3-13-70215/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70215 Haldusasi RB kaebus Eesti Töötukassa 26. septembri 2013. a otsuse nr 113032489 ja 22. novembri 2013. a vaideotsuse nr tühistamiseks ning töötuskindlustushüvitise määramise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – RB Vastustaja – Eesti Töötukassa Kaasatud haldusorgan – Sotsiaalministeerium Menetluse alus ringkonnakohtus Eesti Töötukassa apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eesti Töötukassa apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-70215 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. detsembril 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-13-70215 2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. RB võeti Eesti Töötukassas töötuna arvele 25.09.2013 ja samal kuupäeval esitas ta avalduse töötuskindlustushüvitise saamiseks koos lisadokumentidega. Eesti Töötukassa jättis 26.09.2013 otsusega nr 113032489 RB-ile töötuskindlustushüvitise määramata, sest taotlejal puudub õigus töötuskindlustushüvitisele. Otsuse kohaselt ei ole täidetud töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 6 lg 1 p 2 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kindlustatul olema töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. RB- il on töötuskindlustusstaaži 11 kuud. Eesti Töötukassa jättis 22.11.2013 vaideotsusega nr 183 rahuldamata RB-i vaide Eesti Töötukassa 26.09.2013 otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

2. RB esitas 19.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 26.09.2013 otsuse nr 113032489 ja 22.11.2013 vaideotsuse nr tühistamiseks ning töötuskindlustushüvitise määramise avalduse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja töötas AS-s N tähtajalise töölepingu alusel 10.09.2012–09.09.2013, s.o kokku 13 kuud. Töölepingu nr 708 p 4.3 kohaselt oli tööandjal kohustus maksta töötasu üks kord kuus töötatud kuule järgneva kuu 30. kuupäeval. Seega oleks tööandja pidanud tegema töötasu makseid vähemalt 12-l kuul, kuid reaalselt maksti töötasu välja 11-l kuul (makseid ei tehtud 2012. a novembris ning 2012. a oktoobri ja novembri töötasu maksti korraga välja 2012. a detsembris). Tööandja tegevus oli vastuolus töölepinguga ja töölepingu seaduse § 33 lg-ga 1 ning selle tulemusel tekkis olukord, et kaebaja kindlustusstaaž töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu kohta oli 11 kuud, vaatamata sellele, et temale oli töötasu arvestatud 13 kuu kohta ja väljamakstud summadest on 13-l korral peetud kinni ka töötuskindlustusmakse. Ka õiguskantsler on leidnud, et TKindlS § 7 lg 2 kohtleb töötuskindlustusstaaži arvutamisel ilma asjakohase ja mõistliku põhjuseta erinevalt neid isikuid, kelle töösuhe kestis 12 kuud, kuid kellele on tööandja maksnud töötasu välja vähem kui 12-l kalendrikuul, ja neid isikuid, kelle töösuhe kestis samuti 12 kuud, kuid kellele on tööandja maksnud töötasu välja 12 kalendrikuul. Sellest tulenevalt on õiguskantsler teinud Riigikogule ettepaneku viia TKindlS § 7 lg 2 kooskõlla põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 esimese lausega. RB-i avalduse esitamise ajaks ei olnud seadust veel muudetud, mistõttu kohaldas Eesti Töötukassa kehtivat, kuid põhiseadusevastast sätet (TKindlS § 7 lg 2).

3. Eesti Töötukassa vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. RB-il puudub õigus töötuskindlustushüvitisele, sest tema puhul ei ole täidetud TKindlS § 6 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus. Esitatud dokumentidest ja töötuskindlustuse andmekogust nähtuvalt on kaebaja kindlustusstaaž töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul 11 kuud. Eesti Töötukassa lähtub töötuskindlustushüvitise määramisel üksnes TKindlS- s sätestatust, millest tulenevalt võetakse TKindlS § 7 lg-s 1 sätestatud töötuskindlustusstaaži arvestamisel TKindlS § 7 lg 4 järgi aluseks töötuskindlustuse andmekogusse kantud Maksuja Tolliameti (MTA) esitatud andmed ning viimase kolme kuu andmete puudumise korral tööandja tõendil toodud andmed. RB-i puhul on lähtutud töötuskindlustuse andmekogu andmetest ja AS N 09.09.2013 tõendist, mis on oma sisult kattuvad. Kuivõrd tööandja on 2012. a oktoobri ja novembri töötasud deklareerinud ja välja maksnud korraga 2012. a detsembris, tekkis oktoobri ja novembri eest kokku kindlustusstaaži üks kuu. Õiguskantsleri 10.04.2012

3-13-70215 3(7) ettepanek nr 15 on alles Riigikogus arutlusel ning kuni asjassepuutuvaid sätteid ei ole muudetud ja vastavad muudatused ei ole jõustunud, puudub vastustajal õiguslik alus ja pädevus rakendada kehtivas seaduses ettenähtuga võrreldes teistsugust kindlustusstaaži arvestamise korda. TKindlS-s kavandatavate muudatuste täpne sisu ei ole ka ette teada ning uue regulatsiooni rakendamine on reeglina lubatav üksnes edasiulatuvalt. Seega ei oleks kaebajale ilmselt ka pärast TKindlS § 7 uue redaktsiooni jõustumist võimalik töötuskindlustushüvitist määrata. Õiguskantsleri seisukohast ei saa lisaks vääramatult järeldada, et TKindlS § 7 lg 2 oleks põhiseadusevastane ka konkreetselt RB-i puhul.

4. Kaasatud haldusorgan Sotsiaalministeerium märkis, et kaebuse õiguslik põhjendus rajaneb sisuliselt üksnes õiguskantsleri analüüsile TKindlS § 7 lg 2 põhiseaduspärasuse kohta. Samas ei laiene õiguskantsleri hinnang mitte nimetatud sättele tervikuna, vaid üksnes selle osale, millega tuleb ka antud juhul arvestada. Riigikohtu erikogu 28.02.2014 määruses nr 3-2- 1-135-13 väljendatud seisukohad TKindlS § 7 lg-te 1 ja 2 põhiseaduskonformse tõlgendamise kohta võimaldavad vältida TKindlS § 7 lg 2 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamist. Samas ei ole töötuskindlustusstaaži arvestuse võimalikud puudused tingitud mitte tehnilist laadi takistustest staaži arvestamisel, vaid seadusandja eesmärk 01.01.2007 jõustunud TKindlS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud staažiarvestuse põhimõtete kehtestamisel oligi minna staaži arvestamisel üle just sellisele rakenduspõhimõttele, nagu seda on vaidlustatud otsuse tegemisel kasutanud Eesti Töötukassa. Käesolevaks hetkeks on töötuskindlustusstaaži arvestust korrigeerivad TKindlS muudatused ka vastu võetud ja need jõustuvad 01.07.2014.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.06.2014 otsusega kaebuse ning tühistas Eesti Töötukassa 26.09.2013 otsuse ja 22.11.2013 vaideotsuse ning kohustas Eesti Töötukassat vaatama RB-i töötuskindlustushüvitise taotlemise avalduse uuesti läbi. Menetlusosaliste menetluskulud jättis kohus nende endi kanda.

Faktiliste asjaolude üle käesoleval juhul ei vaielda. Kaebaja on taotlenud TKindlS § 7 lg 2 põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist, tuginedes õiguskantsleri 10.04.2012 ettepanekus nr 15 toodud põhjendustele. Vastustaja märgib õigesti, et kuni asjassepuutuvad TKindlS sätted (s.o TKindlS § 6 lg 1 p-d 1 ja 2, § 7 lg-d 1, 2 ja 4) kehtivad, on need Eesti Töötukassale täitmiseks kohustuslikud. TKindlS §-s 7 sätestatud töötuskindlustusstaaži ja selle arvestamise põhimõtteid on tõlgendatud Riigikohtu halduskolleegiumi 21.11.2011 otsuses nr 3-3-1-27-11 (p 14) ja Riigikohtu erikogu 28.02.2014 määruses nr 3-2-1-135-13 (p 16). Viimatinimetatud lahendis leiti, et juhul, kui tööandja maksab töötajale mitme kuu tasu ette või tagantjärele ühe korraga, tasudes maksuhaldurile nende kuude eest ka kindlustusmaksed summeeritult, tuleb TKindlS § 7 lg-te 1 ja 2 järgi arvestada töötuskindlustusstaaži kõigi nende kuude eest, mille eest tööandja töötasu ette või tagantjärele välja maksis ning kindlustusmaksed kinni pidas ja tasus. Erikogu ei pidanud töötuskindlustuse eesmärgiga kooskõlas olevaks olukorda, kus töötaja kaotab kindlustuskaitse nende kuude osas, mille eest tööandja on maksnud töötuskindlustusmakseid ette või tagantjärele. Lisaks märkis erikogu (p 18), et töötuskindlustusmaksete tasumise ja arvestamise ning nende andmekogus kajastamise formaliseeritusest hoolimata saab isik Eesti Töötukassalt taotleda, et töötuskindlustusstaaži väljaselgitamisel võetakse arvesse tegelikku töötuskindlustusmaksega maksustatava tulu teenimise aega.

Töötuskindlustuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse ja välisteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (884 SE) seletuskirjast nähtuvalt oli TKindlS §-s 7 sätestatud kindlustusstaaži arvestamise korras tehtavate muudatuste eesmärk võimaldada töötukassal teha kindlustusstaaž üldjuhul kindlaks MTA poolt kontrollitud andmete alusel, kusjuures MTA peab arvestust maksude ja maksete laekumise üle kassapõhiselt. Riigikohtu erikogu pidas 28.02.2014

3-13-70215 4(7) määruses tehnilist laadi takistuseks asjaolu, et kuna töötuskindlustusmakse on seotud töötasu väljamaksega, siis ei ole seda võimalik deklareerida sellise kuu eest, millal väljamakset pole tehtud, samuti pole sel viisil võimalik juba esitatud deklaratsioone hiljem parandada. Käesoleval juhul on igati põhjendatud lähtuda lahendis nr 3-2-1-135-13 töötuskindlustusstaaži arvestamist reguleerivatele sätetele antud tõlgendusest, mille eesmärk oligi ühtse kohtupraktika kujundamine. Samuti tuleb kohtul võimaluse korral eelistada asjassepuutuva normi kohaldamata jätmise asemel selle põhiseaduskonformset tõlgendamist (vt Riigikohtu 22.02.2005 otsus nr 3-2-1-73-04, p 36; 19.05.2009 määrus nr 3-4-1-1-09, p 19). Riigikohtu erikogu poolt kujundatud TKindlS § 7 lg-te 1 ja 2 põhiseadusega kooskõlas olevast tõlgendusest tuleneb Eesti Töötukassale õigus arvestada haldusmenetluse läbiviimisel töötuskindlustusmaksega maksustatava tulu tegeliku teenimise aega. Seda arvestades tuleb Eesti Töötukassal vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Eesti Töötukassa palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta RB-i kaebus rahuldamata. Halduskohus pidas põhjendatuks lähtuda Riigikohtu erikogu 28.02.2014 määruses nr 3-2-1-135-13 (p 16) toodud TKindlS § 7 lg-te 1 ja

2 põhiseaduskonformsest tõlgendusest, kohaldades ebaõigesti TKindlS § 7 lg-t 2, mis sätestab üheselt kindlustusstaaži arvestamise põhimõtte, et üks kuu kindlustusstaaži arvestatakse kindlustatule iga kalendrikuu eest, mil talle maksti tasu, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse, sõltumata sellest, kas tööandja on maksnud töötuskindlustusmakseid ette või tagantjärele. Sätte erinev tõlgendamine muudab selle mõttetuks ja selline tõlgendus ei ole lubatav (vt Riigikohtu 02.11.1994 otsus nr III-4/1-6/94, p 1). TKindlS § 7 lg 2 eesmärk oli vähendada töötuskindlustushüvitise määramisega seotud bürokraatiat, võimaldades hüvitise suuruse ja kindlustusstaaži arvestamist MTA poolt kontrollitud andmete alusel, kusjuures vastavad andmed on kassapõhised, mitte tekkepõhised. Teistsuguseid andmeid kindlustusstaaži arvestamise aluseks võtta ei saa (vt täiendavalt Sotsiaalministeeriumi 23.05.2014 seisukoht halduskohtule, p 2.2). Ka alates 01.07.2014 kehtiv kindlustusstaaži arvestamise regulatsioon ei võimalda TKindlS § 523 lg 1 kohaselt võtta kuni 30.06.2014 tekkinud staažiarvestuse aluseks teistsuguseid makseid, kui seda nägi ette senine TKindlS § 7 lg 2, vastasel juhul puuduks nimetatud sätte sõnastusel mõte.

TKindlS § 7 lg 2 põhiseaduskonformne tõlgendamine tekitab õigusselgusetu olukorra, sest Eesti Töötukassa peaks sisuliselt tõlgendama sätet selliselt, et arvestama töötuskindlustusstaaži kõigi nende kuude eest, mille eest tööandja töötasu ette või tagantjärele välja maksis ning kindlustusmakseid kinni pidas ja tasus, vaatamata asjaolule, et see oleks otseses vastuolus TKindlS § 7 lg 2 sõnastusega. Eesti Töötukassa ei saa kindlustusstaaži arvestamisel võtta omaalgatuslikult aluseks muid andmeid peale nende, mis on märgitud TKindlS § 7 lg-s 2. Kohtu selline tõlgendus on vastuoluline, ebakohane, täiesti arusaamatu ja ebajärjekindel ning tekitab õigusselgusetu olukorra. Põhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus (vt Riigikohtu 16.05.2008 otsus nr 3-1-1-88-07, p 31). Riigikohtu erikogu 28.02.2014 määrus nr 3-2-1-135-13 ei ole laiendatav käesoleva vaidluse asjaoludele. Erinevalt nimetatud lahendis märgitust ei olnud TKindlS-s sätestatud töötuskindlustusstaaži arvestuspõhimõtte võimalike puuduste tekkimise põhjuseks tehnilist laadi takistused staaži arvestamisel. Asjaolu, et tööandja ei järginud TKindlS § 42 lg-s 1 sätestatud töötuskindlustusmaksete tasumise ja deklareerimise korda, ei ole tehnilist laadi takistus. Eesti Töötukassa on jätkuvalt seisukohal, et kuni TKindlS § 7 lg 2 suhtes ei ole läbitud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust, on see kehtiv ja sellisena ka apellandile täitmiseks kohustuslik. Riigikohus ei ole TKindlS § 7 lg 2 põhiseaduslikkust (sh võrdsuspõhiõiguse riive kontekstis) asjas nr 3-2-1-135-13 käsitlenud.

3-13-70215 5(7)

7. RB vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud kaebuses toodud seisukohtade ja taotluste juurde.

8. Kaasatud haldusorgan Sotsiaalministeerium jääb halduskohtule antud selgituste juurde. Halduskohtu poolt TKindlS § 7 lg-le 2 antud tõlgendus, mis tugineb Riigikohtu erikogu lahendile nr 3-2-1-135-13, lahkneb seadusandja tahtest töötuskindlustusstaaži arvestuspõhimõtete kehtestamisel 01.01.2007–30.06.2014 kehtinud TKindlS redaktsioonis. Vastav regulatsioon lähtus otseselt soovist vähendada tööandjate ja kindlustatute halduskoormust ning tagada kindlustusstaaži arvestus kontrollitud alusel. Tegemist ei olnud pelgalt tehnilist laadi takistustega kindlustusstaaži arvestamisel, mida saaks kohtute pakutud tõlgendusega ületada. Sellist tõlgendust ei toeta ka TKindlS § 7 lg 2 asjakohase redaktsiooni sõnastus. Perioodil 01.01.2007–30.06.2014 tekkinud kindlustusstaaži arvestamise põhimõtteid ei muudetud ka 01.07.2014 jõustunud muudatustega, sest TKindlS § 523 lg 1 teise lause kohaselt tuleb enne 01.07.2014 tekkinud kindlustusstaaži arvestada kuni 30.06.2014 kehtinud korras. Kohtute poolt varasema TKindlS § 7 lg-le 2 antud tõlgendus võib edaspidi tekitada praktilisi (eelkõige tõenduslikke) probleeme kindlustusstaaži arvestamisel rakendamisele kuuluva õiguse osas nii töötukassa kui ka töötuskindlustushüvitise taotlejate jaoks, eriti tingituna töötuskindlustusstaaži arvestamise pikast ajalisest perioodist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. TKindlS § 6 lg 1 p 2 kohaselt eeldab töötuskindlustushüvitise saamise õigus muu hulgas seda, et kindlustatul on töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. RB-i avalduse lahendamise ajal (26.09.2013) kehtinud TKindlS § 7 lg 1 kohaselt on töötuskindlustusstaaž periood, mil kindlustatu sai tasu muu hulgas töölepingu alusel töötamise eest, kui sellelt on TKindlS-s sätestatud korras kinni peetud töötuskindlustusmakse. TKindlS § 7 lg 2 sätestas, et üks kuu kindlustusstaaži arvestatakse kindlustatule iga kalendrikuu eest, mil kindlustatule maksti tasu, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse TKindlS-s sätestatud korras. TKindlS § 7 lg-st 4 tulenevalt võetakse kindlustusstaaži arvestamisel aluseks töötuskindlustuse andmekogu andmed, mis on andmekogusse kantud Maksuja Tolliameti esitatud andmete ning viimase kolme kuu andmete puudumise korral TKindlS § 42 lg 1 p-s 5 nimetatud tööandja tõendil toodud andmete alusel.

Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et RB töötas 10.09.2012–09.09.2013 AS-s N ning temale maksti sellel perioodil töötasu välja 11-l kuul, kusjuures 2012. a novembris makseid ei tehtud ning 2012. a detsembris maksis tööandja 2012. a oktoobri ja novembri töötasu välja korraga, kuigi oli kohustatud maksma töötasu igakuiselt. Samuti ei vaielda selle üle, et nii töötuskindlustuse andmekogus sisalduvatest (tl 48) kui ka AS N 09.09.2013 ja 10.10.2013 tõenditel (vastavalt tl 50 ja tl 15) kajastatud andmetest nähtuvalt on kaebajal töötuskindlustusstaaži 11 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul (st töötasu on küll arvestatud 13-l kuul, kuid väljamakseid tehtud 11-l kuul).

Riigikohtu erikogu asus 28.02.2014 määruses nr 3-2-1-135-13 (p-d 16-18) sarnaste asjaoludega vaidluses seisukohale, et taolises olukorras tuleb TKindlS § 7 lg-te 1 ja 2 järgi siiski arvestada töötuskindlustusstaaži kõigi nende kuude eest, mille eest tööandja töötasu ette või tagantjärele välja maksis ning kindlustusmaksed kinni pidas ja tasus. Kohus rõhutas veel, et kuigi tehniliselt ei ole tööandjal võimalik maksudeklaratsioone parandada viisil, et töötuskindlustusmakset deklareeritakse selle kuu eest, millal tegelikult väljamakseid ei tehtud, ning selle tõttu ei ole ka

3-13-70215 6(7) töötuskindlustusstaaži arvestamisel võimalik jäigalt lähtuda TKindlS § 7 lg-s 4 viidatud MTA andmetest, on kindlustatul siiski õigus nõuda täiendavate andmete arvessevõtmist töötukassalt, kes on pädev arvestama töötuskindlustusstaaži tuvastamisel muu hulgas täiendavate andmetega selle kohta, millise perioodi tulu on töötuskindlustusmaksega tegelikkuses maksustatud.

10. Eesti Töötukassa on apellatsioonkaebuses toonud välja esmajoones seda, et tema hinnangul muudaks Riigikohtu erikogu 28.02.2014 määruses nr 3-2-1-135-13 toodud nn põhiseaduskonformse (või sisuliselt laiendava) tõlgenduse rakendamine TKindlS § 7 lg 2 mõttetuks ja tekitaks õigusselgusetu olukorra, sest Eesti Töötukassa oleks sellisel juhul sunnitud tegutsema vastuolus TKindlS § 7 lg-s 2 sätestatuga.

Ringkonnakohus apellandi seisukohtadega ei nõustu. Esiteks tuleb märkida, et nagu Sotsiaalministeerium on õigesti rõhutanud, ei puuduta kõnealune olukord TKindlS § 7 lg-t 2 tervikuna, vaid üksnes erandlikke juhtumeid, kus mitme perioodi eest on töötasuväljamakse tehtud ühes kalendrikuus. Ka Riigikohtu erikogu tõlgendus, millele halduskohus antud asjas tugines, ei ulatu sellest kaugemale. Töölepingu seaduse § 33 lg 1 kohaselt tuleb töötajatele töötasu maksta üks kord kuus ning kokku saab leppida üksnes sellest lühemas, mitte aga pikemas tähtajas. Avaliku teenistuse seaduse § 62 lg 1 näeb samuti ette, et ametiasutus maksab ametnikule palka vähemalt üks kord kuus. Kõigil neil juhtudel, mil tööandja on teinud töötasuväljamakseid korrektselt igas kuus ning kinni pidanud ja tasunud töötuskindlustusmakse vastavalt TKindlS §-le 42, tagab TKindlS § 7 lg 2 isikute ühetaolise kohtlemise ning Riigikohtu erikogu antud tõlgendus töötukassa jaoks varasemaga võrreldes midagi ei muuda. Sellises olukorras on täiesti põhjendamatu apellandi hinnang, et TKindlS § 7 lg 2 on kohtupoolse tõlgendamise tagajärjel muutunud sisutuks.

11. Lisaks ei saa TKindlS § 7 lg 2 põhiseaduskonformset tõlgendust arvestavat regulatsiooni pidada selle rakendaja ega ka adressaatide jaoks märkimisväärselt ebaselgemaks, kui oleks olukord siis, kui TKindlS § 7 lg 2 tunnistataks võrdsuspõhiõiguse rikkumise tõttu põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks mõttelises osas, milles see ei võimalda Eesti Töötukassal töötuskindlustusstaaži väljaselgitamisel arvestada töötuskindlustusmaksega maksustatava tulu tegeliku teenimise aega. Ringkonnakohus märgib lisaks, et olukorras, kus kohtud on selgelt pidanud võimalikuks tõlgendada TKindlS § 7 lg-t 2 viisil, et nimetatud säte (ega ka muud TKindlS normid) ei takista töötukassal võtmast töötuskindlustusstaaži tuvastamisel erandina arvesse ka TKindlS § 7 lg-s 4 nimetamata andmeid selle kohta, millise perioodi eest on töötuskindlustusmaksega maksustatav tulu teenitud, pole võimalik asuda seisukohale, et taoliste andmete arvessevõtmisega rikuks Eesti Töötukassa seadust. Vastupidi, Eesti Töötukassa toimiks õigusvastaselt hoopis juhul, kui ta selliste täiendavate andmete kasutamise võimaluse välistaks, vaatamata asjaolule, et kohtupraktikas on TKindlS § 7 lg 2 sisu ja ulatust arusaadavalt selgitatud. Kui säte annab haldusorganile avara pädevuse haldusakti andmisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks, paneb see haldusorganile samas ka kohustuse temale antud volitusi isikute avalduste lahendamisel asjakohaselt kasutada.

12. Eesti Töötukassa ja Sotsiaalministeeriumi kriitika Riigikohtu erikogu 28.02.2014 määruse nr 3-2-1-135-13 suhtes, mis seondub väitega, et tegemist ei olnud pelgalt tehnilist laadi takistusega, vaid kassapõhise arvestuse sisseviimine oli 01.01.2007 kehtestatud regulatsiooni selge eesmärk, ei mõjuta Riigikohtu tõlgenduse asjassepuutuvust ka praeguses vaidluses. Olenemata sellest, kas seadusandjal oli regulatsiooni kehtestamisel ka mingi muu eesmärk peale halduskoormuse vähendamise, ei saanud regulatsiooni ratsionaalseks eesmärgiks antud juhul olla isikute ebavõrdne kohtlemine ning sätte rakendamisel ilmnenud ebaõigluse ületamine tõlgendamise teel on lubatav ja otstarbekas. Halduskohus on õigesti juhtinud tähelepanu, et võimaluse korral tulebki asjassepuutuva normi kohaldamata jätmise asemel eelistada selle

3-13-70215 7(7) põhiseaduspärast tõlgendamist (vt viimati Riigikohtu 16.09.2014 otsus nr 3-4-1-19-14, p 20; 19.03.2014 otsus nr 3-4-1-66-13, p 37; 19.03.2014 otsus nr 3-4-1-63-13, p 32) ning erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas (nt Riigikohtu 08.03.2011 otsus nr 3-4-1-11- 10, p 72). Ringkonnakohus leidis juba eespool, et praegusel juhul ei ole põhiseaduspärase tõlgendamise hinnaks olnud õigusselgusetus.

13. Kuivõrd 01.07.2014 jõustunud TKindlS § 523 kohaselt rakendatakse alates 01.07.2014 kehtivat (tekkepõhist) töötuskindlustusstaaži arvestamise korda üksnes pärast 01.07.2014 tekkinud kindlustusstaaži arvestamisel ning kuni 30.06.2014 tekkinud kindlustusstaaži arvestatakse senise korra järgi, samuti ei arvestata ümber enne 01.07.2014 määratud töötuskindlustushüvitisi, siis ei oma töötuskindlustusstaaži arvestamise uus regulatsioon käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust, mistõttu ringkonnakohus seda ei käsitle.

14. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Eesti Töötukassa apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.06.2014 otsus muutmata.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et RB on tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 36) ning Eesti Töötukassa on tasunud ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 94). Muude menetluskulude kandmise kohta ükski menetlusosaline esimese ega teise astme kohtus andmeid esitanud ei ole.

Kuigi Tallinna Halduskohus rahuldas 03.06.2014 otsusega RB-i kaebuse, tühistades Eesti Töötukassa 26.09.2013 otsuse ja 22.11.2013 vaideotsuse ning kohustades Eesti Töötukassat vaatama kaebaja avalduse uuesti läbi, on halduskohus jätnud menetlusosaliste menetluskulud siiski nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse põhjenduste p-s 21 on halduskohus seejuures märkinud, et otsus on tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 järgi tema enda kanda. Ehkki tegemist on ilmse ebatäpsusega ning puudub igasugune alus väita, et halduskohus oleks teinud otsuse RB-i kahjuks, ei ole kaebaja halduskohtu otsust vaidlustanud, mistõttu puudub ringkonnakohtul võimalus Eesti Töötukassa apellatsioonkaebuse alusel muuta halduskohtu otsuse resolutsiooni p-s 3 toodud menetluskulude jaotust. Küll aga jäävad Eesti Töötukassa poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda, sest otsus tehakse vastustaja kahjuks. Kuivõrd kaebaja ei ole apellatsiooniastmes kantud menetluskulude kohta andmeid esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. Sotsiaalministeeriumi kui kaasatud haldusorgani võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda tulenevalt HKMS § 24 lg-st 2 ja §-dest 108-109.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets