3-12-2080/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-2080

Haldusasi

Roman Gorodivski kaebus Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Roman Gorodivski

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu

16. jaanuari 2013. a otsus osas, millega rahuldati osaliselt Roman Gorodivski kaebus

ja mõisteti Tartu Vanglalt Roman Gorodivski kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis summas 31,95 eurot. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2013. a

otsus muutmata.

2. Jätta Roman Gorodivski kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega

1. detsember 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Roman Gorodivski pani 18. detsembril 2010 kella 9.45 paiku toime järgmise

rikkumise: omas kambris nr 2057 käekella Hong.S.D, spordijalatseid Le Coq Sportif ja plätusid

Northbridge, mis ei kuulunud asjade ühtse nimekirja alusel temale. Samuti omas ta viie sigareti

jagu lahtist tubakat. Suhtlemisel vanglateenistuse ametnikega kasutas kinnipeetav solvavat

väljendit. Tartu Vangla 17. jaanuari 2011. a käskkirjaga nr 1-4/160 karistati R. Gorodivskit

kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks Tartu Vangla kodukorra p-de 7.2.6 ja 7.2.3 ning

vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 3 nõuete süülise rikkumise eest. Karistuse täitmisele pööramine

lükati edasi katseajaga kuus kuud.

R. Gorodivski keeldus 18. detsembril 2010 kella 17.30 paiku allumast vanglaametniku

korraldusele minna koristama spordisaali. Tartu Vangla 18. jaanuari 2011. a käskkirja nr 1-4/179

alusel karistati R. Gorodivskit kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks vangistusseaduse

(VangS) § 37 lg 1 ja § 67 p 1 nõuete süülise rikkumise eest.

R. Gorodivski pani 8. märtsil 2012 kella 7.15 ajal kambris nr 1054 toime järgmise teo: kasutas

vanglateenistuse ametniku suhtes solvavat ja ähvardavat väljendit. Tartu Vangla 29. märtsi

2012. a käskkirjaga nr 1-4/887 karistati R. Gorodivskit kartserisse paigutamisega viieks

ööpäevaks Tartu Vangla kodukorra p 7.2.3 nõuete süülise rikkumise eest.

R. Gorodivski esitas 24. augustil 2012 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis

17. jaanuari 2011. a käskkirja nr 1-4/160 ja 18. jaanuari 2011. a käskkirja nr 1-4/179 alusel

kartseris veedetud 15 päeva eest hüvitist. Tartu Vangla jättis 18. septembril 2012 kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

2. R. Gorodivski esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus hüvitada

talle Tartu Vangla tekitatud kahju summas 200 eurot. Kaebuse kohaselt:

2.1. Kaebaja viibis 18. jaanuari 2011. a käskkirja alusel viis päeva alusetult kartseris. Nimetatud

käskkiri mõjutas omakorda 17. jaanuari 2011. a käskkirja, millega kaebajale määrati 10 ööpäeva

kartserit, mistõttu pidi kaebaja seadusevastaselt viibima kartseris kokku 15 ööpäeva.

2.2. Kaebajalt võeti 2010. a 18. detsembri hommikul läbiotsimise käigus ära jalanõud, mistõttu ta

ei saanud täita sama päeva õhtul antud korraldust asuda koristama spordisaali.

2.3. Alusetult kartseris viibimise tõttu ei saanud kaebaja realiseerida talle vangistuse täideviimist

reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid õigusi. Kinnipeetava ebaseaduslik kartserisse

paigutamine oli inimväärikust alandav. Kartseris viibimise ajal tekkisid kaebajal probleemid

põiega ning 13. juunil 2012, mil kaebaja kartserist vabanes ning kambrisse nr 1056 läks,

külastas teda õde ning tuvastas kõrge palaviku ja põiepõletiku.

3. Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2013. a otsusega rahuldati osaliselt R. Goridivski kaebus ja

mõisteti seoses Tartu Vangla 18. jaanuari 2011. a käskkirja nr 1-4/179 õigusvastasusega Tartu

Vanglalt R. Gorodivski välja mittevaralise kahju hüvitis summas 31,95 eurot järgmistel

põhjendustel:

3.1. Kuna kaebaja ei allunud 18. detsembril 2010 kella 17.30 paiku korraldusele minna koristama

spordisaali põhjendusel, et tal ei olnud välisjalanõusid, rikkus ta VangS § 37 lg 1 ja § 67 p 1

nõudeid. Asja materjalidest nähtuvalt võeti 18. detsembri 2010. a akti A 3127 kohaselt kambrist

nr 2057 ära jalanõud: tossud Le Coq Sporfit, sinised plätud Northbridge ja hallid tossud

Northbrige, mis kinnipeetav ise sektori koridori viskas. Kaebaja esitas 30. augustil 2010 vangla

direktorile avalduse humanitaarabi korras jalanõude saamiseks, kuna tal ei olnud võimalik uusi

osta ning vanad olid katkised ning neid ei olnud võimalik parandada. Kuna inspektor-kontaktisik

toetas taotlust, sai kaebaja 9. septembril 2010 allkirja vastu endale botased. Kaebaja varade

liikumise nimekirjast nähtuvalt sisestati spordijalanõud nimekirja 12. oktoobril 2010 ning

kustutati sealt kaebaja 30. märtsi 2011. a avalduse nr L-796 alusel. Kui kaebajal oleks olnud

terved välisjalanõud, ei oleks vangla talle botaseid väljastanud. Hallid Northbridge jalanõud sai

kaebaja 20. jaanuaril 2011 pärast toimunud intsidenti. Seega olid 18. detsembril 2010 kaebajal

kambris mustad Reeboki spordijalanõud, mis asusid kambris alates 15. veebruarist 2008 ning mis

kustutati nimekirjast 30. märtsil 2011. Nagu eelnevalt märgitud, ei saanud need jalanõud olla

kasutuskõlblikud, kuna vastasel juhul ei oleks vangla kaebajale 9. septembril 2010 humanitaarabi

korras jalanõusid väljastanud.

3.2. Kuna kaebaja kambri läbiotsimisel võeti ära kambris olnud jalanõud, tulnuks sellest ladu

teavitada ning need oleks tulnud lattu viia, kui nad olnuksid kasutuskõlblikud. Kaebajalt ära

võetud jalanõud hävitati suvel 2011, kuid haldusasjas tunnistusi andnud vanglaametnik ei

teadnud selle põhjust. Kui jalanõud oleksid lattu toodud, oleks vastav muudatus kajastunud ka

kaebaja isiklike asjade ühtses nimekirjas. Kuid nimetatud toiminguid ei teostatud nõuetekohaselt,

mistõttu ei vastanud nimekiri tegelikkusele.

3.3. Kaebaja esitas vanglale 21. märtsil 2011 avalduse, kus ta soovis endale humanitaarabi korras

jalanõusid. Abi andmisest keelduti, kuna ühed jalanõud olid nimekirjas olemas. 4. mail 2011

esitas kaebaja uue avalduse ning seekord väljastati talle jalanõud. Kuna tööle määramise

korralduse andmisel olid kaebajal kambris tegelikult ainult mustad plätud, ei saanud ta vastavat

korraldust täita. Halduskohtu hinnangul on talvisel ajal ühest hoonest teise hoonesse tööle minek

välisjalanõudeta võimatu ja alandav.

3.4. Halduskohus leidis, et kuigi kaebaja viskas 18. detsembri 2010. a hommikul kell 9.45 oma

kambrist jalanõud välja, ei saanud ta eeldada, et ta peab sama päeva õhtul tööle minema, kuna

kaebaja ei pidanud igapäevaselt tööd tegema. Vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja väiteid

selle kohta, et ta käis ilusasti tööl ja täitis talle antud korraldusi. Seega ei saanud jalanõude

äraviskamise eesmärgiks olla kõrvalehoidmine töökohustuse täitmisest. Halduskohtu hinnangul

ei ole põhjendatud jalanõude äraviskamist hinnata kui olukorra loomist, et tööle mitte minna.

Pärast tööle asumise korralduse saamist pöördus kaebaja valvuri poole taotlusega võimaldada

talle välisjalanõud, kuid valvur sellele taotlusele ei reageerinud. Halduskohus leidis, et kaebaja ei

vaidlustanud tööle määramist iseenesest, vaid seda, et tal ei olnud jalanõude puudumise tõttu

võimalik seda kohustust täita. Halduskohus leidis, et kaebaja käitus õiguspäraselt ning Tartu

Vangla 18. jaanuari 2011. a käskkiri on seega õigusvastane ning selle alusel kaebaja kartseris

hoidmine (viis ööpäeva) seadusvastane.

3.5. VangS § 65 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik distsiplinaarkaristuse või selle osa

täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut

distsiplinaarrikkumist. Katseaeg määratakse kuni kuue kuuni. Kaebajat karistati ka 17. jaanuari

2011. a käskkirjaga kümneks päevaks kartserisse paigutamisega kuuekuulise katseajaga.

18. jaanuari 2011. a käskkirjaga karistati kaebajat teo eest, mille ta pani toime 18. detsembril

2010, s.o ajal, mil katseaega ei olnud veel määratud. Samas teo, mille eest kaebajat karistati 29.

märtsil 2011. a, pani kaebaja toime 8. märtsil, s.o ajal, mil kestis 17. jaanuaril 2011 määratud

katseaeg. Seega ei ole nimetatud asjaolu osas kaebaja õigusi rikutud.

3.6. Halduskohus rahuldas kaebaja esitatud kahju hüvitamise kaebuse osaliselt. Halduskohus

leidis, et 18. jaanuari 2011. a käskkiri nr 1-4/179 on õigusvastane. Kaebaja viibis selle käskkirja

alusel kartseris viis ööpäeva. Kohtupraktika (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi

2010. a otsus nr 3-3-1-93-09, 13. detsembri 2010. a otsus nr 3-3-1-84-10) kohaselt on

mõistlikuks hüvitiseks ebaseaduslikult kartseris viibitud ööpäeva eest 6,39 eurot, seega kuulub

kaebajale hüvitamisele 31,95 eurot.

3.7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise

korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna R. Gorodivski oli

17. oktoobri 2012. a määruse alusel riigilõivu tasumisest kaebus esitamisel ja tõlkekulude

tasumisest vabastatud ning kuna asjas on vastustajaks Tartu Vangla, siis menetluskulusid osaliselt

Tartu Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja ei mõistetud (vt HKMS § 109 lg 3).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada osas, millega

R. Gorodivski kaebus osaliselt rahuldati ja Tartu Vanglalt mõisteti välja hüvitis ning teha uus

otsus, millega jätta R. Gorodivski kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt:

4.1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tuleneb, et kahju hüvitamist võib nõuda üksnes

siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendeid

kasutades. Seega saaks kaebaja nõuda kahju hüvitamist ainult siis, kui ta oleks lähtudes VangS

§ 11 lg-st 5 ja RVastS § 3 lg-st 4 vaidlustanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaide-

kui ka kohtumenetluse käigus ning ka see ei oleks aidanud kahju tekkimist ära hoida. Kohus ei

ole põhjendanud, kuidas ei oleks saanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamine

kahju tekkimist ära hoida. Nimelt paigutati kaebaja kartserisse alles 24. mail 2011, kus ta viibis

20 päeva kuni 13. juunini 2011, kuna ta kandis ära ka kaks teist distsiplinaarkaristust, mis ei ole

käesoleval juhul vaidluse all. Distsiplinaarkaristus määrati ja vastavat käskkirja tutvustati

kaebajale 18. jaanuaril 2011, seega jäi karistuse määramise ja selle täitmisele pööramise vahele

126 päeva. Vaide lahendamiseks on VangS § 11 lg 7 kohaselt aega 30 päeva. Kui kaebaja oleks

vaide esitanud 18. jaanuaril 2011, oleks vaie läbi vaadatud hiljemalt 17. veebruariks 2011. Kui

vaie oleks esitatud vaidlustamistähtaja lõpus, oleks vaie hiljemalt läbi vaadatud 21. märtsiks

2011. Soodsa otsuse korral oleks kaebaja kahju tekkimist saanud vältida, ebasoodsa otsuse

tegemisel oleks tal olnud võimalus pöörduda halduskohtusse.

4.2. Kui vaidlustamistähtaja jooksul ei ole distsiplinaarkaristuse määramist vaidlustatud, on

vangla õigustatud eeldama, et isikul ei ole karistusele sisulisi vastuväiteid, käskkiri jääb kehtima

ning selle täitmine ei too vanglale kaasa negatiivseid tagajärgi. Hetkeks, mil kaebaja kartserisse

paigutati, oli distsiplinaarkaristuse vaidlustamise tähtaeg ammu möödas ning kahju hüvitamise

taotluse esitamise hetkeks 24. augustil 2012 oli haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3

kohaselt välistatud ka tähtaja ennistamine, mis on oluline ka seetõttu, et Riigikohtu

halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-41-11 p-s 10 esitatud seisukoha kohaselt on

distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vaidlustatav ka pärast karistuse ärakandmist.

4.3. Isegi kui halduskohtu seisukoht RVastS § 7 lg 1 kohaldamise osas oleks õige, ei ole

õigustatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Distsiplinaarkaristuse määramisel on tuginetud

sellele, et kinnipeetava isiklike asjade nimekirjas olid tal jalatsid Reebok, mis pidid asuma tema

kambris ning millega ta oleks saanud tööle minna. Halduskohtu hinnangul on tuvastatud, et kuna

jalanõud olid katkised, ei oleks saanud nendega tööle minna. Vastustaja on seisukohal, et

käesoleva kohtumenetluse ajal ei ole võimalik jalanõude tegelikku seisukorda tuvastada, kuna

vastavad tõendid puuduvad, seega tuleb eeldada, et need olid rahuldavas seisukorras, sest

vastasel juhul oleks kaebaja nad ära visanud ning pidanud sellest Tartu Vangla toona kehtinud

kodukorra p 7.1.8 kohaselt teavitama inspektor-kontaktisikut, misjärel oleks need tema isiklike

asjade ühtsest nimekirjast kustutatud. Järelikult oli distsiplinaarkaristus määratud õiguspäraselt.

4.4. Vaidlust ei ole selles, et 18. detsembril 2010 hommikul kella 9.45 ajal viskas kinnipeetav

oma kambrist ise välja ühe paari jalatseid Northbridge, mis olid tema valduses õiguspäraselt ning

millega ta oleks saanud õhtul kella 17.30 ajal tööle minna. Halduskohtu hinnangul ei ole see aga

käsitatav olukorrana, kus kaebaja pani end ise olukorda, kus tal ei olnud võimalik tööle minna.

Kuigi kaebajale ei olnud teada konkreetne ajahetk, mil ta pidi tööle asuma, pidi ta arvestama

sellega, et see võiks juhtuda iga hetk. RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse

piiramisel eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel.

Võlaõigusseaduse § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel

asjaoludel, vähendatakse rahalist hüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju

tekkimist. Seega ei oleks rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuna kaebaja viis ise end

olukorda, kus tal ei olnud jalanõusid, millega ta oleks saanud tööle minna.

5. R. Gorodivski vastuses Tartu Vangla apellatsioonkaebusele palutakse apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus muutmata jätta. Mittevaralise kahju hüvitise palub

R. Gorodivski kanda oma elukaaslase arvelduskontole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada ja Tartu

Halduskohtu 16. jaanuari 2013. a otsus osas, millega rahuldati osaliselt R. Gorodivski kaebus ja

mõisteti Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 31,95 eurot,

tühistada.

7. Kaebaja halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõue oli tingitud peamiselt sellest, et

18. jaanuari 2011. a käskkirja alusel määrati talle õigusvastaselt distsiplinaarkaristus, mis hiljem

täitmisele pöörati ning mille tagajärjel tekkis kaebajale hüvitamisele kuuluv kahju.

8. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus on vääralt kohaldanud RVastS

§ 7 lg 1, kuna halduskohus ei arvestanud kahju hüvitamise nõude osalisel rahuldamisel sellega, et

RVastS § 7 lg 1 seab kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks esmaste õiguskaitsevahendite

ammendatuse. Lisaks on vastustaja seisukohal, et isegi kui kaebaja ei oleks pidanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid kasutama, oleks kaebaja enda kaassüü tõttu välistatud rahalise hüvitise

väljamõistmine. Apellatsioonkaebuses on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et distsiplinaarkaristus

oli määratud õiguspäraselt. Seega peab ringkonnakohus, analüüsimaks asjaolu, kas kaebaja oli

kohustatud kasutama esmaseid õiguskaitsevahendeid, tuvastama, kas kaebajale on üldse kahju

tekkinud. See aga nõuab vastuse andmist küsimusele, kas kaebajale distsiplinaarkorras

kartserikaristuse määramine 18. jaanuari 2011. a käskkirja alusel oli õiguspärane.

9. Kaebajat karistati 18. jaanuari 2011. a käskkirjaga nr 1-4/179 distsiplinaarkorras kartserisse

paigutamisega, kuna kaebaja ei läinud 18. detsembril 2010 spordihoonet koristama. Keeldumise

põhjusena tõi kaebaja välja asjaolu, et tal ei olnud kambris välisjalanõusid ning sussidega talvisel

ajal üle õue teise hoonesse minek olnuks võimatu. 18. detsembri 2010. a varahommikul toimus

kaebaja kambris läbiotsimine, mille käigus võeti talt ära talle mittekuuluvad esemed.

Läbiotsimise ajal viskas kaebaja muuhulgas koridori talle humanitaarabi korras antud hallid

Northbridge spordijalanõud. Tegemist oli kasutuskõlblike jalanõudega (vt nt 18. detsembril 2012

toimunud halduskohtu istungi protokolli, tl 92). Distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 40–41)

nähtub, et karistuse määramise üheks aluseks oli see, et kaebajal olid varade ühtse nimekirja (tl

52) kohaselt kambris musta värvi spordijalanõud Reebok, mistõttu olnuks tal võimalik talle

antud korraldust täita. Kaebaja väidete kohaselt oli tegemist kasutuskõlbmatute jalanõudega,

millega ta ei oleks saanud koristama minna. Seega vajab tuvastamist, kas kaebaja varade ühtse

nimekirja kohaselt ja toimunud intsidendi ajal kambris olnud mustad Reeboki spordijalanõud

olid 18. detsembri 2010. a seisuga sellises olukorras, et nendega oleks olnud võimatu

spordihoonesse tööle minna.

10. Ühtse nimekirja kohaselt kinnipeetava isiklikest asjadest (tl 52) olid kaebajal kambris mustad

Reeboki spordijalanõud, plätud ja humanitaarabi korras 9. septembril 2010 saadud hallid

Northbridge spordijalanõud. Viimased viskas kaebaja 18. detsembril 2010 toimunud läbiotsimise

käigus koridori. Kaebaja esitas 16. märtsil 2011 vanglale avalduse L-796, kus ta palus mustad

Reeboki spordijalanõud enda varade nimekirjast kustutada. Nimekirjast kustutamine toimus

30. märtsil 2011 (vt nimekiri kinnipeetava varade liikumise kohta, tl 79). Samal kuupäeval

kustutati nimekirjast ka 9. septembril 2010 humanitaarabi korras saadud jalanõud (tl 79).

Kaebaja väidete kohaselt läksid mustad Reeboki jalanõud katki juba septembris 2010, seetõttu

väljastatigi talle 9. septembril 2010 humanitaarabi korras uued jalanõud. Kaebaja on märkinud,

et mustad Reebokid võeti talt läbiotsimise käigus ära, kuid nende äravõtmine ei kajastu asjade

äravõtmise aktis (vt Tartu Halduskohtus 4. detsembril 2012 peetud kohtuistungi protokolli, tl 74p

ja 75; akt A 3127 eseme leidmise/äravõtmise kohta, tl 51). Halduskohtu istungil tunnistajana

ülekuulatud vanglaametniku ütlustest nähtuvalt ei jäänud kaebajale pärast läbiotsimist kambrisse

jalanõusid. Ebaselge on see, mis sai kasutamiskõlblikest hallidest spordijalanõudest pärast nende

äravõtmist, kuna selle järgselt ei ole dokumentides märget selle kohta, et jalanõud oleks lattu

hoiule antud või et kaebajale kuuluvate asjade nimekirja oleks tehtud parandusi (vt Tartu

Halduskohtu 18. detsembri 2012. a kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja ütlused, tl 91).

Tõendatud on see, et 2011. a kevadel hallid Northbridge jalanõud hävitati (vt akt nr XII/2010

esemete hävitamise kohta jrk nr 142, tl 95p) Ringkonnakohtu hinnangul viitavad käesolevas

haldusasjas esitatud materjalid sellele, et kaebajal ei olnud tõepoolest 18. detsembri 2010. a

õhtupoolikul, kui talle anti korraldus tööle minna, kambris kasutuskõlblikke välisjalanõusid.

Ringkonnakohtu hinnangul on usutav see, et peale humanitaarabi korras 9. septembril 2010

väljastatud hallide Northbridge spordijalanõude kaebajal kasutamiskõlblikke välisjalanõusid ei

olnud. Nimelt nähtub Tartu Vangla 16. novembri 2012. a vastusest kaebaja selgitustaotlusele

üsnagi üheseltmõistetavalt, et „riigieelarvelistest vahenditest soetatud esemeid antakse võimaluse

korral ainult neile kinnipeetavatele, kellel need endal puuduvad ning kellel puuduvad

finantsilised vahendid nende soetamiseks. Kui kontrollimise käigus selgub, et kinnipeetaval on

isiklike asjade nimekirjas taotletav ese olemas või taotlusele eelneva kolme kuu jooksul olnud

isikuarvel vabaks kasutamiseks piisavalt vahendeid, et soetada taotletav ese vangla kaupluse

vahendusel, jäetakse kinnipeetava taotlus rahuldamata.“ (vt tl 67). Seega eeldab taotluse

rahuldamine nii seda, et kinnipeetaval ei ole taotletavat eset kui ka seda, et tal puuduvad selle

soetamiseks ka tarvilikud rahalised vahendid. Antud lähenemist toetab seegi, et reeglina

lubatakse kinnipeetavatel kambris hoida minimaalselt asju, seetõttu ei ole eluliselt usutav, et

kinnipeetaval oleks kambris mitu paari spordijalanõusid ning eelduslikult ei toeta vangla ka

nende soetamist, kui isikul on need juba olemas.

11. Kuigi kaebajale võib ette heita nii seda, et ta ei olnud piisavalt aktiivne esitamaks koheselt

taotlust mustade spordijalanõude mahakandmiseks, kui ilmnes nende kasutuskõlbmatus kui ka

tervete hallide spordijalanõude kambrist väljaviskamist läbiotsimise käigus, ei ole vastustaja

piisaval määral suutnud tõendada, mis sai tegelikult tervetest jalanõudest pärast kambri

läbiotsimist ning millises seisus ikkagi olid kaebaja mustad Reeboki spordijalanõud. Ühtlasi ei

ole ringkonnakohtu hinnangul distsiplinaarkaristuse määramisel õigustatud tugineda ainult

varade ühtsele nimekirjale ning jätta kontrollimata, kas kaebajal reaalselt oli kasutuskõlblikke

jalanõusid, millega ta oleks saanud tööle minna. Seda enam, et vangla on nentinud minetusi

asjade äravõtmise ja nendega edasise toimimise käigus koostatud dokumentide osas. Seega

hindab ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 4 alusel neid

asjaolusid vastustaja kahjuks ning loeb tõendatuks, et kaebajal puudusid kasutuskõlblikud

jalanõud, mistõttu ta ei saanud minna spordihoonet koristama. Seetõttu tuleb lugeda kaebajale

distsiplinaarkaristuse määramine 18. jaanuari 2011. a käskkirja alusel õigusvastaseks ning

nentida kaebajale kahju tekkimist.

12. Samas ei tingi vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine distsiplinaarkaristuse

määramisel veel kahju hüvitamise nõude rahuldamist, sest kohtul lasub hüvitamiskaebuse

lahendamisel kohustus kontrollida, kas kaebaja on kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, et

vältida kahju tekkimist.

13. Tartu Vangla on apellatsioonkaebuses halduskohtule ette heitnud RVastS § 7 lg 1 väära

kohaldamist, kuna halduskohus ei arvestanud R. Gorodivski kahju hüvitamise nõude osalisel

rahuldamisel asjaoluga, et RVastS § 7 lg 1 seab kahju hüvitamise nõude esitamise üheks

eelduseks esmaste õiguskaitsevahendite ammendatuse.

14. Käesoleval juhul on R. Gorodivski soovinud kahju hüvitamist seetõttu, et Tartu Vangla

18. jaanuari 2011. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja alusel karistati teda kartserisse

paigutamisega viieks päevaks, kuna ta keeldus 18. detsembril 2010 kella 17.30 paiku koristama

asumast põhjendusel, et tal puudusid välisjalanõud.

15. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, mistõttu

olnuks haldusakti kehtivuse ja sellega kaasnevate õiguslike tagajärgede kõrvaldamisel kohaseks

õiguskaitsevahendiks haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude esitamine (RVastS § 3 lg 1).

R. Gorodivski ei ole aga 18. jaanuari 2011. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja

kehtetuks tunnistamiseks vaiet esitanud.

16. „[K]ahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju

tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või

vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema

kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid

põhjusi.“ (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 21. aprilli 2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 12;

19. juuni 2012. a otsus nr 3-3-1-18-12, p 21).

17. Vaidlustatud haldusakt anti 18. jaanuaril 2011, samal päeval sai kaebaja sellega ka tutvuda.

Distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele alles 24. mail 2011. HMS § 75 kohaselt tuleb vaie

haldusaktile esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isik vaidlustatavast haldusaktist teada

sai või oleks pidanud teada saama. VangS § 11 lg 7 sätestab, et vaie lahendatakse 30 päeva

jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Seega oleks nii vaide

lahendamine kui ka eeldatav kohtusse pöördumine tühistamisnõude osas aset leidnud enne

kartserikaristuse täitmisele pööramist. See, kas kohtumenetlus oleks konkreetsel juhul jõudnud

jõustunud lahendini ei omagi niivõrd suurt tähtsust, kui see, et isik ei ole üldse kasutanud

võimalust kahju tekkimist vältida. Seega on antud juhul oluline, et isik on end oma

tegevusetusega asetanud positsiooni, kus kahju tekkimine oli paratamatu. Olukordades, kus isik

jääb passiivseks ja tema passiivseks jäämine laseb eeldada temapoolset nõustumist võimalikku

kahju põhjustava situatsiooniga, ei ole põhjendatud kahju hüvitise väljamõistmine, kui isik ei

teinud vastavate õiguskaitsevahendite olemasolule vaatamata ühtegi pingutust kahju tekkimist

vältida. Seega tuleks olukordades, kus isikul ei esine ei objektiivseid ega ka subjektiivseid

takistusi tõhusamate õiguskaitsevahendite esitamiseks, küllaktki rangelt suhtuda sellesse, kui isik

jätab vastavad abinõud kasutamata. Kuna kaebaja viibis ligi neljakuulise perioodi vältel, mis jäi

karistuse määramise ja selle täitmisele pööramise vahele, tavarežiimil, ei olnud tal sellist

takistust, mille tõttu ta ei oleks vanglale saanud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõuet esitada.

Ühtlasi ei nähtu käesoleva haldusasja materjalidest, et kaebaja ei oleks adunud esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikkust ja vajalikkust. Kartserisse paigutamine on kõige

rangem distsiplinaarkaristuse liik, mille täideviimise käigus piiratakse mitmeid kinnipeetavale

vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid õigusi, mistõttu on sellistel juhtudel

põhjendatud esmajärjekorras distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidlustamine, et vältida

määratud karistuse täitmisele pööramist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asja materjalidest

järeldada, et kaebaja ei oleks mõistnud määratud karistuse tagajärgi ja selle vaidlustamata

jätmisest johtuvat. Pigem viitavad asjaolud sellele, et kaebaja jäi teadlikult ootama, et tema

karistus täitmisele pööratakse. Kaebaja seisukohtadest terve halduskohtumenetluse vältel nähtub

selgelt, et ta oli juba karistuse määramise järgselt veendunud, et ta oli õigustatud keelduma tööle

minemast, kuna tal ei olnud selle tarvis välisjalanõusid, millega minna üle õue, et jõuda

spordisaali koristama.

18. Eelnevalt esitatud seisukohtadest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu ei ole õigustatud kaebajale mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmine 18. jaanuari 2011. a käskkirja alusel viie kartseris viibitud ööpäeva eest.

Kuna ringkonnakohtu hinnangul on täitmata kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks eeldustest,

puudub vajadus analüüsida vastustaja väiteid kaebaja kaassüü osas kahju tekkimisel.

19. Kuna apellatsioonkaebuses on vaidlustatud ainult kaebuse osalist rahuldamist, jääb Tartu

Halduskohtu 16. jaanuari 2013. a otsus osas, mis puudutab võimaliku kahju tekkimist

17. jaanuari 2011. a käskkirja täitmisele pööramise tõttu, muutmata.

20. Apellatsioonkaebuse esitamisel oli Tartu Vangla HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu

tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Halduskohtule kaebuse esitamisel oli

kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 17. oktoobri 2010. a määruse

alusel vabastatud. Seega ei kandnud kaebaja esimeses astmes menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene