3-14-50862/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-50862

Otsuse kuupäev

30. oktoober 2014

Kohtunik

Tamara Hristoforova

Kohtuasi

Ott Variku kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes

summas 2000 eurot seoses inimväärikuse alandamisega

etapeerimisel

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Ott Varik

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 1. detsember 2014. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 19.02.2014 esitas Ott Varik Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis

hüvitist summas 2000 eurot seoses tingimustega tema transportimisel Haapsalu arestimajja

ajavahemikul 18.01.2013 – 09.08.2013. 13.05.2014 otsusega nr 1-13/205-2 jäeti kahju

hüvitamise taotlus rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 19.05.2014 O. Variku kaebus, milles ta nõuab kahju

hüvitamist summas 2000 eurot, kuna teda on etapeeritud kolm korda Tartust Haapsallu ja

tagasi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3

rikkuvates tingimustes. Kaebaja taotles ka enda vabastamist riigilõivu tasumisest.

3. 13.06.2014 esitas Tartu Halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58

alusel Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus väljastada O. Variku vanglasisese isikuarve

väljavõtte. Tartu Vangla edastas nõutud dokumendi 01.07.2014.

4. Tartu Halduskohus vabastas oma 02.07.2014 määrusega O. Variku riigilõivu tasumisest

kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse.

5. Tartu Vangla esitas 17.07.2014 kaebusele kirjaliku vastuse, milles palus jätta kaebuse

rahuldamata. Vastustaja juhtis ka tähelepanu, et etapeerimise eest Haapsalust tagasi Tartu

Vanglasse kaebaja kahju hüvitamist ei taotlenud.

6. 24.07.2014 saabus kohtusse O. Variku avaldus, milles ta täpsustas etapeerimiste aegu.

7. Tartu Halduskohtu 29.08.2014 määrusega määrati haldusasi läbivaatamisele 30.09.2014

kohtuistungil. Sama määrusega võttis kohus seisukoha, et O. Varik on läbinud kohtueelse

menetluse nii Tartust Haapsallu kui Haapsalust Tartusse etapeerimiste osas.

8. 30.09.2014 toimus asjas kohtuistung, millel osalesid O. Varik ja Tartu Vangla esindaja.

Kaebuse põhjendused

9. Oma kaebuses selgitab O. Varik, et kõikide etapeerimiste kilometraažiks tuli kokku pea

1800 km ning kõikide sõitude kestus oli umbes 19 tundi. Kogu selle aja pidi ta viibima

ebainimlikes tingimustes, tundes end alavääristatuna. Ta märgib, et Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK) on oma varasemates lahendites märkinud, et inimese etapeerimine väiksemas

ruumis kui 0,8 m2 on EIÕK artikli 3 rikkumine. Tartu Vangla etapiautos on boksi suurus aga

vaid 0,51 m2. Samuti ei ole autodes ka tualeti võimalust ning puudub ka võimalus tarvitada

joogivett. O. Variku sõnul tekitab pikk sõit klaustrofoobilist ebamugavust ning liikumatuse

tõttu tekivad valud.

10. Kaebaja märgib ka, et vangla ei tutvusta kinnipeetavatele nende õigusi, mis räägivad

vangla kahjuks. Isegi kui ta oleks varem teadnud, et teda ei tohi transportida nii väikeses

boksis, siis ta poleks saanud midagi teha. Seetõttu leiab ta, et tema nõue vangla vastu on

põhjendatud ja kuulub tasumisele summas 2000 eurot.

11. 24.07.2014 O. Variku avaldusest koos selle lisaga nähtub, et ta on pidanud silmas

18.01.2013 ja 09.08.2013 Tartust Haapsallu etapeerimisi ning 22.01.2013 ja 04.10.2013

Haapsalust Tartusse etapeerimisi.

12. 30.09.2014 kohtuistungil selgitas kaebaja, et ühes suunas on etapeerimise pikkuseks 3 –

3,5 tundi. Bussis on ta olnud nii ühe- kui neljakohalises boksis. Ta selgitas, et erinevalt

vabaduses bussides ja autodes pikkade vahemaade sõitmisest on tema etapeerimine olnud

sunniviisiline. Kohtuistungil loobus ta 04.10.2013 etapeerimise eest hüvitist nõudmast.

Samuti märkis ta, et nõuab 18.01.2013 sõidu eest hüvitist Tartu – Pärnu sõiduosa eest

kestusega 2 tundi ja 8 minutit, 22.02.2013 sõiduosa Pärnu – Tartu eest kestusega 2 tundi ja 14

minutit ning 09.08.2013 sõidu eest Tartust Haapsallu sõiduajaga 3 tundi ja 42 minutit.

Nimetatud sõiduosade ajal viibis ta ühekohalises kambris.

Vastustaja vastuväited

13. Oma kirjalikus vastuses kaebusele märgib Tartu Vangla, et vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotluses nõudis kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist üksnes 18.01.2013 ja

09.08.2013 Haapsallu saatmise eest. Tartu Vangla on seisukohal, et O. Variku kaebuses toodud

väide õiguste tutvustamise kohta näitab, et kaebaja ise enda transportimist ja selle tingimusi

faktiliselt inimväärikust alandavaks ei pidanud. Etapibussid, millega kaebajat etapeeriti, on

Tartu Vanglas kasutusel alates oktoobrist 2010.a. Bussid soetati Justiitsministeeriumi

korraldatud riigihankega, milles nähti ette ka bussis olevate kambritele mõeldud tingimused,

sealhulgas kambrite mõõtmed. Bussid võeti kasutusel uutena. Bussides on olemas

ventilatsioon, valgustus, peale igakordset etapeerimist bussid koristatakse, millega tagatakse

busside puhtus, bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult

niipalju kinnipeetavaid kui on bussis ettenähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga

rohkem kinnipeetavaid kui seal on ettenähtud istekohti. Tartu Vangla märgib, et etapeerimine

ei pea toimuma tingimustes, mis ületavad ka ühistranspordis sõitmiseks pakutavad

tingimused.

14. Tartu Vangla viitab oma kirjalikus vastuses kaebusele ka 13.05.2014 kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata jätmise otsusele nr 1-13/205-2. Selle kohaselt on Tartu Vangla saateauto

4-kohalises kambri mõõtmed 90 x 176 cm (pindala 1,584 m2) ning ühekohaliste kambrite

mõõtmed on 85 x 60 cm (pindala 0,51 m2). Samuti on Tartu Vangla nimetatud otsuses

seisukohal, et Tartu Vangla saatmistingimused ei ole võrreldavad EIK lahendites

kirjeldatutega.

15. 30.09.2014 kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja faktilist olukorda kaebaja saatmistel.

Nimelt saadeti 18.01.2013 O. Varik Tartust Haapsallu vahepeatusega Pärnus. Teel Tartust

Pärnusse kestusega 2 tundi ja 8 minutit viibis ta ühekohalises kambris. Seejärel Pärnust

Haapsallu sõites kestusega 1 tund ja 21 minutit viibis ta üksi neljakohalises kambris.

22.02.2013 Haapsalust Pärnusse sõites kestusega 1 tund ja 21 minutit viibis kaebaja üksinda

neljakohalises kambris, teel Pärnust Tartusse kestusega 2 tundi ja 14 minutit viibis ta

ühekohalises boksis. 09.08.2013 viibis kaebaja nii teel Tartust Pärnusse kestusega 2 tundi ja

16 minutit kui ka Pärnust Haapsallu kestusega 1 tund ja 26 minutit ühekohalises boksis.

04.10.2013 saatmine toimus aga kiirabi taolises mikrobussis, kus O. Varik istus tavalisel

istmel.

16. Kohtuistungil märkis Tartu Vangla esindaja samuti, et kaebajal on kohtueelne menetlus

läbimata seoses asjaoludega, et tal polnud võimalik kasutada tualetti ega kustutada janu.

Samuti viitas Tartu Vangla esindaja 16.09.2014 otsusele haldusasjas nr 3-14-50790, milles on

analoogiline kaebus jäetud rahuldamata.

Kohtu seisukoht

17. O. Varik nõuab hüvitist tema etapeerimisel põhjustatud kannatuste eest. Kannatusi

põhjustati tema sõnul ebainimlikult vähese põrandapinnaga ning sellega, et puudus

võimalus tarvitada joogivett, etapiautos ei olnud tualeti võimalust ning liikumatuse tõttu

tekivad valud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda

mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille

kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega.

18. Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri 30.

mai 2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb,

et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning § 12 lg 1 sätestab, et

saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida

vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul

vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda

vangistusseaduse § 41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse

kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine

ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas kinnipidamisega.

19. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega

paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks

kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et

maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks Eesti tingimustes kõige otstarbekam. Samuti

on ilmselge, et ka saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse

täideviimise põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle

peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida eraldihoidmise

printsiipi jne.

20. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipeetava

saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige

tingimused, mis on oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses,

arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on

kinnipeetava saatmisega. Kaebaja teatas kohtule, et ta nõuab 18.01.2013 sõidu eest

hüvitist Tartu – Pärnu sõiduosa eest kestusega 2 tundi ja 8 minutit; 22.02.2013 sõiduosa

Pärnu – Tartu eest kestusega 2 tundi ja 14 minutit ning 09.08.2013 sõidu eest Tartust

Haapsallu sõiduajaga 3 tundi ja 42 minutit. Kohtuistungil ta loobus 04.10.2013

etapeerimise eest hüvitist nõudmast, sest saatmine toimus kiirabi taolises mikrobussis ja ta

istus tavalisel istmel. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebaja 18.01.2013 sõitis

Tartust Pärnu, 22.02.2013 sõitis Pärnust Tartu ja 09.08.2013 sõitis Tartust Pärnusse ning

olles ühekohalises kambris, mõõduga 0,51m2. (tl 31) Pärnust Haapsalu ja Haapsalust Pärnu

kaebaja sõitis üksi 4- kohalises boksis. Neljakohaline boks on ilma vaheseinteta ja boksi

suurus on 1760x900 mm ja seega kaebaja kasutas 1,584m2 ( tl 30 pöördel).

21. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis,

saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas

suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik,

ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi igal juhul.

22. Kohtu hinnangul on selge, et saatebussi kambrid on piisavalt laiad, kuna ühele istujale

mõeldud ruumi on nii ühe- kui neljakohalises kambris mitte vähem, kui 396 mm.

( 900x1760 mm on 1,584 m2, mis teeb 0,396 m2 isiku kohta 4-kohalises boksis ( tl 6).

850x600 mm ühekohalises boksis, mis teeb 0,51m2. Seega asub kohus seisukohale, et

saatebussi kambrite pikkus 850 või 900 mm on piisavalt suur normaalse kehaehitusega

inimesele ja ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Seega

ei saa ainult saatemasina põrandapinna alusel üheselt järeldada inimväärikuse alandamist.

23. Seejuures on tõsi, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või

Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001)

22 teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate

saatmisel ning EIK on sellele ka oma 25. oktoobri 2007 otsuses asjas Yakovenko vs

Ukraina (nr 15825/06) viidanud. Samas ei saa üksi CPT soovitustele mittevastava kambri

kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada veel tingimuste õigusvastasust. Kohus

nõustub Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise 13.05.2014 otsuses

välja toodud seisukohaga, et EIK 19. juuli 2007 otsuses asja Trepashkin vs Venemaa (nr

36898/03) punktis 92 on EIK asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT

standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Eelviidatud otsuses asjas Yakovenko vs

Ukraina tuvastas EIK küll Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artikli 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja

raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega

kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi ja kus isikut transporditi 64

korda. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013 otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia

(nr 25251/04) punktis 73. EIK 31. juuli 2008 otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr

42239/02) ning 8. novembri 2005 otsuses asjas Khydorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes

EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele

kinnipeetavale mõeldud istekohta ( tl 6). Seega ei tulene ka EIK praktikast viidet sellele, et

kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada inimväärikust alandavateks.

24. Kaebaja saatmised kestsid 2 tunnist ja 08 minutist kuni 3 tunni ja 42 minutini ja pika

sõidu puhul (3,42 min) oli Pärnus peatus. Kuigi erinevalt vangla kambritega ei ole saatmise

käigus joogivesi vabalt saadaval, ei saa kohtu hinnangul praegusel juhul pidada ka seda

inimväärikust alandavaks, kui kinnipeetava tervislikust seisundist ei tulene vajadust

tarvitada joogivett tihemini. Kohus möönab, et joogivee puudumine võib põhjustada

teatavat ebamugavustunnet, kuid käesoleval juhul ei ole saatmised olnud niivõrd pikad, et

joogivee saadetavatele kättesaadavaks tegemine oleks ilmtingimata olnud vajalik.

25. Kohus on ka seisukohal, et vaidlusaluste saatmiste puhul ei alandanud kaebaja

inimväärikust see, et tal polnud võimalik kasutada tualetti. Alla 4 tunni pikkune periood,

mil tualeti kasutamine pole võimalik, võib iseenesest olla tõepoolest ebamugav, kuid

üldjuhul ei saa see ebamugavus olla inimväärikust alandava intensiivsusega, kuna

niisugune olukord on tavapärane ka reisijateveo puhul väljaspool vanglat. Kahel korral

Pärnus oli peatused ja kaebajal oli võimalus soovi korral kasutada WC. Kaebaja ei ole

sellele väitele vastu vaielnud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks palunud võimalust

tualetti kasutada, kuid vastustaja on sellest keeldunud. Samuti puuduvad andmed selle

kohta, et kaebaja oleks tualeti kasutamiseks soovi avaldanud. Kuigi kohus möönab, et

saatebussi peatamine suvalises kohas on eluliselt väga väheusutav, ei saa välistada, et

näiteks peatuses Pärnu arestimaja juures oleks talle tualeti kasutamist võimaldatud.

26. Saatebussid, millega kaebajat etapeeriti, on kasutusel alates 2010 aasta oktoobrist,

bussid vastavad riigihankes määratud tingimustele. Bussides on olemas ventilatsioon,

valgustus, busse koristatakse iga sõidu järel ning bussis on olemas igale transporditavale

oma istekoht. Kunagi ei panda boksi rohkem kinnipeetavaid, kui seal on istekohti. Need

nõuded olid täidetud ka vaidlusalustel kordadel. Vastustaja on põhjendatult toonud

võrdluseks välja ka asjaolu, et tavalises sõiduautos ei ole tagaistmel istudes kaassõitjal

ülemäära ruumi enda liigutamiseks, rääkimata võimalikust püsti tõusmisest, et ennast

sirutada. Kaebaja ei ole vanglale esitanud taotluses sisuliselt enda väärikust alandavates

tingimustes transportimist rohkemaga sisustanud, kui tuginenud ainult EIK seisukohale.

Kaebaja ei ole ühegi etapeerimise järel kaebusega vangla poole ega kohtusse koheselt

pöördunud ning teatas, et see oli tingitud teadmatusest ja sellest, et vangla ei tutvusta

kinnipeetavate õigusi, mis räägivad vangla kahjuks. Kohus on seisukohal, et reaalsete

kannatuste ja alanduste olemasolu ei saa selguda aastaid hiljem teiste kohtuasjade pinnalt.

27. Arvestades eeltoodut jätab kohus Ott Variku kaebuse rahuldamata. Tuvastamist ei ole

leidnud Tartu Vangla õigusvastane tegevus kaebaja transportimisel saatemasinas ega

RVastS § 9 lg 1 sätestatud kahjulikud tagajärjed. Kaebaja transportimisel 18.01.2013,

22.02.2013 ning 09.08.2013 ei ole vastustaja poolt põhjustatud kaebajale selliseid

kannatusi, mille aluseks saaks vastustaja tegevust hinnata EIÕK art 3 tuleneva piinamise

keelu rikkumiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova

kohtunik