistusraamatu kande tegemata jätmine 2002. aastal, mis on ilmselgelt õigusvastane tegevus.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud.

Kuni 30.06.2003 kehtinud Kinnistusraamatuseaduse § 47 lg 1 sätestas, et vaadanud kinnistamisavalduse läbi, teeb kinnistamiseks pädev isik hiljemalt kolme kuu jooksul avalduse laekumise päevast arvates kinnistamisotsuse, millega rahuldab avalduse täielikult või osaliselt või jätab avalduse rahuldamata või määrab vastavalt käesoleva seaduse § 44 1. lõikele tähtaja takistuse kõrvaldamiseks. Kinnistamisotsus on maavõi linnakohtu lahend. Kuni 30.06.2003 kehtinud Kinnistusraamatuseaduse § 49 lg 1 kohaselt kinnistamisotsuse alusel tehakse kanne kinnistusregistrisse. Käesolevas asjas vaidlust ei ole selles, et 19.09.2002 Rapla Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis kinnistusraamatu registriosas nr 612837 omaniku vahetuse kinnistamata, millest tulenevalt 2008. aastal müüs kohtutäitur Marek Laanemets kinnistu enampakkumisel uuele omanikule AS-le Miskort, kes omakorda võõrandas kinnistu M. A.le. 2010. aastal kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikena

M. A. pärijad. Vastustaja ei ole vaidlustanud faktipõhiseid asjaolusid ning on hüvitanud kaebajale justiitsministri 16.12.2013 käskkirja nr 120 alusel kahju summas 15 500 eurot seoses kinnistusraamatusse omaniku kande tegemata jätmisega, kandes nimetatud summa kannatanu arvelduskontole 31.12.2013. Lisaks hüvitati kaebajale justiitsministri 28.02.2014 käskkirjaga nr 23 tema poolt makstud notaritasu summas 36,15 eurot. Justiitsministeerium leidis, et kuna tegelikkuses kinnistu müügitehing kunagi ei teostunud ja kannet kinnistusraamatusse I.V. kohta ei tehtud, siis on tehingu eest makstud notaritasu kantud asjatult ning vastav kulu on pöördunud kahjuks, kuna isik kinnisasja omanikuks ei saanud.

Pooled vaidlevad kohtus selle üle, kas Justiitsministeerium peab lisaks juba hüvitatud kahjule hüvitama veel ka kaebaja poolt tasutud riigilõivusumma 20,45 eurot, tasutud maamaksusumma 561,40 eurot, kaebaja poolt tellitud ekspertiisi tasu summas 822 eurot ja kahjunõudemenetluses kantud õigusabikulud summas 1 650 eurot.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 13 lg 1 sätestab, et riigilõivu võtja teeb otsuse riigilõivu tagastamise kohta ja tagastab riigilõivu 30 kalendripäeva jooksul taotluse saamise päevast arvates. RLS § 12 lg 1 ütleb, et riigilõivu tasunud isikul on õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist käesoleva seaduse § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. RLS § 14 p 3 kohaselt riigilõivu tagastamise taotlust ei vaadata läbi, kui riigilõivu tagastamise nõue on lõppenud. I.V. tasus Taga-Männiku kinnistu omaniku vahetuse kande eest riigilõivu 20,45 eurot, tegelikkuses aga I.V. kinnisasja omanikuks ei saanud kohtunikuabi õigusvastase tegevusetuse tõttu. Seega I.V. tasus riigilõivu alusetult, kuna kannet, mille eest riigilõivu tasuti, ei tehtud. Pooled vaidlevad selle üle, kes peab tasutud riigilõivusumma hüvitama/tagastama. Vastustaja väidab, et kuna riigilõivu tagastamist reguleerib eriseadus (RLS), siis tuleb lähtuda RLS sätetest, mille alusel riigilõivu hüvitada ei saa. Kohus märgib, et Riigilõivuseadus ei näe ette tähtaja ennistamise võimalust. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti ning riigilõivu tagastamise taotlust ei vaadata läbi, kui riigilõivu tagastamise nõue on lõppenud. Seega erimenetluses ei ole võimalik I.V.l alusetult tasutud riigilõivu tagasi saada. Analoogselt notaritasuga on riigilõiv, mille tasumist nõuti kande tegemiseks ning mida tegelikkuses ei tehtud, samuti tasutud asjatult ning vastav kulu on pöördunud kaebaja kahjuks. Riigilõivu tasudes ei saanud I.V. eeldada, et teeb seda asjatult. Kohtu hinnangul tuleb riigilõivusumma vastustajalt kahjuna välja mõista, muid võimalusi riigilõivusumma tagasisaamiseks kaebajal ei ole.

I.V. peale Taga-Männiku kinnistu müügilepingu sõlmimist 17.09.2002 on tasunud aastatel 2003-2008 maamaksu kokku 561,40 eurot. Justiitsministeerium möönab, et kuivõrd tegelikkuses I.V. kinnistu omanikuks ei saanud, esitati maamaksuteated temale riigi poolt alusetult ning vastava maamaksu nõudmiseks ja tasumiseks puudus õiguslik alus. Samas vastustaja on seisukohal, et maamaksu tagastusnõude saab kannatanu esitada Maksukorralduse seaduse (MKS) § 33 lg 1 alusel, mistõttu vastustaja ei pea põhjendatuks hüvitada alusetult tagastatud maamaksu Riigivastutuse seaduse sätete alusel. MKS § 33 lg 1 kohaselt maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel (§ 105 lõige 1) tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse (§ 105 lõige 2). Maksukorralduse seadus ei räägi midagi alusetult tasutud maamaksu tagastamisest, sellist võimalust ei näe ette ka kehtiv Maamaksuseadus. I.V. on tasunud maamaksu alusetult perioodil 2003-2008, mis oli asjatu kulu ning mida saab kahjuna vastustajalt välja mõista, muid võimalusi maamaksusumma tagasisaamiseks kaebajal ei ole. Vastustaja ise möönab, et kuivõrd tegelikkuses I.V. kinnistu omanikuks ei saanud, esitati maamaksuteated kaebajale riigi poolt alusetult ning vastava maamaksu nõudmiseks ja tasumiseks puudus õiguslik alus.

Kohus nõustub kaebajaga, et nii MKS-s (alusetult tasutud maamaksu osas) kui ka RLS-s (alusetult tasutud riigilõivu osas) ei ole kirjas, et seaduses sätestatud tähtaega saaks mingil viisil ennistada (nt aegumistähtaeg on lõplik ja seda ennistada ei saa). Kaebuse esitamise päevaks oli mõlema nõude tagastusnõude puhul möödunud tähtaeg, mille jooksul saanuks raha ametiasutustelt tagasi küsida ning kaebuse esitajal puudub võimalus nõuda nimetatud summade tagastamist teistelt isikutelt peale vastustaja. Seega ainsaks võimaluseks selles osas kaebuse esitaja rikutud õigused taastada on kahju hüvitamise nõude esitamine vastustaja vastu.

Justiitsministeerium ei pea põhjendatuks täiendavalt kannatanu poolt tellitud kinnistu eksperthinnangu eest tasutud summa hüvitamist, kuna lõplik eksperthinnang on valminud pärast justiitsministri 16.12.2013 otsust I.V.le kahju hüvitada. Samuti leiab vastustaja, et täiendava ehk kolmanda eksperthinnangu tellimise vajadus puudus, kuna kaks eelnevat eksperthinnangut olid piisavalt sarnaste tulemustega, usaldusväärsed ning koostatud erinevate sõltumatute kinnisvaraja metsahindajate poolt. Kinnistusraamatusse kande tegemata jätmise juhtum sai justiitsministrile teatavaks 27.05.2013 ning 31.05.2013 kohtus minister kannatanuga, pärast mida jäi Justiitsministeerium ootama konkreetse kahjunõude esitamist ning kinnistu eksperthinnangut. Vastustaja väidab, et kuna kahjunõuet ja eksperthinnangut ei esitatud, siis otsustas Justiitsministeerium võtta endale aktiivse rolli, tellides novembris 2013 kahelt sõltumatult kinnisvarabüroolt kinnistu nr 612837, mille moodustab 21,5 ha suurune maatulundusmaa, millest 20,8 ha on metsamaa, hindamise. Kohtu hinnangul I.V. poolt eksperthinnangu tellimine kinnistu hinna määramiseks oli vajalik ning otseselt seotud kaebaja poolt esitatud kahjunõudega, mida ei mõjuta ka asjaolu, et Justiitsministeerium omal algatusel tellis kaks eksperthinnangut. VÕS § 128 lg 3 peab otsese varalise kahju hulka kuuluvaks ka kulusid, mis on vajalikud kahju suuruse kindlakstegemiseks (nt ekspertiisitasu). Võlaõigusseaduse I kommenteeritud väljaande 2006 lk 452 p-s 4.2.5. (§ 128 osas) öeldakse järgmist: „Kulud kahju kindlaks tegemiseks hõlmavad mõistlikke eksperdikulusid, nt hindamaks kahju suurust või seda, kas üldse tasub asja parandada, või kas ja kui suures ulatuses on kahju väidetava kahju tekitaja poolt tekitatud. Eksperdi valik on põhimõtteliselt kannatanu õigus ning ta ei pea leppima kahju tekitaja poolt soovitatud eksperdiga või kahju tekitaja poolt palgatud eksperdi hinnanguga“.

Justiitsministeerium ei pea põhjendatuks ka I.V. poolt haldusmenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist, kuna antud asjas puudus sisuline vaidlus. Justiitsministeerium võttis Riigivastutuse seaduse alusel endale avalike ülesannete täitmisel tekkinud kahju hüvitamise kohustuse. Kannatanu ei esitanud konkreetset nõuet ega kinnistu hindamisakti ca 6 kuu jooksul pärast juhtunu teatavaks saamist. Justiitsministeerium võttis antud asjas riigi esindajana aktiivse rolli ning tegeles kinnistu turuväärtuse väljaselgitamisega, mille tulemusel pidas põhjendatuks ja mõistlikuks tekkinud kahju hüvitada. Kohus leiab, et antud juhul oli I.V.l õigus pöörduda õigusabi saamiseks advokaadi poole, kes teda kahjunõudemenetluses õigusalaselt nõustas ja ka praktiliselt abistas (taotluse korrektne vormistamine/edastamine, eksperthinnangu tellimisega seotud toimingud jne). Kohtu hinnangul see ei olnud ebamõistlik kulu, mida kaebaja ei oleks pidanud kandma. Kohus möönab, et puudub õiguslik regulatsioon kahjunõudemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamise osas (Riigikohtu lahendid menetluskulude hüvitamise osas puudutavad vaidemenetlust). Kaebuse esitajale ei saa ette heita advokaadi poole pöördumist, samuti ei saa üheselt väita, et see ei olnud temale vajalik. Kohus märgib, et kui ei oleks olnud kohtuametniku õigusvastast tegevusetust ja sellega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi kaebajale, millest tulenevalt oli õigustatud ka tema pöördumine advokaadi poole, ei oleks I.V. pidanud neid õigusabikulusid kandma.

Vaidlust ei ole selles, et kõik eelkirjeldatud kaebuse esitaja kulutused tulenesid kande tegemata jätmisest, millel olid kaebaja jaoks negatiivsed tagajärjed (kinnistust ilmajäämine) ning millega kaasnesid kaebajale asjatud lisakulutused (riigilõiv, maamaks, eksperditasu ja õigusabikulud). Kohus leiab, et I.V. õiguste taastamiseks tuleb need asjatult kantud lisakulutused temale vastustaja poolt hüvitada.

RVastS § 8 lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Fakt on see, et Märjamaa vallas Põlli külas asuva Taga-Männiku kinnistu müügitehing kunagi ei teostunud ja Rapla Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi kannet kinnistusraamatusse (registriosa nr 612837) omanikuvahetuse kohta ei teinud ning kinnistu omandiõigus läks üle kolmandatele isikutele (heausksed omanikud). Kohus leiab, et endise olukorra taastamiseks tuleb kaebuse esitajale hüvitada tema poolt asjatult kantud kulud, mis seisnevad tasutud riigilõivus, maamaksus, eksperditasus ja õigusabikuludes, mida käesoleval juhul võib pidada kaebaja kahjuks.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus rahuldab kaebuse ning kohtuotsus tehakse vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule 30.09.2014 menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Vastustajad ei ole kaebaja menetluskulude taotlusele vastu vaielnud. HKMS § 108 lg 12 teise lause kohaselt kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet.

Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 3257,15 eurot, sealhulgas õigusabikulud summas 3150 eurot, riigilõiv summas 91,62 eurot ja muud kulud summas 15,53 eurot. HKMS § 101 lg 1 ja lg 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud. Halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on kohtukulud kulud, mis tehakse kohtu poolt või kohtus seoses konkreetse kohtuasja läbivaatamisega. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Riigikohus 18.05.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-28-09 punktis 11 on märkinud, et menetluskulude väljamõistmine ei ole karistuslik meede, vaid kohustatud isikult või asutuselt mõistetakse välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud. Samuti ei oma vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas. Küll aga tuleb vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust.

Kohus on seisukohal, et menetluskulude nimekirjas 16.05.2014 ja 05.06.2014 teostatud toimingute puhul ei ole tegemist menetluskuludega halduskohtumenetluse seadustiku mõttes, kuna tegemist ei ole asja läbivaatamise kuludega ega õigusabi osutamisega. HKMS § 101 lg 1 seob menetluskulud menetlusosalistega ning seega on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohus on seisukohal, et menetlusosalise menetluskuluks ei ole menetluskulude hüvitamise taotluse koostamine ning seetõttu ei ole võimalik neid teiselt menetlusosaliselt välja mõista.

Samuti ei mõista kohus vastustajalt välja 19.05.2014 riigilõivu ja notaritasu arvete korduvväljastamise eest kantud kulu. Kohus leiab, et vastustajalt kaebaja õigusabikulude väljamõistmine terves ulatuses oleks ebaõiglane ja ebamõistlik. Arvestades kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust, kaebuse keerukust ja aeganõudvust, vähendab kohus väljamõistetava menetluskulu suurust ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja kokku 2829,15 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja poolt esitatud menetluskulud on arvestades asja keerukust ja mahtu põhjendatud õigusabikulude osas summas 2737, 53 eurot.

Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 91,62 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja poole kasuks välja mõista kantud menetluskuluna kokku 2829,15 eurot (õigusabikulud + riigilõiv).

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik