3-11-1990/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2014, Tartu Haldusasja number 3-11-1990 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla kodukorra osaliselt kehtetuks tunnistamiseks, Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13. aprilli 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 13. aprilli 2012. a otsus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata 14. oktoobril 2014 Romeo Kalda poolt õele helistamise võimaldamisest keeldumise osas. Teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada ja tunnistada nimetatud keeldumine õigusvastaseks. 3. Jätta ülejäänud osas apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas halduskohtu otsus muutmata, asendades halduskohtu otsuse muutmata jäetud osas otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. 4. Mõista Viru Vanglalt Romeo Kalda kasuks välja menetluskulu 2,17 eurot, mis tuleb tasuda L.K. arveldusarvele. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. november 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda esitas 14. oktoobril 2010 hommikusel loendusel helistamislehe, kus oli kirjas, kellele ta soovib helistada. Päeval ja õhtul anti talle võimalus helistamiseks. Samal päeval õhtuse

2

helistamise ajal esitas R. Kalda valvurile suulise taotluse helistada telefoninumbril, mida ei olnud märgitud hommikul esitatud helistamise taotlusele. Valvur sellele numbrile helistamist ei võimaldanud.

R. Kalda esitas vaide, milles taotles ettekirjutuse tegemist, et kaebajal ei keelataks helistamist ja andmete esitamist ka siis, kui kinnipeetav ei ole eelnevalt taotlust esitanud, või võimaldada juba esitatud taotluse täiendamist nime ja numbriga vahetult enne helistamist. Viru Vangla 8. juuli 2011. a vaideotsusega jäeti R. Kalda vaie rahuldamata.

2. Romeo Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus: - tunnistada kehtetuks Viru Vangla kodukord osas, milles see ei võimalda osakonnas E7 ja E8 helistamislehte täiendada või esitada andmeid pärast helistamist osakonna lahtioleku ajal; - kohustada Viru Vanglat võimaldama vajadusel helistamisandmete esitamist valvurile vahetult enne helistamist või pärast helistamist helistamislehe täitmisega; - tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 14. oktoobri 2010. a toiming, millega keelduti telefoni kasutamise loa andmisest ja helistamislehe täiendamise võimaldamisest; - tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla poolt vaide lahendamisega viivitamine.

Kaebuse kohaselt rikuti helistamise mittevõimaldamisega tema õigust helistamisele, mis tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 51 lg-st 4, ning samuti tema õigust heale haldusele. Helistamislehe täiendamise keeld enne numbri valimist või pärast helistamist või helistamislehe täitmise keeld pärast helistamist on ebaproportsionaalne ning samuti vastuolus eeltoodud sätetega.

3. Tartu Halduskohtu 13. aprilli 2012. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tunnistati õigusvastaseks kaebaja vaide lahendamisega viivitamine. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 3.1. Vastavalt VangS § 28 lg-le 3 võib vanglateenistuse ametnik piirata telefoni kasutamise õigust juhul, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. VSkE § 51 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas, täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. 3.2. VSkE § 51 lg 4 kohaselt nõuab vanglateenistus telefonikõnede kontrollimiseks andmete esitamist kas enne või pärast telefonikõne toimumist. Kuid diskretsioon, kas andmeid nõutakse enne või pärast telefonikõnet, on eelviidatud VangS § 28 lg-st 3 ja VSkE § 51 lg-st 2 tulenevalt antud vanglale, mitte kinnipeetavale. Seega on vanglal õigus nõuda helistajalt helistamisega seonduvaid andmeid enne kõne toimumist. Kuna E7 ja E8 osakonnad on tugevdatud järelevalvega, siis on julgeoleku ja sisekorra tagamiseks põhjendatud hoida kinnipeetavate vanglaväline suhtlemine tugevama kontrolli all. 3.3. Õige on kaebaja väide, et Viru Vangla kodukorra p 14.9.1 kehtis 14. oktoobril 2010 sõnastuses, mis oli esitatud Viru Vangla 12. juuli 2010. a käskkirjas 1.1.-1/153. 3.3. Ükski õigusakt ei kohusta vastustajat võimaldama helistamisandmete esitamist lähisugulastele helistamiseks kinnipeetava soovitud ajal ja viisil. 3.4. Vanglaametniku 14. oktoobri 2010. a keeldumine helistamistaotluse kohesest rahuldamisest ei võtnud kaebajalt õigust taotleda võimalust õele helistamiseks järgmisel päeval. 3.5. Kuna vaide lahendamise 30-päevast tähtaega ületati 8 kuu võrra, siis tuleb see viivitus tunnistada õigusvastaseks. 3.6. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

3

4. R. Kalda esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 4.1. Halduskohus on otsuse põhjendustes nõustunud kaebuse seisukohaga, et 14. oktoobril 2010, st vaidlustatud toimingute tegemise ajal kehtis kodukorra p 14.9.1 Virgu Vangla direktori 12. juuli 2010. a käskkirjas esitatud sõnastuses. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et Viru Vangla võttis keeldumise aluseks kehtetu kodukorra (vangla direktori 14. aprilli 2010. a käskkiri nr 1.1-1/82), milles oli sätestatud, et taotlus telefoni kasutamiseks tuleb esitada hiljemalt helistamise päeva hommikuse loenduse ajal ja hiljem taotlusi ei rahuldada. Vaidlusalusel perioodil kehtis kodukorra säte (vangla direktori 12. juuli 2010. a käskkiri nr 1.1-1/153), milles ei olnud enam keeldu, et hiljem laekunud taotlusi ei rahuldata. 4.2. Kohtuotsus on motiveerimata. Kolmel leheküljel on kohus kirjeldanud kaebuse asjaolusid, erinevaid õigusnorme ja kodukorra kui üldkorralduse vaidlustamise korda. 4.3. Tulenevalt 14. oktoobril 2010 kehtinud kodukorra regulatsioonist oli kaebajal õigus paluda, et tal lubataks helistada õele kas olemasolevale taotlusele õe nime ja numbri lisamisega või pärast helistamist taotluse esitamisega. 4.4. Asjakohane pole väide, et E7 osakonna kinnipeetavaid oli vaja ka helistamisel rangemalt kontrollida. Kaebaja õele helistamisel oleks numbri valinud valvur ja kontroll oleks olnud tagatud. 4.5. Halduskohus ei võtnud seisukohta kaebaja taotluse osas mõista välja koopiate eest tasutud riigilõiv 4,34 eurot.

5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

6. Kuna kaebuse esitamise ajal kehtinud Viru Vangla kodukorra redaktsioon oli apellatsioonkaebuse lahendamise ajaks kehtivuse kaotanud ning alates 23. jaanuarist 2013 kehtis Viru Vanglas uus kodukord, andis ringkonnakohus 18. detsembril 2013 võimaluse kaebajale selgitada, kas ta on nõus selles osas tühistamisnõude menetluse lõpetamisega või soovib jätkata asja menetlust kodukorra õigusvastasuse tuvastamiseks. Samuti andis ringkonnakohus võimaluse seisukoha andmiseks, kas uus kodukord mõjutab kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust.

7. R. Kalda esitas seisukoha, milles teatas, et läheb üle tuvastamisnõudele. Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 14. oktoobri 2010. a toimingud, millega keelduti kaebajal lubamast helistada oma õele selliselt, et peale helistamist oleks ta saanud esitada andmed või täiendada helistamislehte oma õe nime ja numbriga. Samuti palub ta tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla poolt keeldumise aluseks võetud kodukorra p 14.9.1, mis keelas hiljem laekunud taotlusi rahuldamast. Tuvastamisnõude rahuldamine soodustab kaebaja õiguste kaitset edaspidiselt, kuna kaebaja eesmärk on, et vangla lähtuks edaspidi kehtivast kodukorra regulatsioonist. Samuti on kaebaja eesmärk kahju hüvitamine. Tuvastamiskaebuse rahuldamine oleks talle ka piisavaks hüvitiseks 14. oktoobril 2010 põhjustatud ebameeldivuste ja hingeliste üleelamiste eest. Samuti on kaebaja põhjendatud huviks see, et ringkonnakohus mõistaks välja kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulud 4,34 eurot.

8. Viru Vangla seisukohas leitakse, et tuvastamiskaebusele üleminek ei ole lubatav, kuna alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS § 45 lg 2 ei luba üldjuhul preventiivsetel eesmärkidel tuvastamiskaebuse esitamist. Ka kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsus ei ole tuvastamiskaebusele üleminekuks piisav, sest hüvitamisnõude esitamise tähtaeg on möödunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4

9. Kõigepealt vajab lahendamist küsimus, kas kaebajal on olemas põhjendatud huvi tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekuks.

10. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et kaebaja preventiivne eesmärk ei ole arvestatav. Kuna tuvastamiskaebusele üleminek toimus kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku kehtimise ajal, tuleb kohaldada kehtiva seadustiku § 45 lg-t 2, mis näeb ette, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Käesoleval ajal on vaidlustatud kodukord asendatud uue kodukorraga ja vastustajal on kohustus lähtuda sellest, mitte kehtetust kodukorrast. Seega ei annaks varasema kodukorra õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingisugust eelist. Kui kaebaja peab aga enda õigusi rikkuvaks kehtivat kodukorda, on tal võimalik vaidlustada see vastavalt HKMS § 45 lg-le 1 efektiivsema õiguskaitsevahendiga – tühistamisnõudega.

11. Ka kahju hüvitamise nõuet ei saa pidada käesoleval juhul argumendiks, mis nõuab tuvastamiskaebuse sisulist lahendamist. Esiteks ei ole kaebaja piisavalt veenvalt ära näidanud, et vangla toimingud kehtetu kodukorra alusel võisid talle tõepoolest kahju tekitada. Teiseks on vastustaja põhjendatult märkinud, et hüvitamisnõude esitamise tähtaeg on möödunud, kuna väidetav kahju (hingelised üleelamised) pidi talle selguma kohe selle tekitamise päeval 14. oktoobril 2010 ning tuvastamisnõudele ülemineku taotluse esitamise ajaks oli see tähtaeg möödunud.

12. Küll ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul võimalik mööda vaadata asjaolust, et tühistamisnõude menetlemise käigus on kaebaja kandnud menetluskulusid. Kui kohus jätaks olukorras, kus tühistamisnõude rahuldamine pole enam muutunud faktiliste või õiguslike asjaolude tõttu võimalik, kaebuse rahuldamata, peaksid ka kaebaja kantud menetluskulud jääma HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt kaebaja enda kanda. Samas ei pruugi tühistamiskaebuse rahuldamise võimaluse lõppemine olla otseselt seotud kaebaja ega ka vastustaja tegevusega või mõjutatud käimasolevast kohtumenetlusest. Kaebust esitades ei pruukinud kaebaja ette näha, et tema tühistamisnõuet ei ole mingil hetkel enam tänu muutunud asjaoludele võimalik rahuldada. Kaebuse esitamise hetkel võis olla tegemist isiku õiguste rikkumisega ning isiku kaebus võis olla põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul oleks ebaõiglane jätta sellises olukorras pelgalt muutunud asjaolude tõttu haldusakti tühistamise võimatusele viidates kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Ka käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus algselt esitatud tühistamisnõude rahuldamine pole tänu muutunud asjaoludele enam võimalik. Lähtuda ei saa ka HKMS § 152 lg 1 p-st 4 ja § 108 lgst 6, mis võimaldavad menetluse lõpetada ja menetluskulud kaebaja kasuks välja mõista, kui vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud, kuna praegusel juhul oli kaebaja vaidlustanud vaid mõne sätte vangla kodukorrast, kuid kehtetuks tunnistati kogu kodukord. Seetõttu pole alust arvata, et vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine oleks põhjustatud kaebuse esitamisest ja seega ei ole HKMS § 108 lg-st 6 tulenevalt võimalik kaebaja kasuks menetluskulusid välja mõista.

13. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et aktsepteerida tuleb kaebaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebusele üleminekuks selleks, et jaotada menetluskulud. Tuvastamiskaebuse rahuldamisel on kaebajal õigus tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 menetluskulude hüvitamisele.

Seetõttu lahendab ringkonnakohus alljärgnevalt R. Kalda kaebuse tuvastamisnõudeks muudetud kujul.

14. Pärast tuvastamisnõudele üleminekut jäi kaebaja nõudeks Viru Vangla 14. oktoobri 2010. a toimingute (keelduti helistamise lubamisest selliselt, et peale helistamist oleks kaebaja esitanud

5

andmed või täiendanud helistamislehte) ja kaebuse esitamise ajal kehtinud Viru Vangla kodukorra p 14.9.1 (oli vastava keeldumise aluseks) õigusvastasuse tuvastamine.

15. Selle küsimuse lahendamiseks on vajalik kõigepealt tuvastada, milline oli vaidlusaluses küsimuses Viru Vangla kodukorra regulatsioon 14. oktoobril 2010. Vaidlustatud kodukorra alapunkt 14.9.1 lisati kodukorda 14. aprillil 2010, ning selle sõnastus oli sel hetkel järgmine „Kui kinnipeetav soovib helistada ajal, mil kambriuksed on avatud, tuleb kinnipeetaval esitada telefoni kasutamise taotlus hiljemalt helistamise päeva hommikuse loenduse ajal järelevalvet teostavale ametnikule. Hiljem laekunud taotlusi ei rahuldata. Taotluses peab kinnipeetav märkima andmed vastavalt kodukorra punktile 14.5.2.1.“

Küsimuses, kas see regulatsioon kehtis ka 14. oktoobril 2010, on pooled eri meelt. Nimelt muudeti Viru Vangla kodukorra p-i 14.9 vangladirektori käskkirjaga 12. juulil 2010, kuid selle muudatuse tähenduses on pooled eri meelt. Võrreldes neid regulatsioone (14. aprilli 2010. a jõustunud sõnastus tl 52 ja 12. juulil 2010 jõustunud sõnastus tl 62), on selge, et muudeti p 14.9 esimest lauset. Kui algselt kõlas see järgmiselt: „E-7 ja E-8 osakondades paiknevad kinnipeetavad kasutavad neile helistamiseks võimaldatud telefoni üldjuhul ajal, mil kambriuksed on avatud.“, siis muudetud sõnastus nägi ette järgmist: „Osakondades E-7 ja E-8 paiknevad kinnipeetavad kasutavad neile helistamiseks võimaldatud telefoni üldjuhul punktis 14.7 sätestatud korras.“.

Edasi nähtub 12. juuli 2010. a käskkirjast, millega p-i 14.9 muudeti, et sellest on täielikult välja jäetud senine p-i 14.9.1 sõnastus ning ülejäänud p-i 14.9 alapunktide sõnastus on jäänud samaks, lihtsalt nende numeratsioon on muutunud (senine p 14.9.2. regulatsioon on nummerdatud kui 14.9.1, senine p 14.9.3 nummerdatud kui p 14.9.2 jne, kokku on alapunkte ühe võrra vähem).

Seega on vormiliselt võttes jäänud alates 12. juulist 2010 kodukorra p-st 14.9 välja alapunkti 14.9.1, mis oli käesolevas asjas vaidlustatud toimingute aluseks.

16. Viru Vangla väidab, et algne p 14.9.1 jäi muudetud käskkirjast välja eksituse tõttu, kuid vangla julgeolekust ja töökorraldusest lähtuvalt lähtuti ikkagi sellest regulatsioonist (tl 44). Kaebaja leiab omakorda, viidates kodukorra p-le 14.9 selle muudetud kujul (alates 12. juulist 2010), et valvuril ei olnud õigust keelata kaebajale helistamist õele, lisades selle numbri registreerimislehele või täiendades hiljem registreerimislehte.

Ringkonnakohus peab õigeks kaebaja seisukohta ega saa nõustuda vastustaja seisukohaga. Õigusaktile ei saa omistada regulatsiooni, mida selles sätestatud ei ole. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et alates 12. juulist 2010 ei olnud Viru Vangla kodukorras enam sätestatud p-i 14.9.1 selle algsel kujul. Sisuliselt möönab seda ka vastustaja ise, märkides, et see punkt jäi kodukorrast välja eksituse tõttu. Seega ei olnud pärast 12. juulit 2010 kodukorras enam p-i 14.9.1 selle algsel kujul, mis nägi muuhulgas ette, et helistamise taotlus tuleb esitada hommikul ja hiljem esitatud taotlusi ei rahuldata.

Tulenevalt põhiseaduse §-st 3 peab riigivõimu teostamiseks olema seaduslik alus. 14. oktoobril 2010 ei saanud Viru Vangla tugineda kodukorra p-ile 14.9.1 selle algses sõnastuses, sest see norm enam ei kehtinud. Viru Vangla ei ole viidanud muule normile, kust tuleneks kinnipeetavale keeld täiendada helistamislehte vahetult enne või pärast helistamist. Vangla on küll põhjendanud seda keeldu julgeoleku tagamise vajadusega, kuid samas ei arvesta ta, et sellist keeldu ühestki normist ei tulene. Enamgi veel, selline piirang kitsendas tollal kehtinud VSkE § 51 lg-s 4 sätestatud nõudeid telefonikõne kontrollimisel. Selle sätte järgi oli vanglateenistusel õigus telefonikõnede kontrollimiseks nõuda helistatava isiku andmeid kas enne või pärast telefonikõne toimumist. See tähendab, et sellest normist ei tulenenud keeldu täiendada helistamislehe andmeid enne või pärast

6

helistamist. Vangla sisekorraeeskirjast ei tulenenud täiendavaid nõudeid sellele, kui palju aega enne helistamist võib isik öelda telefoninumbri, millele ta soovib helistada, või millises vormis tuleb need andmed esitada. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sooviski öelda vanglateenistusele ametnikule andmed helistatava isiku kohta vahetult enne helistamist ning ringkonnakohus ei näe, kuidas tollal kehtinud VSkE § 51 lg 4 sellist käitumist keelas.

17. Asjaolu, et R. Kalda oli sel päeval ühe korra juba helistanud, ei välista tema õiguste rikkumist. Vangla on ise möönnud, et kodukorra p 14.6 andis kinnipeetavatele helistamiseks laiema õiguse (üldjuhul iga päev neile ettenähtud aegadel) kui VSkE § 51 lg 2 (üks kord nädalas). Seega tulenes kaebajale vangla kodukorrast tihedamale helistamise sagedusele subjektiivne õigus.

18. Seega ei saanud Viru Vangla põhjendada 14. oktoobril 2010 keeldu helistamislehe täiendamiseks Viru Vangla kodukorra p-ga 14.9.1, mis kehtis 14. aprillist 210 kuni 12. juulini 2010. Keeldumine, millega ei võimaldatud kaebajal 14. oktoobril 2010 helistada helistamislehel märkimata numbril selliselt, et ta oleks saanud helistamislehte enne või pärast helistamist täiendada, tuleb tunnistada õigusvastaseks. Siinjuures ei võta ringkonnakohus seisukohta, kas selline keeldumine oli haldusakt või toiming, kuna see ei oma tuvastamiskaebuse lahendamisel tähendust.

Ringkonnakohus märgib siinkohal, et küsimus, kas kodukorrast jäi pärast muudatust algne p 14.9.1 välja eksituse tõttu või mingil muul põhjusel, ei ole käesoleva keeldumise õiguspärasuse hindamisel oluline. Nagu märgitud, ei saa haldusaktile omistada regulatsiooni, mida selles sätestatud ei olnud. Samas osundab ringkonnakohus, et kui vangla teadis, et 12. juulil 2010 kodukorda sisse viidud muudatused ei olnud täielikud, oli tal võimalik tehtud eksitus koheselt parandada. Kohus ei pea võimalikuks aktsepteerida olukorda, kus haldusorgan jätab sellise vea parandamata, ning väidab hiljem kohtumenetluses, et sellest hoolimata lähtuti kehtetuks muutunud regulatsioonist.

19. Seega kuulub R. Kalda kaebus rahuldamisele keeldumise õigusvastasuse tuvastamise osas. Lisaks on R. Kalda tuvastamiskaebusele ülemineku taotluses palunud tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla poolt keeldumise aluseks võetud kodukorra p 14.9.1, mis keelas hiljem laekunud taotlusi rahuldamast.

Viimase nõude osas ringkonnakohus kaebuse rahuldamiseks alust ei näe. Tuvastamisnõude rahuldamiseks peab vaidlustatud haldusakt või toiming olema rikkunud kaebaja õigusi (RKÜKo 3-3-1-46-03, p 34), st haldusakt peab olema omanud kaebajale otsest mõju (RKHKo 3-3-1-78-08, p 10). Vaidlustatud keeldumise ajal 14. oktoobril 2010 kodukorra 14.9.1 selle algses sõnastuses, mis keelas hiljem laekunud taotlusi rahuldamast, ei kehtinud. Seda on rõhutanud ka kaebaja ise. Seega ei omanud keeldumise ajal see kehtivuse kaotanud kodukorra norm kaebaja õigustele mingit mõju. Asjaolu, et vastustaja motiveeris ekslikult oma keeldumist kehtivuse kaotanud kodukorra sättega, ei tähenda, et see oleks kaebaja jaoks õiguslikku mõju omanud. Seega ei rikkunud see säte 14. oktoobril 2010 enam kuidagi kaebaja õigusi ning kaebus tuleb seetõttu selles osas rahuldamata jätta.

20. Seega kuulub R. Kalda kaebus rahuldamisele osaliselt, keeldumise õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Algse kodukorra p-i 14.9.1. õigusvastaseks tunnistamise nõudes jääb kaebus rahuldamata. HKMS § 108 lg-st 2 tulenevalt tuleb seega menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, mis tähendab, et R. Kalda kantud menetluskuludest (4,34 eurot, vt tl 80) kuulub tema kasuks väljamõistmisele pool summast, st 2,17 eurot. Halduskohtu otsus tuleb osas, milles kaebus rahuldamata jäeti, tühistada, ning ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse. Osas, milles halduskohtu otsust samuti vaidlustati, ent milles kaebus lõppkokkuvõttes rahuldamata jääb (nõue

7

tuvastada kodukorra p 14.9.1. õigusvastasus selle algsel kujul) tuleb halduskohtu otsuse põhjendused asendada käesoleva otsuse põhjendustega.

Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/