3-14-361/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-361 Haldusasi Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia ja International Teaching Services OÜ kaebus Tallinna Haridusameti 20.12.2013 vastusele nr 1.-24/1706-2 Menetlusosalised Kaebaja – Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia ja International Teaching Services OÜ, volitatud esindaja v.adv Martin Triipan Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Nele Kilk Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27. mai 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna linna apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. mai 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-361 muutmata.

2. Mõista Tallinna linnalt välja Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia kasuks tema poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud apellatsioonimenetluses nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 1. detsembril 2014 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-361 2(8) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia poolt peetav International School of Estonia (Eesti Rahvusvaheline Kool) on eraüldhariduskool erakooliseaduse (EraKS) ja põhikoolija gümnaasiumiseaduse (PGS) tähenduses. Eesti Rahvusvahelise Kooli ettevõte on alates 1. juulist 2013. a antud International Teaching Services OÜ-lt üle Mittetulundusühingule International Educational Association of Estonia (käesolevas kaebuses koos kui „kaebajad“). Kaebajate eraüldhariduskoolis õpivad teiste seas õpilased, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht on Tallinna linnas. Kaebajate 13. septembri 2012. a käskkirja nr 13/09/12-2 alusel oli 2012-2013 õppeaastal ühe õppekoha maksumus kuus tegevuskulude baasil 117,33 eurot ja ühe õppekoha kogumaksumuseks kuus kogukulu baasil 540,91 eurot. Kaebajad teavitasid Tallinna Haridusametit ning Tallinna linna kooskõlas PGS § 83 lg-ga 5 tegevuskulu arvestuslikust maksumusest ühe õpilase kohta. Kaebajad on perioodil jaanuar kuni detsember 2013. a esitanud Tallinna linnale tegevuskulusid puudutavad arved nr 1428, 1439, 1522, 1578, 1630, 1321, 1425 ja 1600. Vastavad esitatud arved on tasumata. Tallinna Haridusamet asus 20. detsembri 2013. a kirjas nr 1.24/1706-2 seisukohale, et eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemise kohustus on riigi poolt kohalikule omavalitsusele täiendavalt pandud kohustus, milleks ei ole vahendeid eraldatud. Riik ei ole vastavaid kulusid riigieelarvest katnud ning seetõttu peavad kaebajad tegevuskulude katmises osalemiseks pöörduma vastava taotlusega riigi poole. Tallinna Haridusamet selgitas, et on valmis arved tasuma juhul, kui riik eraldab Tallinna linnale vahendid eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises osalemiseks. Tallinna Linnavalitsus jättis oma 5. märtsi 2014. a korraldusega nr 339-k kaebajate vaide Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013. a kirja kehtetuks tunnistamise ning kaebajate 2013. aastal esitatud tegevuskulude arvete tasumiseks ettekirjutuse tegemise nõudes rahuldamata. Ühtlasi keeldus Tallinna linn kaebajate esitatud arvete tasumisest.

2. Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia ja International Teaching Services OÜ esitasid 28.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tühistada Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013. a kirjas nr 1.-24/1706-2 sisalduva otsuse tagastada Eesti Rahvusvahelise Kooli tegevuskulude katmise taotlus ning tühistada Tallinna Linnavalitsuse 5. märtsi 2014. a korraldus nr 339-k, millega jäeti Eesti Rahvusvahelise Kooli vaie rahuldamata, samuti mõista Tallinna linnalt Mittetulundusühingu International Educational Association of Estonia kasuks välja 18 834 eurot ning International Teaching Services OÜ kasuks 16 790 eurot eraüldhariduskooli tegevuskulude katteks 2013. aasta jaanuari kuni detsembri arvete eest ning viivis kaebuse esitamise päeva seisuga Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia kasuks (401,99 eurot) ning International Teaching Services OÜ kasuks (910,89 eurot), millele mõlemal juhul lisandub viivis riigivastutuse seaduse (RVastS) § 23 p-s 1 sätestatud määras arvestatuna kaebuse esitamisest kuni arvete täieliku tasumiseni. EraKS § 22² lg 1 sätestab valla või linna kohustuse osaleda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Tegevuskulude katmisel

3-14-361 3(8) lähtutakse PGS §-s 83 sätestatud munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemise tingimustest ja korrast (EraKS § 22² lg 1). Tallinna linnal on kaebajate ees eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemise kohustus. Kaebajad on eraüldhariduskooli pidajad. Kohtud on korduvalt menetlenud eraüldhariduskoolide kaebusi, mis käsitlevad tegevuskulude rahastamise kohustuse täitmist Tallinna linna poolt. Kohtud on eraüldhariduskoolide taotlused tegevuskulude rahastamise kohustuse täitmiseks analoogsetes kohtuasjades rahuldanud (sealhulgas Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus haldusasjas 3-11-27031, Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2012. a otsus haldusasjas 3-12-122 ja Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2012. a otsus haldusasjas 3-12-2241).

Viidatud kohtuasjades tehtud lahendid kinnitavad üheselt Tallinna linna kohustust tegevuskulude rahastamises osaleda. EraKS § 222 lõikes 2 on eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises osalemise kohustus pandud selgesõnaliselt linnale või vallale. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul, kui riik linnale vastavad vahendid eraldab. See, kas erakooli tegevuskulude kandmises osalemine on riigi või kohaliku omavalitsuse ülesanne või kas riik selleks rahasid eraldab, ei ole käesolevas kaebuses esitatud nõude rahuldamisel oluline.

Sellist seisukohta kinnitab ka senine kohtupraktika (Tallinna Halduskohtu 3. veebruari 2012. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus haldusasjas 3-11-2703). Kaebajad on vastustajale PGS § 83 alusel esitanud kalkulatsiooni õpilaskoha tegevuskulude arvestusliku maksumuse kohta, samuti on esitatud tegevuskulude rahastamise kohustuse täitmiseks vajalikud arved, mis tuginevad vastaval perioodil kehtinud õppekoha tegevuskulu piirmäärale (Vabariigi Valitsuse 14. veebruar 2013. a määruse nr 28 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“ § 1 kohaselt oli vastav piirmäär 73 eurot) ning see on korrutatud vastava kuu 10. kuupäeva seisuga õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub Tallinna linna haldusterritooriumil.

Seega on kõik eeldused tegevuskulude rahastamise kohustuse täitmisele asumiseks täidetud. Tallinna linnal tuleb kaebajate arved tasuda. Tallinna linn kohtleb tegevuskulude katmises osalemise kohustust mitte täites erakooli pidajaid ebavõrdselt munitsipaalkooli pidajate ees. Kaebajaid koheldakse ka ebavõrdselt teiste erakooli pidajatega võrreldes, kuna erinevalt paljudest teistest erakoolide pidajatest ei ole kaebajatele 2013. a eest üldse arveid tasutud. RVastS § 23 p-s 1 on sätestatud, et lisaks RVastS § 22 lg-s 1 sätestatule võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas.

Tulenevalt sätte sõnastusest saab sellist intressi määra kohaldada RVastS § 22 lg-st 1 tulenevalt eeskätt olukorras, kus isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist. Kaebajad leiavad, et käesoleval juhul on õigusliku aluseta Tallinna linna käsutuses raha, mis tegelikult kuulub kaebajatele väljamaksmiseks eraüldhariduskooli tegevuskulude katmiseks. Riigikohus on leidnud, et RVastS § 23 p-le 1 tuginemist ei välista intressi tasumise kohustust sätestava erisätte puudumine valdkondlikes õigusaktides.

Erinormi puudumisel tuleb lähtuda intressinõude esitamist võimaldavast üldregulatsioonist. RVastS laieneb kõikidele avalik-õiguslikele suhetele, mille puhul valdkonna seadus ei sätesta eriregulatsiooni. Riigikohtu suunistest lähtuvalt saab kohaldada avalikõiguslikes suhetes rakenduvat RVastS § 23 p-st 1 tulenevat intressi määraga 6% aastas arvete tasumisega viivitamise korral.

3. Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

3-14-361 4(8) Tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 154 lg-st 2 on riigil kohustus katta seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest. Kuna eraõiguslikule juriidilisele isikule kuuluva kooli tegevuse toetamine ei ole olemuselt omavalitsuslik ülesanne vaid kohustus, mille riik on vabatahtlikult endale võtnud ja mille täitmise seadusega omavalitsusele delegeerinud, on see kohustus käsitatav riikliku kohustusena, millise täitmise kulud peab riik põhiseaduse § 154 lg 2 alusel omavalitsusele hüvitama. Õigusaktides on määratletud, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on tagada tasuta kohustusliku hariduse kättesaadavus munitsipaalkoolis, mitte aga erakooli pidamise kaudu. Linn on loonud võimaluse tasuta hariduse omandamiseks kõikidele Tallinna õpilastele, ehitanud koolid, loonud õpikeskkonna ning taganud muud tingimused hariduse omandamiseks riikliku õppekava alusel. Tasuta üldhariduse andmise ja selleks munitsipaalkoolide ülalpidamise kohustusest ei tulene erakoolide tegevuskulude hüvitamise kohustust. KOV võiks olla kohustatud osalema erakooli tegevuskulude katmises ulatuses, milles ta kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) ja PGS-is sätestatud kohustusi ei täida. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Olukord, kus Tallinna linn peab lisaks olemasolevale hariduse pakkumise kohustusele ilma igasuguse rahastamiseta ülal pidama ka erakoole, on otseses vastuolus põhiseadusliku kohaliku omavalitsuse kohustusega pakkuda tasuta õpet. EraKS § 222 põhiseadusvastasus nähtub ka KOKS § 6 lg-st 2, mille kohaselt on omavalitsusüksus kohustatud korraldama üldhariduskoolide ülalpidamist vaid juhul, kui need on tema omandis. EraKS § 222, PGS § 83 lg 7 ja Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013 määrus nr 165 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2014. aastal“ on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ning §-ga 113, mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Seadusega ei ole erakoolidele makstavat tegevuskulude (PS § 113 kaitsealasse kuuluv avalik-õiguslik rahaline kohustus) suurust ega selle arvestamise metoodikat kehtestatud. Kaebaja on kaebuses intressi nõude alusena lähtunud RVastS §-st 23, kuid intressi nõue selle sätte alusel ei ole õigustatud, kuna see norm puudutab õigust intressile alusetu rikastumise korral, millega antud juhul tegemist ei ole.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.04.2014 otsusega Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia ja International Teaching Services OÜ kaebuse osaliselt, tühistades Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013 kirjas nr 1-24/1706-2 väljendatud otsuse ning Tallinna Linnavalitsuse 5. märtsi 2014 korralduse nr 339-k (vaideotsus), samuti kohustas Tallinna linna 21 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tasuma Mittetulundusühingule International Educational Association of Estonia 18 834 eurot ning International Teaching Services OÜ-le 16 790 eurot. Kohus jättis rahuldamata kaebuse viivise tasumiseks kohustamise nõudes ning mõistis Tallinna linnalt Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia kasuks välja menetluskulu 1500 eurot. EraKS § 222 lg 1 sätestab, et vald või linn osaleb eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregisti järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Tallinna linnal on EraKS § 222 lg 1 kohaselt kohustus osaleda International School of Estonia tegevuskulude katmises, sest tegemist on eraüldhariduskooliga, kus õppis kaebajate poolt vastustajale esitatud arvetel nimetatud arv õpilasi, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht on Tallinna linn ning kaebajate poolt taotletud tegevuskulude maksumus on vastavuses PGS § 83 lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

14. veebruari 2013 määruse nr 28 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“ §-ga 1 (73 eurot ühe õpilase kohta kuus). Vastustaja ei vaidle vastu sellele, et kaebaja on talle esitanud igakuiselt arveid eraüldhariduskooli tegevuskulude katmiseks proportsionaalselt koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Tallinna linn. Maksetähtaega sisaldavate arvete esitamine kujutab endast taotlust tasuda arvel näidatud rahasumma mingiks konkreetseks ajaks

3-14-361 5(8) ning seega on kaebaja taotlenud vastustaja osalemist erakooli tegevuskulude katmises, Tallinna linn on aga arvete maksmisest keeldunud. EraKS §-le 222 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku omavalitsuse üksuse vastu osaleda seaduses sätestatud ulatuses taotleja poolt peetava eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest toetatakse. Tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa EraKS §-st 222 tuleneva kohustuse eraüldhariduskooli pidaja ees täitmata jätmist õigustada viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes.

PS §-st 154 tulenev kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei välista seadusega kohalikule omavalitsusele ülesannete panemist ega anna kohalikule omavalitsusele ühelgi juhul õigust keelduda seadusega pandud kohustuse täitmisest isikute ees. PS § 154 kaitseb kohaliku omavalitsuse üksust riigi eest ning seadusega kohaliku omavalitsuse finantsilist sõltumatust ülemääraselt piiravate kohustuste panemise korral ei ole kohane mitte vastava kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamine, vaid rahaliste vahendite eraldamata jätmise õigusvastaseks tunnistamine. Ka asjaolust, et kohalikul omavalitsusel on PS §-st 37 tulenevalt kohustus pidada ülal piisav hulk õppeasutusi ning tagada tasuta koolihariduse andmine, ei tulene kuidagi õigust keelduda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemisest ega muuda vastavat seadusega pandud kohustust olematuks või põhiseadusega vastuolus olevaks. EraKS § 222 lõike

2 näol on tegemist avaliku võimu kohustusega eraisiku (erakooli pidaja ees) ning juba seetõttu ei saa see PS § 113 kohaldamisalasse kuuluda.

Kaebuses intressinõude õigusliku alusena viidatud RVastS §-d 22 ja 23 reguleerivad suhteid, mis tulenevad avaliku võimu alusetust rikastumisest isiku arvelt. Alusetu rikastumine on RVastS § 22 lõikes 1 defineeritud olukorrana, kus isik on avalikule võimule aluseta üle andnud asja või raha. Antud olukorras ei ole täidetud alusetu rikastumise teokoosseis ning seega ei saa RVastS § 22 ega 23 kohaldamisele tulla ning kaebaja ei saa RVastS § 23 p1 alusel nõuda intressi välja mõistmist. Samuti ei saa sellist intressi tasumise kohustust tuletada Riigikohtu otsusest kohtuasjas 3-3-1-81-13, milles käsitletud juhtumist erinevalt oli tegemist alusetu rikastumisega. Intressi tasumise kohustus peaks tulenema RVastS-st või konkreetset avalik-õiguslikku suhet reguleerivast eriseadusest.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Arvestades vaidluse faktilist ja õiguslikku keerukust, samuti seda, et sedalaadi vaidluste osas on juba väljakujunenud kohtupraktika ning arvestades tõendamist vajanud asjaolude hulka ja iseloomu ning vastaspoole esitatud menetlusdokumentide mahtu, samuti kaebuse rahuldamist vaid põhinõude osas, tuleb kaebaja kasuks välja mõista 1500 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud kaebaja kanda. EraKS § 222 kehtestamisega on apellandile lisandunud kohustus eraõigusliku ja Tallinna linnaga puutumust mitteomava juriidilise isiku toetamise näol, milleks rahalisi vahendeid ette ei ole nähtud. Erakoole pidavate eraõiguslike isikute rahastamine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesanne, see on riiklik kohustus. PS § 154 lg-st 2 tulenevalt on riigil kohustus katta seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest. EraKS §

222 on põhiseadusevastane ja tuleb haldusasja lahendamisel jätta kohaldamata, kuna apellandile on pandud olulisi täiendavaid rahalisi kohustusi olukorras, kus riik ei ole kõrvaldanud

3-14-361 6(8) Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010 otsusega nr 3-4-1-8-09 tuvastatud põhiseadusevastast olukorda, mis seisneb õigustloovate aktide andmata jätmises, mis sätestaksid, millised seadusega kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud; ning teiseks, mis eristaksid kohaliku omavalitsuse üksustele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast ning näeksid kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamise riigieelarvest.

Kui kohus leiab, et EraKS § 222 on kohaliku omavalitsuse ülesanne, siis on nimetatud säte vastuolus PS §-dega 37 ja 154, kuna vaatamata erakoolide rahastamiskohustusele, ei ole kohalikul omavalitsusel õigus kaasa rääkida omavalitsuse territooriumil pakutava erahariduse ja selle korralduse tingimuste üle. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus kaasa rääkida, määrata või otsustada, kas ja kui siis, millises mahus ning liiki (nt erivajadustest lähtuva) erahariduse osutamine on kohaliku omavalitsuse territooriumil vajalik ning põhjendatud.

Puuduvad kontroll ja piirangud õppemaksu kehtestamise tingimuste üle. EraKS § 222, PGS § 83 lg 7 ja Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013 määrus nr 165 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2014. aastal“ on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ning §-ga 113, mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sh erakoolide tegevustoetus, kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga.

Kohaliku omavalitsuse ülesanne on tagada tasuta kohustusliku hariduse kättesaadavus. Seda põhiseaduslikkuse põhimõtet EraKS § 222 ei järgi, kuna nõuab kohaliku omavalitsuse poolset tasulise hariduse toetamist. Seetõttu on EraKS § 222 vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. EraKS § 222 on vastuolus PS §-ga 37, sest erakoolidele tegevustoetuse maksmise kohustuse näol on kehtestatud „tasulise hariduse prioriteet“ omavalitsuse poolt pakutava tasuta hariduse ees. Tasulise hariduse prioriteet väljendub nendes täna kehtivates kriteeriumites, mille alusel tekib kohalikul omavalitsusel avalik-õiguslik kohustus maksta erakoolidele tegevustoetust.

Olukorras, kus Tallinna linn on taganud õppimisvõimalused kõikidele Tallinna koolikohustuslikele õpilastele. Kohalik omavalitsus võiks olla kohustatud osalema erakoolide õppemaksu tasumisel siis, kui ta ei täidaks KOKS § 6 lg-s 2 ja PGS § 1 lg-s 2, § 7 lg-tes 1, 2 ja 5, §-s 71 ja §-s 10 sätestatud tasuta üldhariduse andmise kohustust ning lapsevanem peaks olema sunnitud panema lapse koolikohustuse täitmiseks ja hariduse omandamiseks erakooli. Seega võiks kohalik omavalitsus olla kohustatud osalema erakooli tegevuskulude katmises ulatuses, milles ta KOKS-is ja PGS- is sätestatud kohustusi ei täida.

Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.

6. Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia ja International Teaching Services OÜ vaidlevad kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, milles konkreetselt seisneb halduskohtu poolne rikkumine, st millisel viisil on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Tallinna Halduskohtu 27. mai 2014 kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud osas, millega halduskohus rahuldas Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia ja International Teaching Services OÜ kaebuse kohustada Tallinna linna tasuma eraüldhariduskooli tegevuskulude katmiseks esimeste poolt nõutud summa.

3-14-361 7(8) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

8. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et EraKS § 222 kohaselt on vastustajal kohustus osaleda Eesti Rahvusvahelise Kooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate laste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht on Tallinna linn. Tallinna linn ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud ka kaebajate poolt esitatud arvete nõuetekohasust, seega ei ole apellant vaidlustanud temale seadusega pandud kohustuse olemasolu ega selle mahtu.

9. Vastustaja on keeldunud kaebajate poolt esitatud arvete tasumisest peaasjalikult põhjendusel, et riik ei ole talle EraKS §-s 222 sätestatud kohustuse täitmiseks eraldanud rahalisi vahendeid. Halduskohus asus seisukohale, et EraKS §-le 222 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku omavalitsuse üksuse vastu osaleda seaduses sätestatud ulatuses taotleja poolt peetava eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest toetatakse, sest tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa EraKS §-st 222 tuleneva kohustuse eraüldhariduskooli pidaja ees täitmata jätmist õigustada viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, sedastades, et selline seisukoht lähtub antud küsimuses väljakujunenud kohtupraktikast (Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus haldusasjas 3-11-2703, Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2012. a otsus haldusasjas 3-12-12, Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas 3-12-1595, Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2012. a otsus haldusasjas 3-12-2241).

10. EraKS §-s 222 on proportsionaalselt kulude kandmises osalemise kohustus pandud sõnaselgelt linnale või vallale, kes on rahvastikuregistri järgseks elukohaks õpilastele, kes vastavas eraüldhariduskoolis õpivad. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul, kui riik linnale selleks raha eraldab. Vastustaja vaidlustab apellatsioonkaebuses sisuliselt riigi tegevusetust, väites, et EraKS §-ga 222 kohalikule omavalitsusele pandud kohustus on riiklik kohustus PS § 154 lg 2 mõttes ning riik on jätnud selle kohustuse täitmiseks vahendid eraldamata. Asjaolu, kas riik on oma tegevuses järginud kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi, sh finantsgarantiid, ei mõjuta kaebaja subjektiivsete õiguste realiseerimist antud asjas ning ei saa viia seadusega kohalikule omavalitsusele pandud kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. Kohalikul omavalitsusel on õigus sellisel juhul pöörduda kohtu poole, vaidlustades kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste rikkumise. Riigikohus rahuldaski 28.10.2014 otsusega nr 3-4-1-26-14 Tallinna Linnavolikogu taotluse ning tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmise, mis sätestaksid kohaliku omavalitsuse üksustele EraKS §-ga 222 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest. See lahend annab Tallinna linnale õiguse nõuda riigilt kohalikele omavalitsustele EraKS §-ga 222 pandud kohustuse rahalist hüvitamist.

11. Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et omavalitsusüksus ei saa põhiõiguste adressaadina olla põhiõiguste kandja ega toetuda suhetes riigiga põhiõiguste kataloogile (Riigikohtu 19.03.2009 otsus 3-4-1-17-08, p 25; Riigikohtu 19.01.2010 otsus 3-4-1-13-09, p 18; Riigikohtu Halduskolleegiumi 23.11.2010 määrus, p-d 22 ja 23). Samuti puudub kohalikul omavalitsusel õigus esitada põhiseaduslik kaebus teiste isikute subjektiivsete õiguste kaitseks (Riigikohtu 21.02.2003 otsus 3-4-1-2-03, p 13; Riigikohtu 22.12.2009 otsus 3-4-1-16-09, p 41).

3-14-361 8(8) Seetõttu ei saa kohalik omavalitsus vaidlustada riiklikku meedet (eraüldhariduskooli tegevuskulude katmine) PS § 37 alusel, sest tulenevalt PS § 37 lg-st 2 on kohalik omavalitsus koos riigiga põhiõiguse – õigus haridusele – adressaat, mitte põhiõiguse kandja (vt ka Riigikohtu 28.10.2014 otsus nr 3-4-1-26-14, p 52-53) . Kohalik omavalitsus ei saa EraKS § 222 vaidlustamisel tugineda ka PS §-le 113, sest viidatud paragrahvi kaitseala ei hõlma riigi ja kohaliku omavalitsuse kui avaliku võimu kandjate omavahelisi finantssuhteid ei esemeliselt ega isikuliselt. Kohalik omavalitsus saab oma õigusi kaitsta asjakohases menetluses riigi vastu ning üksnes puutuvalt oma põhiseaduslike tagatistega. Apellandi väited EraKS §-st 222 ja nimetatud sättega seonduvate teiste normide põhiseadusevastasuse kohta ei ole seega antud asjas põhjendatud ning tuleb jätta arvestamata.

12. 13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27.05.2014 otsus muutmata.

14. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus kandis Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia ja International Teaching Services OÜ menetluskulusid kokku 2430 eurot (sh riigilõiv 30 eurot ja õigusabikulud 2400 eurot – tl 63-70). Apellatsioonimenetluses on Mittetulundusühing International Educational Association of Estonia kandnud menetluskulusid kokku 960 eurot (õigusabikulud 960 eurot – menetluskulude nimekiri 09.10.2014). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Ringkonnakohus jättis Tallinna apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuulub Tallinna linnalt välja mõistmisele menetluskuluna 960 eurot (õigusabikulu seonduvalt Tallinna linna apellatsioonkaebusele vastamisega). Tallinna linn ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. International Teaching Services OÜ ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. Seetõttu jäävad Tallinna linna menetluskulud esimese ja teise astme kohtumenetluses ning International Teaching Services OÜ menetluskulud apellatsioonimenetluses HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe