3-13-1465/59 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1465 Haldusasi GK, KR, MH, MM ja AH kaebused Maksuja Tolliameti poolt väljastatud maksuteadete tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16. mai 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – GK, KR, MH, MM ja AH, volitatud esindaja Martin Huberg Vastustaja – Maksuja Tolliamet Menetluse alus ringkonnakohtus GK, KR, MH, MM ja AH apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta GK, KR, MH, MM ja AH apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. mai 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1465 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. detsembril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-1465 2(8) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. GK-le kuulub korteriomand aadressil Tallinn, XXXXXXX XX-X (registriosa nr XXXXXXX, katastritunnus XXXXXXX:XXX:XXXX, katastriüksuse sihtotstarve 70% elamumaa, 30% ärimaa). 05.06.2013 maamaksuteate nr 408347 kohaselt peab kaebaja tasuma 2013. aasta eest maamaksu 11,62 eurot. Maksuteate lisa kohaselt on kaebajale kuuluva maatüki mõttelise osa suurus 426/5428, sellele vastav maa suurus 89,8 m2, maksustamishind 1550 eurot, maksumäär 2,5% ja maksusumma 38,75 eurot. Maksuteate kohaselt on kaebajale arvutatud koduomaniku maksusoodustuse summa 27,12 eurot ning pärast selle summa mahaarvamist jääb kaebajale tasuda 11,62 eurot. Kaebuse halduskohtule esitas GK 08.07.2013.

KR-le kuulub korteriomand aadressil Tallinn, XXXXXX XX X-XX (registriosa nr XXXXXXXXX, katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, katastriüksuse sihtotstarve 70% elamumaa, 30% ärimaa). 07.06.2013 maamaksuteate nr 408525 kohaselt peab kaebaja tasuma 2013. aasta eest maamaksu 21,85 eurot. Maksuteate lisa kohaselt on kaebajale kuuluva kodualuse maa mõttelise osa suurus 486/22052, sellele vastav maa suurus 34,6 m2, maksustamishind 680 eurot, maksumäär 2,5% ja maksusumma 17 eurot. Maksuteate kohaselt on kaebajale arvutatud koduomaniku maksusoodustuse summa 11,90 eurot ning pärast selle summa mahaarvamist jääb kaebajale tasuda kodualuselt maalt 5,10 eurot ning lisaks 16,75 eurot kinnistult aadressiga Tallinn, XXXXX XXX XX. Kaebaja vaidlustab maamaksuteatest ainult selle osa (5,10 eurot), mis puudutab elukohana kasutavat kinnistut aadressil Tallinn, XXXXXX X-XX. Kaebuse halduskohtule esitas KR 08.07.2013.

MH-le kuulub korteriomand aadressil Tallinn, XXXX-XXXXXXXX XX-X (registriosa nr XXXXXXXX, katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, katastriüksuse sihtotstarve 85% elamumaa, 5% ärimaa, 10 % sotsiaalmaa). 13.06.2013 maamaksuteate nr 408906 kohaselt peab kaebaja tasuma 2013. aasta eest maamaksu 15,86 eurot. Maksuteate lisa kohaselt on kaebajale kuuluva maatüki mõttelise osa suurus 593/2995, sellele vastav maa suurus 38,5 m2, maksustamishind 4 230 eurot, maksumäär 2,5% ja maksusumma 105,75 eurot. Maksuteate kohaselt on kaebajale arvutatud koduomaniku maksusoodustuse summa 89,89 eurot ning pärast selle summa mahaarvamist jääb kaebajale tasuda 15,86 eurot. Kaebuse halduskohtule esitas MH 09.07.2013.

MM-le kuulub korteriomand aadressil Tallinn, XXXXXXXXX X/XX-X (registriosa nr XXXXXXXXX, katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, katastriüksuse sihtotstarve 80% elamumaa, 20% ärimaa). 28.08.2013 maamaksuteate nr 415693 ja selle lisa kohaselt on kaebaja elukohana kasutatava korteri juurde kuuluva maatüki mõttelise osa suurus 571/48498, sellele vastav maa suurus 44,6 m2, maksustamishind 1990 eurot, maksumäär 2,5% ja maksusumma 49,75 eurot. Sellest on maha lahutatud koduomaniku maksusoodustuse summa 39,80 eurot ning tasuda jääb 9,95 eurot. Kaebuse halduskohtule esitas MM 26.09.2013.

AH-le kuulub korteriomand aadressil Tallinn, XXXXXXX X-X (registriosa nr XXXXXXXXX, katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, katastriüksuse sihtotstarve 55% elamumaa, 45% ärimaa). Maksuja Tolliameti 26.11.2013 maamaksuteate nr 421712 kohaselt peab kaebaja tasuma 2013. aasta eest maamaksu 523,25 eurot. Maksuteate lisa kohaselt on kaebajale kuuluva, peamise elukohana kasutatava maatüki mõttelise osa suurus 1261/6729, sellele vastav maa suurus 80,8 m2, maksustamishind 26 200 eurot, maksumäär 2,5% ja maksusumma 655 eurot. Maksuteate kohaselt on kaebajale arvutatud koduomaniku maksusoodustuse summa 360,25 eurot ning pärast selle summa mahaarvamist jääb kaebajale tasuda kodualuselt maalt veel lisaks 294,75 eurot ning lisaks veel 228,50 eurot teiselt samas hoones asuvalt korteriomandilt. Kaebaja vaidlustab maamaksuteatest ainult selle osa (294,75

3-13-1465 3(8) eurot), mis puudutab aadressil Tallinn, XXXXXX X-X asuvat korteriomandit, kuhu on registreeritud tema elukoht. Kaebuse halduskohtule esitas AH 19.12.2013.

Halduskohus liitis kaebused 11.12.2013 ja 30.12.2013 määrustega.

2. GK, KR, MH, MM ja AH palusid kaebustes halduskohtule vaidlustatud maksuteated tühistada.

Tulenevalt maamaksuseaduse (MaaMS) § 11 lõikest 1 (01.01.2013 jõustunud redaktsioonis) on kaebajatel õigus täielikule maamaksuvabastusele. Täidetud on kõik koduomaniku maamaksuvabastuse saamiseks esitatud tingimused: kaebajad on korteriomandi omanikud; kaebajate omandis on korteriomandi juurde kuuluv elamumaa ning korteriomandi aadress on registreeritud rahvastikuregistris kaebajate elukohana. MaaMS § 11 lg 1 tekstist ja maksuvabastuse eesmärgist tulenevalt ei ole õigustatud piirata eluruumi omaniku maksuvabastust põhjusel, et samas kortermajas asub ka äriruume või sotsiaalpindu, millest tulenevalt on maatükil osaliselt ärija/või sotsiaalmaa sihtotstarve. Kaebajad eluruumi omanikuna ei saa sellest mingit täiendavat tulu või säästa kulusid. Pigem vastupidi – kortermajas toimuv äritegevus võib häirida elanike kodurahu ja põhjustada lisakulusid hoone ja selle krundi korrashoiuks või remondiks. Maksuvabastuse piiramine oleks õigustatud sellisel juhul, kui füüsilise isiku ainuomandis on kinnistu, millel asub lisaks eluruumile näiteks tootmishoone, kauplus või teenindusettevõte või on ta osa maast üürile andnud ärilisel eesmärgil. Sel juhul kasutaks inimene oma kodu juures asuvast maast ühte osa elamumaana ja teist osa ärimaana või muud liiki maana (tootmismaa, maatulundusmaa jne). Kaebajad ei ole nõus sellega, et neist mittesõltuv ja majanduslikku olukorda mittemõjutav asjaolu muudaks neid justkui väheväärtuslikumaks koduomanikuks, kellele ei anta maksuvabastust täies ulatuses. Kaebajatel ei ole mingeid õiguslikke võimalusi muuta maatüki sihtotstarvet või sundida äriruumide omanikke oma tegevust muutma. MaaMS § 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada koostoimes Põhiseaduse (PS) §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, lugedes liitsihtotstarbega kortermajade puhul eluruumina kasutatava korteriomandi omanik hoone juures asuva elamumaa osa omanikuks ning äriruumi omanik ärimaa osa omanikuks. Selline tõlgendus vastab seadusandja eesmärgile ning tagab koduomanike võrdse kohtlemise. Kui kohus siiski leiab, et MaaMS § 11 lõiget 1 ei ole võimalik sellisel viisil tõlgendada, siis paluvad kaebajad algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse MaaMS § 11 lõike 1 vastuolu tõttu PS §-ga 12.

3. Maksuja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. MaaMS § 11 lg 1 kohaselt ärimaale maksuvabastus ei laiene. Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määruse nr 179 „Maa maksustamishinna arvutamise kord“ § 2 lg-te 1 ja 2 kohaselt maatüki maksustamishinna arvutamiseks leitakse hinnatsoonide kaardilt hinnatsoon, kuhu maatükk kuulub ning leitakse maa väärtuste loetelust hinnatsoonile vastavate ja maatükil esinevate maakasutuse sihtotstarbe liikide ja kõlvikute väärtused, arvestades maatüki suurusest tulenevaid erisusi. Järelikult lähtutakse maksustamishinna määramisel maatükil esinevate sihtotstarvete liikidest. MaaMS, maa hindamise seadus ega ka maa maksustamishinna arvutamise kord ei sätesta nn kodualusele maale kogu omandis olevast maast erineva maksustamishinna määramist. Maamaksu objektiks ei ole korteriomand, vaid maa. Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul kuulub maatükk korteriomanikele ühiselt, seega on igal korteriomanikul mõtteline osa elamumaast ja ärimaast ning seda hoolimata sellest, milline on tema reaalosa või korteri kasutusotstarve. Maamaksu arvestatakse registriandmete alusel. Järelikult ei oma käesolevas asjas sisulist tähendust kaebaja väide, et kaebajal ei ole võimalik saada mingit täiendavat tulu või säästa kulusid tulenevalt sellest, et samas hoones asub äriruume, kuivõrd maamaksu tasumise kohustus ei sõltu tulu saamisest või kulude säästmisest,

3-13-1465 4(8) vaid omanikuks või kasutajaks olemisest. Hoonealuse maa sihtotstarbe määramisel on võimalik korteriomanikel korteriühistu üldkoosolekul hääletada sihtotstarbe muutmise üle ja sõlmida kaasomanike vahel kokkuleppeid maamaksukulude kandmise osas, järelikult ei vasta tegelikkusele väide, et kaebajatel ei ole mingeid õiguslikke võimalusi muuta maatüki sihtotstarvet või sundida äriruumide omanikke oma tegevust muutma. Võrdsuspõhiõigus tähendab ennekõike isiku õigust sellele, et avalik võim kohtleks teda võrdselt temaga samas olukorras olevate isikutega ning ei kohtleks temaga võrdselt neid isikuid, kelle olukord tema omaga võrreldav ei ole. Kuna kaebajatel on võimalik muuta katastriüksuse sihtotstarvet, realiseerides oma õigusi korteriomandi seaduse alusel, siis ei ole elamumaa sihtotstarbega kinnistutel asuvate korterelamute ja liitsihtotstarbega kinnistutel asuvate majade elanikud võrreldavad. Liitsihtotstarbega kinnistutel asuvate korterite omanikud saavad elamumaa eest maksuvabastuse. Kaebajate paljasõnalised väited, et nad ei saa mingit kasu või hüvesid, ei oma sisulist tähendust. Kuna kortermaja alune ja teenindamiseks vajalik maatükk on kaasomandis, maksab iga kaasomanik maamaksu proportsionaalselt oma osa suurusele. Järelikult saavad kaebajad kasu sellest, et äriruumide korteriomanikud osalevad kinnisasja majandamisel ning kaebajate koormus majandamisel väheneb ning maamaksu arvestamine proportsionaalselt korteriomandi osa suurusega kogu maa eest on kooskõlas õigusaktidega.

4. Tallinna Halduskohus jättis 16.05.2014 otsusega GK, KR, MH, MM ja AH kaebused rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. MaaMS § 11 lg 1 kohaselt maamaksu tasumisest on vabastatud maa omanik tema omandis oleva või käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud maakasutaja tema kasutuses oleva elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha ning mujal kuni 2,0 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. Mõistet „elamumaa“ ei saa tõlgendada selliselt, et lugeda elamumaaks kogu kinnistu, st ka liitsihtotstarbega katastriüksuse muu sihtotstarbega osa. MaaMS §-dest 1, 2 ja § 11¹ lg-st 2 on tuletatav, et maamaks määratakse maa sihtotstarbest lähtudes ja kogu maa eest, arvestades maa maksustamishinda, mis omakorda sõltub maa (katastriüksuse) sihtotstarvetest. Ka koduomanike maamaksuvabastust ettenägeva eelnõu (51SE) seletuskirjast ei saa tuge kaebajate tõlgendusele. Samuti ei oleks sellisel juhul Riigikogul vaja menetleda eelnõud 596 SE osas, mille eesmärgiks on liitsihtotstarbega maal kodu omavatele isikutele maksusoodustuse andmine selliselt, et nad ei peaks üldse maamaksu tasuma.

MaaMS näeb ette maksusoodustuse, mis toob osade korteriomandite omanikele kaasa maamaksust täieliku vabastamise kodualuse maa eest ning osa korteriomandite omanikke peab kodualuse maa eest osaliselt maamaksu tasuma. Mõistet „kodualune maa“ ei ole õigusaktis kasutatud. Kaebajad peavad kodualuseks maaks kogu kinnistut, kus asub nende registreeritud elukoht. Pooltel puudub vaidlus, et korteriomand on omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kinnisasja kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub; maatükk ei ole korteriomandi puhul reaalosadena piiritletud, vaid see on kõigi korteriomanike kaasomandis; katastriüksusele määratud liitsihtotstarbe korral ei ole ärivõi sotsiaalmaa osa kinnistust konkreetselt piiritletud. Maksusoodustuse kasutamist käesolevas asjas mõjutab see, kas maksustatav maa, millel asuvad korteriomandid, on 100% elamumaa või liitsihtotstarbega maa. Antud juhul on võrreldavateks gruppideks koduomanikud, kes elavad kortermajas, mis asub 100% elamumaal ja koduomanikud, kes elavad kortermajas, mis asub liitsihtotstarbega maal. Neid võrreldavaid gruppe on seadusandja kohelnud erinevalt ning tegemist on seega võrdsuspõhiõiguse riivega. Vaidlus taandub sellele, kas erinevaks kohtlemiseks on mõistlikud ja asjakohased põhjused.

3-13-1465 5(8) Erinev kohtlemine ei ole antud juhul PS § 12 lg-ga 1 vastuolus, kuna selleks on õigustus. Riigikohus pidas 29.01.2014 lahendis asjas nr 3-4-1-52-13 võrdsuspõhiõiguse riive legitiimse eesmärgina aktsepteeritavaks kohalikele omavalitsustele tulu laekumist, riigi raha kokkuhoidu ning maamaksu administreerimise lihtsust. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust, arvestades, et mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda.

Seaduseelnõu 596 SE seletuskirja kohaselt laekuks liitsihtotstarbega kinnistutele maksuvabastuse laiendamise puhul maamaksu vähem maksimaalselt 1,2 miljonit eurot. Maamaksu administreerimine oleks ilmselgelt ebamõistlik juhul, kui peaks hakkama tuvastama, kas liitsihtotstarbega kinnistul elamiseks korterit kasutavad omanikud saavad muust sihtotstarbest mingit tulu, kasu või eelist. Antud juhul kaebajad ärija sotsiaalmaa sihtotstarbe tõttu rahalist kasu, muud hüve või eelist tõenäoliselt ei saa, arvestades kaebajate esitatud tõendeid. Tegemist ei ole kaebajate õiguste intensiivse riivega.

Maamaksu kaotamata jätmise korral oleks kaebajad samamoodi erinevalt koheldud võrreldes nendega, kellel tuleks maamaksu maksta 100% elamumaa sihtotstarbest lähtuvalt. Seega ei ole tekitatud olukorda, kus eelnevalt ühetaoliselt koheldud isikuid oleks erinevalt koheldud. Kaebajad on saanud maamaksusoodustuse kogu elamumaa sihtotstarbega osalt ning tasumisele kuuluvad maamaksusummad muu sihtotstarbega maa osas on 11,62; 5,10; 15,86 ja 9,95 eurot (va AH, kellel tuleb tasuda 294,75 eurot, kuna kinnistu asub vanalinnas ning ärimaa osakaal on 45%).

Keegi kaebajatest ei ole väitnud, et sellises suuruses omandimaks oleks rõhuv ja/või tooks kaasa olukorra, kus omandist tuleks loobuda. Kaebustes viidatud seaduseelnõu 51 SE menetlusinfost nähtub, et Riigikogus väljatoodud oluline maksuvabastuse eesmärk oli liigkõrge omandimaksu tõttu omandist loobumise ärahoidmine. Ebaõige on kaebajate seisukoht, et õiguslikult on välistatud kinnistuomanikule, kelle tegevuse tõttu on katastriüksusel ärimaa vm sihtotstarve, proportsionaalselt suuremate ühise majandamise kulude panemine, mis oleks käsitletav ärimaast saadava hüve või eelisena, mis riivet kompenseerib.

Korteriühistuseaduse § 4 lg 2 alusel on ühistu põhikirjas võimalik reguleerida korteriomandi eseme mõtteliste osade majandamise kulude eest tasumise alused ja kord. Kaebajad on ka ise möönnud, et teatud juhtudel, kui füüsilise isiku ainuomandis on kinnistu, millel asub lisaks eluruumile näiteks tootmishoone, kauplus või teenindusettevõte või on osa maast üürile antud ärilisel eesmärgil, võib ärimaa tuua kaasa hüvesid. Seega tooks selliste maaomanike ühetaoline kohtlemine võrreldes 100% elamumaa kinnistu omanikega kaasa ebavõrdsuse ega järgiks kodualuse maa maamaksust vabastamise eesmärki.

Nõustuda tuleb sellega, et ärimaa vm sihtotstarbe muutmine ei ole üksnes korteriomanike otsustamise küsimus, kuna katastriüksuse sihtotstarve määratakse maakasutusest lähtuvalt, mis omakorda sõltub maal asuva ehitise kasutusotstarbest, samuti tuleb nõustuda kaebajate argumentidega korteriomanike häälteenamuse alusel omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramiseks õiguslike aluste puudumise osas. Äriruumide kasutamisest tingitud häiringud iseenesest tähtsust ei oma, kuna need ei sõltu maksusoodustuse andmisest, vaid inimese enda valikust soetada eluruum äriruumidega hoones või korteriühistu otsusest lubada muuta eluruumi kasutusotstarvet kasutamiseks mitteeluruumina.

Kuna maatükk on korteriomanike kaasomandis, siis jääb arusaamatuks kaebajate väide, et eluruumide omanikud ei kasuta ärimaad.

Eelnevast järeldub, et õigusloome mõttes erineva kohtlemise põhjused on olemas ning need ei ole ilmselgelt asjakohatud (meelevaldsed). Kui seadusandja soovib, arvestades sealjuures eelkõige fiskaalset argumenti, võib ta maksusoodustust laiendada, kuna seadusandjal, mitte kohtul, on õigus määrata, kes peavad maksu maksma ja millistel tingimustel inimesed maksuvabastuse või -soodustuse saavad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-13-1465 6(8)

5. GK, KR, MH, MM ja AH paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega nende kaebused rahuldada.

Kohus on vääralt tõlgendanud materiaalja menetlusõiguse norme. Kohus ei ole kaebajate kõiki olulisi seisukohti ümber lükatud (nt 11.04.2014 täiendavate seisukohtade p-d 16-22). Kohus ei pea võimalikuks tõlgendada mõistet „elamumaa“ maksusoodustuse eesmärki silmas pidades kaebajate kasuks laiendavalt ning leiab, et see ei ole seaduse sõnastusest tulenevalt võimalik, lisades, et sellisel juhul ei oleks Riigikogul vaja menetleda eelnõud 596 SE, mille eesmärgiks on liitsihtotstarbega maal kodu omavatele isikutele maksusoodustuse andmine selliselt, et nad ei peaks üldse maamaksu tasuma.

Eesmärgipärane tõlgendus võibki grammatilisest erineda maksusoodustuse eesmärgist lähtuvalt normi sõnastusele teistsuguse sisu andmise tõttu. Ka ei ole see, et Riigikogu menetleb seaduseelnõud, selline kinnitus, mis välistaks teistsuguse tõlgenduse võimaluse. Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-52-13 sissetallatud raja käimine igas asjas ei ole põhjendatud. Samuti väide, et inimesed on ise langetanud otsuse soetada selline elukoht, kus ongi erinevad sihtotstarbed ja seda pidanuks arvestama, ei ole tõsiselt võetav. Veel absurdsem on inimeste kõrvutamine enne maksusoodustuse jõustumist ja peale seda.

Kui keegi soetas elukoha nt 2000. a või 1976. a ning erastas selle hiljem ostueesõigusega erastamise teel, siis mil viisil pidanuks ta ette nägema, et 2013. a peab ta arvestama, et riik jõustab sellise maksusoodustuse, mille tulemusena võib juhtuda, et teda koheldakse ebavõrdselt võrreldes teiste inimestega? See, et seadusandja ei osanud selliseid vaidluseid ette näha, ei tähenda, et eesmärk oligi just nii või teisiti toimides maksusoodustust anda. Kohus ei nõustu kaebajatega selles, et õiguslikult oleks välistatud kinnistuomanikule, kelle tegevuse tõttu on katastriüksusel ärimaa vm sihtotstarve, proportsionaalselt suuremate ühise majandamise kulude panemine võrreldes elamiseks korterit kasutavate omanikega, mis oleks käsitletav ärimaast saadava hüve või eelisena, mis riivet kompenseerib.

Samas unustab kohus ära, et kaebajate 11.04.2014 seisukohtades selgitati, et on täiesti ebamõistlik jätta ebaõiglases olukorras lahenduste otsimine nende isikute õlgadele, kelle seadusandja, mitte nemad ise, on ebaõiglasesse olukorda asetanud. Äripindade omanikele kohustuse panemine tooks ilmselt kaasa vaidlused tsiviilkohtus, sest see, et seadus kohtleb omanikke ebavõrdselt, ei tähenda, et teine omanik peaks selle vabast tahtest või pealesunnitult kompenseerima.

6. Maksuja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ning ei korda neid. Vastustaja jaoks on kummastav, et apellandi arvates ei ole Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-52-13 sissetallatud raja käimine igas asjas siiski põhjendatud. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei ole käesolevas asjas eelpoolnimetatud kohtulahend asjakohane. Asjaolu, et kaebajatele Riigikohtu lahendi seisukohad ei meeldi, ei tähenda seda, et Riigikohtu lahendi põhjendused ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Vastustaja on 10.01.2014 selgituste punktis 2.3. märkinud, et äripindade kasutajad on samasugused korteriomandi omanikud. Korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lõike 1 kohaselt saavad korteriomandi omanikud teha kokkuleppeid kulude osas. Seetõttu on asjatu kaebajate kartus seoses hüpoteetiliste vaidlustega äripindade kasutajatega. Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et kohus ei ole vaidlustatud otsuses käsitlenud kaebajate poolt 11.04.2014 edastatud seisukoha punkte 16-22 (nt seisukoha punkti 17 on kohus käsitlenud otsuse punktis 11.4.).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-13-1465 7(8)

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja vajalikul määral põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et MaaMS § 11 lg 1 eesmärgipärane tõlgendus ei saa viia tulemuseni, kus ehitise reaalosa (korteri) suurusele vastavale mõttelisele osale hoonealusest maast omistatakse kindla reaalosa sihtotstarve, seostades sel viisil maatüki mõttelised osad ehitise reaalosadena piiritletud korterite ning teiste ruumidega ning seotakse kaasomandi „piiritletud“ mõttelised osad erinevate õiguste ja kohustustega. Kaasomand on AÕS § 70 lg 3 kohaselt kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand.

Asja mõtteline osa on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 56 kohaselt tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast. Vastavalt KOS § 1 lgle 1 on korteriomand omand ehitise reaalosale, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Kaasomandi esemeks on maatükk ning need ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Kaasomand on ühine õigus kogu asjale (vt Riigikohtu 17.10.1996 lahend 3-2-1-113- 96, Riigikohtu 14.10.1998 lahend 3-2-1-97-98, Riigikohtu 09.02.1999 lahend 3-2-1-15-99, Riigikohtu 23.03.2005 lahend 3-2-1-121-05).

KOS § 13 lg 1 1. lause kohaselt tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandist vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandi suurusega. Kõrvale sellest põhimõttest võib KOS § 13 lg 1 2. lause kohaselt kalduda üksnes korteriomanike kokkuleppe alusel. Kohus ega haldusorgan ei saa tõlgendamise teel tuletada maksude tasumise korda, kus tegelikkuses piiritlemata mõtteliste osade suurused on maksuõiguslikult erinevate õiguste ja kohustuste objektiks, minnes seeläbi vastuollu asjaõiguse valdkonna seadustes sätestatud kaasomandi õigusinstituudi olemusega.

Kaebajate poolt esitatud tõlgendus on nõndasamuti vastuolus maamaksu määramist sätestavate õigusaktidega – nagu vastustaja ja halduskohus on osundanud –, mille kohaselt on maamaksu objektiks maatükk tervikuna, mitte erinevate sihtotstarvetega maatüki osad eraldiseisvalt. Mõeldav on seaduse regulatsiooni kehtestamine, kus koduomanik on liitsihtotstarbega maa puhul täielikult vabastatud maamaksu tasumisest kogu korteriomandi reaalosa juurde kuuluva kaasomandi mõttelise osa ulatuses. Seda eesmärki kannab Riigikogu menetluses olev koduomanike maamaksuvabadust laiendav MaaMS-i muutmise seaduse eelnõu (596 SE).

Haldusorganil ning kohtul puudub aga võimalus selline maksude tasumise kord ise kehtestada või tuletada. Selline tegevus oleks vastuolus PS §-ga 113, PS § 3 lg-st 1 tuleneva legaalsuse põhimõttega ning PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse põhimõttega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebajate poolt väidetud seadusandja eesmärki – vabastada liitsihtotstarbega maal mõtteline osa kaasomandist koduomanikele täies ulatuses – ei tulene eelnõu 51 SE seletuskirjast ega nähtu ka muust kohtule teada olevast eelnõu menetlusinfost.

9. Halduskohus on õigesti leidnud, et MaaMS § 11 lg-s 1 sätestatud maksusoodustus toob endaga kaasa PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riive koostoimes PS §-ga 32, sest omab koduomanikele erinevat mõju: osade korteriomandite omanikud on maamaksu tasumisest täielikult vabastatud, samal ajal kui liitsihtotstarbega maal asuvate korteriomandite eest tuleb aga osaliselt maamaksu tasuda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul ei ole võrdsuspõhiõiguse riive intensiivne, kuna kaebajate poolt maamaksuna tasumisele kuulunud summad ei ole koormavad ning kaebajatest ei ole keegi väitnud, et ta oleks sunnitud loobuma oma kodust liialt kõrge maamaksu tõttu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et erineva kohtlemise põhjused on olemas ning need ei ole ilmselgelt asjakohatud (meelevaldsed). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maamaksu kui riikliku maksu kehtestamise eesmärk on avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku raha saamine.

3-13-1465 8(8) Maamaksu objektiks on maatükk ning maksubaasiks maa maksustamishind, mis määratakse maa potentsiaalse tulukuse järgi (lähtuvalt maa sihtotstarbest ja asukohast), mitte aga maa tegeliku kasutuse alusel. Seega ei ole maamaksu kehtestamisel eesmärgiks kõigi maaomanike samasse olukorda asetamine. Aktsepteeritav on näiteks ärimaa ja elamumaa erinev maksustamine, mistõttu võib liitsihtotstarbega maatükil asuva korteriomandi maamaksu summa erineda ainult elamumaal asuvast samasuguse korteriomandi maamaksu summast. Nõndasamuti erineb maamaks koduomanike vahel sõltuvalt kodu asukohast, sõltudes maa maksustamishinnast. Seetõttu ei ole riiklik meede kodualuse maamaksu vabastamise näol, mis ei taga kõigile koduomanikele sama tulemust, PS § 12 aspektist lubamatu.

10. Kaebajad on apellatsioonkaebuses välja toonud, et halduskohus ei ole kaebajate 11.04.2014 täiendavate seisukohtade (kd II, tl 3-8) p-des 16-22 esitatud väiteid analüüsinud. Viidatud punktides on kaebajad täpsustanud kaebuses esitatud seisukohti ja põhjendusi, tuues välja, miks nad peavad MaaMS § 11 lg-t 1 vastuolus olevaks PS §-ga 12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate etteheitega. Halduskohus ei ole jaganud kaebajate seisukohta, et MaaMS § 11 lg 1 on endaga kaasa toonud koduomanike lubamatu ebavõrdse kohtlemise. Kohus on oma otsust piisavalt motiveerinud ning arusaadav ning jälgitav on halduskohtu arutluskäik, mis viis järelduseni, et põhjused erinevaks kohtlemiseks on olemas ning need ei ole meelevaldsed. Kohtuotsuse põhjendamiskohustust ei ole rikutud pelgalt seetõttu, et kohus ei ole otsuses käsitlenud kaebaja esitatud hüpoteetilisi näiteid ja olukordi, sest need ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust.

11. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad GK, KR, MH, MM ja AH apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.05.2014 otsus muutmata.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et GK, KR, MH, MM ja AH on tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 5×15 eurot (75 eurot) ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu samuti 5×15 eurot (75 eurot) – II kd, tl 42. Õigusabikulude kandmise kohta kaebajad esimese ega teise astme kohtule andmeid esitanud ei ole. Apellantide menetluskulud kahes kohtuastmes on seega kokku 150 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti GK, KR, MH, MM ja AH kaebused tervikuna rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Maksuja Tolliamet ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg

1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe