3-12-734/57 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 31.10.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-734 Haldusasi Johannes Toomi (Toom) kaebus Võru Linnavolikogu ja Võru Linnavalitsuse haldusaktide tühistamiseks seonduvalt kaebaja hooldajastaatuse lõppemisega A.V. ja S.M. V suhtes, mittevaralise kahju hüvitamiseks, põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks ning kaebaja poolt 19.01.2012 esitatud avalduse õigustühiseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 10.12.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Johannes Toomi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 15.10.2014 Menetlusosalised Kaebaja Johannes Toom Vastustaja Võru linn (Võru Linnavalitsuse ja Võru Linnavolikogu kaudu) RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.12.2012. a otsus muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 2. Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 01.12.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võru Linnavalitsus määras kaebaja 24.09.2003. a korraldusega nr 751 (I kd, tl 38p) raske puudega ning kõrvalise abi vajadusega A.V. hooldajaks ning 08.10.2003. a korraldusega nr

2

814 (I kd, tl 59) raske puudega ning kõrvalise abi vajadusega S.M. V. (surnud XXXX) hooldajaks.

2. 19.01.2012 esitas kaebaja Võru linnavalitsusele avalduse (I kd, tl 38), milles palus lõpetada A.V. ja S.M. V. hooldus alates 01.01.2012.

3. Võru Linnavalitsus rahuldas 25.01.2012. a korraldusega nr 27 (I kd, tl 18, 39) kaebaja 19.01.2012. a avalduse A.V. osas, tunnistas kehtetuks 24.09.2003. a korralduse nr 751 ning lõpetas A.V. suhtes hoolduse. 25.01.2012. a korraldusega nr 28 (I kd, tl 19, 40) rahuldas Võru Linnavalitsus kaebaja 19.01.2012. a avalduse S.M. V. osas, tunnistas kehtetuks 08.10.2003. a korralduse nr 814 ja lõpetas S.M. V. suhtes hoolduse. Võru Linnavalitsus tegi korraldused nr 27 ja nr 28 kaebajale ning vastavalt A.V. le ja S.M. V. le teatavaks 03.02.2012 (tl 41p).

4. 28.02.2012 esitas kaebaja Võru Linnavalitsusele vaide (I kd, tl 42−43), milles palus Võru Linnavalitsuse korraldused nr 27 ja nr 28 kehtetuks tunnistada ning tema hooldajastaatus ennistada. Kaebaja palus lugeda tema poolt 19.01.2012 avalduse esitamine heade õigustavadega vastuolus olevaks ning õigustühiseks, kuna sotsiaalosakonna töötaja nõudis temalt avalduse esitamist ning kaebaja esitas selle tegelikke asjaolusid teadmata.

5. 05.03.2012 esitas kaebaja Võru Linnavalitsusele vaidena pealkirjastatud avalduse (I kd, tl 14−15), milles palus Võru Linnavalitsusel anda välja Võru Linnavolikogu 14.12.2011. a määrusele nr 8 „Puudega isiku hooldajale hooldajatoetuse maksmise kord“ (määrus nr 8; I kd, tl 36−37) täiendav selgitav õigusakt. Võru Linnavolikogu tagastas 12.03.2012. a kirjaga nr 12-0538-VLVK/2 (I kd, tl 16−17) kaebaja 05.03.2012. a vaide, selgitades, et volikogul puudub õiguslik alus kehtestada õigusakt, mis oleks kehtestatud õigusaktile selgitava või täiendava sisuga.

6. Võru Linnavalitsus jättis 06.03.2012. a korraldusega nr 99 (I kd, tl 20−22, 45−46) rahuldamata kaebaja vaide Võru Linnavalitsuse 25.01.2012. a korralduse nr 27 peale ja korraldusega nr 100 (I kd, tl 23−25, 47−48) rahuldamata kaebaja vaide Võru Linnavalitsuse 25.01.2012. a korralduse nr 28 peale. Linnavalitsus asus korraldustes seisukohale, et need ei riku kaebaja õigusi ning on kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Korralduste nr 27 ja nr 28 näol on tegemist isikut soodustavate haldusaktidega, mis on antud välja hooldaja avalduse alusel ning millega kaebaja vabastatakse kohustusest hooldada A.V. t ja S.M. V. t. 19.01.2012 selgitati kaebajale linnavalitsuses avalduse esitamisel, et ta ei ole hooldustoetuse subjektiks, kuna hooldatavatel A.V. l ja S.M. V. l on olemas ülalpidamiskohustusega lähedased (hooldatavate tütar ja kaebaja abikaasa E.T. ), kelle elukoht on Võru linnas. Võru Linnavolikogu 10.11.2010. a määruse nr 16 „Hoolduse seadmise ja hooldaja määramise kord“ (määrus nr 16; I kd, tl 44−44p) § 3 lg 1 p 2 kohaselt määratakse hooldus raske puudega isiku üle, kellel puuduvad tema suhtes Võru linnas elavad ülalpidamiskohustusega isikud. Korraldused nr 27 ja 28 on antud määruse nr 16 § 4 lg 1 p 9 alusel, mille kohaselt lõpetatakse hooldus hooldatava või hooldaja taotluse alusel, kui hooldaja loobub hooldajale pandud kohustustest. Kaebaja loobus 19.01.2012 esitatud avaldusega A.V. ja S.M. V. hooldamisest. 28.02.2012, mil kaebaja esitas avalduse 19.01.2012. a avalduse tagasivõtmiseks, olid tema avalduse ning selle kohta tehtavate korralduste nr 27 ja 28 menetlused lõppenud. Tulenevalt Määruse nr 16 § 3 lg-st 2 ei ole linnavalitsusel õiguslikku alust ainuüksi vaide esitaja avalduse alusel ennistada endist õiguslikku olukorda, kus vaide esitaja on hooldatava hooldajaks, kuna hooldus seatakse ja hooldaja määratakse hooldatava nõusolekul.

3

7. 09.03.2012 registreeriti Võru Linnavalitsuses A.V. vaie (I kd, tl 50) Võru Linnavalitsuse 25.01.2012. a korralduse nr 27 kehtetuks tunnistamiseks. Võru Linnavalitsus jättis 14.03.2012. a korraldusega nr 118 (I kd, tl 51−51p) A.V. vaide läbi vaatamata ja tagastas selle, kuna vaie oli esitatud tähtaega rikkudes. Vaide esitamise viimaseks päevaks oli 08.03.2012, kuid vaie registreeriti linnavalitsuses 09.03.2012.

8. 10.04.2012 saabus Tartu Halduskohtule kaebaja kaebus (I kd, tl 2−7), milles kaebaja vaidlustab Võru Linnavolikogu ja Võru Linnavalitsuse haldusaktid seonduvalt tema hooldajastaatuse lõpetamisega A.V. ja S.M. V. suhtes. Samuti palub kaebaja hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju, algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Võru Linnavolikogu määruse nr 8 ja määruse nr 16 suhtes ning tunnistada õigustühiseks tema poolt Võru linnale 19.01.2012 esitatud avaldus. - Kaebaja leidis, et määruse nr 8 § 2 p-ga 3 rikutakse tema õigusi. Määruses ei ole arvestatud sellega, kas kohustatud isikul on võimalus tagada kõrvalist abi vajavale isikule hooldus (näiteks oma tervisliku seisundi tõttu). Kaebaja leidis, et Võru linna sotsiaalosakonna töötaja tõlgendas hooldajatoetuse maksmise lõpetamist ebaõigesti vajadusena lõpetada hooldus ka vormiliselt. Kaebaja hooldajastaatuse lõpetamise kohta puudub Võru Linnavalitsuse korraldustes seaduslik alus. - Kaebaja taotles hooldajastaatuse ennistamist, kuna A.V. ja S.M. V. vajasid endiselt hooldust. Kaebaja selgitas, et talle on hooldajaks vormistatus oluline selleks, et Töötukassa nõustaja saaks hinnata tema kui töötu võimalusi tööpakkumiste ja koolituste tingimuste määramisel. Kaebaja palus jätta määruse nr 8 kohaldamata ja kontrollida selle põhiseadusele vastavust. - Kaebaja on Võru linna tegevuse tulemusena kandnud kahju, kuna on jäänud alates 01.01.2012 ilma elatusvahenditeta. Samuti on linnavalitsuse pahatahtlikud toimingud kahjustanud kaebaja tervist.

9. Pärast kaebaja poolt kaebuse täpsustamist, võttis halduskohus kaebuse 14.06.2012. a määrusega (I kd, tl 111−117) menetlusse Võru Linnavolikogu ja Võru Linnavalitsuse haldusaktide (Võru Linnavolikogu 14.12.2011. a määrus nr 8; Võru Linnavalitsuse 25.01.2012. a korraldused nr 27 ja nr 28 ning 06.03.2012. a korraldused nr 99 ja nr 100) vaidlustamiseks seonduvalt kaebaja hooldajastaatuse lõpetamisega A.V. ja S.M. V. suhtes ning varalise kahju nõudes ja Võru Linnavolikogu 14.12.2011. a määruse nr 8 põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks ning kaebajale hooldajastaatuse ennistamiseks ja kaebaja 19.01.2012. a avalduse õigustühiseks tunnistamiseks.

10. Tartu Halduskohus jättis 10.12.2012. a otsusega (I kd, tl 161−167) kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused on järgmised: - Kuivõrd kaebaja on ise esitanud avalduse hoolduste lõpetamiseks, on vastustaja toiminud õiguspäraselt ning lõpetanud hooldused kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 30 lg 1 p 2 ja määruse nr 16 § 4 lg 1 p 9 alusel. Avalduse 19.01.2012. a avalduse tagasivõtmiseks on kaebaja esitanud ajal, mil menetlus linnavalitsuse korralduste nr 27 ja 28 andmiseks oli lõppenud. Isegi, kui kaebajale tehti 19.01.2012 ettepanek avalduse kirjutamiseks, oli see ettepanek tehtud asja õigeks lahendamiseks. Kohtul puudub pädevus tunnistada õigustühiseks kaebaja poolt linnavalitsusele esitatud avaldust. - Määruse nr 8 § 2 p 3 välistab võimaluse määrata kaebajale hooldajatoetust A.V. ja S.M. V. hooldamise eest, kuna hooldatavatel on olemas tütar – E.T. , elukohaga Võru linnas, kes on kohustatud oma vanemaid hooldama. Oluliseks on seejuures peetud samal haldusterritooriumil elukoha registreeringut ning tegelikku elukohta. - Võru Linnavalitsuse korraldused nr 27 ja 28 on õiguspärased, antud pädeva isiku poolt, põhjendatud, kontrollitavad ja arusaadavad ning kehtiva õigusega kooskõlas. Kaebajat ei ole

4

koheldud diskrimineerivalt, vaid lähtutud on õigusaktidest. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul linnavalitsuse haldusaktidega ega linnavolikogu määrustega, ei anna alust tõlgendada vastustaja tegevust diskrimineerimisena. Õiguspärased on ka Võru Linnavalitsuse korraldused nr 99 ja nr 100. Kaebaja ei ole märkinud, et vaiete läbivaatamisel oleks rikutud menetlusnorme, kaebaja vaideid on menetletud vastavalt KOKS § 30 lg 1 p-le 2 ning haldusmenetluse seaduse sätetele. Võru Linnavalitsuse 14.03.2012. a korraldus nr 118, millega on tagastatud A.V. vaie korralduse nr 27 peale vaidetähtaja möödalaskmise tõttu, ei ole seotud kaebaja kaebusega. - Kohus leiab, et määrus nr 8 ja määrus nr 16 on põhiseadusega kooskõlas. Määruste kehtestamiseks on olemas vastavad volitusnormid. Määrus nr 8 on kehtestatud KOKS § 6 lg 1 ja § 22 lg 1 p 5 alusel ning määrus nr 16 on kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 282 lg 5 alusel. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. - Võru Linnavalitsus ei ole kaebaja suhtes toiminud õigusvastaselt ega jätnud kaebajat süüliselt ilma ravikindlustusest ega pensionikindlustusest, mistõttu ei ole kaebajale tekitatud ka mittevaralist kahju. Samuti on tõendamata, et seonduvalt linnavalitsuse tegevusega oleks halvenenud kaebaja tervislik seisund.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. 09.01.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 10.12.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (I kd, tl 175−178), milles esitab järgmised taotlused: 1) tühistada Tartu Halduskohtu 10.12.2012. a otsus; 2) ennistada kaebaja S.M. V. ja A.V. hooldajaks; 3) määrata kaebajale kompensatsioon igakuiselt miinimumpalga ulatuses; 4) käivitada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus omavalitsuse piiramatu suva ja diskrimineerimise tunnustel; 5) tunnistada SHS § 23 lg 2 muutmine ja seejärel kehtetuks tunnistamine õigusvastaseks (lk 3). Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: - Vastustaja ega halduskohus ei ole põhjendanud, miks raske puudega isikute suhtes ülalpidamiskohustusega isik, kes on registrijärgselt Võru linna elanik, peab hooldust vajavate raske puudega pereliikmete hoolduskulud kandma oma tuludest. Vastustaja on välistanud hooldaja määramise, kui esimese või teise ringi sugulased on asunud Võru linnas. Diskrimineerimine ei toimu mitte ainult ühe isiku suhtes, vaid antud juhul jäetakse elukoha tunnustel soodustusest ilma kogu elanike grupp või tehakse teistele soodustusi esimeste arvel. Seega diskrimineeritakse antud juhul Võru linna registreerunud inimesi. - Halduskohus on pilkavalt suhtunud kaebaja väitesse, et ta kutsuti 19.01.2012 telefonitsi tööpäeva lõpus sotsiaalosakonda ning pidi väljaspool tööaega kirjutama avaldust olukorras, kus ta ei saanud tutvuda vaidlusaluse volikogu määrusega ega protokollidega. Kohus ei ole kontrollinud pettuse, kelmuse või õigusvastase tehingu tunnuste esinemist. SHS § 282 lg 4 ei sätesta õigust lõpetada hooldust hooldaja avalduse alusel. - A.V. ja S.M. V. suhtes ülalpidamiskohustusega E.T. on raske puudega isik, kes vajab ise tegelikku kõrvalabi. Kohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, kuidas üks raske puudega isik on suuteline hooldama kahte raske puudega isikut. Halduskohus, kajastades ainult vastustaja esindaja poolt viidatud määruste sätteid, ei hinnanud tõendeid kogumis. Antud juhul kuulub määruse nr 16 § 3 lg 1 p 2 kõrval kohaldamisele ka määruse nr 16 § 2 lg 4, mille kohaselt võib hooldajaks olla isik, kes ei ole hooldatava suhtes ülalpidamiskohustusega ning kellel ei ole sügavat ega rasket puuet, ning erandkorras võib hooldajaks olla ülalpidamiskohustusega isik, kui hooldatav ei suuda toime tulla igapäevaste majapidamistoimingutega ja teostada eneseteenindusega seotud igapäevatoiminguid. Kaebaja selgitab, et temale kohaldub üldaluste erisäte. Ta saab igapäevaselt viia abikaasa tööle ja töölt tagasi, abistades hooldatavaid vajalikul ajal majapidamistoimingutes ja eneseteenindamisega seotud igapäevatoimingutes. Hooldusvajadus ja hooldamine kestavad edasi ning see takistab kaebajal töö leidmist. - Kuivõrd seadusandja on SHS § 23 lg 2 (kehtetu alates 01.03.2009) muutmise ja seejärel kehtetuks tunnistamisega jätnud hooldajatele hooldajatoetuse maksmise omavalitsuse suvaks,

5

muutus omavalitsuse suvaks ka hooldajate ravija pensionikindlustus. Kaebaja taotleb SHS § 23 lg 2 muutmise ja seejärel kehtetuks tunnistamise õigusvastaseks tunnistamist. - Halduskohus on erapoolikult tuvastanud, et A.V. vaie registreeriti infosüsteemis 09.03.2012, jättes tähelepanuta asjaolu, et A.V. vaie oli esitatud tähtaegselt. Kuna 08.03.2012 infotöötajat hetkel ruumis polnud, saatis ta vaide samal päeval tähtkirjaga linnavalitsuse aadressil. - Linnavalitsus on ületanud volitusi, vaadates kaebaja vaide läbi SHS § 33 sätete vastaselt. - Halduskohus on erapoolikult leidnud, et volikogu määrused ning nende alusel tehtud toimingud on seaduslikud ega kuulu kaebaja poolt vaidlustamisele. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebajal on õigus teda puudutavat üldakti kolme kuu jooksul teadasaamisest vaidlustada ning tegemist ei ole populaarkaebusega. - Arvestades aasta jooksul vastustaja ebaseaduslike toimingute ja viivitustega kaebajale tekitatud varalist, tervislikku ja moraalset kahju, palub kaebaja määrata talle kompensatsioon iga kuu eest miinimumpalga ulatuses, kohustades linnavalitsust tasuma ka iga kuu eest miinimumpalgalt arvestatav sotsiaalmaks. - Halduskohtu istungil on vastustajat seadusele mittevastava volituse alusel esindanud kaks asjatundmatut ametnikku. Kaebaja on seisukohal, et vastustajat peab istungil esindama Võru linnasekretär või tema volitusel sotsiaaltalituse juhataja, kellel on vastav kvalifikatsioon.

12. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele (I kd, tl 6−7) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 10.12.2012. a otsus muutmata. - Vastustaja leiab, et kaebaja on apellatsioonkaebuses kaebuse nõuet modifitseerinud ning kaebuse eseme ümber formuleerinud, taotledes apellatsioonikaebuses varalist hüvitist – igakuist kompensatsiooni miinimumpalga ulatuses. Sellega on kaebaja kaebuse eset lubamatult laiendanud, esitamata kaebuse muutmise aluseks olevaid mõjuvaid põhjuseid. Juhul, kui kohus leiab, et kaebuse nõude muutmine on lubatav, palub vastustaja jätta kaebaja taotlus rahuldamata. Vastustaja leiab, et ei ole kaebajale õigusvastase tegevusega kahju tekitanud. Võru Linnavalitsus on nii haldusaktide kui toimingute puhul lähtunud kehtivast seadusandlusest ja Võru Linnavolikogu kehtestatud õigusaktidest, mis on kooskõlas seadustega. - Kuigi kaebaja palub apellatsioonkaebuses alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust omavalitsuse piiramatu suva ja diskrimineerimise tunnustel, ei ole võimalik tuvastada, milles vastustaja piiramatu suva ja diskrimineerimine seisneb. - Apellatsioonkaebuses esitatud SHS § 23 lg 2 muutmise ja kehtetuks tunnistamise õigusvastaseks tunnistamise taotlus on põhjendamata ega kuulu seetõttu rahuldamisele. - Vastustaja ei ole kaebaja vaiet läbi vaadates ületanud volitusi, kuna on vaiet menetlenud haldusmenetluse seaduse (HMS) 5. peatükis sätestatud regulatsiooni alusel, mitte sotsiaalhoolekande seaduse sätetest lähtudes. - Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et halduskohtus toimus Võru linna esindamine seadusele mittevastava volituse alusel. Võru linna esindas Tartu Halduskohtus Võru Linnavolikogu ja Võru Linnavalitsuse seaduslike esindajate volikirjade alusel Võru linna juristnõunik Eliko Saks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 32 nõuete kohaselt.

13. 15.10.2014 Tartu Ringkonnakohtus toimunud istungil taotles kaebaja riigi kaasamist. Ringkonnakohus jättis kaebaja taotluse maavanema kaasamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus võttis asja materjalide juurde vastustaja esitatud 21.09.2011 koostatud S.M. V. ja A.V. hooldusvajaduse hindamise ankeedid.

6

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

15. Ringkonnakohus tõlgendab esmalt kaebaja esitatud apellatsioonkaebuse taotlusi. Kaebaja on taotlenud: 1) tühistada Tartu Halduskohtu 10.12.2012. a otsus; 2) ennistada kaebaja S.M. V. ja A.V. hooldajaks; 3) määrata kaebajale kompensatsioon igakuiselt miinimumpalga ulatuses; 4) käivitada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus omavalitsuse piiramatu suva ja diskrimineerimise tunnustel; 5) tunnistada SHS § 23 lg 2 muutmine ja seejärel kehtetuks tunnistamine õigusvastaseks. HKMS § 2 lg 4 ls 2 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus leiab, et taotlusi 1 ja 2 tuleb koosmõjus tõlgendada soovina tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega tühistada Võru Linnavalitsuse 25.01.2012. a korraldused nr 27 ja 28 ning kohustada vastustajat ennistama kaebaja S.M. V. ja A.V. hooldajaks. Taotlust 3 tuleb tõlgendada varalise kahju hüvitamise nõudena ning taotlusi 4 ja 5 põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusena. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et korralduste nr 27 ja 28 tühistamisja hooldajastaatuse taastamise kohustamisnõue on seejuures kaebuse põhinõuded.

16. Järgnevalt käsitab ringkonnakohus esmalt kaebaja põhinõudeid (I). Seejärel vaeb ringkonnakohus kahju hüvitamise nõuet (II) ja põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust (III), võtab seisukoha kaebaja ülejäänud vastuväidete osas (IV) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (V).

I

17. Põhinõuete osas leiab ringkonnakohus, et kuna kaebaja on ise esitanud taotluse hoolduse lõpetamiseks, siis puudub tal kaebeõigus.

18. Kaebaja on menetluse käigus väljendanud seisukohta, et talle avaldati 19.01.2012 survet, et ta kirjutaks Võru linnavalitsusele avalduse lõpetada A.V. ja S.M. V. hooldus alates 01.01.2012. Samuti on ta väitnud, et see avaldus peteti talt välja. Ringkonnakohus märgib, et juhul kui lubamatu surve avaldamine või pettus haldusorgani poolt osutub tõendatuks, ei saa isiku tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-de 90 jj analoogia alusel olla kehtiv. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et halduskohtul puudub pädevus sellisel juhul isiku avalduse õigustühiseks tunnistamiseks. HKMS § 4 lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine. Tegemist võib olla heastamiskaebuse alusel langetatava otsusega.

19. Asjaolude väljaselgitamiseks palus ringkonnakohus toimunud kohtuistungil kaebajal võimalikult üksikasjalikult kirjeldada 19.01.2012 aset leidnud sündmusi, mis viisid tema poolt hoolduse lõpetamise avalduse esitamiseni. Kaebaja selgitas, et jõudis S. Martinsoni kabinetti pärast kella 17. Kabinet oli dokumente täis. S. Martinson ütles kaebajale, et peab paari päevaga üle vaatama kõik hooldused ja vajadusel lõpetama, sest asi korraldatakse ümber. Kaebaja kirjutas avalduse kahe hoolduse lõpetamiseks, kuna S. Martinson ütles, et siis ta saab need ülejärgmisel päeval panna linnavalitsuse istungile, et vähemalt selles osas edasi jõuda. Ringkonnakohus märgib, et nendest asjaoludest ei saa kuidagi välja lugeda ei sundi ega pettust, mistõttu ei ole alust kahelda kaebaja avalduse kehtivuses.

7

20. Kaebaja on veel väitnud, et tal puudus SHS § 282 lg 4 järgi õigus esitada avaldus hoolduse lõpetamiseks, kuna ta oli hooldaja, sest nimetatud sätte alusel saab hoolduse lõpetamist taotleda üksnes hooldatava soovil või aluse äralangemisel. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et SHS § 282 lg-s 4 ei ole sõnaselgelt nähtud ette hooldaja õigus esitada avaldus hoolduse lõpetamiseks, ei tähenda seda, et hooldaja ei saaks esitada avaldust oma hooldaja staatuse lõpetamiseks. SHS § 282 lg 4 näeb ette aluse hoolduse lõpetamiseks hooldatava jaoks. Samas ei pruugi kohalik omavalitsus hooldaja esitatud taotluse korral lõpetada hooldatava hooldust, vaid tal tekib jätkuva hooldamisvajaduse korral võimalus määrata SHS § 282 lg 1 alusel uus hooldaja. Hooldaja õigus esitada taotlus hooldaja staatuse lõpetamiseks tuleneb HMS §-st 14 ning sellest, et kedagi ei saa määrata sunniviisiliselt SHS § 282 alusel hooldajaks, vaid hooldajaks määramine eeldab lisaks hooldatava nõusolekule ka hooldaja nõusolekut. Nõusoleku äralangemisel on kohalikul omavalitsusel alus hoolduse lõpetamiseks ja vajadusel uue hooldaja määramiseks.

21. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja mainis ringkonnakohtu istungil, et ta lootis S.M. V. le toetuse maksma hakkamise korral saada hooldajana rohkem kui seni. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on usutava motivatsiooniga 19.01.2012 esitatud avalduse esitamiseks. Samas ei saa kedagi süüdistada selles, kui kaebaja lootus ei täitunud. Kohus väljendab mõistmist petetud lootuste suhtes, kuid märgib, et kohtul ei ole kuidagi võimalik tekkinud olukorda leevendada.

22. Ringkonnakohus märgib, et eelnevast tulenevalt puudub kaebajal subjektiivne õigus 25.01.2012. a korralduste nr 27 ja 28 vaidlustamiseks, sest need haldusaktid on teda soodustavad haldusaktid ega piira kuidagi tema õigusi. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse põhinõuete osas rahuldamata.

II

23. Kahju hüvitamise nõude osas märgib ringkonnakohus, et kuna 25.01.2012. a korraldused nr 27 ja 28 on õiguspärased, siis ei ole kaebajale õigusvastaselt kahju tekitatud.

24. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna Võru Linnavalitsus ei ole 25.01.2012. a korraldusi nr 27 ja 28 andes käitunud õigusvastaselt, siis ei ole kohtul võimalik kahju hüvitist välja mõista.

III

25. Kaebaja on taotlenud SHS § 23 lg 2 muutmise ja seejärel kehtetuks tunnistamise osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist.

26. SHS § 23 lg 2 sätestas 01.04.2005–28.02.2009 kehtinud redaktsioonis: „Vallavõi linnavalitsus võib määrata ning maksta 18-aastase ja vanema inimese teovõimelisele hooldajale või eestkostjale hooldajatoetust kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud tingimustel ja korras. Hooldajatoetust ei maksta isikule, kellele on määratud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel raske või sügav puue.“ Ringkonnakohus märgib, et nimetatud sätte kaotamine seadusest ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv. Tegemist oli loanormiga, mille kaotamine ei võta kohalikelt omavalitsustelt õigust maksta hooldajatoetust. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd,

8

elamuja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, vallavõi linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. KOKS § 22 lg 1 p 5 järgi kuulub kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seega oli nii SHS § 23 lg 2 kehtivuse ajal kui ka pärast SHS § 23 lg 2 kehtetuks tunnistamist hooldajatoetuse maksmine Võru Linnavolikogu otsustada. Seda kinnitab ka tõsiasi, et määrus nr 8, mis kehtestab Võru linnas puudega isiku hooldajale hooldajatoetuse maksmise korra, kehtib endiselt.

27. Eelnevast tulenevalt puudub alus SHS § 23 lg 2 osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks.

IV

28. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et Võru Linnavalitsus käitus õiguspäraselt, kui jättis A.V. esitatud vaide läbi vaatamata. Lähtudes poolte vahel mittevaieldavast asjaolust, et A.V. vaie saabus Võru Linnavalitsusse 09.03.2012 eelmisel päeval postitatud tähitud kirjaga, on Võru linn selle hilinenuks tunnistamisel eksinud menetlusreeglite vastu. Nimelt piisab avalduse tähtaegseks lugemiseks, kui see on sideasutusele üle antud tähtaja viimasel päeval enne kl 24:00. Seda seisukohta on Riigikohus korduvalt väljendanud halduskohtumenetluse tähtaegade osas (nt RKHKm 03.10.2006, 3-3-1-68-06; 03.10.2006, 3-3-1-69-06; 14.11.2006, 3-3-1-84-06). Ringkonnakohus leiab, et sama kehtib ka haldusmenetluse tähtaegade suhtes (vrd A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004, lk 116). Ringkonnakohus märgib siiski, et see asjaolu omaks tähtsust siis, kui kaebuse oleks esitanud A.V. , kuid mitte kaebaja esitatud kaebuse puhul.

29. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks ülejäänud kaebaja väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist

30. Kaebaja väitel puudub põhjendus, miks raske puudega isikute suhtes ülalpidamiskohustusega isik, kes on registrijärgselt Võru linna elanik, peab hooldust vajava raske puudega pereliikme hoolduskulud kandma oma tuludest. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on seadusandja põhimõttelise otsusega, mis tuleneb perekonnaseaduse §-st 96 ja mille kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seletuskirja kohaselt hõlmab „esitatud regulatsioon (§-d 96 ja 97) ühtse struktuuri alusel kõiki sugulastevahelisi ülalpidamiskohustusi. Ülalpidamissuhte poolteks saavad olla isikud, kes on omavahel otsejoones sugulased. Sellega on kaetud vanemate ülalpidamiskohustus oma alaealiste laste suhtes, täisealiseks saanud lapse kohustus vanemat ülal pidada, vanavanema kohustus lapselast ülal pidada ja lapselapse kohustus ülal pidada vanavanemat“ (Perekonnaseaduse eelnõu 55 SE seletuskiri seisuga 28.05.2007; § 96 kattub perekonnaseaduse eelnõuga 543 SE).

31. Kaebaja on märkinud, et kuna E.T. on raske puudega isik, kes vajab ise tegelikku kõrvalabi, siis kuulub määruse nr 16 § 3 lg 1 p 2 kõrval kohaldamisele ka määruse nr 16 § 2 lg 4, mille kohaselt võib hooldajaks olla isik, kes ei ole hooldatava suhtes ülalpidamiskohustusega ning kellel ei ole sügavat ega rasket puuet, ning erandkorras võib hooldajaks olla ülalpidamiskohustusega isik, kui hooldatav ei suuda toime tulla igapäevaste majapidamistoimingutega ja teostada eneseteenindusega seotud igapäevatoiminguid. Ringkonnakohus ei välista, et see võib nii olla, nagu kaebaja väidab, kuid see punkt ei puuduta

9

kaebaja subjektiivset õigust, vaid E.T. i ning tema vanemate subjektiivseid õigusi. Teiseks juhib ringkonnakohus kaebaja tähelepanu sellele, et määruse nr 16 § 2 lg 4 on kaalutlusnorm. Võru Linnavalitsus on teinud ettevalmistusi kaalutlusõiguse teostamiseks, uurides olukorda ja koostades S.M. V. ja A.V. hooldusvajaduse kohta 21.09.2011 ankeedid (võetud ringkonnakohtu istungil toimiku materjalide juurde). Ringkonnakohtu istungil kinnitas vastustaja esindaja ankeetidele tuginedes, et juhul kui kaebaja ei oleks 19.01.2012 esitanud Võru linnavalitsusele avaldust hoolduse lõpetamiseks, oleks vastustaja seda tõenäoliselt ise teinud. Sellisel juhul oleks olnud S.M. V. l ja A.V. l võimalus hoolduse lõpetamise otsus vaidlustada halduskohtus.

32. Kaebaja väidab, et linnavalitsus on ületanud volitusi, vaadates kaebaja vaide läbi SHS § 33 sätete vastaselt. Vastustaja tugines Tartu Halduskohtu otsuse nr 3-07-1812 p-le 7. Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt ja viidatud halduskohtu otsuses väljendatud seisukohaga. SHS § 33 lg 3 sätestab, et SHS § 33 lg-s 1 nimetatud ametniku või komisjoni otsusega mittenõustumisel on taotlejal õigus esitada vaie maavanemale. HMS § 73 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust vaidealluvust, esitatakse vaie haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet. Kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan. Maavanema pädevus oli sätestatud SHS kuni 30.06.2014 kehtinud redaktsiooni § 7 lg 2 lauses 1, mille kohaselt maavanem või tema volitatud isik teostas järelevalvet maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi ning riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud sihtotstarbeliste rahaliste vahendite kasutamise üle. Kuna käeoleval juhul on vaidluse esemeks hooldajastaatuse lõpetamine hooldaja enda taotluse alusel, siis ei laiene sellele ka maavanema järelevalve ning vastustaja ei olnud kohustatud edastama vaiet maavanemale lahendamiseks. Ringkonnakohus lisab, et ka sel põhjusel puudus vajadus kaasata maavanem käesolevasse kohtumenetlusse, kuid märgib, et kuna SHS § 7 lg 2 alates 01.07.2014 enam ei kehti, siis edaspidi tuleb käsitada maavanema pädevust sätestava normina siiski SHS § 33 lg-t 3.

33. Kaebaja heidab halduskohtule ette erapoolikust küsimuses, kas volikogu määrused ning nende alusel tehtud toimingud on seaduslikud ja kuuluvad kaebaja poolt vaidlustamisele. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on ekslikult tõlgendanud halduskohtu otsust. Halduskohus on asunud seisukohale, et määrused nr 8 ja 16 on põhiseadusega kooskõlas, kuid ei ole eitanud kaebaja õigust esitada nende suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Ka ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et määrused nr 8 ja 16 on põhiseadusega kooskõlas, sest need ei piira kuidagi kaebaja õigusi ning kaebajal puudub põhiseaduslik nõudeõigus teistsuguste temale soodsamate määruste andmiseks. Mõistagi on kaebajal põhiseaduslik õigus esitada kohtumenetluses põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus, kuid kaebaja seisukohaga põhjendatud mittenõustumine kohtu poolt ei anna kuidagi alust järelduseks, et kohus oleks erapoolik.

34. Kaebaja leiab, et vastustajat peab istungil esindama Võru linnasekretär või tema volitusel sotsiaaltalituse juhataja, kellel on vastav kvalifikatsioon. Ringkonnakohus selgitab, et KOKS § 10 lg 1 järgi on nii vald kui ka linn avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindavad seaduste ja omavalitsusüksuse põhimääruse alusel ning kehtestatud korras oma pädevuse piires volikogu, volikogu esimees, vallavõi linnavalitsus ning vallavanem või linnapea või nende poolt volitatud esindajad. Võru linna põhimääruse § 3 lg 4 näeb ette, et Võru linna võivad esindada (peale nimetatute) ka teised isikud, kellele on vastavad volitused antud Võru linna õigusaktidega sätestatud korras. HKMS § 32 lg 1 p 5 järgi võib volitatud esindajaks halduskohtumenetluses olla menetlusosalise töötaja või ametnik, kui tal on kohtu arvates

10

piisavad teadmised ja kogemused, et menetlusosalist esindada. Ringkonnakohtul pole põhjust kahelda vastustaja esindaja teadmistes ega kogemustes. Ka halduskohus ei kahelnud selles. Kokkuvõttes ei leia ringkonnakohus, et kaebaja oleks õigustatud nõudma ühe kindla isiku osalemist istungil vastustaja esindajana.

V

35. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus peab vajalikuks muuta halduskohtu otsuse põhjendusi osaliselt käesoleva otsuse põhjendustega.

36. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on ringkonnakohtule tasunud riigilõivu 15 eurot, mis jääb kaebaja enda kanda.

Mati Kartau Tiina Pappel Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/