3-11-1851/203 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-11-1851 Haldusasi KT kaebus Nõmme linnaosa vanema 29.04.2011 korralduse nr 82 ja selle alusel tehtud toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks; 06.07.2011 korralduse nr 150 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – KT, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Edith Sassian Vastustaja – Nõmme Linnaosa Valitsus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20.05.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus KT apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kohtuistung 07.10.2014

RESOLUTSIOON Jätta KT apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.05.2014 otsus haldusasjas nr 3-11-1851 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 01.12.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-11-1851 2(5) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Nõmme linnaosa vanema 29.04.2011 korraldusega nr 82 eraldati laps HT (sünd XX.XX.XXXX) tema isa KT ja ema KT juurest seoses sellega, et lapse viibimine vanemate juures ohustab lapse tervist ja heaolu. Korralduse alusena viidati perekonnaseaduse (PKS) § 135 lg-tele 1 ja 4, Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse (LaKS) §-le 3, § 27 lg-le 1 ja §-le 32, sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 25 lg-tele 1 ja 2, ÜRO Lapse õiguste konventsiooni art 27 p-dele 1 ja 2, SA Tallinna Lastehaigla 26.04.2011 haigusjuhule nr A56541 2011 ning isikutoimiku nr 5.-2.3/2516 materjalidele. Nõmme linnaosa vanema 06.07.2011 korraldusega nr 150 peatati HT-le ettenähtud peretoetuste maksmine emale KT-le. Korralduses tugineti riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 28 lg-le 1 ja Nõmme linnaosa põhimääruse § 16 lg 2 p-le 4 ning arvestati lapse turvakodusse paigutamise taotlust. 2. KT poolt 26.07.2011 esitatud kaebuses paluti korralduste nr 82 ja 150 tühistamist. 17.12.2013 jõustunud Tallinna Halduskohtu 19.06.2013 määrusega jäeti korraldusele nr 82 esitatud tühistamiskaebuse tähtaeg ennistamata ning lõpetati vastavas osas menetlus. 14.03.2014 määrusega võttis halduskohus vastu kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning jätkas menetlust korralduse nr 82 õigusvastasuse ja selle alusel tehtud toimingu õigusvastasuse tuvastamise ning korralduse nr 150 tühistamise nõuetes. Kaebaja vastuväited vastustaja tegevusele olid kokkuvõtvalt järgnevad: 1) lapse isa karistas last füüsiliselt 25.04.2011, sest laps ei käitunud seadusekuulekalt ja varastas. Vigastus (vasaku käe neljanda sõrme kontusioon ilma küünevigastuseta) tekkis käe väänamisest, mitte rihmaga löömisest. Laps viidi 26.04.2011 turvakodusse otse koolist. Korralduses ei ole lapse eraldamist perekonnast põhjendatud. Vanemaid menetlusse ei kaasatud; 2) lapse eraldamise üle saab otsustada kohus, mitte vastustaja, mistõttu tulebki haldusorganil lapse eraldamiseks viivitamatult kohtusse pöörduda. Laps paigutati turvakodusse 26.04.2011, viibis seal kuni 10.05.2011 ning anti seejärel üle vanaemale. Linn esitas alles 07.06.2011 avalduse kohtusse vanemlike õiguste äravõtmiseks. Enne tsiviilkohtusse pöördumist oli lapse perekonnast eraldamine ilmselgelt ennatlik ning ebaproportsionaalne; 3) kui lapse perekonnast eraldamine oli õigusvastane, oli seda ka korraldus nr 150, millega lõpetati peretoetuste maksmine. Korralduses nr 150 esitatud andmed on valed, sest korralduse andmise ajal ei viibinud laps turvakodus, vaid vanavanemate juures. Kuigi laps elab jälle kaebaja juures, ei ole vastustaja korraldust nr 150 tühistanud. 3. Nõmme Linnaosa Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja rõhutas, et perekond on juba alates 2006. aastast olnud jälgimise all. Lapsevanematele on pakutud erinevaid võimalusi vanemlike kasvatusoskuste täiendamiseks, kuid nad ei ole koostööd teinud. Laps on kogenud pidevat vanemate poolset füüsilist ja emotsionaalset väärkohtlemist. 4. Tallinna Halduskohtu 20.05.2014 otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Kohus tunnistas õigusvastaseks korralduse nr 82 ja toimingu, mis seisnes pärast lapse eraldamist perest kohtule vanema õiguste piiramiseks avalduse viivitamata esitamata jätmises (resolutsiooni p 2). Kohtu põhjendused: 1) korralduse nr 82 sissejuhatuses on loetletud üksnes korralduse andmise õiguslikud alused ning viidatud lastehaigla traumapunkti haigusjuhule ja isikutoimikule. Korralduses ei sisaldu

3-11-1851 3(5) selle andmise faktilisi aluseid. Tegemist on ilmsete motiveerimispuudustega, mistõttu on haldusakt vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-tega 1-3 ning formaalselt õigusvastane; 2) lapse perekonnast eraldamine on kaalutlusotsus ning vastava haldusakti põhjendus peab olema eriti põhjalik. Riigikohus on leidnud, et erandina on võimalik arvestada haldusaktis mittesisalduvaid, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusi, kui haldusorgan suudab kohtule veenvalt tõendada, et kohtumenetluses esile toodud põhjendusi arvestati ja kaaluti juba haldusakti andmise ajal (kohtuasi 3-3-1-29-12, p 20). Käesolevas asjas on eelnimetatud eeldus täidetud. Vastustaja on nii kirjalikus seletuses kaebuse kohta kui ka asja arutamisel veenvalt tõendanud, et korralduse nr 82 andmise tingis lapse füüsilise karistamine 25.04.2011. Lapse eraldamisel arvestati ka alates 2006. aastast perekonnaga kokkupuutumisel tuvastatud asjaolusid; 3) vastustaja on esitanud traumapunkti tõendi ja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ning kinnitanud, et juhtum sai alguse sellest, kui lapsel avastati koolis paistes ja sinised käed ning algatati kriminaalmenetlus. SA Tallinna Lastehaigla traumapunktis on 26.04.2011 lapsel vigastus diagnoositud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 20.06.2011 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et 25.04.2011 lõi isa KT last kahel korral püksirihmaga vasaku käe randme piirkonda, pannes sellega toime karistusseadustiku § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Isa on süüd kuriteo toimepanemises tunnistanud. Kriminaalmenetlus lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku §-le 202 tuginedes (süü ei ole suur). Seega on lapse väärkohtlemine tõendatud; 4) lastekaitsetöötaja paigutas lapse 26.04.2011 tema enda soovil ja nõusolekul Tallinna Lastekodu Laste turvakodusse. Laps kinnitas, et ei soovi koju minna. KT lastekaitsetöötaja 26.04.2011 telefonikõnele ei vastanud. 28.04.2011 käis KT lastekaitsetöötaja vastuvõtul ning tunnistas lapse löömist, leides, et laps oli peksmise oma käitumisega ära teeninud; 5) vastustaja kontakt perekonnaga algas 2006. aastal, kui sotsiaalhoolekande osakond sai informatsiooni, et XXXXXXX XX aadressil on hooletusse jäetud lapsed. Teatati, et lapsed ei saa korralikult süüa ning neid on lukustatud terveteks õhtuteks oma magamistuppa. Oli ka laste füüsilise karistamise kahtlus. 29.12.2006 eraldati lapsed kodust ning paigutati kuni 04.01.2007 varjupaika. 04.06.2007 laekus sotsiaalhoolekande osakonnale teave, mille kohaselt oli last pekstud märtsis ja mais. Põhja Politseiprefektuur oli alustanud kriminaalmenetlust selle kohta, et ajavahemikul 01.10.2006-23.05.2007 peksti aadressil XXXXXXX XX lapsi. Lapsed eraldati 03.05.2007 vanematest. Lapsed lubati koju 11.07.2007, pärast seda, kui vanemad olid lubanud füüsilist karistamist laste kasvatamisel enam mitte kasutada. XXXXXXX XXXXXXXXX sotsiaalpedagoog on lastekaitsetöötajate poole pöördunud ka 08.04.2009, 23.02.2011 ja 08.03.2011; 6) arvestades varasemalt aset leidnud sündmusi (laste füüsilist väärkohtlemist, mille tõttu on lapsed kahel korral vanematest eraldatud), lapsele füüsilise väärkohtlemisega 25.04.2011 tekitatud vigastusi, KT suhtes algatatud kriminaalmenetlust ning lapse arvamust, kes ei soovinud koju minna, oli vastustaja kohene tegutsemine igati õigustatud. Vastustaja leidis õigesti, et laps on hädaohus, lapse jätmine perekonda ohustaks tema tervist. Korraldus lähtus lapse parimast huvist. Seega ei olnud lapse eraldamine perekonnast enne kohtumäärust ennatlik ega ebaproportsionaalne. Korraldus ei ole õigusvastane seetõttu, et teised lapsed jäeti vanemate juurde. Kui ohustatud oli üksnes ühe lapse tervis, puudus alus teiste laste perekonnast eraldamiseks. Seega on korraldus nr 82 sisuliselt õiguspärane; 7) vaatamata sellele, et sisuliselt on korraldus 82 õiguspärane, on ta formaalselt õigusvastane ning tuvastamiskaebus tuleb rahuldada;

3-11-1851 4(5) 8) kuigi laps eraldati vanematest 26.04.2011, esitati kohtule avaldus vanemate õiguste piiramiseks alles 07.06.2011. Asjas puuduvad erandlikud asjaolud, mis sellist viivitust õigustavad. Seega on vastustaja rikkunud kaebuse esitaja õigust perekonnaelu puutumatusele, jättes täitmata PKS § 135 lg-st 4 tuleneva kohustuse esitada kohtule avaldus viivitamatult; 9) korraldus nr 150 on õiguspärane. RPTS § 28 lg 1 kohaselt peatab pensioniamet vallavõi linnavalitsuse korraldusel ajutiselt peretoetuste maksmise, kui lapsevanem ei täida PKS-st tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Korralduse nr 82 alusel paigutati laps turvakodusse ning linn on 07.06.2011 esitanud kohtule avalduse lapsevanemate hooldusõiguse piiramiseks. Alates 26.04.2011 ei elanud laps kodus. Asjas ei ole tõendatud, et kaebaja oleks kõnealusel ajal oma last kasvatanud või tema eest hoolitsenud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. KT apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu 20.05.2014 otsus tühistada osas, millega kaebus jäeti rahuldamata. Samuti palutakse muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited on järgmised: 1) kaebaja nõustub halduskohtu järeldusega, et korraldus nr 82 ning toiming, mis seisnes pärast lapse perest eraldamisest kohtule avalduse esitamisega viivitamises, on õigusvastased. Kaebaja ei nõustu aga otsuse põhjendustega. Kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised, ja tuginevad kontrollimata andmetele. Kohtuotsuse põhjendusest tuleb välja jätta p-d 13 (alates teisest lõigust) ja 14; 2) halduskohus leidis ekslikult, et haldusorgan on tõendanud lapse perest eraldamise vajaduse. Vastustaja ei ole tõendanud, et lapse eraldamise tingisid kohtumenetluses esile toodud, kuid korralduses nr 82 nimetamata asjaolud ja kaalutlused. Kohus tugines vaid vastustaja seletusele, jättes K ja KT ning lapse kirjalikud avaldused hindamata; 3) kohtule ei ole esitatud korralduses nr 82 nimetatud isikutoimiku materjale. Vastustaja esitas kohtule vaid lastehaigla 26.04.2011 tõendi, 20.06.2011 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ning K ja KT 05.07.2007 nõusoleku. Tõendamata asjaolusid tuleb hinnata kaebaja kasuks; 4) tunnistades korralduse nr 82 õigusvastaseks, ei saa kohus otsuse põhjendustes jõuda vastupidisele seisukohale. Kui korraldus on õigusvastane, ei saa õiguspärane olla selle alusel lapse perekonnast eraldamine. Halduskohus ei saa asuda täitma tsiviilkohtu ülesannet ega põhjendada lapse eraldamise küsimuse õigsust; 5) 17.02.2012 ringkonnakohtule esitatud avalduses kinnitab HT, et 26.04.2011 viidi ta koolist ära ja ei lubatud enam kooli minna. Vanaema juurde suunati ta temalt arvamust küsimata, kuigi ta on kogu aeg soovinud elada perekonna juures. KT leiab, et sotsiaaltöötajad on käitunud tema pere suhtes ebaadekvaatselt, lähtudes tema ema HP avaldusest, kes sekkub nende perekonnaellu ning püüdis neid aadressilt XXXXXXX XX välja saada. Lapse asukohta sotsiaaltöötajad varjasid. Lapsega kohtus kaebaja alles 29.08.2011 maakohtus; 6) korralduses nr 150 puuduvad põhjendused. Õige ei ole korralduses toodud asjaolu, et laps viibib turvakodus. 6. Nõmme Linnaosa Valitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Asjas puudub vaidlus lapse löömise fakti üle. Kohus on arvestanud ka korralduses nr 82 nimetatud isikutoimiku materjalide kirjeldusega ning tuvastanud, et kirjeldus on õige. Kohus on õigesti leidnud, et korraldus nr 150 kaebaja õigusi ei riku.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-11-1851 5(5) 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. 8. Kohtuotsuse põhjendused ei ole vastuolulised. Kohus on leidnud, et korraldus nr 82 on põhjendamispuudustega ning seega formaalselt õigusvastane. Tuvastamiskaebuse rahuldamiseks on haldusakti formaalne õigusvastasus piisav. Haldusakti formaalne õigusvastasus ei tähenda aga seda, et haldusakt on ka sisuliselt vale. Halduskohus on igakülgselt ja õigesti korralduse nr 82 sisulist õigsust kontrollinud ning leidnud, et põhjendamispuudustele vaatamata oli lapse eraldamine perekonnast õigustatud. Kuigi tuvastamiskaebuse rahuldamiseks ei olnud enam vajalik korralduse nr 82 sisulise õiguspärasuse hindamine, oli menetlusosalistel vaidlus ka korralduse sisu üle, mistõttu vastavate põhjenduste sisaldumine kohtuotsuses ei ole lubamatu. Seega ei ole kohtuotsuse põhjenduste muutmise taotlus põhjendatud. 9. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et viimane tugines korralduse nr 82 sisulise õiguspärasuse hindamisel asjaoludele, mille kohta ei olnud kohtule esitatud tõendeid, vaid mis leidsid kajastamist üksnes vastustaja kirjalikus seletuses. Iseenesest on õige, et poole seletus ei ole tõendiks. Samas ei ole kaebaja väitnud, et kõnealused faktilised asjaolud oleksid sisuliselt valed. Seega ei ole algdokumentide kohtutoimiku juurde võtmata jätmine toonud kaasa vale kohtulahendi tegemist. 10. Asjaolu, et kaebajale ei antud teada lapse asukohta, ei mõjuta korralduse nr 82 õiguspärasust. Samuti on lapse enda seletused olnud ajas muutlikud, mistõttu pidi kohus neisse suhtuma kriitiliselt. Kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt on Harju Maakohtu 01.09.2014 esialgse õiguskaitse määrusega lapse eestkostjaks määratud Saue Vallavalitsus, kusjuures kohtumäärusest nähtuvalt ei soovi laps koju pöörduda (tsiviilasi 2-14-56468). 11. Korralduse nr 150 õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust, et õige pole korralduses märgitud asjaolu, et laps viibib turvakodus. Vaidlust ei ole selles, et laps sel ajal kodus ei elanud, mistõttu kaebaja ei saanud täita PKS-st tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda. 12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Riigi õigusabi osutamisega seotud kulud teeb ringkonnakohus kindlaks eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets