1-14-5239/46 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä ÄR U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2014 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number 1-14-5239 Kohtukoosseis Kriminaalasi Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus F.N-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluse korras

Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 4. septembri 2014 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav F.N, apellatsioon RESOLUTSIOON

Jätta süüdistatava F.N-i apellatsioon Viru Maakohtu 4. septembri 2014 otsuse peale kriminaalasjas nr 1-14-5239 läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Maakohtu otsus

1. Viru Maakohtu 04.09.2014 otsusega tunnistati F.N süüdi KarS § 199 lg

2 p 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

1.1. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistati F.N vangistusega 8 kuud.

1.2. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 04.03.2014-06.03.2014

(3 päeva), 07.03.2014-08.03.2014 (2 päeva), 09.03.2014-10.03.2014 (2 päeva), 01.04.2014-02.04.2014 (2 päeva), 24.04.2014-26.04.2014 (3 päeva), s.o kokku 12 päeva, karistusaja hulka ja loeti lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud ja 18 päeva vangistust.

1.3. Karistusaega arvestati alates 04.09.2014, mil F.N peeti kinni.

Apellatsioon

2. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni F.N, kes palub tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega mõista F.N-ile karistus kaitsja poolt istungil taotletud määras, s.o 9 kuud vangistust. Ringkonnakohtu seisukoht

3. Ringkonnakohus, hinnates apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

4. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (RKKKm 3-1-1-49-10, p 5). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.

5. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on F.N-ile karistust mõistes igakülgselt motiveerinud mõistetava karistuse liiki ja määra (otsuse lk 10). KarS §

199 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

Võttes arvesse süüdistatava varasemat karistatust ning sissetuleku puudumist ei pidanud maakohus võimalikuks kohaldada süüdistatavale rahalist karistust ja mõistis

F.N-ile vangistuse sanktsiooni alumises määras, s.o 1 aasta vangistust.

Nimetatud karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ja mõisteti F.N-ile karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud ja 18 päeva vangistust.

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus arvestanud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja kehtivat kohtupraktikat ning seetõttu on apellatsioonis toodud taotlus mõistetud karistuse vähendamiseks perspektiivitu. Ringkonnakohus võib jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (3-1-1-120-09, p 8.5).

7. Maakohus arvestas F.N-i süü tunnistamist ja kahetsust ning fakti, et paljud kuriteoepisoodid jäid katsestaadiumisse. Samas võttis kohus karistuse mõistmisel arvesse ka isiku süü suurust, sh toime pandud kuriteoepisoodide arvu, ja karistuse preventiivseid eesmärke. Lühema vanglakaristuse kohaldamist ei pidanud maakohus korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku puhul enam mõjusaks.

Maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka süüdistatava isikuga, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda konkreetse isiku omadusi arvestades, s.o karistuse mõistmisel tuleb mh lähtuda võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo nr 3- 1-1-58-13, p 7). Lisaks ei ole kehtiva kohtupraktika kohaselt võimalik jätkuvalt uute kuritegude, eriti samaliigiliste kuritegude, toimepanemise puhul kohaldada eelnevate karistusega võrreldes leebemaid karistusi (RKKKo 3-1-1-58-13, p 10; 3-1-1-13-11, p 9.1; 3-1-1- 11-10 p-d 6.1-6.2; 3-1-1-12-05).

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Mati Kartau Maarika Kuusk Tiit Lõhmus