3-14-50691/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50691 Otsuse tegemise kuupäev ja koht 31.10.2014, Tartus

Kohtunik Mare Priks Kohtuasi G.K. kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 3000 eurot seonduvalt 09.11.2011, 07.12.2011 ja 21.12.2011 kaebaja transportimisega saatemasinas. Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Kohtuistungil osalejad Kaebuse esitaja G.K.; Vastustaja: Tartu Vangla Resolutsioon Jätta G.K. kaebus haldusasjas 3-14-50691 rahuldamata. Saata G. K. Tartu Vangla täiendav vastus kaebusele (13.10.2014). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 01.12.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil Asjaolude kirjeldus

Tartu Vangla kinnipeetav G.K. esitas 04.02.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõuab mittevaralise kahju hüvitamist summas 3000 eurot. Taotluse kohaselt on G. K.it transporditud ühest vanglast teise 09.11.2011, 07.12.2011 ja 21.12.2011 saatemasinas, milles oli ühe kinnipeetava kohta ruumi vähem kui 0,8 m2. G. K. on asunud seisukohale, et rikutud on tema suhtes Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3 ja artikkel 2 lg 1 ja eirati ohutusnõudeid, mis on käsitletavad Põhiseaduse § 16, 18, 28 rikkumisena.

Tartu Vangla on jätnud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata otsustusega 22.04.2014 nr 1- 13/124-2. Kahju nõude taotluse rahuldamata jätmise otsustuses on välja toodud G. K. etapeerimised alljärgnevalt:

09.11.2011 etapeertit G. K. Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse – saatmine kestis 2 tundi ja 20 minutit, G. K. paiknes saatemasina tagaosas neljakohalises boksis koos kahe teise kinnipeetavaga; 07.12.2011 etapeeriti G. K. Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse - saatmine kestis 2 tundi ja 59 minutit. G. K. paiknes saatemasina ühekohalises boksis üksinda; 21.12.2011 etapeeriti G. K. Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse. - saatmine kestis 2 tundi ja 21 minutit. G.K. paiknes saatemasina tagaosas neljakohalises boksis üksinda.

G.K. on pöördunud mittevaralise kahju nõudega halduskohtu poole 01.05.2014. Kohus on G.K. kaebuse menetlusse võtnud kohtumäärusega 08.05.2014 ja vabastanud riigilõivu tasumisest.

Kaebaja põhjendused, selgitused ja taotlused

G.K. on märkinud oma kaebuses, et Tartu Vangla on rikkunud tema suhtes Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 sätet ja Põhiseaduse § 18 sätet, kuna vangla on transportinud kaebajat ühest vanglast teise kinnipeetavatele mõeldud saatemasinas ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Kaebaja viitab Põhiseaduse § 25 ning märgib, et igal ühel on õigus õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele. Kaebaja on viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, kus on välja mõistetud ebapiisava suurusega transpordivahendis transportimise eest kahjutasu. Kaebaja märgib, et saatemasina pind on väike, mis on olnud transportimisel vähem kui 0,8 m2 isiku kohta ning olenemata sõidu kestvusest kui isiklik ruum transpordivahendis on alla 0,8 m2 , on tegemist artikkel 3 rikkumisega.

Kaebaja märgib, et teda on transporditud kolmel korral Tartu Vangla saatemasinaga ühest vanglast teise ebainimlikes tingimustes.

Lisaks märgib kaebaja, et saatemasinas, millega teda transporditi, puudus turvavöö ning seetõttu ei vasta saatmismasin turvanõuetele. Kaebaja märgib, et turvavöö puudumine seadis ohtu tema elu ja tervise, igaühel on õigus oma tervise ja elu kaitsele, kaebaja viitab Põhiseaduse § 12 , § 16, ja PS § 28 ning EIÕK artikkel 3 ja artikkel 2 lg 1. Kaebaja on märkinud ka, et kui saatemasin oleks sattunud avariisse, oleks isikul võimatu sellest alamõõdulisest sõidukist eluga pääseda. Kaebaja märgib, et kahel korral oli tal saatemasinas ruumi vähem kui 0,8 m2 ja saatemasin ei vastanud turvanõuetele.

Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt välja mõista 3000 eurot kaebaja õiguste rikkumise eest ning märgib, et tuleb juhinduda Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest.

Kaebuse täienduses märgib kaebaja täiendavalt, et saatemasina ruum peab olema ühe kinnipeetava kohta 0,8 m2 ning kui ruum on alla selle, on tegemist artikkel 3 rikkumisega. Kaebaja võrdleb saatemasinat tavalise transpordivahendiga, kus saab ennast vabalt liigutada ja sirutada. Kaebaja viitab veelkord turvavöö puudumisele ning märgib, et sai oma õiguste rikkumisest teada pärast seda kui oli lugenud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid saatemasina nõuetekohaste mõõtmete kohta. Kaebaja märgib, et kohaldamisele kuulub Euroopa kohtupraktika ning kinnipeetavale tuleb tagada tema õigused vastavalt sellele.

Vastustaja põhjendused, seisukohad ja taotlused

Tartu Vangla taotleb jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja märgib, et CPT raportites tehtud soovitused on individuaalsed igale riigile ning need ei ole kasutatavad abstraktsete normidena. Eestile CPT saatebussidega seonduvalt etteheiteid tehtud ei ole. Samuti ei ole G. K. õigusi rikutud sellega, et saateautos puudus turvavöö, kuna eriotstarbelisel alarmsõidukil, milleks on saatemasin, ei pea olema istmed turvavöödega varustatud.

Vastustaja märgib, et kaebaja on saanud oma õiguste rikkumisest teada 2014.a. jaanuaris, kui käis arvutis ja tutvus EIK 08.01.2013 lahendiga nr 25251/04 Retunscaia vs Rumeenia, kus peeti isiklikku ruumi alla 0,8 m2 artikkel 3 rikkumiseks. Sellest tulenevalt on vangla järeldanud, et kaebaja enda transportimist ja selle käigus valitsenud tingimusi faktiliselt väärikust alandavaks ei pidanud. Kui kaebaja ei oleks tutvunud EIK lahenditega, siis ei oleks ta pidanud kaevatavaid tingimusi enda väärikust alandavaks siiani.

Vastustaja on märkinud, et bussid, mida kasutatakse etapeerimisel, on soetatud Justiitsministeeriumi korraldatud riigihanke korras, milles on ette nähtud ka bussis olevate kambrite mõõdud. Bussis on ventilatsioon, valgustus, tagatakse bussi puhtus ning istekoht on igale kinnipeetavale ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid kui seal on olemas kohti. Sõidutingimusi ei saa käsitleda kannatustena või piina tekitamisena, mis oleks käsitletav inimese väärikust alandava kohtlemisena.

Vastuse täienduses (13.10.2014) on vangla märkinud, et ei nõustu kaebajaga ning märgib, et kaebajale ei ole tekitatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need mis paratamatult kaasnevad kinnipeetava saatmisega. Vangla viitab Tartu Halduskohtu kohtulahendile 3-14-50790, kus on asutud seisukohale, et saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi kui seda on ühistranspordis kasutatavas reisibussis, seega ei saa saatebussi tingimused rikkuda kinnipeetava õigusi. Vangla on viidanud direktiivile 2001/85/EÜ.

Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus

1.Kohus, tutvunud asja materjalidega asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.

2.G.K. on esitanud kaebuse, milles nõuab mittevaralise kahju hüvitamist 3000 eurot, kuna teda transportinud Tartu Vangla saatemasinas ei vastanud isikliku ruumi suurus nõuetele ning saatemasinatel puudusid turvavööd, mistõttu ei olnud kaebaja transportimine ühest vanglast teise turvaline.

3.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Viidatud sättele tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitleb kahjuna.

4. Inimväärikust alandavaks saab RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.

5. Põhiseaduse § 25 kohaselt on õigus igaühel talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Moraalne kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Reeglina peab kahju tekitaja kahju hüvitama juhul kui ta on kahju tekitamises süüdi.

6.Asja materjalide kohaselt on transporditud kaebajat kolmel korral alljärgnevalt: 09.11.2011 etapeertit G. K. Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse – saatmine kestis 2 tundi ja 20 minutit, G. K. paiknes saatemasina tagaosas neljakohalises boksis koos kahe teise kinnipeetavaga; 07.12.2011 etapeeriti G. K. Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse - saatmine kestis 2 tundi ja 59 minutit. G. K. paiknes saatemasina ühekohalises boksis üksinda; 21.12.2011 etapeeriti G. K. Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse. - saatmine kestis 2 tundi ja 21 minutit. G.K. paiknes saatemasina tagaosas neljakohalises boksis üksinda.

7.Tartu Vangla on märkinud, et saatemasina 4-kohalise kambri mõõtmed on 90 x 176 cm ehk selle pindala on 1,584 m2, mis teeb 0,396 m2 isiku kohta. 1-kohaliste kambrite mõõtmed 85 x

60 cm ehk 0,51 m2. Justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja kord“ § 11 kohustab üldjuhul saatmist teostama alarmsõidukiga, milleks on Tartu Vangla saatemasinad kohaldatud. Samas ei sätesta ükski Eestis kehtiv õigusakt täpselt kui suur peab olema saatebussi kamber.

8.Kaebaja viitab saatemasinas turvavöö puudumisele. Kohus märgib, et saatemasin on eriotstarbeline alarmsõiduk, mille istmed ei pea olema varustatud turvavöödega. Üldjuhul nõuab liiklusseadus turvavööde kinnitust sõidukites, mis on varustatud turvavöödega ning turvavööd on kohustuslikud tänavasõitudel tavakasutuses mõeldud istmetele. Antud juhul on kaebaja märkinud, et turvavöö puudumine saatemasinas on ohustanud tema turvalisust; kaebaja on märkinud, et võimaliku avarii korral oleks olnud ohus tema elu ja tervis, mille eest on kaebaja esitanud mittevaralise kahju nõude.

Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 ei saa nõuda üksnes selle eest, et kaebaja viitab ohu tekkimise võimalusele. Antud juhul ei ole kaasnenud turvavöö puudumisega saatemasinas kaebajale selliseid tagajärgi, mis tooks kaasa kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse. Kaebajale ei ole tekitatud rohkem kannatusi ega ebameeldivusi, kui need mis kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kuna kaebaja on kinnipeetav ning teda oli vaja transportida ühest vanglast teise, tuli kasutada selleks Tartu Vanglas kasutuses olevat etapeerimisbussi. Vangla on märkinud, et Tartu Vanglas on kasutusel etapibussid, millega kaebajat 09.11.2011, 07.12.2011 ja 21.12.2011 etapeeriti, mis on kasutuses alates oktoobrist 2010 ning bussid soetati Justiitsministeeriumi korraldatud riigihankega, milles nähti ette bussis olevate kambritele mõeldud tingimused, sealhulgas ka kambrite mõõtmed. Kaebaja väide, et saatemasinad on ümber ehitatud selliselt, et need ei ole turvalised , on asjakohatu.

9. Kaebaja arvates on kaebajat transporditud nõuetest kitsamates tingimustes. Kaebaja on viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile Retunscaia vs Rumeenia ning märkinud, et kui ühele isikule jääb saatemasinas ruumi alla 0,8 m2, on tegemist ebaväärika kohtlemisega ja seda sõltumata, kui pikk aeg transportimisele kulus. Kaebaja märgib, et kahel korral kolmest oli tal vähem ruumi saatemasinas kui 0.8 m2.

Kohus märgib, et kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele, seega tuleb juhinduda vangistusseaduse § 41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussis on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimised põhimõtted, nagu see, et kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet ning peab olema võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi ja muud sellist.

Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis on minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi.

Majandusja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis

7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kohtu hinnangul on saatebussi kambrid piisavas suuruses, kuna ühele istujale mõeldud ruumi on nii ühekui neljakohalises kambris ca 400 mm.

Seega on kaebajale olnud tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga ning sellises kambris saatmine ei saa põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Sellisele seisukohale on asunud halduskohus ka haldusasjas 3-14-50790. Samas lahendis on märgitud ka see, et on tõsi, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22 teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate saatmisel ning EIK on sellele ka oma 25. oktoobri 2007 otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) viidanud. Samas ei saa üksi CPT soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada veel tingimuste õigusvastasust. CPT raportites tehtud soovitused on individuaalsed ning igat juhtumit käsitletakse iseseisvalt.

10. Mis puudutab EIK lahendit Retunscaia vs Rumeenia, on tegemist lahendiga, kus on tuvastatud, et koos kinnipeetavaga viibis transpordivahendis üheaegselt 41-63 kinnipeetavat ning kogumis teiste asjaoludega viisid artikli 3 rikkumise tuvastamisele. Antud juhul on kaebajat transporditud ühel korral koos kahe kinnipeetavaga neljakohalises boksis ja teisel korral ühekohalises boksis üksinda ning kolmandal korral paiknes kaebaja saatemasina tagaosas neljakohalises boksis üksinda.

11.Kohus märgib, et eeltoodut arvesse võttes ei ole kaebajale tekitatud tema transportimisel valu ega kannatusi ning ei ole alandatud kaebaja inimväärikust . Kaebaja ei pidanud jagama kellegagi saatemasinas istekohta ning saatebuss ei olnud ülerahvastatud ja EIK praktikast tulenevalt ei saa öelda, et kaebaja kasutuses olevat ruumi saatebussis tuleks pidada inimväärikust alandavateks. 12.Seega jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud G.K. saatmisel Tartu Vangla õigusvastast ja süülist tegevust ega RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud kahjulikke tagajärgi.

13. Kohus nendib, et vastustaja poolt ei ole aset leidnud kaebaja suhtes Põhiseaduse § 12, § 16, §

18 ja § 28 rikkumist. Kaebajat ei ole diskrimineeritud , piinatud ega alandavalt koheldud, kaebaja suhtes ei ole rikutud õigust elule, kaebaja suhtes ei ole rikutud tervise kaitse nõudeid. Samuti ei ole kaebaja suhtes rikutud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel

3 ja artikkel 2 nõudeid. Nimetatud sätted kaitsevad isiku õigust elule ja keelavad isiku piinamist ja alandavat kohtlemist.

14. Samas märgib kohus, et kaebaja on pöördunud kahju nõudega vangla poole alles 04.02.2014, see on vahetult pärast seda kui on tutvunud arvutis (2014.a. jaanuarikuul) EIK 08.01.2013 lahendiga 25251/04 Retunscaia vs Rumeenia. Nimetatud asjaolu näitab, et kui kaebaja oleks tegelikult asunud seisukohale, et tema õigusi on rikutud seonduvalt ilma turvavööta ja väikeses ruumis transportimisega saatebussis, oleks ta pöördunud koheselt vangla poole pärast kaebaja transportimist ühest vanglast teise, kuid kaebaja tegi seda alles pärast kahe aasta möödumist. Eeltoodust tulenevalt on selge, et kaebaja õiguste riive ei olnud niivõrd suur mis oleks vajanud kohest sekkumist ning mis tooks kaas mittevaralise kahju hüvitamise. Vangla on õigesti märkinud, et kui kaebaja ei oleks tutvunud EIK lahenditega, siis ei oleks ta pidanud kaevatavaid tingimusi enda väärikust alandavaks siiani.

15.Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast.

16.Menetluskuludest:

Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus on kaebaja riigilõivu tasumisest vabastanud, jäävad menetluskulud riigi kanda. Tartu Vangla ei ole menetluskulusid kohtule esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik