3-14-50287/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50287 Haldusasi Aktsiaseltsi Eesti Viljasalv kaebus Veterinaarja Toiduameti 06.02.2014 otsuse nr 1 tühistamiseks ning Veterinaarja Toiduameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi Aktsiaselts Eesti Viljasalv 29.01.2014 taotlus menetluse uuendamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja – Aktsiaselts Eesti Viljasalv, volitatud esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel ja vandeadvokaadi abi Kristel Valk; Vastustaja – Veterinaarja Toiduamet, volitatud esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver Asja läbivaatamise vorm Avalik kohtuistung 26.07.2014, edasi kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1. Jätta Aktsiaseltsi Eesti Viljasalv kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse hiljemalt 1. detsembril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul arvates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aktsiaselts Eesti Viljasalv (edaspidi kaebaja või EVS) tõi Venemaa ettevõtjalt OAO „Orelmaso“ Eestisse sisse rapsikooki, mis saabusid Eestisse vagunitega 53206561, 53206512, 53201026, 53207874, 53207817 ja 53204962. Veterinaarja Toiduamet (edaspidi vastustaja või VTA) võttis 17.10.2013 vagunis nr 53206561 olnud rapsikoogist proovid ning tuvastas, et rapsikoogis leidub bakter Salmonella spp. 24.10.2014 võttis VTA proovid vagunites nr 3201026, nr 53207874, nr 53204962, nr 53206512 ja nr 53207817. Veterinaarja Toidulaboratoorium tuvastas, et vagunis nr 53206561 olev rapsikook sisaldab Salmonella spp., misjärel VTA tegi kaebajale 28.10.2013 ettekirjutuse nr 19.1-1/3449. Ka vagunites nr 53206512, nr 53201026 ja nr 53207874 olnud rapsikoogist tuvastas

2(8) Veterinaarja Toidulaboratoorium Salmonella spp. esinemise misjärel tegi VTA kaebajale 04.11.2013 ettekirjutuse nr 19.1-1/3561. 28.10.2013 ja 04.11.2013 ettekirjutustega kohustas VTA kaebajat kas kauba hävitama, saatma kauba ühendusest välja või suunama erikäitlemisele. 2. 05.11.2013 jõudis VTA-le teave, et ka vagunis 53204962 võetud proov oli Salmonella spp. suhtes positiivine ning 07.11.2013 ettekirjutusega nr JÕ-63-15 keelati kaebajal vagunitest nr 53207817 ja nr 53204962 ühte hunnikusse ladustatud rapsikoogi turustamine enne sööda ohutuks muutmist. 3. Kaebaja esitas 29.01.2014 VTA-le haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 44 lg 1 p 2 alusel haldusmenetluse uuendamise taotluse. Kaebaja taotles vastustaja ettekirjutustega nr 19-1.1/3449, 19- 1.1/3561 ja nr JÕ-63-15 seotud menetluste uuendamist ja tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist. Kaebaja esitas VTA-le JSC „Labtarna“ 29.10.2013 sertifikaadi nr TP13-27730 ja 20.11.2013 sertifikaadi nr TP13-29615 ning GUA Gesellshaft für Umweltanalytik mbH 18.12.2013 analüüsi tulemused ning nende kohaselt ei olnud vagunites nr 53207871 ja nr 53204962 rapsikoogis Salmonella spp. 4. VTA 06.02.2014 otsusega nr 1 „Menetluse uuendamisest keeldumise kohta“ (edaspidi 06.02.2014 otsus) jäeti menetlused, mis seonduvad vastustaja 28.10.2013 ettekirjutusega nr 19- 1.1/3449, 04.11.2013 ettekirjutusega nr 19-1.1/3561 ja 17.11.2013 ettekirjutusega nr JÕ-63-15, uuendamata. 06.02.2014 otsuses leidis VTA, et asjas ei ole ilmnenud uusi tõendeid ega asjaolusid. Salmonella spp. jaotub söödas ebaühtlaselt ja erinevalt, mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale et kogu söödapartii ei ole saastunud. 5. EVS esitas 10.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb 06.02.2014 otsuse tühistamist ja vastustaja kohustamist vaatama uuesti läbi kaebaja 29.01.2014 taotlus haldusmenetluse uuendamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 6. Kaebaja seisukohad 6.1. 06.02.2014 otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada ning vastustajat tuleb kohustada kaebaja 29.01.2014 haldusmenetluse uuendamise taotlust uuesti läbi vaatama. 6.2. Haldusmenetluse uuendamise tingivad HMS § 44 lg 1 p 2 kohaselt kaebaja edastatud laboritulemused, mis erinevad VTA laboritulemustest. Kui kahe labori tulemused on igal korral vastupidised, siis oleks VTA pidanud menetluse uuendama ja selgitama välja, miks laboritulemused erinesid ja kas ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ka tegelikult rikuti. Selle asemel alustas VTA kaebaja edastatud tõendeid ja selgitusi eirates ettekirjutuste täitmata jätmise tõttu väärteomenetluse. 6.3. Õigusteoorias leitakse, et kui tõendid on teineteisele vastukäivad, siis ei tohi haldusorgan eelistada üht tõendit meelevaldselt teisele. Valiku tegemine vastukäivate tõendite vahel peab olema ratsionaalselt põhjendatud ning nähtuma haldusakti motivatsioonist. Seega ei tohi vastukäivaid tõendeid niisama kõrvale lükata, vaid tuleb vajadusel anda hinnang nende tõendite usaldusväärsusele. Haldusorgan peab tõendeid hindama ning ei tohi tugineda eksperdi arvamusele pimesi ning kriitikavabalt. 6.4. Menetluse uuendamise kohustus ei tulene mitte üksnes HMS § 44 lg 1 p-st 2, vaid ka HMS §-st 6, mis näeb ette, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Haldusorgan ei tohi menetlusosalise edastatud uusi asjaolusid (tõendeid) arvesse võtmata eirata oma kohustust menetluse uuendamiseks ja selle asemel alustada haldusakti täitmata jätmise tõttu adressaadi õigusi veelgi enam riivavat

3(8) väärteomenetlust. Karistusõigusliku meetme rakendamine on välistatud olukorras, kus asjaolud ei ole selged. Kui menetluses on risti vastupidised tõendid, ei saa haldusorgan jätta jõusse kohustavat haldusakti ilma asjaolusid välja selgitamata. 6.5. 06.02.2014 otsusest ei ole võimalik selgelt aru saada, miks on kaebaja edastatud laboritulemused nõuetele mittevastavad ning millist tähtsust omab asjaolu, et Salmonella spp. jaotub söödas ebaühtlaselt ja erinevalt. Arusaamatuks jääb, kas viimasega soovib vastustaja väita, et kui Veterinaarja Toidulaboratoorium tuvastab ühel korral ühest vagunist võetud proovis Salmonella spp. bakteri olemasolu ning kui samast vagunist võetakse proov ja tuvastatakse, et selles Salmonella spp. bakterit ei esine, on igal juhul kogu vagunis olev kaup saastunud ja igasugune Veterinaarja Toidulaboratooriumi eksimus ja laboritulemuste kahtluse alla seadmine välistatud. VTA-l on alati võimalus võtta prooviga koos ka paralleelproove, et selliselt vältida hiljem võimalikke vaidlusi. Kuna vastustaja ei võtnud paralleelproove, on ta ise kohustatud tõendama muul usutaval viisil seda, et tema tellitud laboritulemused on õiged ning kaebaja esitatud laboritulemused väärad. 6.6. 06.02.2014 otsusest jääb arusaamatuks, miks kaebaja esitatud laboritulemused ei vasta söödaseaduse (edaspidi SöS) § 31 lg-le 5. Viidatud sätte kohaselt võib sööda käitleja lasta samadel tingimustel võetud proovi omal kulul analüüsida teises nõuetele vastavas laboratooriumis, kui ta ei nõustu analüüsitulemustega. SöS § 31 lg 3 sätestab, et järelevalve käigus võetud proove analüüsib VTA asjakohaste analüüside tegemiseks akrediteeritud laboratooriumis, mis on sõltumatu sööda käitlejast ning mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 artiklis 12 sätestatud nõuetele. Kaebaja tellimusel võetud proovid on võetud seaduses sätestatud nõudeid järgides ning laborid, milles analüüsid on tehtud, vastavad SöS § 31 lg 3 nõuetele. Kuigi vastustaja leiab, et SöS § 31 lg 3 on täidetud juhul, kui seda teeb üks ja sama ametnik ühel ja samal ajal ning ühes ja samas kohas kasutades ühte ja sama metoodikat, siis kaebaja sellised kitsendava tõlgendusega ei nõustu. 6.7. Vastustaja etteheiteid kaebaja laboritulemustele ei saa lugeda õigustatuks, kuna kolmandal korral Eestisse saabunud rapsikoogist võeti 12.12.2013 samadel tingimustel paralleelproovid, kuid ka neid ei ole vastustaja arvestanud. Kordusproovide tulemusena proovidest nr 3240, 3241 ja 3242 Salmonella spp. bakterit ei leitud, kuid proovist 3239 leidis VTA Salmonella spp. bakterit (vastavad katseprotokollid on lisatud, lisa 18). VTA analüüsitud proovidega samadel tingimustel võetud ja plommitud proovid saadeti paralleelanalüüsi saamiseks ka kõrgelt hinnatud ja akrediteeritud Saksamaa GUA Gesellschaft für Umweltanalytik mbH laborisse. Saksa labori hinnangul üheski samas proovis Salmonella spp. bakterit ei avastatud. Salmonella spp. bakteri puudumist proovis 3239 (milles Veterinaarja Toidulaboratoorium Salmonella spp. bakteri olemasolu tuvastas) kinnitab vastav katseprotokolli akt. 6.8. HMS § 44 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused on täidetud juba ainuüksi sel põhjusel, et kaebaja esitas vastustajale tõendid, mis on vastupidised vastustaja tõenditele. Kaebaja osundas asjaolule, et proovide võtmisel ei ole järgitud õigusaktide nõudeid (kontrollaktides ei ole kirjeldatud proovide võtmist, mistõttu on tõendamata menetlusreeglite järgimine proovide võtmisel ja seda ei ole võimalik ka vaidluse korral kontrollida) ning see võiski kaasa tuua ekslikud laboritulemused. Samuti ei ole tõendatud, et proovide võtmisel on järgitud teisi põllumajandusministri 13.10.2009 määruse nr 100 „Järelevalve käigus söödast proovide võtmise kord“ (edaspidi määrus nr 100; kehtetu alates 23.03.2014) kehtestatud nõudeid. 6.9. Nõustuda ei saa vastustaja põhjendusega, et Salmonella spp. iseärasustest tulenevalt võivadki laboritulemused olla erinevad, mistõttu ei tule kaebaja vastuväiteid arvestada. Selline põhjendus toob kaasa olukorra, milles VTA laboritulemusi Salmonella spp. osas ei saakski kahtluse alla seada, kuna vastustaja väidab iga teistsuguse laboritulemuse korral, et Salmonella spp. bakteri ebaühtlase jagunemise tõttu ongi proovitulemused erinevad.

4(8) 6.10. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kui üks kaubasaadetisest võetud proov osutub analüüsimisel keelatud bakterit sisaldavaks, siis on alus võtta seisukoht, et kogu kaubasaadetis on mittenõuetekohane. Kaebaja on menetluse vältel väitnud, et kahtleb VTA proovide võtmise ja proovide tulemuste usaldusväärsuses ning vastustaja ei ole suutnud seda kahtlust kõrvaldada. Vastustaja möönab ka ise, et kahtluse alla saaks seada katseprotokollis nr TA-1319192-BT kajastuvate analüüside õigsuse. Sellest tulekski teha järeldus, et VTA varasemalt tehtud labori tulemused võivad olla samuti ekslikud. Eluliselt ei ole usutav, et VTA eksis vaid sellel korral, mil EVS-i tellimisel võeti paralleelproovid ning sellele eelnenud analüüside korral on hoopiski eksitus EVS-i poolt tellitud tulemustes ja VTA eksida ei saanud. 7. Vastustaja seisukohad 7.1. Vastustaja ei nõustu kaebusega. 06.02.2014 otsus on õiguspärane ja põhjendatud. HMS § 44 lgs 1 sätestatud haldusmenetluse uuendamise tingimused ei olnud täidetud. Kaebaja ei vaidlustanud haldusakte, mille menetluse uuendamist kaebaja taotleb. 7.2. Vastustaja on seisukohal, et kui haldusmenetluses antud haldusaktide faktiliseks aluseks on laborianalüüside tulemusena tuvastatud lubamatu bakteri esinemine kaubasaadetises, siis HMS § 44 lg 1 p 2 mõttes olulised saavad olla sellised tõendid, mis seavad kahtluse alla laborianalüüside tulemuste õigsuse ja/või usaldusväärsuse tõendina. Antud juhul ei toonud kaebaja oma 29.01.2014 taotluses välja mitte ühtegi asjaolu, mis annaks aluse laborianalüüside tulemuste õigsuses ja usaldusväärsuses kahelda. Kaebaja ei ole väitnud, et antud juhul oleksid aset leidnud eksimused proovide võtmisel ja edasisel käitlemisel ja/või vead laboriuuringute teostamisel, mis selgitaksid nn valepositiivset uurimistulemust. Seega on vastustaja seisukohal, et Veterinaarja Toidulaboratooriumi analüüsitulemuste õigsuses ja usaldusväärsuses kahtlemiseks alust ei ole. Samuti ei ole ilmnenud tõendeid, mis seaksid ettekirjutuste aluseks olevate laborianalüüside tulemuste õigsuse ja/või usaldusväärsuse kahtluse alla. 7.3. Proovid, mille analüüsimisel tuvastas Veterinaarja Toidulaboratoorium keelatud bakteri esinemise, võeti määruse nr 100 kohaselt ning analüüsid teostati kooskõlas SöS §-ga 31. Analüüsid teostas vastavaks toiminguks akrediteeritud laboratoorium, kasutades rahvusvaheliselt tunnustatud standardmeetodit EVS-EN ISO 6579:2003. Analüüside tegemine nõuetekohaselt võetud ja käideldud proovidest ning akrediteeringut omava labori poolt tagab selle, et uurimistulemus on õige ja tõendina usaldusväärne. 7.4. Kaebaja peab HMS § 44 lg 1 p 2 tähenduses uuteks olulisteks tõenditeks teiste laborite analüüsitulemusi, milles uuritud proovidest Salmonella spp. bakterit ei leitud. Vastustaja ei pea sellist seisukohta põhjendatuks. Antud juhul on oluline, et kaubasaadetiste kogused on suured ning toote (rapsikook) ja keelatud mikroorganismi (Salmonella spp. bakter) iseärasustest tulenevalt on ilmselge, et kaubasaadetis ei ole ühtlaselt bakteriga saastunud. Sellest järeldub, et erinevad kaubasaadetisest võetud proovid võivad analüüsimisel kajastada erinevat saastatuse määra ning pole välistatud, et mõnest proovist bakterit ei leita. Eeltoodust tuleneb kaks olulist tähelepanekut. Esiteks – kui üks kaubasaadetisest võetud proov osutub analüüsimisel keelatud bakterit sisaldavaks, siis on alus võtta seisukoht, et kogu kaubasaadetis on mittenõuetekohane (määruse nr 100 § 3 lg 1 kohaselt võetakse proov selliselt, et see esindaks kogu kontrollitavat söödapartiid). Teiseks, kui ühe proovi analüüsimise tulemus on keelatud mikroorganismi suhtes positiivne, ei saa ainuüksi teise proovi analüüsimise negatiivsele tulemusele tuginedes väita, et esimese proovi analüüsitulemus ei ole õige ja/või usaldusväärne ning kaubasaadetis on tervikuna nõuetekohane. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28.01.2002 määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (edaspidi määrus nr 178/2002), art 15 lg 3 näeb ette: kui söödaohutusnõuetele mittevastavaks tunnistatud sööt on sama

5(8) tooteklassi või -liigi söödast koosneva partii või kaubasaadetise osa, siis eeldatakse, et kogu selle partii või kaubasaadetise sööt ei vasta nõuetele, välja arvatud juhul, kui üksikasjaliku hindamise järel puuduvad tõendid selle kohta, et ülejäänud osa partiist või saadetisest ei vasta söödaohutusnõuetele. 7.5. SöS § 31 lg 5 näeb ette korra analüüsitulemuste vaidlustamiseks. Viidatud norm sätestab, et kui sööda käitleja ei nõustu analüüsitulemustega, võib ta lasta samadel tingimustel võetud proovi omal kulul analüüsida teises nõuetele vastavas laboratooriumis. SöS § 31 lg 5 sätestatud nõuete kohaselt analüüsiti üksnes 12.12.2013 võetud proovi, mistõttu saaks kahtluse alla seada üksnes Veterinaarja Toidulaboratooriumi katseprotokollis nr TA-1319192-BT kajastuva analüüsitulemuse õigsuse. Samas sellele analüüsitulemusele tuginedes ei olnud antud haldusakte, mille menetluse uuendamist kaebaja taotles. Ka ei saaks 12.12.2013 võetud proovides bakteri mitteesinemisel võtta seisukohta, et varem võetud ja analüüsitud proovide tulemused ei ole õiged või usaldusväärsed. Oluline on rõhutada, et haldusmenetluses tehtud ettekirjutuste aluseks olnud proovide osas ei ole SöS § 31 lg 5 alusel aset leidnud samadel tingimustel võetud proovide analüüsimist teises laboris. Veelgi enam, vastustajal puuduvad üldse andmed selle kohta, kes, millal ning millisel viisil ja kust proovid võttis, mille analüüsimise kohta on väljastanud raportid kaebaja poolt viidatud Leedu labor. Seega ei ole aset leidnud analüüsitulemuste vaidlustamist SöS § 31 lg 5 järgi, mille tulemused saaksid olla käsitletavad oluliste uute tõenditena HMS § 44 lg 1 p 2 tähenduses. 7.6. Analüüside erinevatel tulemustel on iseenesest mõistetav ja loogiline seletus ning ainuüksi erinevate analüüsitulemuste olemasolu ei anna alust arvata, et haldusmenetluses tehtud otsuste aluseks olnud faktide tuvastamisel on tehtud vigu. HMS § 6 sätestatud põhimõttest ei saa järeldada, et haldusorgan peab haldusmenetluse uuendama, kui taotleja esitab mõne tõendi, mis taotleja väitel haldusakti andmise aluseks olnud tõendi õigsuse kahtluse alla seab. Samuti ei saa HMS § 6 tuginedes väita, et haldusmenetluse uuendamise taotlust menetledes peab haldusorgan hakkama ise tõendeid koguma ja omal algatusel asjaolusid välja selgitama. Haldusmenetluse uuendamise taotluse lahendamisel piirdub uurimispõhimõtte rakendamine sellega, et tuvastada HMS § 44 lg 1 sätestatud asjaolude või teistes õigusnormides ette nähtud menetluse uuendamise aluste esinemine. Antud juhul on vastustaja kaebaja taotluse lahendamisel põhjendatult leidnud, et haldusmenetluse uuendamise aluseid ei esine. Sellises olukorras ei saa väita, et menetluse uuendamata jätmisega on rikutud HMS § 6 nõudeid. 7.7. Kaebaja püüab läbi haldusmenetluse uuendamise taotlemise ja selle suhtes tehtud otsuse kohtuliku vaidlustamise tekitada vaidlust tõendite usaldusväärsuse osas olukorras, kus kaebaja õigusi de facto puudutavaid haldusakte (ettekirjutusi) ja väärteootsust kaebaja vaidlustanud ei ole. Sisuliselt püüab kaebaja haldusmenetluse uuendamata jätmise vaidlustamise kaudu jõuda samale eesmärgile, mida oleks olnud võimalik saavutada ettekirjutuste või väärteootsuse peale kaebuse esitamisega. Haldusmenetluse läbiviimise ja väärteomenetluse ajal selliseid tõendeid, mis annaksid aluse väita, et menetluse aluseks olnud asjaolud olid ebaõigesti tuvastatud, ei eksisteerinud, kuid vastava kaebemenetluse käigus oleks kaebaja saanud neid vajadusel esitada. Sellises olukorras ning arvestades neid asjaolusid, mida kaebaja tõi haldusmenetluse uuendamise taotlemisel menetluse uuendamise alustena välja, oli vastustaja õigustatud asuma seisukohale, et haldusmenetluse uuendamise alused puuduvad. KOHTU PÕHJENDUSED 8. Kaebaja ei vaidlustanud VTA 28.10.2013 ettekirjutust nr 19-1.1/3449 (tlk 16-18), 04.11.2013 ettekirjutust nr 19-1.1/3561 (tlk 19-25) ning 17.11.2013 ettekirjutust nr JÕ-63-15 (tlk 26, sh pöördel) (edaspidi ühiselt ettekirjutused). Viidatud ettekirjutused on kehtivad ning nende aluseks võetud kontrollproovide võtmisel (17.10.2013 ja 24.10.2013) ei taotlenud kaebaja samadel tingimustel täiendava proovi võtmist, mida võimaldab SöS § 31 lg 5.

6(8) 9. Vagunitest nr 53207817 ja 53204962 (nendest võeti proovid ka 24.10.2013, mis olid positiivsed ning mis on 04.11.2013 ettekirjutuse nr 19-1.1/3561 aluseks) võeti 12.12.2013 kordusproovid (tlk 75, sh pöördel) ning SöS § 31 lg 5 kohased sööda käitleja kontrollproovid. 12.12.2013 võetud kontrollproove ei saa aga pidada 24.10.2013 võetud proovide nn kontrollproovideks, kuna kontrollaktist nähtub, et 07.11.2013 ladustati vagunites olnud rapsikook ühte suurde hunnikusse ning lisaks võeti proovid esimesest proovist ca 1,5 kuud hiljem. Seega ei saa väita, et 24.10.2013 ja 12.12.2013 proovid on võetud samadel tingimustel. Lisaks ei ole 12.12.2013 võetud proovid, sh sööda käitleja kontrollproovid, ühegi haldusakti aluseks, mille menetluse uuendamist kaebaja 29.01.2014 taotles. 10. Praeguses asjas väidab kaebaja, et menetluse uuendamiseks esineb HMS § 44 lg 1 p-s 2 sätestatud alus, st asjas ilmnesid uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Sellisteks uuteks tõenditeks peab kaebaja Leedu labori 29.10.2013 ja 20.11.2013 analüüsitulemusi (tlk 43-44, tõlked tlk 92-93, sh pöördel) ning Saksamaa labori 18.12.2013 analüüsitulemusi (tlk 45, sh pöördel, tõlked tlk 94, sh pöördel). Nii Leedu kui ka Saksamaa laborite tulemused olid Salmonella spp. suhtes negatiivsed, kuigi VTA laboritulemused olid Salmonella spp. suhtes positiivsed. 06.02.2014 otsuses selgitas vastustaja, et kaebaja esitatud tõendite alusel ei saa väita, et asjas oleks ilmnenud uued asjaolud või esitatud olulisi tõendeid, mistõttu ei ole menetluse uuendamine võimalik. 11. Uue tõendi all tuleb mõista haldusmenetluse lõppotsust mõjutada võivat tõendit. Tõendi olulisuse hindamisel tuleb arvestada menetluse eripära. Uue tõendina võiks olla käsitatav näiteks olukord, kui pärast menetluse lõppu kogutud tõendid lükkavad ümber varasemad tõendid, mida kasutati ettekirjutuste tegemisel. Praegusel juhul selliseid tõendeid esitatud ei ole. Kaebaja esitas üksnes tõendid, mis väidavad, et teine labor rapsikoogi proovidest Salmonella spp. bakterit ei leidnud, kuid see tõend ei lükka ümber varasemat tõendit, et Eestis asuv akrediteeritud labor tuvastas rapsikoogis Salmonella spp. bakteri olemasolu. Lisaks omab tähtsust, et kui esitatud tõendid ei ole olulised lõppotsuse ümberhindamisel, siis ei ole menetlusökonoomia põhimõttega (HMS § 5 lg 2) kooskõlas menetlust uuendada. Kohus nõustub vastustajaga, et kui ühe proovi analüüsimine on keelatud mikroorganismi suhtes positiivne, siis ei saa ainuüksi teise proovi analüüsi negatiivsele tulemusele tuginedes väita, et esimese proovi tulemus ei ole õige või usaldusväärne ning kaubasaadetis tervikuna on nõuetekohane. 12. SöS § 31 sätestab proovide analüüsimise. Vastavalt akrediteerimistunnistuse nr L005 lisale1 on Veterinaarja Toidulaboratoorium akrediteeritud Salmonella spp. määramiseks. SöS § 31 lg 5 sätestab, et kui sööda käitleja ei nõustu analüüsitulemustega, võib ta lasta samadel tingimustel võetud proovi omal kulul analüüsida teises nõuetele vastavas laboratooriumis. Kooskõlas Euroopa Komisjoni Terviseja Tarbijapeadirektoraadi 13.11.2006 juhendmaterjaliga määruse nr 882/2004 kohaldamiseks (tlk 136-147 pöördel; punkti 9.2 tõlge asub tlk 135) on kohtu hinnangul SöS § 31 lg 5 kohaldatav moel, nagu seda on selgitanud vastustaja (st ettevõtte kontrollproovid võetakse samaaegselt samast kohast põhiprooviga ning see fikseeritakse proovivõtuprotokollis). Vastasel juhul ei ole tagatud samadel tingimustel proovi võtmine, kuna proovi võtmise tingimused (nt proovi niiskus, temperatuur jne) võivad muutuda. SöS § 31 lg 5 reguleerib selgelt tõendi liigi, millega on võimalik ametliku kontrolli käigus tehtud proovi vaidlustada, kuid sellist tõendid kohtumenetluses esitatud ei ole. Muud tõendid pole seega lubatavad. 13. Kohus nõustub vastustajaga, et praegusel juhul saanuks menetluse uuendamise aluseks olla tõendid, mis seavad kahtluse alla laborianalüüside tulemuste õigsuse ja/või usaldusväärsuse tõendina. Kaebaja on välja toonud, et vastustajal oli vaidluste vältimiseks kontrollproovide võtmise võimalus, mistõttu on paralleelproovide võtmata jätmise korral vastustaja kohustatud tõendama ettekirjutuste aluseks olevate laboritulemuste õigusust. Kohus sellise tõendamiskohustuse jagunemisega ei nõustu.

1 Kättesaadav (28.10.2014): http://www.eak.ee/dokumendid/pdf/kasitlusala/L005_1.pdf

7(8) Toimiku materjalidest ei nähtu, et VTA oleks rikkunud SöS ja määruse 100 nõudeid proovide võtmisel ning nende transportimisel ja edasisel analüüsimisel. SöS ja määrus nr 100 sätestavad ametliku kontrolli usaldusväärsuse ning praegusel juhul ei ole kaebaja tõendanud, et ettekirjutuste aluseks olnud proovid on nendega vastuolus. VTA ei pea võtma täiendavaid kontrollproove, kui sööda käitleja seda SöS § 31 lg 5 alusel ei taotle. 14. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esindaja viibis kontrollproovide võtmisel (tlk 18, sh pöördel ja 23 pöördel – 25). Kaebaja omab kogemust vastavas valdkonnas ning on tuttav proovide võtmise korra ning menetlusreeglitega. Ka kaebaja ise on kontrollproovide võtmisel kinnitanud, et tal ei ole „eriarvamust“ ning kaebaja esindaja ei ole kontrollaktile märkinud, et ta tuvastas proovide võtmisel määruse nr 100 rikkumisi (nt määrus nr 100 § 3, § 8). Praegusel juhul on kaebaja alles mitu kuud hiljem (esimesed proovid võeti 17.10.2013 ning 08.01.2014 kirjas väidab kaebaja seda esmakordselt) asunud väitma, et rapsikookidest proovide võtmisel rikuti õigusaktide nõudeid, kuid ühtegi tõendit selle kohta kaebaja esitanud ei ole. Kui proovide võtmisel oleks eksimused aset leidnud, siis oleks kaebaja pidanud koheselt reageerima ning vaidlustama ettekirjutused sel põhjusel. Seda kaebaja teinud ei ole, mistõttu on kaebaja sellekohased väited pigem otsitud ning nende alusel ei saa väita, et ettekirjutuste aluseks olnud laboritulemused oleks tõendina ebausaldusväärsed või VTA peaks nende usaldusväärsust kuidagi eriliselt põhjendama või tõendama. Üksnes asjaolu, et ühest partiist võetud proovid, mis ei ole võetud samaaegselt ja samadel tingimustel, annavad erinevad tulemused ei anna alust väita, et VTA labori tulemused ei ole tõendina usaldatavad. 15. Kohus nõustub vastustajaga, et ühest partiist proovide võtmisel võivadki olla erinevad tulemused. Ka Euroopa Komisjoni Terviseja Tarbijapeadirektoraadi 13.11.2006 juhendmaterjal määruse nr 882/2004 (tlk 136-147 pöördel; punkti 9.2 tõlge asub tlk 135) kohaldamiseks nendib, et analüüsitulemused võivad olla erinevad. Erinevate analüüsitulemuste ilmnemisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mis on muuhulgas sätestatud määruse nr 178/2002 artiklis 7 ning mille võiks kokkuvõtlikult sõnastada selliselt – kui tuvastatakse, et sööt ei ole ohutu (nt terviskahjustava mõju võimalus jne), siis tuleb võtta kasutusele meetmed (sh ajutised meetmed), mis on vajalikud sööda ohutuse ja tervise kaitse kõrge taseme tagamiseks. Määruse nr 178/2002 artikkel 15 läheb veelgi kaugemale ning toob lõikes 3 välja, et kui söödaohutusnõuetele mittevastavaks tunnistatud sööt on sama tooteklassi või -liigi söödast koosneva partii või kaubasaadetise osa, siis eeldatakse, et kogu selle partii või kaubasaadetise sööt ei vasta nõuetele, välja arvatud juhul, kui üksikasjaliku hindamise järel puuduvad tõendid selle kohta, et ülejäänud osa partiist või saadetisest ei vasta söödaohutusnõuetele. Määruse nr 178/2002 artikli 15 lg-s 3 toodud üksikasjaliku hindamise peab läbi viima sööda käitleja, mitte järelevalveasutus (VTA). Määruse nr 178/2002 artikli 15 lg-s 3 üksikasjaliku hindamise läbiviimist kaebaja tõendatud ei ole ning üksiku proovi tegemine ei ole samastatav üksikasjaliku hindamisega. Määruse nr 178/2002 artikli 15 lg-st 3 võiks tuletada, et sööda valdkonnas võiks uueks oluliseks tõendiks olla ka üksikasjaliku hindamise tulem, mille kaudu saab väita, et saastunud on üksnes osa partiist ning ülejäänud osa vastab söödaohutusnõuetele. Sellise üksikasjaliku hindamise tulemuseks peab olema hinnang, et milline osa partiist on ohutu ning milline osa mitte. Selliseid tõendid kaebaja haldusmenetluses ning halduskohtumenetluses esitanud ei ole, mistõttu ei olnud vastustajal alust haldusmenetluse uuendamiseks ka viidatud alusel. 16. Eesti Maaülikooli professor M. Roasto selgitas VTA-le (tlk 148, sh pöördel), millest proovide erinevus võib tingitud olla – partii on salmonelladest saastunud väga vähesel määral ning võimalik, et ka ebaühtlaselt. Arvestades 06.02.2014 otsuse sisu on ilmne, et see tugineb muu hulgas ka prof. M. Roasto arvamusele ning vähene saastumine ei tähenda seda, et VTA peaks siiski saastunud sööda turule lubama. Oma valdkonna vaieldamatu asjatundja prof. M. Roasto arvamust aluseks võttes tuleb nentida, et sisuliselt on positiivse proovi saamisel võimatu välistada sööda saastumist ning SöS § 31 lg-s 5 toodud sööda käitleja analüüs võib üksnes anda võimaluse määruse nr 178/2002 artikli 15 lg-s

8(8) 3 toodud võimaluse kasutamiseks, st võimaluse väita, et üksnes osa partiist on saastunud ning ülejäänud osa vastab söödaohutusnõuetele. Et mingi kindel osa Venemaalt toodud söödast siiski vastab söödaohutuse nõuetele, seda kaebaja esitatud tõenditega tõendanud ei ole, mistõttu ei olnud vastustajal alust ettekirjutuste muutmiseks või kehtetuks (sh osaliselt) tunnistamiseks. 17. Määruse nr 178/2002 eesmärkides (p 27) on välja toodud, et turule saab viia ainult ohutu sööda. Salmonelloos on zoonootiline (otseselt või kaudselt loomulikul teel loomade ja inimeste vahel edasikanduv haigus või nakkus), mistõttu on eriti oluline, et kahtluse tekkimisel kasutatakse maksimaalseid meetmeid, et vältida Salmonella spp.-ga saastunud sööda turule pääsemine. Ei ole kahtlust, et Salmonella bakteri levikut püütakse tõkestada kõikvõimalike meetmetega ning põllumajandusministri 20.05.2013 määrusega nr 39 on kehtestatud salmonellooside tõrje eeskiri. Seega oleks Salmonella spp.-d sisaldava sööda turule lubamine väga kõrgete riskidega. VTA vastutab põhimääruse2 kohaselt muu hulgas söödahügieeni ning toiduohutuse eest, mistõttu tuleb tal otsuste tegemisel selgelt lähtuda ka laiematest mõjudest (sh võimalikust mõjust loomade ja inimeste tervisele), lähtudes eeskätt ettevaatuspõhimõttest ja pidades inimeste ja loomade tervist kaalukamaks majanduslikest huvidest. 18. Kohus möönab, et VTA oleks saanud 06.02.2014 otsust detailsemalt ja veenvamalt põhjendada, kuid otsuses esitatud põhjendused on kohtu hinnangul siiski otsuse õiguspärasuse tuvastamiseks piisavad. Lisaks saatis VTA 06.02.2014 otsuse kaaskirjaga (tlk 38-39), kus samuti selgitab ettekirjutuste tagamaid. 06.02.2014 otsusest nähtub millistele asjaoludele tuginedes VTA leidis, et menetluse uuendamine ei ole lubatav ning millisel põhjusel ei ole menetluse uuendamine põhjendatud. 19. Neil kaalutlustel tuleb kaebus jätta rahuldamata. 20. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna VTA ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

2 Põllumajandusministri 13.06.2007 määrus nr 91 „Veterinaarja Toiduameti põhimäärus“