3-14-51705/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51705 Haldusasi Deoro Trade OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 06.08.2014 korralduse nr 13-11/83966 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Deoro Trade OÜ, volitatud esindajad advokaadid Aivar Pilv ja Vitali Denikin Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 27. novembril 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 06.08.2014 korraldusega nr 13-11/83966 (edaspidi ka 06.08.2014 korraldus või vaidlustatud korraldus) Deoro Trade OÜ-d maksukorralduse seaduse (MKS) § 46, § 128 lg 1 ning § 129 lg 2 ja 3 alusel tasuma maksuvõlga kogusummas 80 807,59 eurot MTA pangakontole 48 tunni jooksul korralduse saamise päevast arvates. Korralduse põhjenduste kohaselt ei ole maksukohustuslane täitnud MKS §-s 105 sätestatud kohustust tasuda maksusumma ja maksu kõrvalkohustusest tulenevad summad selleks määratud pangakontole. Maksuvõlg koosneb 2014. a juuni tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni ning käibemaksu deklaratsiooni järgsetest tasumata maksukohustustest. Eelnevatel kuudel ei ole äriühing maksude tasumisega hilinenud, kuid hetkel tasumata nõuete tasumist ei ole äriühing alustanud. Erijuhtude tulumaksu osas on märgata tavapärasest suuremat maksukohustust, mis on tekkinud 2014. a juunis äriühingu juhatuse liikmele 230 000 euro suuruse dividendi maksmisest. Äriühingu 2013. a märtsi, aprilli ja mai tagastusnõuete kontroll on maksuhalduri 17.07.2014 otsusega peatatud, kuna 15.07.2014 esitati äriühingu juhatuse liikmele kahtlustus maksustamisperioodi 2013. a veebruar kuni 2014. a mai kohta maksuhaldurile valeandmete esitamises alusetu käibemaksu tagastusnõude tekitamise eesmärgil. Eeltoodu põhjal on maksuhalduril kahtlus, et Deoro Trade OÜ ei tasu maksu vabatahtlikult ja maksuvõla hilisem sissenõudmine võib osutuda võimatuks, mistõttu annab maksuhaldur maksuvõla tasumiseks 10 päeva asemel 48 tundi. Maksuhaldur hoiatas, et korralduse tähtaegse täitmata jätmise korral algatab maksuhaldur maksuvõla sundtäitmise.

2(6) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2. Deoro Trade OÜ esitas kaebuse MTA 06.08.2014 korralduse tühistamiseks. Maksuhaldur on vaidlustatud korraldusega rikkunud üldist võrdsuspõhimõtet sellest tuleneva ühetaolise maksustamise põhimõtte ja topeltmaksustamise vältimise põhimõtte rikkumise kaudu, õigust heale haldusele, õiguspärasele menetlusele ning õigusnormide järgimisele täidesaatva võimu poolt, samuti ettevõtlusvabadust sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamisest tingitud ettevõtja tulude vähenemise ning konkurentsi moonutamise ja kahjustamise kaudu. Vaidlustatud korraldus on õigusvastane, kuna maksuhaldur ei ole täitnud motiveerimiskohustust ega sidunud faktilisi asjaolusid loogiliselt õigusliku motivatsiooniga. Põhjendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole haldusakt proportsionaalne. Maksuhaldur ei ole korralduse täitmiseks lühikese tähtaja (48 tundi) andmist põhjendanud ega välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et tegemist on sobiva ja proportsionaalse abinõuga. Põhjenduseks ei piisa maksuhalduri üldsõnalistest järeldustest maksuvõla tasumata jätmise ohu ja maksuvõla hilisema sissenõudmise võimatuks osutumise kohta. Seejuures on sellised väited paljasõnalised ning vastuolus faktiliste asjaoludega. Selgusetuks jääb, millistele asjaoludele tuginedes on MTA järeldanud, et ettevõttele, mille paari kuu käive ületab 7 miljonit eurot, on 80 807,59 euro suuruse summa tasumine või maksuvõla hilisem sissenõudmine raskendatud. Deoro Trade OÜ on tegutsenud samas valdkonnas juba peaaegu kolm aastat ning tegemist on eduka ja kasumliku ettevõttega, mis lisaks käibemahtudele nähtub ka omanikule 2014. a juunis välja makstud dividendide summast (230 000 eurot). Kaebaja on kuni 11.06.2014 täitnud oma maksukohustust korrektselt. Puuduliku motivatsiooniga korralduse alusel isiku põhiõigusi põhjendamatus ulatuses riivates on maksuhaldur sattunud vastuollu hea halduse põhimõttega ning riivanud ettevõtlusvabadust. Selline olukord pärsib kaebuse esitaja vabadust korraldada oma majandustegevust ning välistab eelduslikult tulevikus ettevõtlusega tegelemise võimaluse sootuks. Samuti on maksuhalduri tegevus vaidlustatava korralduse tegemisel olnud vastuolus haldusmenetluse võimalikult lihtsa, kiire ja efektiivse läbiviimise põhimõttega, mille järgmisel tuleb vältida ka üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi ning järgida haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagada isikute õiguste kaitse. Käesoleval juhul on aga maksukohustuslasele põhjendamatult ebamugavusi tekitatud sellega, et ta peab loobuma majandustegevuse teostamisest MTA poolt kontrolli läbiviimisega viivitamise tõttu, mille raames on tagastusnõude täitmine peatatud kuni seaduses sätestatud maksimaalse tähtajani kaebaja hinnangul otsitud kuriteokahtlustuse tõttu. Maksuvõla moodustavad eelkõige 2014. a juuni tulu- ja sotsiaalmaksu summad, mille tasumise tähtaeg oli 10.07.2014. Seega on maksuhaldur andnud vaidlustatud korralduse vähem kui neli nädalat pärast maksu tasumise tähtaega ja pidanud põhjendatuks määrata maksuvõla tasumiseks kõigest 48 tundi. Sellega on maksuhaldur ilmselgelt ületanud seaduses antud pädevust maksuvõla tasumiseks antava tähtaja määramisel ning rakendatud meede on ebaproportsionaalne. Maksuhaldur on jätnud tähelepanuta asjaolu, et korralduse andmise hetkeks oli MTA-l kohustus tagastada kaebajale 2014. aastal tekkinud enammakstud käibemaks 1 442 500,63 eurot. Maksuhaldur ei ole kõnealust enammakset seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaebajale tagastanud. Sellise käitumisega on maksuhaldur ise loonud olukorra, kus maksukohustuslase rahalised vahendid on olulises ulatuses blokeeritud, kuid samaaegselt kohustatakse ettevõtet kiirendatud korras tasuma täiendavaid maksusummasid. Käibemaksu enammakse oleks pidanud vaidlustatud korralduse andmisel ja motiveerimisel osutuma oluliseks. Juhul kui maksuhaldur oleks täitnud tagastusnõude tähtaegselt, ei oleks maksukohustuslasel maksuvõlga tekkinud. Seega on maksuhalduri enda

3(6) käitumine tekitanud korralduse aluseks oleva õigusvastase olukorra, mistõttu on 48-tunnise tähtaja määramine põhjendamatu. 3. MTA vaidleb kaebusele vastu. Vaidlustatud korraldust on põhjendatud muu hulgas asjaoluga, et kaebaja käibemaksu tagastusnõuete kontroll on peatatud maksuhalduri 17.07.2014 otsusega, kuna 15.07.2014 esitati Deoro Trade OÜ juhatuse liikmele kahtlustus alusetu käibemaksu tagastusnõude tekitamise eesmärgil maksuhaldurile maksustamisperioodi 2013. a veebruar kuni 2014. a mai kohta valeandmete esitamises. Maksukohustuslased ei saa tagastusnõuete esitamisel eeldada, et nende tagastusnõuded koheselt ning ilma maksuhalduri poolse menetluseta tagastatakse. Käibemaksuseaduse (KMS) § 34 lg 2 kohaselt võib maksuhaldur seoses tagastusnõude kontrollimisega pikendada motiveeritud otsuse alusel tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90 kalendripäeva, mistõttu ei ole kaebaja väited tagastusnõude täitmata jätmise osas korrektsed. Asjaolust, et vastustaja on peatanud käibedeklaratsioonidega märgitud tagastusnõuete menetlemise, saab järeldada, et vastustaja on seadnud kahtluse alla käibedeklaratsioonides märgitud enammaksete õigsuse. Seega on vaidlustatud korraldus on põhjendatud ja selgelt arusaadav ning esineb kahtlus, et võla sissenõudmisega viivitamise korral muutub võla sissenõudmine võimatuks. MTA 17.07.2014 käibemaksu tagastusnõude täitmise peatamise otsuses esitatud faktilistest asjaoludest nähtuvalt saab kahtluse alla seada, kas kaebaja ikka on reaalselt tegutsev ettevõtte. Seda enam, et tavapäraseks ei saa lugeda olukorda, kus kaebaja juhatuse liikmele esitatakse kahtlustus maksukuriteo toimepanemises. Seetõttu ei tõenda kaebaja reaalset ettevõtlust kaebusele lisatud käibedeklaratsioonid. Seega on vaidlustatud korralduses märgitud maksuvõla tasumise tähtaeg põhjendatud. Kaebaja ise ei ole järginud maksuvõla tasumisel tulumaksuseaduse (TuMS) §-s 40 lg-s 4 sätestatud tähtaegu. Kaebaja väited tulu- ja sotsiaalmaksu tasumise tähtaja osas on asjakohatud, kuna seaduse kohaselt on tulumaksu kinnipidaja kohustatud kandma kinnipeetud tulumaksu MTA pangakontole hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks. Vastustaja on vaidlustatud korralduse koostamisel järginud MKS § 128 lg p 1 sätestatud nõudeid. Pigem võib asuda seisukohale, et kaebaja ei soovinud tekkinud maksuvõlga tasuda ning viivitas ise põhjendamatult maksuvõla tasumisega.

KOHTU PÕHJENDUSED 4. Vaidlustatud korraldusega kaebajalt sissenõutav 80 807,59 suurune maksuvõlg on tekkinud kaebaja deklareeritud, kuid tähtajaks tasumata maksusummadest. Asjas ei ole vaidlust maksuvõla olemasolu ega suuruse üle. Vaidlus on selle üle, kas maksuhaldur on kaebajalt õiguspäraselt nõudnud maksuvõla tasumist 48 tunni jooksul (MKS § 129 lg 2). 5. MKS § 128 lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla. Maksuvõla sundtäitmine toimub MKS 13. peatükis ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. Maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise korral rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. MKS § 128 lg 2 p-st 1 tulenevalt on maksuvõla sundtäitmine lubatud, kui kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud ning nõue on sissenõutav. MKS § 129 lg 2 alusel on maksuhalduril õigus anda maksukohustuslasele korraldus tasuda maksuvõlg 48 tunni jooksul korralduse kättetoimetamisest arvates, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et võla sissenõudmisega viivitamise korral muutub võla sissenõudmine võimatuks. 6. Kaebaja arvates on vaidlustatud korraldus nõuetekohaselt motiveerimata.

4(6) Haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ja põhjendatud (MKS § 46 lg 2, HMS § 56 lg 1) ning selles peab sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (MKS § 46 lg 3 p 5, HMS § 56 lg 2). Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Vaidlustatud korralduses on märgitud selle andmise õiguslik alus (§ 46, § 128 lg 1 ning § 129 lg 2 ja 3) ning faktiline alus (kaebaja on jätnud täitmata MKS §-s 105 sätestatud maksude tasumise kohustuse ja maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et maksuvõla sissenõudmisega viivitamise korral muutub võla sissenõudmine võimatuks ning seetõttu alustab maksuhaldur maksuvõla sundtäitmist, kui kaebaja maksuvõlga 48 tunni jooksul vabatahtlikult ei tasu). Maksuhaldur on vaidlustatud korralduses põhjendanud oma kahtlust, et võla sissenõudmisega viivitamise korral muutub võla sissenõudmine võimatuks, kokkuvõtlikult järgmiste asjaoludega: 1) kaebaja 80 807,59 suurune maksuvõlg koosneb 2014. a juuni tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni ning käibemaksu deklaratsiooni järgsetest tasumata maksukohustustest. Äriühing ei ole võla tasumist alustanud, kuigi eelnevatel kuudel ei ole äriühing maksude tasumisega hilinenud; 2) erijuhtude tulumaksu osas on äriühingul tavapärasest suurem maksukohustus seoses 2014. a juunis äriühingu juhatuse liikmele 230 000 euro suuruse dividendi maksmisega; 3) äriühingu juhatuse liikmele esitati 15.07.2014 kahtlustus maksustamisperioodi 2013. a veebruar kuni 2014. a mai kohta maksuhaldurile valeandmete esitamises alusetu käibemaksu tagastusnõude tekitamise eesmärgil ning äriühingu tagastusnõuete kontroll on maksuhalduri 17.07.2014 otsusega seetõttu peatatud. Neis faktilistes asjaoludes ei ole poolte vahel vaidlust. Koos eespool mainitud faktilise ja õigusliku alusega on vaidlustatud korralduse põhjendused kohtu arvates piisavad, et korraldus oleks selge ja üheselt mõistetav ning sisuliselt kontrollitav. Asjaolu, et kaebaja vaidlustatud korralduse motivatsiooniga ei nõustu, et tähenda veel, et korraldus oleks motiveerimata. Seega ei saa vaidlustatud korraldust tühistada pelgalt selle motiveerimatuse tõttu. 7. Kaebaja arvates on korraldus ka sisult õigusvastane, sest maksuhalduril ei olnud põhjust arvata, et kaebaja ei suuda maksuvõlga tasuda. Kohus märgib esmalt, et vaidlustatud korraldus on maksuhalduri prognoosotsus, mille kontrollimisel saab kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht oli tõenäoline (vrd Riigikohtu 14.03.2012 otsus asjas nr 3-3-1-80- 11, p 18 ja 27.02.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-14, p 16). Seega maksuhaldur ei pidanud vaidlustatud korralduse andmisel tõendama, et maksuvõla sissenõudmisega viivitamise korral osutub selle hilisem sissenõudmine võimatuks, vaid esitama üksnes piisavad põhjendused sellise tagajärje saabumise tõenäosuse kohta. Vaidlustatud korralduse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2) ning seetõttu ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust, kas maksuhalduri prognoos osutus hiljem õigeks või mitte. Kaebaja etteheited vaidlustatud korralduses toodud põhjendustele on mõnevõrra vastuolulised. Ühelt poolt väidab kaebaja, et maksuhaldur kahtles põhjendamatult, et enam kui seitsme miljoni eurose käibega äriühing, mis maksis omanikule 2014. a juunis 230 000 eurot dividende, ei suudaks 80 807,59 suurust maksuvõlga tasuda. Teisalt taotles kaebaja kohtult esialgset õiguskaitset vaidlustatud korralduse peatamiseks just põhjusel, et tal ei olnud võimalik maksuvõlga tasuda. Kaebaja väitel oli maksuvõla tekkimise põhjuseks maksuhalduri õigusvastane käitumine, sest kaebajal oli vaidlustatud korralduse andmise ajal maksuhalduri vastu 2014. a aprilli, mai ja juuni käibedeklaratsioonidest tulenevalt enam kui 1,4 miljoni euro suurune tagastusnõue ning kui maksuhaldur oleks tagastusnõude täitnud tähtaegselt, ei oleks kaebajal maksuvõlga üldse tekkinud. Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et tagastusnõuete täitmine oli vaidlustatud korralduse andmise ajal peatatud MTA 17.07.2014 otsusega nr 12.2-

5(6) 3/025129 (tl 38-39) ja kaebaja ei olnud seda otsust kohtule teadaolevalt vaidlustanud. Seega võis maksuhaldur vaidlustatud korralduse andmisel 17.07.2014 otsusest lähtuda ning ka kohtul pole praegu alust arvata, et tagastusnõuete täitmise peatamine toimus õigusvastaselt. Kaudselt kinnitab aga kaebaja seisukoht pigem seda, et maksuvõla kiire sissenõudmine oligi põhjendatud, sest käibemaksu tagastusnõuet täitmata ei olnud kaebajal maksuvõla tasumiseks vahendeid ja kuna kriminaalmenetluse tõttu võis tagastusnõude täitmine võtta pikka aega või langeda sootuks ära, võiski see kokkuvõttes viia maksuvõla hilisema sissenõudmise võimatuseni. Kaebaja väiteid arvestades on tõenäoline, et kaebaja poleks saanud maksuvõlga saanud vabatahtlikult tasuda ka juhul, kui maksuhaldur oleks kaebajale selle täitmiseks andnud tavapärase 10 päeva (MKS § 129 lg 1) erandina antud 48 tunni (MKS § 129 lg 2) asemel. Kaebaja väidab, et on 2014. a juunini oma maksukohustusi tähtaegselt täitnud, kuid vaidlustatud korralduses on sellega arvestatud ja maksuhalduri kahtlus põhineb asjaolul, et pärast seda on asjaolud muutunud - 2014. a juuni tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni ning käibemaksu deklaratsiooni järgsed maksukohustused olid kaebajal vaidlustatud korralduse andmise ajal täielikult täitmata, samas kui dividendide maksmise tõttu oli kaebajal tekkinud märkimisväärne tulumaksukohustus ja kaebaja käibemaksu tagasinõude menetlemine oli käimasoleva kriminaalmenetluse tõttu peatatud. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, et tema maksukohustuse täitmise tähtpäev oli vaidlustatud korralduse andmise ajal saabunud ja nõue oli sissenõutav (MKS § 128 lg 2 p 1). Seega oli kaebajal maksuvõlg (MKS § 32) ja maksuhaldur võis selle maksuvõla kaebajalt MKS § 128 lg-st 1 tulenevalt sisse nõuda. MKS § 129 lg 2 kohaldamise eelduseks on maksuvõla olemasolu ja maksuhalduri põhjendatud kahtlus selle hilisema sissenõudmise võimatuse suhtes. Seetõttu ei ole määravat tähtsust asjaolul, et kaebaja oli vaidlustatud korralduse andmise ajal võlgnevuses vähem kui 30 päeva. Vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada korralduses toodud põhjendusi kogumis. Kuigi iga põhjendus eraldi võetuna ei pruugi olla piisav otsustamaks, et maksuhalduri kahtlus maksvõla hilisema sissenõudmise võimatuse kohta oli põhjendatud, leiab kohus, et vaidlustatud korralduse põhjendusi koostoimes hinnates oli selliseks kahtluseks piisavalt alust. 8. Kaebaja arvates on maksuhaldur vaidlustatud korraldusega rikkunud üldist võrdsuspõhimõtet sellest tuleneva ühetaolise maksustamise põhimõtte ja topeltmaksustamise vältimise põhimõtte rikkumise kaudu. Kaebaja ei ole täpsemalt põhjendanud, milles seisneb maksuhalduri poolne võrdsuspõhimõtte rikkumine. Põhiseaduse §-le 12 tugineva ühetaolise maksustamise põhimõtte kohaselt peab maksuhaldur rakendama maksuseadust kõigi maksumaksjate suhtes ühetaoliselt. Maksuhaldur on vaidlustatud korralduse andmisel lähtunud MKS § 129 lg-s 2 sätestatud õiguslikust alusest ning kohtule ei ole esitatud mistahes andmeid selle kohta, et maksuhaldur oleks kohaldanud seda sätet kaebaja suhtes ebasoodsamalt kui võrreldavate isikute suhtes. Topeltmaksustamine eeldab kollisiooni mitme riigi maksuseaduste või sama riigi erinevate maksuseaduste vahel, kuid kaebaja ei ole ühelegi sellisele olukorrale kaebuses viidanud. 9. Kaebaja arvates rikkus maksuhaldur vaidlustatud korraldusega kaebaja ettevõtlusvabadust sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamisest tingitud ettevõtja tulude vähenemise ning konkurentsi moonutamise ja kahjustamise kaudu. Põhiseaduse § 31 kohaselt on igaühel õigus tegeleda ettevõtlusega ning seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kaebaja ei ole vaidlustatud korralduse

6(6) õiguslikuks aluseks oleva MKS § 128 lg 1 ja § 129 lg 2 põhiseaduspärasust kahtluse alla seadnud ning praeguse kaasuse asjaolusid arvestades ei ole sellist kahtlust ka kohtul. Vaidlustatud korraldusega ei ole maksuhaldur keelanud kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamist, vaid nõuab kaebaja deklareeritud, kuid tähtajaks tasumata maksukohustuse täitmist, sh käibemaksu tasumist. Kaebaja käibemaksu tagastusnõude täitmine on maksuhaldur 17.07.2014 otsusega MKS § 107 lg 1 ja lg 2 alusel peatanud kaebaja juhatuse liikme suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse tõttu ning kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et kaebaja oleks 17.07.2014 otsuse kohtus vaidlustanud. 11. MKS § 105 lg 1 paneb maksukohustuslasele kohutuse makse tasuda. Vaidlustatud korralduses kaebajalt nõutav summa oli jäetud tähtpäevaks tasumata, st tegemist oli maksuvõlaga (MKS § 32). MKS § 10 lg 2 p 3 kohaselt on maksuvõla sissenõudmine maksuhalduri ülesanne. Maksude laekumine on avalikes huvides ja maksuhaldur peab seetõttu tegutsema viisil, et maksuvõla sissenõudmine ei muutuks võimatuks. Maksuhaldur on käesolevas asjas piisavalt põhjendanud, miks kaebajale anti maksuvõla vabatahtlikuks tasumiseks tavapärase 10 päeva asemel 48 tundi. Seetõttu leiab kohus, et kaebus MTA 06.08.2014 korralduse nr 13-11/83966 tühistamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 12. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust, seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit