2-14-20504/23 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2014. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-14-20504

Tsiviilasi

XXXhagi Eesti Vabariigi (Põhja Ringkonnaprokuratuuri

kaudu) vastu vara arestist vabastamise nõudes

Tsiviilasja hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX(isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja: Eesti Vabariik (Põhja Ringkonnaprokuratuuri

kaudu), lepinguline esindaja Tanel Kalmet

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Hageja XXX(isikukood XXX) kasuks vabastada aresti alt kostja Eesti Vabariik

(Põhja Ringkonnaprokuratuuri kaudu) kasuks arestitud sõiduauto Volvo XC60

(registreerimisnumber XXX).

3. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest, aga kostja on riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

2-14-20504

2 (6)

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. XXX(hageja) esitas 27. mail 2014 kohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi (Põhja

Ringkonnaprokuratuuri kaudu, kostja) vastu nõudega vabastada XXX(edaspidi „hageja

abikaasa”) ja hagejale ühisvarana kuuluv sõiduauto Volvo XC60 (registreerimisnumber XXX,

edaspidi „sõiduauto”) aresti alt.

2. Kohus võttis hagiavalduse 29. mai 2014. aasta määrusega menetlusse ja toimetas kostjale

kätte. Kostja esitas 12. juunil 2014 vastuse hagile, milles vaidles hagile vastu. Hageja esitas

25. juunil 2014 arvamuse kostja vastuse kohta, milles jäi hagi juurde. Kostja esitas

10. juulil 2014 täiendava vastuse ja hageja esitas 6. augustil 2014 täiendava arvamuse ja

seisukoha kostja taotluste kohta.

3. Kohus lahendas 13. oktoobri 2014. aasta määrusega poolte senised taotlused, määras

lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses ja andis pooltele sellega seonduvad tähtajad. Pooled

ei esitanud enam täiendavaid seisukohti ega taotluseid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõue ja väited

4. Hageja nõuab väidetavalt temale ja abikaasale ühisomandina kuuluva sõiduauto

vabastamist aresti alt, mida on kohaldatud kostja kasuks. Hageja põhiväited on järgmised:

− hageja ja tema abikaasa (edaspidi koos ka „abikaasad”) on abielus alates

27. veebruarist 1981 ja nende vahel kehtib varaühisuse varasuhe;

− hageja abikaasa ja XXXOÜ (edaspidi „müüja”) sõlmisid 25. septembril 2013

müügilepingu, mille alusel ostis hageja abikaasa müüjalt sõiduauto hinnaga

20 150 eurot (summa koos käibemaksuga). Müügihind tasuti müüjale sularahas;

− sõiduauto

ostuks

kandis

hageja

abikaasa

16. septembril 2013

tütre

XXX

arvelduskontole 16 550 eurot ja andis sularahas üle varem kogutud 3 600 eurot.

Müügihinnale vastava rahasumma kogusid abikaasad varasemate sissetulekute arvelt,

kusjuures 9 000 eurot kandis hageja oma abikaasa arveldusarvele vahetult enne

sõiduauto ostu;

− sõiduauto otsene valdus anti hageja abikaasale üle 24. septembril 2013 ja sõiduauto

kohta väljastati registreerimistunnistus, milles omanikuna märgiti hageja abikaasa ja

kasutajana hageja;

− Harju Maakohtu 21. novembri 2013. aasta määrusega kriminaalasjas nr 1-13-10294

andis kohus loa arestida sõiduauto konfiskeerimise tagamiseks; kohtumäärus on

2-14-20504

3 (6)

jõustunud. Hageja abikaasa on määruse järgi kriminaalmenetluses kolmas isik, aga

hagejat ei ole sellesse menetlusse kaasatud;

− sõiduauto on abikaasade ühisvara ja hageja saab kaitsta oma omandiõigust sõiduautole

tsiviilkohtumenetluses vara arestist vabastamise hagiga. Hageja ole andnud nõusolekut

sõiduauto arestimiseks ja arestimine rikub hageja omandiõigust.

5. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidleb hagile vastu, sest kostja arvates ei ole kuulu sõiduauto abikaasade ühisvara

hulka ja see on õigesti arestitud. Kostja esitas kaks sisulist vastuväidet:

− hageja abikaasa ei ole sõiduautot omandanud, sest müügileping on näilik;

− teise võimalusena, hageja abikaasa omandas sõiduauto oma lahusvarasse.

7. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib

kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled olid nõus kirjaliku menetlusega.

Kohus määras vastavalt viidatud sättele tähtaja, mille jooksul oli pooltel võimalik esitada

avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatas neist pooltele.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks.

− hageja ja tema abikaasa abielu sõlmiti 27. veebruaril 1981 (I kd tl 8) ja abikaasade

abieluvararežiim on varaühisus;

− hageja abikaasa sai sõiduauto otsese valduse 24. septembril 2013 (I kd tl 14). Sõidu–

auto registreeriti esmakordselt Eestis 25. septembril 2013 hageja abikaasa nimele ja

hageja märgiti registreerimistunnistusel sõiduauto kasutajana (I kd tl 15, 130);

− Harju Maakohtu 21. novembri 2013. aasta kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-13-

10294 andis kohus loa sõiduauto arestimiseks ja viidatud kohtumäärus on jõustunud

(I kd tl 16–20). Hageja ei ole viidatud kriminaalasjas menetlusosaline (I kd tl 22–31).

11. Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või

süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku vara, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole

selle määruse adressaat. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda

väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes vara arestist

vabastamist (vrd Riigikohtu 31. oktoobri 2013. aasta määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-13,

p 10, samuti selles viidatud 10. mai 2013. aasta määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-49-13, p 10).

Hageja nõude õiguslik alus on niisiis täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1, mis

sätestab, et kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus,

eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või

sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas

sundtäitmine toimub. TMS § 14 kohaselt on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on

lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat

kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Vaidlust ei ole selles, et hagejat kriminaalasja

nr 1-13-10294 menetlusse enne arestimääruse tegemist ei kaasatud ja tema nõusolek

sõiduauto arestimiseks puudub.

2-14-20504

4 (6)

12. Hageja väidab, et sõiduauto kuulub tema ja abikaasa ühisvara hulka. Kui hageja vastav

väide on edukas, siis on tal asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-te 1, 2, 5 ja 6 ning § 71 lg 4 tõttu

sõiduauto suhtes ka kostja ees kõik omaniku õigused, st ta saab nõuda TMS § 222 lg 1 alusel

sõiduauto arestist vabastamist. Perekonnaseaduse (PKS) § 25 kohaselt lähevad varaühisuse

puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud

varalised õigused, mis moodustavad ühisvara. PKS § 211 järgi tuleb enne sama seaduse

jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates PKS

jõustumisest kohaldada selles varaühisuse kohta sätestatut, kui varem sõlmitud

abieluvaraleping ei näe ette teisiti. Käesolevas asjas ei ole kumbki pool väitnud, et abikaasad

oleks sõlminud abieluvaralepingu. Seega saab kohus PKS § 27 lg 6 alusel lähtuda sellest, et

hageja ja tema abikaasa abielu ajal omandatud ese on nende ühisvara, kui ei ole tõendatud

eseme kuulumine ühe abikaasa lahusvara hulka.

13. Kohus kontrollib esmalt kostja vastuväidet, et hageja abikaasa ja müüja vaheline

sõiduauto müügileping on näilik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt

on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad

jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS

§ 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Vastavalt TsÜS § 84 lg 1 esimesele lausele ei ole

tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hageja on esitanud müügilepingu

tõendamiseks lepingudokumendi (I kd tl 9), tasumist kajastavad dokumendid (I kd tl 10–13,

101), sõiduauto üleandmise akti (I kd tl 14) ja sõiduauto hageja abikaasa nimele

registreerimise tunnistuse (I kd tl 15). Kostja ei esitanud tõendeid, mis viitaks hageja tõendite

võltsitusele ja hageja väidetava müügilepingu poolte tahtele sõlmida mõne muu sisuga leping.

Tulenevalt TsÜS § 6 lg-st 4 ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse

üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (vt nt Riigikohtu 23. septembri 2005. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 25). AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja

üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et

omand läheb üle omandajale. Käesolevas asjas kohtu antav hinnang küsimusele, kas

sõiduauto on omandatud kehtiva tehingu alusel, sõltub eelkõige sellest, kas sõiduauto

käsutustehing on kehtiv, st kas sõiduauto anti hageja abikaasale üle ning kas võõrandaja ja

omandaja leppisid omandi üleminekus kokku. Kohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna, et

sõiduauto valdus anti hageja abikaasale üle 24. septembril 2013, st AÕS § 92 lg-s 1 nimetatud

esimene eeldus on täidetud. Sõiduauto kohta vormistasid müüja hageja abikaasa

25. septembril 2013 müügilepingu dokumendi (I kd tl 9), millest nähtub nende tahe omandi

sõiduaotu omandi üleandmiseks. Kui kostja väide kõnealuse tehingu näilikkuse kohta ei ole

edukas, siis vastab müügileping AÕS § 92 lg 1 teisele eeldusele ja järelikult läks sõiduauto

omand üle hageja abikaasale (või abikaasadele ühiselt) 25. septembril 2013.

14. Kostja vastuväidete kohaselt võis müüja tegevuses esineda maksukuriteo tunnuseid ja

sellise tegevuse eesmärk oli maksude tasumisest kõrvalehoidmine. Kostja kirjeldab kõnealust

tegevust muu hulgas sel viisil, et sõiduauto(d) toodi Eestisse ja anti üle usaldusväärse(te)le

isiku(te)le, sh hageja abikaasale (I kd tl 42–52). Kohus leiab, et isegi neil asjaoludel ei ole

müüja ja hageja abikaasa vaheline käsutustehing näilik, sest lepingupoolte tahe olekski

kirjeldatud juhul suunatud sellele, et hageja abikaasa saaks sõiduauto omanikuks. Vastasel

juhul poleks võimalik kostja väidetava maksusüüteo realiseerimine (vt ka Riigikohtu

10. detsembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 10 teine lõik). Samas on kostja

väited maksukuriteo tunnuste esinemise kohta tõendamata. Kostja ei ole ka tõendanud, et

müüja ja hageja abikaasa vahel omandi üleandmise kokkulepe vaatamata müügilepingu

dokumendi vormistamisele ja sõiduauto hageja abikaasa nimele registreerimisele puudus.

Kostja esitatud vastusest hageja ja tema abikaasa nimele registreeritud sõidukite kohta

2-14-20504

5 (6)

perioodil 1. jaanuar 2008–27. jaanuar 2014 saab pigem järeldada, et sõiduauto omandi

üleminek vormistati korrektselt ja abikaasad ei tegele üksnes formaalselt sõiduautode enda

nimele vormistamisega (I kd tlk 128–136, tõlked II kd 23–26). Hageja abikaasa on tasunud

sõiduauto vormistamise riigilõivu, mis kohtu hinnangul ei oleks näiliku tehingu puhul usutav.

Sõiduauto hilisem paiknemine mujal kui abikaasade elukoha juures, selle võimalik järgnev

müügisoov ega ka otsese valduse edaspidi kaotamine ei muuda müügilepingut näilikuks.

Eeltoodust tervikuna järeldab kohus, et sõiduauto üleandmise kokkulepe müüjalt hageja

abikaasale ei ole näilik.

15. Hageja abikaasa lahusvarana võidi sõiduauto omandada kostja väidete kohaselt eelkõige

PKS § 27 lg 2 p 2 teise alternatiivi alusel (omandamine tasuta käsutuse ehk kinke teel).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 näeb ette, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija)

tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks

omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või

muul viisil kingisaajat rikastama. Viidatud sätte mõtte järgi on kinkega tegemist üksnes siis,

kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, st kingisaaja rikastub ilma

vastusooritust tegemata (vt Riigikohtu 25. mai 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11,

p 15 neljas lõik, samuti selles viidatud 9. detsembri 2009. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-

09, p-d 13 ja 16). Müüjale on sõiduauto eest tasutud (I kd tl 10). Kohtu hinnangul on

eelviidatud kviitung piisav tasumist tõendav dokument tsiviilõiguslikus suhtes ja ka täitmise

kviitung VÕS § 95 tähenduses. Kostja ei ole tõendanud ega muutnud usutavaks oma väiteid

kviitungi võltsituse kohta. Kohtu hinnangul ei annaks ka ostuhinna tasumise võimatus ega

tasumine kolmanda isiku alust liigitada võõrandamisleping kinkelepinguks. Kui võlgnik ei

pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib

vastavalt VÕS § 78 lg1 esimesele lausele kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik.

Seetõttu ei oma hagejal ja tema abikaasal piisava rahasumma olemasolu või selle puudumine

tähtsust asja lahendamisel. Käesolevas asjas hindab kohus hageja abikaasa ja müüja vahelist

käsutustehingut ja käesolevas punktis käsitletava vastuväite osas ka selle aluseks olevat

võlaõiguslikku kokkulepet. Kostja ei ole vaatamata kohtu ettepanekule toonud esile ega

tõendanud, et müüjal oli tahe sõiduauto hageja abikaasale kinkida. Seetõttu ei tuvasta kohus,

et sõiduauto oleks omandatud hageja abikaasa lahusvarana.

16. Lähtudes eespool p-des 12–15 märgitust tuvastab kohus, et sõiduauto omandas hageja

abikaasa abielu ajal ja see kuulub PKS § 27 lg 6 eelduse järgi abikaasade ühisvarasse.

Järelikult on hageja sõiduauto ühisomanik. Hagejal on eespool p-des 11 ja 12 märgitud alustel

õigus nõuda sõiduauto arestist vabastamist ja hagi on edukas.

17. Hageja on oma nõude sõnastanud järgmiselt: „vabastada XXXja XXXühisvarana kuuluv

sõiduauto Volvo XC60, registreerimisnumbriga XXX aresti alt”. TsMS § 442 lg 5 teise lause

sätestab, et otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

TsMS § 206 lg 3 esimese lause järgi poolel on õigus nõuda kohtulahendi sundtäitmist. Seega

peab resolutsioonist nähtuma, kes saab nõuda hagi rahuldava kohtuotsuse täitmist. Hagi

alusest nähtub, et hageja nõue on suunatud sõiduauto vabastamisele arestist, mida kohaldati

kostja kasuks. Arestist vabastamine ei sõltu aga sellest, kellele sõiduauto otsuse täitmise ajal

kuulub. Neil kaalutlustel täiendab kohus resolutsioonis hageja nõude formuleeringut poolte

nimede ja andmetega ning jätab välja sõiduauto kuuluvuse kohta märgitu. See ei mõjuta hagi

rahuldamise ulatust ja hagi kuulub rahuldamisele tervikuna.

18. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata abikaasade

sissetulekuid käsitlevad tõendid (I kd tl 68–88, 103–121, 137–199 ja nende osaline tõlge II kd

tl 6–19), sest vastavalt eespool p-s 15 märgitule ei nähtu neist asja lahendamisel tähtsust

omavad asjaolud.

2-14-20504

6 (6)

19. Tsiviilasja hind on TsMS § 132 lg 1 alusel 3 500 eurot.

20. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik