3-14-51020/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

K O H T U O T S U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51020 Haldusasi OÜ VESTROS kaebus Maksuja Tolliameti 20.03.2014 sunniraha tasumise korralduse nr 12.2-3/17296-53 tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja – osaühing VESTROS; Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Veiko Soll Asja läbivaatamise vorm Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1. Jätta osaühingu VESTROS kaebus rahuldamata. 2. Jätta osaühingu VESTROS menetluskulu tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 1. detsembril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul arvates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksuja Tolliameti (edaspidi MTA või maksuhaldur) 20.02.2014 korraldusega nr 12.2-3/17296-50 „Korraldus dokumentide esitamiseks“ (edaspidi 20.02.2014 korraldus) kohustati osaühingut VESTROS (edaspidi kaebaja) esitama kõik pangakonto väljavõtted, kust on näha korralduses loetletud isikutega seotud laenulepingute täitmine. 20.02.2014 korralduse täitmise tähtaeg oli 27.02.2014. 2. 20.02.2014 korralduse täitmata jätmise tõttu määras MTA 20.03.2013 korraldusega nr 12.2-3/17296-53 „Korraldus sunniraha tasumiseks“ (edaspidi 20.03.2014 korraldus) kaebajale sunniraha summas 640 eurot.

2(4) 3. Osaühing VESTROS esitas 20.03.2014 korralduse peale vaide, mille MTA jättis 29.04.2014 vaideotsusega nr 6-1/2103-2 (edaspidi vaideotsus) rahuldamata. 4. 03.06.2014 esitas osaühing VESTROS Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 20.03.2014 korralduse tühistamiseks. Kaebaja leiab:

4.1. MTA kontrollib kaebaja käibemaksu-, tuluja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensionija töötuskindlustusmaksete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil august 2013. 20.02.2014 korraldusega kohustati kaebajat esitama dokumente ning kaebaja esitas MTA- le kontrollitava maksustamisperioodiga seotud dokumendid. Arvestades MTA 26.02.2014 kirja, siis soovis maksuhaldur saada pangakontode väljavõtteid ka teiste perioodide kohta. MTA ei ole andnud haldusakti, millest nähtuks konkreetne periood, mille kohta maksuhaldur kaebaja pangakonto väljavõtted soovib. Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 10 lg 1 sätestab, et maksuhaldur kontrollib MKS ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. Praegusel juhul kontrollib MTA maksustamisperioodi august 2013.a. 5. MTA palub kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada või alternatiivselt jätta rahuldamata.

5.1. Kaebuses ei ole märgitud üheselt mõistetavat kaebuse faktilist põhjendust (HKMS § 38 lg 1 p 7). Esitatud tõendid ei toeta kaebust, kuna ei ole võimalik aru, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse (HKMS § 38 lg 1 p 7). HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus. Halduskohtule esitatud kaebuse alus on ebaselge ning mitmeti tõlgendatav. Sellises olukorras oleks halduskohus pidanud välja selgitama kaebaja tegeliku tahte (vt Riigikohtu 19.03.2012 määrus nr 3-3-1-87-11, p 18). Riigikohtu halduskolleegium osutas asjas nr 3-3-1-94-08 (p 12), et kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud (vt ka Riigikohtu 09.03.2009 otsus nr 3-3-1-94-08, p 12). Kaebuses ei ole nimetatud probleemi, mille MTA oleks pidanud lahendama. 16.11.2006 otsuses nr 3-3-1-78-06 leidis Riigikohus, et kohus ei tohi haldusorgani tegevuse õiguspärasust kontrollida omal algatusel suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud. Väär on arusaam, et haldusakti tervikuna vaidlustamine tähendab alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Ülaltoodust tulenevalt ja juhindudes HKMS § 121 lg 1 p-st 2 tuleb kaebus tagastada, sest kaebus ei vasta nõuetele ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

5.2. MTA saab kaebusest aru selliselt, et kaebajale ei olnud teada konkreetne periood, mille osas peab kaebaja esitama kõik pangakonto väljavõtted. 20.02.2014 korraldus on antud pädeva haldusorgani poolt ning selles on märgitud andmise õiguslik alus ja faktilised asjaolud. 20.02.2014 korraldus on põhjendatud ja motiveeritud ning see vastab kõigile MKS § 46 lg 3 p-des 1-8 sätestatud nõuetele. 20.02.2014 korralduses on märgitud selle täitmise tähtaeg ja viited vaidlustamiseks. Seega on 20.03.2014 korralduses täidetud kõik MKS §-s 46 sätestatud tingimused.

5.3. Maksuhaldur selgitas kaebajale korduvalt, milliseid dokumente tuleb esitada ning kaebaja pidi olema teadlik, et 20.02.2014 korralduse tähtajaks täitmata jätmisel on maksuhalduril õigus rakendada sunniraha. MKS § 11 lg 2 sätestab maksuhalduri uurimispõhimõtte. 20.02.2014 korralduse alusel esitas kaebaja uuesti ajavahemiku 01.08.2013-31.08.2013 pangakonto väljavõtte. Selle oli kaebaja maksuhaldurile esitanud juba 23.09.2013. Samuti esitas kaebaja maksuhaldurile uuesti laenujääkide tabeli, mis oli maksuhaldurile esitatud 06.02.2014. Maksuhaldur selgitas 26.02.2014 kirjas, et esitatud dokumendid on varasemalt maksuhaldurile esitatud, kuid 20.02.2014 korralduses nõutud dokumendid on jätkuvalt esitamata. 12.03.2014 edastas maksuhaldur kaebajale täiendava e-kirja, milles selgitatakse, et kaebaja peab maksuhaldurile esitama pangakonto väljavõtted alates laenulepingute sõlmimisest kuni 31.07.2013. Maksuhaldur juhtis kaebaja tähelepanu ka asjaolule, et korralduse täitmata jätmisel on maksuhalduril õigus rakendada sunniraha.

3(4)

5.4. Kooskõlas MKS § 67 lg-ga 1 sisaldas 20.02.2014 korraldus hoiatust sunniraha (summas 640 eurot) kohaldamiseks ning MKS § 67 lg 2 välistab maksuhalduri kaalutlusõiguse kas sunniraha sisse nõuda või mitte. Kaebajal oli võimalik sunniraha tasumise kohustuse tekkimist nõuetekohase käitumisega ära hoida, kuid kaebaja seda ei teinud.

KOHTU PÕHJENDUSED 6. Kohus ei nõustu MTA-ga, et kaebus ei vasta nõuetele. Kaebuse aluseks on isiku subjektiivsete õiguste rikkumine temale väidetavalt õigusvastase kohustuse panemise näol (HKMS § 41 lg 2). Kaebust ei pea õiguslikult põhjendama – isiku õigusi riivava haldusakti seaduslikkuse kontrollimine on halduskohtu ülesanne. Kaebusest nähtub kaebaja selgelt väljendatud nõue – tühistada 20.03.2014 korraldus. Samuti on kaebaja püüdnud selgitada, milles 20.03.2014 korralduse ebaõigsus tema hinnangul seisneb. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 20.02.2014 korralduse alusel maksuhaldurile 2013. aasta augustikuuga (periood, mida maksuhaldur kontrollib) seonduvad dokumendid. Samas soovis maksuhaldur saada ka teiste perioodide pangakontode väljavõtteid, kuid vastavaid perioode maksuhaldur ei täpsustanud.

7. MKS § 11 lg 2 sätestab, et maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Tõendite kogumine ning nende ulatuse määramine on MKS § 59 lg 1 ja lg 2 kohaselt maksuhalduri kaalutlusotsus, mistõttu on kohtulik kontroll selle üle piiratud. Kohus ei saa maksuhalduri eest otsustada, millise perioodi andmete alusel on maksuhalduril võimalik tuvastada, kas 2013. aasta augustis toimus kaebaja maksude arvestamine, deklareerimine ja tasumine õiguspäraselt. Välistatud ei ole, et 2013. aasta augusti kuu maksude tasumise õigsuse välja selgitamiseks on vajalik saada ka oluliselt varasemaid andmeid. Kuna MKS § 56 lg 1 sätestab maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse, siis on sunniraha määramine õigusvastane vaid juhul, kui maksuhalduri küsitud dokumentide esitamise nõue on valdkonda reguleerivate õigusaktidega otseses vastuolus või ei olnud maksukohustuslasel võimalik küsitud andmeid esitada.

8. MTA 20.02.2014 korraldusest nähtub, et MTA palus kaebajal esitada kõik pangakonto väljavõtted, mis puudutavad kaebaja poolt laenude andmist ja tagasimaksmist ning kaeba poolt laenude võtmist ning tagasimaksmist. Samuti palus MTA esitada pangakonto väljavõtted, kust nähtuks laenuintresside tasumine. Seejuures on maksuhaldur loetlenud isikuid, kellega seotud andmeid ta vajab. Nii kaebusest kui ka selle lisast 4 (tlk 13) nähtub, et kaebaja esitas MTA-le üksnes 2013. aasta augustikuu pangakonto väljavõtted, kuigi maksuhaldur oli palunud esitada kõik laenude andmist ja võtmist ning nende teenindamist puudutavad pangakontode väljavõtted. Kohtu hinnangul ei ole sellise info küsimine vastuolus õigusaktidega ning samuti ei ole pangaväljavõtete esitamine äriühingule ebamõistlikult koormav.

9. Kaebusele ja MTA vastusele lisatud tõenditest nähtub, et maksuhaldur selgitas kaebajale korduvalt (tlk 13 ja 46, s.h pöördel) 20.02.2014 korralduse sisu ning on 12.03.2014 kirjas toonud täiendavalt välja ka pangaväljavõtete ajavahemikud. Asjaolu, et viidatud ajavahemikke ei olnud välja toodud 20.02.2014 korralduses, ei oma tähendust, kuna maksuhaldur oli korralduses selgelt märkinud, milliste laenude kohta ta informatsiooni vajab. Vaatamata maksuhalduri selgitustele kaebaja 20.02.2014 korraldust ei täitnud.

10. MKS § 56 lg 2 kohaselt peab maksukohustuslane arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Kui maksuhaldur on maksukohustuslasel palunud esitada laenudega seonduvad pangakonto väljavõtted, siis peab äriühing ise teadma, millal laenud on antud või

4(4) saadud ning esitama nende kohta informatsiooni. Selles osas on 20.02.2014 korraldus selge. Praegusel juhul ei ole vähetähtis ka asjaolu, et maksuhaldur ei otsustanud sunniraha määrata kohaselt, vaid selgitas kaebajale korduvalt 20.02.2014 korralduse sisu. Seega andis maksuhaldur kaebajale reaalse võimaluse 20.02.2014 korralduse täitmiseks ning sunniraha kohaldamise vältimiseks, kuid kaebaja seda võimalust ei kasutanud.

11. Maksuhalduril ei ole õigusaktidest tulenevat kohustust määrata nõutava teabe andmiseks üha uusi tähtaegu või korrata oma nõuet erinevas sõnastuses ning erinevates haldusaktides. Kohustuse täitmiseks määratud tähtaja möödumisel tuleb dokumendid esitada esimesel võimalusel liigse viivituseta. Kui sunniraha määramise hoiatus on maksuhalduri poolt isikule tehtud, siis on isikul kohustuse täitmata jätmisel MSK § 67 lg-st 2 tulenev kohustus sunniraha tasumiseks. Maksuhalduri 26.02.2014 ja 14.03.2014 e-kirjade saamisel pidi kaebajale olema selge 20.02.2014 korralduse täitmise ulatus ning korralduse täitmata jätmise tagajärg.

12. MKS § 67 sätestab sunniraha rakendamise ning lõige 3 toob välja esimesel korral määratava sunniraha maksimummäära (640 eurot). Maksuhaldur otsustab kaalutlusõiguse alusel selle üle, kas ja kui suures summas sunniraha nõue esitada. Antud juhul on maksuhaldur diskretsiooni osaliselt teostanud juba hoiatuste tegemisel, hoiatades kaebajat, et 20.02.2014 korralduse täitmata jätmisel kohaldab maksuhaldur sunniraha MKS § 67 lg-s 3 sätestatud määras. Kohtu hinnangul on määratud sunniraha suurus selline, mis peaks motiveerima kaebajat dokumente esitama ning arvestab asjaolu, et kaebajale oli teabe esitamise vajadust korduvalt üle seletatud. Kohus ei tuvastanud ka sunniraha ebaproportsionaalsust. Väide, et kaebaja andis maksuhaldurile 2013. aasta augustikuu pangaväljavõtteid, ei ole oluline, kuna kaebaja ei täitnud 20.02.2014 korraldust tervikuna ja korralduse eesmärk on jäänud täitmata. Olukorras, kus maksuhalduri korralduses pole märgitud, et mõne nõude täitmata jätmise eest määratakse eraldi sunniraha, saab korralduse lugeda täidetuks vaid kõigi nõutud dokumentide esitamisega.

13. Eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et 20.03.2014 korraldus vastab MKS § 46 nõuetele. Sunniraha määramise aluseks olnud 20.02.2014 korraldus ning selles sisalduv dokumentide esitamise nõue ei ole vastuolus valdkonda reguleerivate õigusaktidega. Korraldus pole ebaproportsionaalne ega kohusta kaebajat ülemääraselt. Kaebus jääb rahuldamata ning kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja kanda. MTA ei taotlenud menetluskulude hüvitamist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa