3-14-52174/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Madis Ernits, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 28.10.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-52174 Haldusasi Sarmeks Grupp OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 30.06.2014. a otsuse nr 136/893 ja PRIA 21.08.2014. a vaideotsuse nr 134/14/143

tühistamiseks;

Undverk Põllumajanduslik OÜ kaebus PRIA 30.06.2014. a otsuse nr 13-6/894 ja PRIA 21.08.2014. a vaideotsuse nr 13-4/14/128-1 tühistamiseks; RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ kaebus PRIA 30.06.2014. a otsuse nr 13-6/892 ja PRIA 22.08.2014. a vaideotsuse nr 134/14/1291 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN

PÕLLUMAJANDUSLIK

OÜ määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebajad Sarmeks Grupp OÜ Undverk Põllumajanduslik OÜ RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ Esindajad v.-adv. Karina Lõhmus-Ein ja Rene Varul Vastustaja PRIA RESOLUTSIOON Jätta Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7 ls 2). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. PRIA määras 15.02.2012. a otsusega nr 13-6/348 Sarmeks Grupp OÜle loomakasvatusehitise investeeringutoetuse summas 498 615,70 eurot (III kd, tl 12p-13), Undverk Põllumajanduslik OÜ-le loomakasvatusehitise investeeringutoetuse summas

389 689,20 eurot (I kd, tl 12p-13) ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜle loomakasvatusehitise investeeringutoetuse summas 497 805 eurot (II kd, tl 12p-13). 2. PRIA jättis 30.06.2014. a otsusega nr 13-6/893 (III kd, tl 40-42) Sarmeks Grupp OÜ-le toetuse välja maksmata ja tunnistas kehtetuks 15.02.2012. a otsuse. PRIA jättis 30.06.2014. a otsusega nr 13-6/894 (I kd, tl 47-48p) Undverk Põllumajanduslik OÜ-le toetuse välja maksmata ja tunnistas kehtetuks 15.02.2012. a otsuse. PRIA jättis 30.06.2014. a otsusega nr 136/892 (II kd, tl 39-40p) RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ-le toetuse välja maksmata ja tunnistas kehtetuks 15.02.2012. a otsuse. Otsuste kohaselt ei ole kaebajate puhul tegemist põllumajandusministri 23.08.2010. a määruse nr 87 „Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 87) § 2 lg-s 1 nimetatud taotlejaga, tingimused toetuse saamiseks on tekitatud kunstlikult ja tõendid kogumis näitavad, et reaalselt ei ole põllumajandustootmisega tegeletud. 3. PRIA jättis 21.08.2014. a vaideotsusega nr 13-4/14/143 (III kd, tl 43-44p) rahuldamata Sarmeks Grupp OÜ vaide PRIA 30.06.2014. a otsusele. PRIA jättis 21.08.2014 vaideotsusega nr 13-4/14/128-1 (I kd, 49-50) rahuldamata Undverk Põllumajanduslik OÜ vaide PRIA 30.06.2014. a otsusele. PRIA jättis 22.08.2014. a vaideotsusega nr 13-4/14/129- 1 (II kd, tl 4142) rahuldamata RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ vaide PRIA 30.06.2014. a otsusele. 4. Sarmeks Grupp OÜ esitas 22.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (III kd, tl 2-9p) PRIA 30.06.2014. a otsuse nr 13-6/893 ja 21.08.2014. a vaideotsuse nr 13-4/14/143 tühistamiseks. Undverk Põllumajanduslik OÜ esitas 22.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 29p) PRIA 30.06.2014. a otsuse nr 13-6/894 ja 21.08.2014. a vaideotsuse nr 13-4/14/128-1 tühistamiseks. RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ esitas 22.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (II kd, tl 2-9p) PRIA 30.06.2014. a otsuse nr 136/892 ja 22.08.2014. a vaideotsuse nr 13-4/14/129-1 tühistamiseks. Kaebustes esitasid kaebajad taotlused esialgse õiguskaitse korras PRIA kohustamiseks maksta 15.02.2012. a otsustega määratud investeeringutoetused kaebajatele välja või alternatiivselt kanda Tartu Halduskohtu deposiitarvele. Kaebuste kohaselt ehitised, mille ehitamiseks toetused määrati, on valmis ehitatud ning kaebajad on esitanud PRIA-le enne 30.06.2014. a otsuste tegemist taotlused koos vajalike dokumentidega toetuse väljamaksmiseks. Sarmeks Grupp OÜ väitel on tal ehitustöid teostanud OÜ Mapri ees võlgnevus 599 583,58 eurot, s.h viivised 100 967,87 eurot. Undverk Põllumajanduslik OÜ väitel on tal ehitustöid teostanud M.S.I. Ehitus OÜ ees võlgnevus 365 883,54 eurot, s.h viivised 15 606,04 eurot. RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ väitel on tal ehitustöid teostanud OÜ Mapri ees võlgnevus 601 571,99 eurot, s.h viivised 103 766,98 eurot. Kaebajate väitel võib toetuse välja maksmata jätmine viia selleni, et kohtuotsuse jõustumise ajaks on kaebajad kaotanud kogu vara ning kaebusi rahuldava otsuse jõustumine võib osutuda võimatuks seetõttu, et tulenevalt Nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta artiklist 28 ei ole PRIA-l pärast 31.12.2015 võimalik vaidlusaluse meetme raames enam väljamakseid teha, kuid käesoleva vaidluse kestmine kauem kui 31.12.2015 on kõigi kohtuastmete läbimise korral tõenäoline. Kaebajate arvates on teostatud investeeringute eest toetuse väljamaksmisega võimalik ära hoida olulise kahju tekkimine kaebajatele ja kolmandatele isikutele ning toetuse väljamaksmisega kaebajatele ei kahjustata kolmandate isikute ega avalikkuse huve. Kaebajad märkisid, et kaebuste rahuldamata jätmise korral on vastustajal võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise korras välja makstud toetus kaebajatelt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 254 lg 2 ja võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Veel märkisid kaebajad, et alternatiivse esialgse õiguskaitse 2 2

meetme kohaldamisega toetuse maksmisel Tartu Halduskohtu deposiitarvele välistatakse kohtuotsuse täitmise võimatuks muutumine põhjusel, et kohtuotsuse jõustumise ajal ei ole meetme 1.4.2 raames väljamakseid enam võimalik teha. 5. PRIA esitas 26.09.2014 Tartu Halduskohtule seisukohad esialgse õiguskaitse taotlustele (I kd, tl 108-108p; II kd, tl 94-94p; III kd, tl 113-113p), milles ta palus jätta esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. PRIA märkis, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.12.2013. a määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 näeb ette, et liikmesriigid vastutavad programmide rakendamise ja oma ülesannete täitmise eest vastavalt käesolevale määrusele ja tasemel, mida nad peavad asjakohaseks, kooskõlas liikmesriigi institutsioonilise, õigusja finantsraamistikuga ning vastavuses määruse ja muude asjakohaste liidu eeskirjadega, mistõttu kaebajate kasuks tehtud jõustunud kohtuotsuse alusel väljamakse tegemata jätmine on välistatud ning see ei olene kohtumenetluse ajast. PRIA leidis, et arvestades väljamakstava summa suurust, toetuse saaja majandustegevust ja tema varasid on ilmselge, et toetuse väljamaksmisel ei oleks kaebuste rahuldamata jätmise korral reaalselt midagi tagasi nõuda. PRIA märkis, et tegemist on riigilt rahalise toetuse taotlemisega ja toetuse saamiseks isikul subjektiivne õigus puudub, mistõttu taotlejatel ei saa tekkida toetuse määramise otsuse alusel ootust, et neile ka määratud toetus välja makstakse. 6. Kaebajad esitasid 26.09.2014 täpsustused esialgse õiguskaitse taotlustele (I kd, tl 112113; II kd, tl 98-99; III kd, tl 117-118), milles palusid kohustada PRIA-t maksma kaebajatele määratud investeeringutoetus otse ehitusfirmadele OÜ-le Mapri ja M.S.I. Ehitus OÜ-le ning alternatiivselt Tartu Halduskohtu deposiitarvele. Kaebajad märkisid, et kuna ehitajatele on tasumata, suureneb lepingutest tulenevalt igapäevaselt viivis ja õiguskaitse kohaldamine peataks viiviste suurenemise. Kaebajate väitel on nad valmis alluma ka HKMS § 251 lg-s 3 sätestatud tingimuslikule esialgsele õiguskaitsele, mille kohaselt peaks PRIA maksma toetusrahad ehitajatele välja eeldusel, et kaebajad on edastanud kohtule HKMS § 254 lgs 2 viidatud rahade tagastamise kohustuse täitmiseks pangagarantii. 7. PRIA esitas 29.09.2014 vastused esialgse õiguskaitse taotluse täpsustustele (I kd, tl 117117p; II kd, tl 103-103p; III kd, tl 122-122p), milles ta märkis, et PRIA-l ei ole võimalik suunata rahasid töövõtjatele, sest vastavalt määruse nr 87 § 18 lg-le 1 makstakse toetus toetuse saajale. 8. Tartu Halduskohus liitis 01.10.2014. a määrusega (III kd, tl 124-126p) Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ kaebused ühte menetlusse (resolutsiooni p 1) ning jättis Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ taotlused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kohtu hinnangul tuginevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.12.2013. a määruse (EL) nr 1306/2013 artiklile 118 on PRIA põhjendatult kinnitanud, et kaebajate kasuks tehtud jõustunud kohtuotsuse alusel väljamakse tegemata jätmine on välistatud ning see ei olene kohtumenetluse ajast, mistõttu on alusetud kaebajate väited seoses toetuse väljamaksmise ajalise piiranguga hiljemalt 31.12.2015. Kohus käsitles kaebajate taotlust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks taoliselt, et esimese alternatiivina taotletakse toetuste väljamaksmist kas kaebajatele enestele või ehitusfirmadele. Kohus nõustus, et PRIA-l ei ole võimalik maksta toetust ehitusettevõtetele, sest vastavalt määruse nr 87 § 18 lg-le 1 makstakse toetus toetuse saajale. Kohus märkis, et kuna kaebajad on soovinud alternatiivselt toetuse väljamaksmist 3 3

kohtu deposiitarvele vaid seoses meetme 1.4.1 raames väljamakse tegemise väidetava ajalise piiranguga ning kaebuste rahuldamisel on võimalik toetuse väljamaksmine kaebajatele pärast vastava kohtuotsuse jõustumist sõltumata ajahetkest, siis langeb ära kaebajate alternatiivne taotlus toetuse väljamaksmiseks kohtu deposiitarvele. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, mille järgi kaebajatel puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks ning kohtu hinnangul ei saa kaebajatel olla õiguspärast ootust toetuse saamiseks olukorras, mil PRIA vaidlusaluste otsuste kohaselt on kaebajad tekitanud kunstlikult tingimused toetuse saamiseks. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kaebajate õiguste võimalikku riivet ei saa lugeda sedavõrd intensiivseks, et oleks põhjendatud esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebajatele kui toetuse saajatele toetust välja makstes. Kohus märkis, et käesolevas menetlusstaadiumis ei ole alust pidada kaebusi ilmselgelt perspektiivituks, kuid kohtu hinnangul on kaebustel pigem vähesed eduväljavaated ning esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise poolt räägib see, et veenvalt pole põhjendatud ega tõendatud pöördumatult kahjulike tagajärgede ohtu kaebajatele. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus põhjendatuks ka tingimusliku esialgse õiguskaitse kohaldamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ esitasid määruskaebuse (IV kd, tl 61-64), milles paluvad tühistada Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused. Määruskaebuse põhjendused: Ehitusfirmad on rakendamas kaebajate vastu ehitustöövõtulepingutest tulenevaid rahalisi sanktsioone (viivised) arvete tasumisega viivitamise eest ja nõuavad tasumata arvete maksmist. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse tekitab ka teadmine, et PRIA-l kui makseasutusel ei ole pärast 31.12.2015 enam võimalik vaidlusaluse meetme alusel toetusi välja maksta ning PRIA teistsugune kinnitus võib ajas muutuda. Tingimusliku õiguskaitse ja pangagarantiide kaudu oleks kaebuste rahuldamata jätmisel tagatud rahade tagastamine PRIA- le (riigile). Menetluslikult oleks otstarbekas, kui ringkonnakohus annab seisukoha, kas kaebajatel puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks või on tegemist halduskohtu ebaõige järeldusega. Kaebajatel on subjektiivne õigus toetust saada ja nõuda, kuna neile on PRIA 15.02.2012. a haldusaktiga toetus määratud, mis on tekitanud kaebajatele subjektiivse õiguse nõuda haldusaktiga antud õiguse täitmist ja PRIA-le kohustuse toetuse väljamaksmiseks ehitustööde tegemisel. Toetuse taotlejal puudub subjektiivne õigus toetusele, kuid kaebajad ei ole taotlejad, vaid isikud, kellele on toetused haldusaktiga juba määratud. Jääb arusaamatuks, kas halduskohus on nõustunud PRIA vastuväitega tingimuste kunstliku loomise kohta või on halduskohtu järeldus seotud eeldusega, et PRIA vaidlustatud otsused jäävad sellisel kujul kehtima. Ringkonnakohtul tuleb hinnata kaebuste eduväljavaateid, mis on head, sest tegemist on PRIA haldusaktide kehtetuks tunnistamisega adressaatide kahjuks, mis on pigem erandlik nähtus. Uusi asjaolusid võrreldes 2012. a toetuse määramisega ilmnenud ei ole. PRIA on kontrollinud toetuse määramise tingimusi 2012. a, enne toetuse määramist ja korduvalt edaspidi, s.h 2014. a veebruaris, kuid on samade asjaolude ja tõendite pinnalt määranud osadele kaebajatele toetusi 2012. a ja 2013. a põllumajandusmasinate ostmiseks ning toetused ka välja maksnud. Ebaõiglane tundub olukord, kus kaebajatel lastakse võtta pangast suured laenukohustused, ehitusfirmade ees olulised tasukohustused, ehitised valmis ehitada ja alles seejärel asub PRIA väitma, et kaebajad on loonud 2012. a kunstlikult mingeid tingimusi. Halduskohus on lugenud kaebuse eduväljavaated vähesteks liiga kergekäeliselt. Ei nõustu määruse järeldusega, et veenvalt pole põhjendatud ega tõendatud pöördumatult kahjulike tagajärgede oht kaebajatele. Kaebuste ja nende lisade kohaselt on tuvastatavad kaebajate võlgnevused ehitusfirmade ees, kelle poolt nõuete sissenõudmisel ootab kaebajaid ilmselt 4 4

pankrot, kuna summad on liiga suured refinantseerimiseks vmt, s.h asuvad laenusid tagasi nõudma pangad. Põhistatud on kaebajate tõenäoliselt saabuvaid ja juba aktuaalseid rahalisi raskusi, kui esialgset õiguskaitset ei rakendata (viivised ja sissenõutavad summad). Avaliku huvina on käsitletav valmisehitatud lautade käiku andmine, mis on olnud takistatud, kuivõrd kaebajad peavad eelkõige lahendama lautade ehitamise finantseerimise küsimuse. 10. PRIA esitas 22.10.2014 vastuse määruskaebusele, milles ta nõustub halduskohtu seisukohtadega esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise osas. Vastuse põhjendused: Kaebaja ei ole esitanud ühtegi vastuargumenti PRIA väitele jõustunud kohtuotsuse alusel toetuse väljamaksmise kohustuste kohta. Toetuse määramine ei tähenda veel toetuse väljamaksmist, lähtuvalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25.10.2012 määruse nr 966/2012 artiklist 135 p 3c. Laenurahade kasutamisest ja ehitusettevõtjatega sõlmitud lepingutest tulenevate sanktsioonide risk on toetuse saaja enda kanda. Toetuse saajad ei ole arvestanud enda rahalisi võimalusi, sest taotletakse tegevuse rahastamist enne kulutuste tegemist määruse nr 87 § 18¹ alusel, s.t taotletakse toetuse väljamaksmist enne kui ollakse ise selle eest ehitajale tasunud. Tavalises korras kuludeklaratsiooni esitamisel tasub toetuse saaja kõigepealt ise töövõtjale ja seejärel esitab kuludokumendid PRIA-le väljamaksmiseks, s.t tal peavad rahalised vahendid olemas olema. Määruse nr 87 § 18 lg-s 4 on sätestatud võimalus varasema taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Halduskohus on HKMS § 249 lg-t 3 õigesti rakendanud. Kui PRIA täiendava kontrolli käigus ilmneb, et toetuse andmise menetluses on esinenud olulisi vigu, siis ei saa jätkata ebaõiget halduspraktikat ning toetus välja maksta isikule, kel puudub õigus seda saada. Ainuüksi asjaolu, et laut on valmis ehitatud, ei tähenda, et määruse eesmärk oleks täidetud. Laut peab olema valmis ehitatud isiku poolt, kel on õigus üldse toetust taotleda. Vastustaja ei nõustu kaebajale väljamakse tegemisega enne kohtumenetluse lõppemist, kuivõrd arvestades kaasuse asjaolusid on ilmne, et toetuse väljamaksmisel ei oleks kaebuse rahuldamata jätmise korral reaalselt midagi tagasi nõuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks. 12. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Tartu Halduskohus liitis 01.10.2014. a määruse resolutsiooni p 1 kohaselt kaebajate kaebused ja resolutsiooni p 2 kohaselt jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata, millest viimase osas on halduskohtu määrus vaidlustatav. Määruskaebuses on esitatud taotlus tühistada Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul kaebajate tahe, et ringkonnakohus tühistaks Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määruse resolutsiooni p 2. 13. Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et käesoleval juhul tuleb vaadelda üksnes halduskohtus vaidlustatud PRIA 30.06.2014. a otsuseid ja nendes viidatud 15.02.2012. a otsuseid, mitte aga muid PRIA poolt toetuse maksmise otsuseid (III kd, 85p-91; I kd, 81p-87), millega on kaebajatest Sarmeks Grupp OÜ-le ja Undverk Põllumajanduslik OÜ-le PRIA poolt määratud muid toetusi ja ka toetussummad osaliselt välja makstud. Kuivõrd muud PRIA toetuse maksmise otsused ei kuulu käesoleva asja vaidluse esemesse, 5 5

siis jätab ringkonnakohus kaebajate sellekohased määruskaebuses esitatud väited tähelepanuta. 14. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebajad halduskohtule esitatud kaebustes taotlenud PRIA 30.06.2014. a otsuste ja nende osas tehtud vaideotsuste tühistamist. Kaebajad ei ole kaebustes taotlenud PRIA kohustamist maksta välja kaebajatele 15.02.2012. a otsustega määratud toetussummad. Esialgse õiguskaitse taotluste raames on kaebajad palunud kohustada PRIA-t kaebajatele välja maksma 15.02.2012. a otsustega määratud investeeringutoetused. HKMS § 251 lg 1 p 3 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määrusega kohustada haldusorganit muuhulgas toimingut tegema. Nimetatud esialgse õiguskaitse abinõu rakendatakse koos kohustamiskaebusega ning kohtul tuleb arvestada, et esialgse õiguskaitse abinõu oleks kooskõlas kaebuse eesmärgiga ega väljuks kaebuse piiridest. Esialgse õiguskaitse taotlus peab lähtuma põhivaidlusest, s.t see peab teenima sama eesmärki. Seega ei saa esialgset õiguskaitset paluda haldusakti või toimingu suhtes, mis ei ole põhivaidluse esemeks. Esialgne õiguskaitse ei saa kaitsta kaebaja õigusi suuremas määras kui tema kaebuse osas tehtav võimalik positiivne kohtuotsus (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 688 ja 693). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei lähtu esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise taotlus põhivaidlusest, kuivõrd õiguskaitset taotletakse toimingu suhtes, mis ei ole põhivaidluse esemeks. Eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohustada PRIA-t maksma välja kaebajatele 15.02.2012. a otsusega määratud toetussummasid. Lisaks ei ole taolise abinõu rakendamine õiguslikult võimalik ka seetõttu, et väljamaksmise eeldusena peab olema vastav taotlus rahuldatud, kuid käesolevas asjas vaidlustatud 30.06.2014. a otsustest nähtuvalt on PRIA asunud seisukohale, et toetuse määramise taotluste rahuldamine on olnud ebaõige ja sellekohased otsused on kehtetuks tunnistatud. PRIA 30.06.2014. a otsuste õiguspärasus selgitatakse aga välja alles peaasja menetluse raames. 15. Kaebajad on arvamusel, et kuna neile on toetused otsustega juba määratud, siis on neil subjektiivne õigus toetust saada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja märgib, et halduskohus on õigesti nõustunud vastustaja seisukohaga, mille järgi kaebajatel subjektiivne õigus toetuse saamiseks puudub. Määruse nr 87 § 18 lg 2 sätestab, et toetust ei maksta Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 62 lg 5 teises lauses sätestatud juhtudel. Sellisel juhul ei hüvitata toetuse saajale ka ettevalmistavale tööle tehtud kulutusi. ELÜPS § 62 lg 5 teine lause sätestab, et PRIA jätab maaelu arengu toetuse maksmata, kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saamise nõudeid. Taotluse rahuldamata jätmise alused on toodud ELÜPS § 62 lg-s 2. Kuivõrd tegemist on toetusega, mille saamiseks tuleb täita seaduses kehtestatud nõudeid, siis järelikult olukorras, kus ilmneb, et neid nõudeid ei ole siiski täidetud, on ka õigus jätta toetus välja maksmata. Halduskohus on nimetatud aspekti määrust tehes õigustatult silmas pidanud. Seega on halduskohus esitatud taotluste ja asjaolude kontekstis vaidlusaluses määruses õigesti sisustanud kaebajate subjektiivse õiguse puudumise. Ringkonnakohtu hinnangul on nii PRIA kui ka halduskohus käsitlenud kaebajat kui toetuse saajat, mitte kui toetuse taotlejat. Ringkonnakohus on seisukohal, et toetuste maksmine selleks tegelikkuses õigustamata isikutele on siiski kaalukam huvi, kui kaebajate poolt välja toodud huvi jätkata valmisehitatud lautade käiku andmist. 16. Asjas kogutud materjalidest tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohtadega, et kaebajate õiguste võimalikku riivet ei saa lugeda sedavõrd intensiivseks, et oleks põhjendatud esialgse õiguskaitse kohaldamine ning nõustub ka halduskohtu hinnanguga kaebuste väheste eduväljavaadete ja tingimusliku esialgse õiguskaitse mittekohaldamise osas 6 6

ning pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4) ega selles osas midagi täiendavalt lisada. 17. Kuigi kaebajad taotlevad määruskaebuses Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldatakse kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused, ei ole kaebajad määruskaebuses esitanud sisulisi vastuväiteid halduskohtu seisukohtadele, mille kohaselt ei ole PRIA-l võimalik maksta toetust kaebajate nimetatud ehitusettevõtetele, sest vastavalt määruse nr 87 § 18 lg-le 1 makstakse toetus toetuse saajale (määruse p 16). Kaebajad ei ole esitanud vastuväiteid ka halduskohtu seisukohale, mille kohaselt langeb ära kaebajate alternatiivne taotlus toetuse väljamaksmiseks kohtu deposiitarvele (määruse p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav (HKMS § 63) kaebaja väide, milles peetakse võimalikuks, et ajas võib muutuda PRIA selgitus, millest tulenevalt luges halduskohus (määruse p 15) alusetuks kaebajate väited seoses meetme 1.4.2 (määruse ps 17 on ekslikult märgitud 1.4.1) raames toetuse väljamaksmise ajalise piiranguga hiljemalt 31.12.2015. Siinkohal juhib ringkonnakohus kaebajate tähelepanu asjaolule, et PRIA on enda selgituses viidanud asjakohase õigusaktina Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.12.2013. a määrusele (EL) nr 1306/2013. Ringkonnakohus nõustub ka eeltoodud osas halduskohtu põhjendustega, mida ei pea vajalikuks korrata. 18. Kahjulike tagajärgedena näevad kaebajad seda, et nad pankrotistuvad, kuna ehitusfirmade poolt nõutavad summad (viivised ja põhisummad) on liiga suured refinantseerimiseks ja ka pangad asuvad laene tagasi nõudma. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodud asjaolude pinnalt järeldada pöördumatute tagajärgede saabumist, mida ei ole võimalik pärast kaebuse rahuldamist mõistlikul viisil kõrvaldada. Kaebajatel on kohustuste täitmiseks ehitusfirmade ees võimalik võtta pangast vajadusel laenu, millist võimalust on kaebajad pidanud ka realiseeritavaks, kui on nimetanud ühe võimalusena kohtule rahade tagastamise kohustuse täitmiseks pangagarantii esitamist. Pankadelt väidetavalt võetud laenude tagasinõudmine ei põhista samuti pöördumatute kahjulike tagajärgede tekkimise ohtu, kuivõrd toetust on antud üksnes vastavate objektide rekonstrueerimise või ehitamise vmt eesmärgi saavutamiseks, mitte aga pangalaenude tagamiseks. Kulud, mis ei ole tegevuse elluviimisega või investeeringuobjektiga otseselt seotud, ei ole abikõlbulikud kulud (määruse nr 87 § 6 lg 3 p 15). Ühtlasi lähevad ringkonnakohtu hinnangul kaebajate väited vastuollu toetuse taotlemisel võetud kohustustega. Nähtuvalt 15.02.2012. a otsuste p 6 alap-st 2 võib toetuse saaja saadud toetust kasutada vaid kavandatud tegevuse või investeeringu abikõlbulike kulude hüvitamiseks. Kaebajate poolt kirjeldatud olukorrast võib järeldada, et kaebajad ei ole äris vajaliku põhjalikkusega toetuse taotlemisel kõigi võimalike riskidega arvestanud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus hinnanud olemasolevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning jõudnud õigele järeldusele, et asjas pole veenvalt põhjendatud ega tõendatud pöördumatult kahjulike tagajärgede ohtu kaebajatele. 19. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 1. 7 7