3-13-711/46 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 31.10.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-711 Haldusasi Sven Antoni kaebus Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni 27.02.2013. a kirja nr PVV 14-4/13/3352-2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata asi uuesti läbi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.02.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Sven Antoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Sven Anton Vastustaja Keskkonnaamet Kaasatud haldusorgan Otepää vald RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.02.2014. a otsus muutmata.

2. Jätta Sven Antoni menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 31.10.2014. arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sven Anton esitas 29.01.2013 Otepää Vallavalitsusele avalduse, milles taotles projekteerimistingimuste väljastamist XXXXXX kinnistule. Otepää Vallavalitsus esitas 04.02.2013 Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioonile nõusoleku saamiseks väljastatavad projekteerimistingimused Valga maakonnas Otepää vallas XXXXXX külas kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXX kantud kinnistule elamu ja abihoone projekteerimiseks. Keskkonnaamet keeldus 27.02.2013. a kirjaga nr PVV 14-4/13/3352-2 nõusoleku andmisest XXXXXX kinnistule projekteerimistingimuste väljastamiseks. Kirja kohaselt ei ole S. Antoni soov ehitada hoonetekompleks soovitud asukohta kooskõlas Otepää looduspargi kaitseeesmärgiga. Kinnistu hoonestamine toob kaasa pärandkultuurmaastiku mustri hävimise. Uue hoonestusala rajamisega kaasnevad muutused maakasutuslikes tingimustes, lõhutakse välja kujunenud asustusstruktuur, halvenevad väljavaated maa kasutamiseks vastavalt selle senisele funktsioonile, juurdepääsuteede ja kommunikatsioonidega killustatakse põllumajanduslikus kasutuses olevad kõlvikud. Kinnistu hoonestamine võib mõju avaldada väike-konnakotka liigile, kuna väheneb nende toitumisala suurus. Otepää Vallavalitsus teavitas 01.03.2013. a kirjaga taotlejat Keskkonnaameti keeldumisest XXXXXX kinnistule elamu ja abihoone ehitamiseks projekteerimistingimuste kooskõlastamisest.

2. S. Anton esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Keskkonnaameti 27.02.2013. a kirja nr PVV 14-4/13/3352-2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata asi uuesti läbi. Kaebuse kohaselt:

2.1. Projekteerimistingimuste andmata jätmise puhul on tegemist diskretsiooniotsusega.

2.2. XXXXXX kinnistu asub XXXXXX külas, mis on Otepää looduspargi piiranguvööndis. Kinnistu pindala on 10,74 ha, millest looduslik rohumaa moodustab 7,92 ha, metsamaa 2,12 ha ja muu maa 0,7 ha. Rohumaa on võsastumas – sellele on kasvanud üksikud puud ja puude grupid. Kinnistu ei ole põllumajanduslikus kasutuses.

2.3. Kaebaja ei nõustu Keskkonnaametiga, et kinnistule ehitamine killustaks väljakujunenud maastikumustri ja et kinnistul ei oleks kohta, kus hoonestus domineerima ei jääks. Keskkonnaamet ei ole analüüsinud ehitise sobilikkust looduskeskkonda. Hoonestusala moodustaks kinnistu pindalast ca 2000–4000 m2.

2.4. Ehitamise täieliku keelamisega piiratakse äärmiselt intensiivselt kaebajale Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat omandiõigust. Vastustaja otsustusest ei selgu, millega selline riive on õigustatud.

2.5. Keskkonnaamet on 14.02.2013. a kirjaga nr PVV 6-5/13/376-2 kooskõlastanud Tornimäe detailplaneeringu, millega nähakse ette ehitusõigus õhuseire radariposti ning selle teenindamiseks vajalike juurdepääsuteede ehitamiseks. Tornimäe radaripost asub Otepää looduspargi piiranguvööndis ning XXXXXX külas nagu XXXXXX kinnistugi. Kooskõlastuskirjas on leitud, et keskkonnamõju strateegilise hindamise eelhinnangutest selgus, et radaripost ei põhjusta olulist keskkonnamõju, planeeringu käigus on tegevusi koondatud ning on saanud kinnitust asjaolu, et olulist mõju ei ilmne. Arusaamatu on, kuidas 10,74 ha pindalaga maatulundusmaale elamu ja abihoonete rajamine kahjustab maa sihtotstarbelist kasutamist ja pärandkultuurimaastiku säilimist ning radariposti rajamine ühe Otepää looduspargi kõrgema künka tippu on kooskõlas nii pärandkultuurmaastiku kaitsmise kui ka maa traditsioonilise kasutamise põhimõtetega.

2.6. Keelduva otsuse tegemisel ei ole Keskkonnaamet arvestanud üldplaneeringus kokku lepitud eluja kõrvalhoonete maastikku sobivuse hindamise kriteeriume. Nendest kriteeriumidest on lähtutud kaebaja poolt tellitud maastikuarhitektuurses hindamises. Vastustaja ei ole aga maastikuarhitektuurset hindamist läbi viinud.

2.7. Rikutud on ärakuulamisõigust. Keskkonnaamet on teostanud paikvaatluse kaebaja kinnistul iseseisvalt.

3. Tartu Halduskohtu 06.02.2014. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendustes leiti järgnevat:

3.1. Kaebaja on soovinud ehitada elamut kinnistule, mis asub Otepää looduspargi piiranguvöödis ning kuhu ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta anda projekteerimistingimusi (LKS § 14 lg 1 p 7). Otepää looduspargi kaitseala valitsejaks on Keskkonnaamet (LKS § 21 lg 1), kes pidi kontrollima, kas kavandatav tegevus võib kahjustada Otepää looduspargi kaitse eesmärgi saavutamist. Juhul, kui vastava eesmärgi kahjustamise võimalus on tuvastatud, on Keskkonnaameti kaalutlusõigus vastava taotluse lahendamisel redutseerunud nullini, kuna LKS § 14 lg 2 sätestab sellisel juhul kohustuse nõusoleku andmisest keelduda.

3.2. Halduskohus leidis, et vastustaja on põhjendatult lähtunud kaitse eesmärgi sisustamisel Otepää looduspargi kaitsekorralduskavast 2010–2012, leides, et looduspargis tuleb säilitada Otepää looduspargile iseloomulik maastik, mille all mõistetakse eelkõige vahelduvat künkliku pinnamoega maastikku, kus avatud (põllu-, heinaja karjamaad) maastik vaheldub suletud maastikuruumiga (metsad, üksikud metsatukad). Kuna see maastik on kujunenud aastasadade vältel traditsioonilise maakasutuse tingimustes, väärtustatakse seda pärandkultuurmaastikuna.

3.3. Halduskohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud, milline on XXXXXX katastriüksuse maastik ning selle väärtus looduspargi kaitse eesmärki silmas pidades. Ka kohtumenetluses esitatud kinnistu maastikuarhitektuurne hindamine ei lükka seda seisukohta ümber.

3.4. XXXXXX maaüksusel ei ole varasemalt õuemaad ega hoonestusala olnud, mistõttu killustaks hoonete ehitamine sinna väljakujunenud maastikumustrit ja jääks domineerima avatud maastikuga reljeefsel maatükil. Seega on vastustaja välja toonud konkreetsed asjaolud, mis võivad kahjustada looduspargi kaitse eesmärki ning sidunud need asjaolud tegeliku olukorraga looduses. Seetõttu tuleb projekteerimistingimuste väljastamise ja sellele järgneva hoonestuse rajamisega looduspargi kaitse eesmärgi kahjustamise võimalust pidada reaalseks ning 27.02.2013. a kirjas väljendatud keeldumist nõuoleku andmisest õiguspäraseks.

3.5. Kaebaja ei näe hoonete ehitamisel kinnistule takistust, hooned hõlmaksid kinnistust ainult väikese osa, lisaks on kaebaja seisukohal, et kaitse eesmärk ei ole ohustatud, kuna hooned saab paigutada alale, kus maatükil kasvav võsa varjaks hooneid teedelt avaneval vaatel. Halduskohus nende seisukohtadega ei nõustunud, vaid leidis, et kuna kaitse-eeskirja p 26 kohaselt on looduspargi piiranguvööndis kuppelmaastiku ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks kohustuslik poollooduslike koosluste looduslike rohumaade niitmine, ei saa kaebaja rajada oma õiguslikku positsiooni asjaolule, et tema või tema õiguseellased ei ole vastavat kohustust täitnud ning soovivad nüüd tekkinud olukorda oma huvides ära kasutada. Nõusoleku andmata jätmist ei muuda õigusvastaseks seegi, et varasemalt on see antud XXXXXX kinnistust eraldatud XXXXXX ja XXXXXX kinnistute hoonestamiseks. Tulenevalt LKS § 14 lg-st 2 on vastustaja kohustatud igakordselt otsustama kavandatavale tegevusele nõusoleku andmise. Võrdsuspõhiõiguse rikkumisega võiks tegemist olla, kui vastustaja kaldub projekteerimistingimuste väljastamisel kõrvale väljakujunenud halduspraktikast ja otsustamiskriteeriumitest. Vastustaja ja tema õiguseellanne on praegusele analoogset seisukohta väljendanud nii 2004., 2006., 2007., 2008. kui ka 2012. aastal. Kuna kaebaja oli omandanud maatulundusmaa, ei saanud tal tekkida õiguspärast ootust sellele hoonestuse rajamiseks. Keskkonnaameti otsustuse õiguspärasus ei sõltu ka sellest, kui varasemalt on XXXXXX kinnistu naaberkinnistutele nõusolek hoonestamiseks antud õigusvastaselt.

3.6. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et vastustaja pidanuks vastavalt LKS § 14 lg-le 3 kaaluma ehituslike tingimuste seadmise võimalust kooskõlastuse andmisel. Halduskohus leidis, et vastustaja kaalus nõusoleku andmata jätmisel erinevate tingimuste seadmist, kuid pidas seda põhjendamatuks. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluse käigus välja toonud, millised need tingimused oleksid pidanud olema lisaks hoonete asukoha muutmisele. Ka halduskohtule ei olnud selliste tingimuste esinemine äratuntav.

3.7. Asjakohatu on kaebaja väide tema ära kuulamata jätmise osas maastikuarhitektuurse hindamise osas, kuna see koostati 2013. a suvel, st pärast keelduva otsuse langetamist. Ühtlasi kehtestati üldplaneering Otepää Vallavolikogu 01.10.2013. a määrusega, mistõttu ei saanud seda otsuse tegemisel arvesse võtta.

3.8. Kuna maatüki paiknemine väike-konnakotka toitumisalal ei olnud keeldumisel määravaks, ei analüüsinud halduskohus nimetatud asjaolu täiendavalt. Halduskohus nõustus vastustajaga selles, et kaitsekohustuse teatise väljastamine kaebajale ei olnud LKS § 24 lg 3 alusel nõutav, kuna XXXXXX kinnistu endisele omanikule väljastati kaitsekohustuse teatis nr OLP-476 03.06.2005. Kaitsekohustuse teatise korduvat väljastamist kinnisasja omaniku vahetumisel seadus ette ei näe. Kinnisasja omandaja peab vastava teabe saama kinnisasja võõrandajalt või võtma ise samme kinnistuga seotud piirangute väljaselgitamiseks. Piirangu olemasolule viitab XXXXXX kinnistu kohta avatud registriosa kolmandasse jakku sisse kantud ostueesõigus LKS § 16 lg 5 alusel Eesti Vabariigi kasuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. S. Antoni apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt:

4.1. Ei ole vastustaja piisavalt põhjendanud, et XXXXXX kinnistu hoonestamine tooks kaasa pärandkultuurmaastiku hävimise. Vastustaja kirjas on mainitud, et kinnistul ei ole kohta, kus hooned domineerima ei jääks, samas ei tugine see väide maastikuarhitektuursele hindamisele. Vastupidisel seisukohal on E. Sonn, kelle maastikuarhitektuursest hindamisest selgub, et XXXXXX kinnistu vahelduv reljeef annab võimaluse hoonestusala hästi liigendatud maastikku sobitada. 4.2. Ainuüksi muudatused maakasutuslikes tingimustes ei saa olla aluseks projekteerimistingimuste andmisest keeldumiseks. See on võimalik ainult juhul, kui see võib kahjustada looduskaitselisi eesmärke (LKS § 14 lg 2). Vastustaja väited maakasutustingimuste muutuste mõjust on oletuslikud ja põhjendamata. Kuna XXXXXX kinnistul ei ole viljakat mulda ning enamjaolt on tegemist loodusliku rohumaaga, ei too kinnistu hoonestamine kaasa traditsioonilise maakasutuse lakkamist. Pigem võimaldaks hoonete ehitamine kinnistule hoida seda paremini korras ning seeläbi omada positiivset efekti ka väike-konnakotka liigi seisukohalt. Ühtlasi ei nõustu kaebaja vastustajaga, et väike-konnakotka liik oleks kinnistu hoonestamise tõttu kahjustatud. Kotkaklubi välja antud „Väike-konnakotka kaitse tegevuskava 2009 – 2013“ kohaselt ei ohusta hoonestus toitumisalal väike-konnakotka liigi soodsat seisundit.

4.3. Põhjendatud ei ole väide, et kinnistu hoonestamine lõhuks asustusstruktuuri, kuna ka pärast hoonete ehitamist jääks XXXXXX külas domineerima hajaasustus.

4.4. Keskkonnaamet on seisukohal, et juurdepääsu ja kommunikatsioonidega killustatakse põllumajanduslikus kasutuses olevad kõlvikud. Kõlvikute killustamine saab aga projekteerimistingimuste väljaandmisest keeldumise põhjuseks olla üksnes juhul, kui sellega kaasneb ka pärandkultuurmaastiku oluline kahjustumine. XXXXXX kinnistule ei ole vaja juurde rajada täiendavaid juurdepääsuteid. Samuti on lähedal ka alajaam ja elektri liitumiskilp. Vesi ja küte lahendatakse lokaalselt, mistõttu puudub täiendav vajadus kommunikatsioonide loomiseks.

4.5. Vastustaja on kaebajat kohelnud ebavõrdselt, kuna ei ole oma seisukohti ühes ja samas küsimuses käsitlenud järjepidevalt. Nimelt lubas Keskkonnaamet 2004. a XXXXXX kinnistule rajada suusatõstuki, millega oleks kaasnenud ka majandustegevus ning sellest tulenevalt vajadus rajada uusi hooneid ja taristuid.

5. Keskkonnaameti vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:

5.1. Keskkonnaamet on otsuse langetamisel lähtunud kaebaja konkreetsest taotlusest, mille kohaselt sooviti hoonestusala rajada XXXXXX kinnistu konkreetsesse ossa. Keskkonnaamet otsis taotluses esitatud asukohale alternatiive, kuid leidis, et XXXXXX kinnistu maastikulisest olemusest tulenevalt ei ole kinnistul kohta, kus hooned domineerima ei jääks. Erinevalt kaebajast ei leia vastustaja, et iga otsuse langetamisele eelnevalt tuleks tellida maastikuarhitektuurne hindamine. Vastustaja on tuginenud üldisemale Artes Terrae tööle ja leidnud, et ka selle inventuur ei toeta ehitamist XXXXXX kinnistule.

5.2. Uue hoonestusala rajamine kohta, kus seda varasemalt ei ole olnud, toob kaasa olemasoleva maastikumustri hävimise/muutumise. Kuna kinnistu ei ole olnud hoonestatud, ei saa rääkida katkenud traditsioonilise inimtegevuse taastamisest. Vastustaja ei nõustu ka sellega, et hoonestusala rajamine ja maakasutuse muutus aitavad kaasa kaitse eesmärkide täitmisele ja hoiavad ala võsastumast. Halduskohus on õigesti leidnud tuginedes kaitse-eeskirja p-le 26, et asjaolu, et kaebaja ja tema õiguseellased on jätnud täitmata kaitse-eeskirjas sätestatud kohustuse niita rohumaid, ei saa õigustada hoonestusala rajamist.

5.3. Kinnistu hoonestamine nõuab juurdepääsuteede ja kommunikatsioonide rajamist. Vastustaja ei ole tuvastanud, et kinnistul olemasolevad teed viiksid soovitud hoonestusaladeni. Puuduvad ka kommunikatsioonid.

5.4. Keskkonnaameti keeldumine ei tugine pelgalt väike-konnakotka kaitsele, vaid eelkõige pärandkultuurmaastiku kaitse-eesmärgile. Samas on kindel, et hoonestusala rajamisega väikekonnakotka toitumisala suurus väheneb ja see võib mõjutada liigi soodsat seisundit.

5.5. Tõene ei ole kaebaja väide, et suusatõstuki rajamiseks kinnistule oli olemas nõusolek. Ka suusatõstuki rajamisel nägi vastustaja ette mõningate ohtude esinemist, näiteks erosioon. Lisaks ei saa kinnistuga seotud teised tegevused kaasa tuua õigustatud ootust, et samal kinnistul on lubatavad kõik tegevused. Tegemist ei ole samade taotluste ega samade asjaoludega.

5.6. Kehtivast õigusest ei tulene, kui motiveeritud peab menetlustoiming olema. Riigikohtu halduskolleegiumi 14.01.2009. a otsuse nr 3-3-1-62-08 p-st 10 tuleneb, et menetlustoimingu motiveerituse aste võib võrreldes haldusaktiga olla madalam. Vastustaja on seisukohal, et menetlustoiming on käesoleval juhul nõuetekohaselt põhjendatud.

6. Otepää valla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta ning leitakse, et halduskohtu otsus on põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all küsimus, kas Otepää looduspargi valitsejaks olev Keskkonnaamet jättis õiguspäraselt andmata nõusoleku projekteerimistingimuste väljastamiseks (LKS § 14 lg 1 p 7) kaebajale kuuluvale XXXXXX kinnistule, mis asub Otepää looduspargi piiranguvööndis ja XXXXXX sihtkaitsealas (registriosa nr XXXXXX , katastritunnus XXXXXX ). Vastustaja tugines keeldumisel LKS § 14 lg-le 2 ja Vabariigi Valitsuse 18.03.1997. a määrusega nr 63 kehtestatud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ (kaitseeeskiri) p-dele 1, 11 ja 21, millest tulenevalt rikuks XXXXXX kinnistu hoonestamine Otepää looduspargile omast pärandkultuurmaastikku.

9. Keskkonnaameti 27.02.2013. a keelduvas kirjas on märgitud, et kinnistu hoonestamine ei ole võimalik, kuna seal ei ole kohta, kus hooned domineerima ei jääks, st hoonete ehitamise tulemusena oleks lõhutud senine asustusstruktuur ning halveneks vaade kinnistule seda ümbritsevatelt aladelt, taristute ja kommunikatsioonide rajamisega kaasneks põllumajanduslikus kasutuses olevate kõlvikute killustumine.

10. Tulenevalt LKS § 14 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2 ei kooskõlasta kaitstava loodusobjekti valitseja projekteerimistingimuste andmist, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Sisustamaks kaitse eesmärgi saavutamise kahjustamist, on haldusorganil kaalutlusruum, kuid tuvastanud võimaluse, et taotletav tegevus võib kaitse eesmärgi saavutamise ohtu seada, on haldusorgan seaduse kohaselt kohustatud nõusoleku andmisest keelduma.

Nõusoleku andmise üle otsustamisel tuleb Keskkonnaametil lähtuda kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgist, mis on põhjalikumalt avatud kaitse-eeskirjas. Otepää looduspargi põhieesmärgiks on Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse (kaitse-eeskirja p 1), st pärandkultuurmaastiku säilitamine (vt ka kaitse-eeskirja p 21). Kooskõlastuse andmata jätmise ajal kehtinud LKS redaktsiooni § 25 lg 1 p 2 kohaselt koostati hoiualade ja kaitsealade kaitse korraldamiseks kaitsekorralduskava, milles märgiti muu hulgas kaitse eesmärgid.

Keskkonnaameti peadirektori 21.10.2010. a käskkirjaga nr 1-4.2/20 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2010–2012“ (kaitsekorralduskava; arvutivõrgus kättesaadav http://www.keskkonnaamet.ee/public/otepaa_kkk.pdf) p 5.1 kohaselt on pärandmaastikuna määratletud vanade põldude, heinaja karjamaade, looduslike rannamaastike, aga ka põlise maa-asustuse ning majandamist vajavate poollooduslike rohumaade kaitse, samuti Otepää kõrgustiku maastikku iseloomustavate vahelduvate avatud ja suletud alade säilitamine. Kaitsekorralduskavas on pärandkultuurmaastiku säilitamist ohustavate teguritena välja toodud põllumajanduse hääbumine, kontrollimatu ehitus, raie või metsaistutus.

Kuna Otepää piirkonnale on iseloomulik hajaastustus, on kruntimine suvilate rajamiseks säilinud hajaasustusstruktuuriga aladel keelatud (vt kaitsekorralduskava lk 23). Samuti tuleneb kehtivast Otepää valla üldplaneeringu (kehtestatud Otepää Vallavolikogu 10.01.2013. a määrusega 1-6-14; arvutivõrgus kättesaadav (http://www.otepaa.ee/failid/arenglan/yp_kehtestamise_maarus2013.pdf) seletuskirja p-st 2.2.1, et hajaasustusalas seni hoonestamata kinnistule võib rajada hoone(d), kui hooned sobituvad maastikku maastiku struktuuri, looduslikku ümbrust ja vaatevälja kahjustamata.

Maastikust tuleb lähtuda kui funktsionaalsest tervikust ja ressursiväärtusest. Samadest põhimõtetest lähtus ka eelnevalt kehtinud üldplaneering (vt Pühajärve valla üldplaneeringu p 6.1; arvutivõrgus kättesaadav http://www.otepaa.ee/failid/areng-plan/Puhajarve_valla_udplaneeringu_seletuskiri.pdf).

11. Ringkonnakohtu hinnangul on pärandkultuurmaastiku säilitamine selline asjaolu, mida saab pidada legitiimseks aluseks kooskõlastuse andmata jätmisel projekteerimistingimuste väljastamisele. Samas ei piisa keelduva otsuse tegemisel ainuüksi viitest pärandkultuurmaastiku kaitsmisele, vaid kooskõlastuse andmata jätmist tingivad asjaolud tuleb siduda konkreetse kinnistuga, st selgitada, miks soovitud hoonetekompleks ei sobitu konkreetsele kinnistule. Viidatatud Tartu Ringkonnakohtu 02.07.2009. a otsuses nr 3-08-562 oli Keskkonnaamet piirdunud pelgalt pärandkultuurmaastiku mõiste sisustamisega, andmata hinnangut aga sellele, millist mõju omaks kinnistu hoonestamine pärandkultuurmaastiku seisukohalt. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on Keskkonnaamet sidunud konkreetsed elulised asjaolud siiski Otepää looduspargi poolt taotletava kaitse eesmärgiga.

12. Kaebaja on taotlenud projekteerimistingimuste väljastamist, mille kohaselt soovitakse XXXXXX kinnistule rajada talumajapidamine, mis koosneb elamust ja abihoonest, kokku ehitusaluse pinnaga 300 m2. Kõrgus elamul on 9 m ja abihoonel 6 m. Kooskõlastuse andmata jätmises on märgitud, et XXXXXX kinnistu on ajalooliselt kasutuses olnud põllumaana. Praeguse XXXXXX kinnistu piires ei ole olnud ajaloolist hoonestusala. Ajalooline hoonestusala asus kunagi XXXXXX maaüksuse koosseisu kuulunud XXXXXX kinnistul. Seega ei ole tegemist katkenud traditsioonilise inimtegevuse taastamisega, vaid uue hoonestusala rajamisega (vt nõusoleku andmisest keeldumine XXXXXX kinnistule projekteerimistingimuste väljastamiseks, lk 2 ja 3; tl 13p ja 14). Seda kaalutlust keelduva otsuse tegemisel saab pidada asjakohaseks. Sellest tulenevalt tuleb nõustuda ka vastustaja seisukohaga, et puuduolevate juurdepääsuteede ehitamine ja kommunikatsioonide rajamine võib maastikku killustada. Ka kaebaja tellitud maastikuarhitektuursest hindamisest (tl 88–105) ei selgu, et praegusel hetkel oleks kinnistule rajatud juurdepääsuteed, mis viiksid soovitud ja alternatiivsete hoonestuskohtadeni. Ühtlasi seab uue hoone rajamine kohta, kus varasemalt ei ole hooneid olnud, kahtluse alla selle, kuivõrd tagatud on hajaasustuse säilimine selle praegusel kujul. Kaitsekorralduskavas on seoses ehitustegevusega leitud, et uute hoonete ehitamine on seadnud Otepää maastiku tugeva surve alla. Suurim on surve just maastikuliselt väärtuslikematel aladel – Pühajärve ümbruses, Nüpli, Mäha, XXXXXX ja Kääriku külas. Kuna valdavaks peaks jääma hajaasustus, on kruntimine keelatud säilinud asustusstruktuuriga aladel (Mägestiku, Miti, Meegaste, Päidla, Nõuni, Räbi, Neeruti, Vana- Otepää, XXXXXX , Sihva, Märdi, Restu, Mäeküla, Risttee ja Arula) (vt kaitsekorralduskava p 8.1, lk 47). Sellest johtuvalt on Otepää looduspargis alasid, kus asustustihedus on jõudnud juba sellisele tasemele, mis ei võimalda rääkida enam hajaasustuse püsimisest. Ka kaebaja kinnistu asub eelnevalt nimetatud külade nimistus.

13. Praegusel hetkel ei tegeleta XXXXXX kinnistul põllumajandusliku tegevusega, kuigi kinnistu näol on tegemist maatulundusmaaga. Asjaolu, et kinnistut ei kasutata vastavalt selle otstarbele ning selle sihipärase kasutamise seab küsitavuse alla ka suhteliselt väheviljakas mullastik (vt maastikuarhitektuurne hindamine lk 14, tl 94p), ei too see veel kaasa järeldust, et kinnistu hoonestamine oleks lubatav. Pärandkultuurmaastike puhul võib rohkem väärtust omada just kinnistu, kus ei asu eluhooneid ning kus on püütud säilitada maakasutusviise, mis on sellele kinnistule ajalooliselt omased. Ühtlasi ei leia ringkonnakohus, et kaebaja kinnistu võiks hoonestada pelgalt seetõttu, et vältida kinnistu võsastumist. Kaebajal lasub vastav kohustust kinnistut hooldada ka juhul, mil kinnistul ei ole hooneid ning seal ei toimu aastaringselt inimtegevust (vt kaitse-eeskiri p 26).

14. Keskkonnaameti kooskõlastuse andmata jätmise otsusest nähtub seegi, miks vastustaja jõudis seisukohale, et kavandatav hoonestusala jääb maastikul domineerima. Nimelt on vastustaja kohapeal tutvunud planeeritava hoonestusalaga, vaadelnud lisaks soovitud hoonestusalale ka ümbritsevat maastikku ning arvestanud ala kaitseväärtust pärandkultuurimaastiku ühe osana. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda kohapealse vaatluse tulemusena tehtud järeldustes. Ka kaebaja tellitud maastikuarhitektuurses hindamises (tl 88–105) esitatud võimalikud hoonestusalad XXXXXX kinnistul (vt lähemalt tl 99p–100p) ei tingi ringkonnakohtu arvates langetatud otsuse ümbervaatamist.

Seda enam, et Keskkonnaamet sai toona langetada otsuse ainult talle teadaolevate andmete põhjal ning taotluses märgitut silmas pidades, mille kohaselt sooviti hoonestusala rajada sisuliselt keset XXXXXX kinnistut (vt tl 12). Ka kaebaja tellitud maastikuarhitektuursest hindamisest nähtuvalt ei ole kinnistu keskosasse ehitamine maastiku reljeefsust arvestades võimalik. Lisaks on kaebaja oma seisukohta XXXXXX kinnistu hoonestamise võimatuse osas väljendanud juba 2004. a, mil XXXXXX külas asuva XXXXXX kinnistu detailplaneeringu algatamise seisukohtades (tl 45 ja 45p) on võimalikuks peetud vana talukoha taastamist, ühe elamu rajamist ja suusatõstuki paigaldamist.

Kinnistu jagamise järgselt 2006. a jäi taastamisele kuuluv talukoht XXXXXX kinnistule, uue hoone rajamist peeti võimalikuks aga tekkinud XXXXXX kinnistule. Kuigi suusatõstuki rajamine oleks toimunud praeguse XXXXXX kinnistu territooriumile, ei saa selle paigaldamist võrrelda kinnistule eluhoone ja abihoone püstitamisega, seda enam, et sisuliselt nõusolekut suusatõstuki paigaldamiseks ei antud, kuna selle rajamine oli tingimuslikult seotud erosiooniohu vältimiseks võetavate meetmetega. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kooskõlastuste andmist projekteerimistingimuste väljastamiseks tuleb hinnata arvestades iga konkreetse juhtumi eripära, st isiku taotluses esitatut ning kinnistut puudutavat arvesse võttes, seetõttu ei saa varasemalt antud kooskõlastusi üle kanda konkreetse juhtumi lahendamisse ning järeldada, et iga varasemalt antud kooskõlastus toob kaasa ka hilisema kooskõlastuse saamiseks esitatud taotluse rahuldamise.

Seega ei leia ringkonnakohus, et kaebajat oleks ebavõrdselt koheldud. Ühtlasi on Otepää looduspargi seisukoht vaidlusaluse kinnistu hoonestamise osas püsinud alates 2004. aastast sama – kinnistu hoonestamine ei ole lubatud.

15. Kuna vaidlusaluse otsuse tegemisel oli üheks põhiargumendiks pärandkultuurmaastiku säilitamise soov, mitte väike-konnakotka eluja toitumisala kaitse, sest eelkõige kaitseb Otepää looduspark sellele piirkonnale omast maastikku, ei võta ringkonnakohus seisukohta selle osas, millist tähtsust omaks kinnistu hoonestamine nimetatud linnuliigi seisukohalt, sest see faktiline asjaolu ei ole kaebuse lahendamisel määrava tähtsusega.

16. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, jäävad tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ls-st 1 kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk