3-14-52168/1 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht

27. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-52168

Haldusasi M.A.i kaebus Rae Vallavalitsuse 05.08.2014 korraldusele nr 997. Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus M.A.ile.

2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri teadmiseks kaebuse esitaja esindajale. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 05.08.2014 korraldusega nr 997 rahuldas Rae Vallavalitsus K. S. detailplaneeringu algatamise taotluse ja otsustas algatada Järveküla küla Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu eesmärgiga jagada elamumaa sihtotstarbeline kinnistu kaheks elamumaa kinnistuks nii, et moodustuks üks krunt olemasolevate hoonete teenindamiseks ja teine ca 3700 m2 krunt uue üksikelamu ehitamiseks, määrata ehitusõigus ja hoonestustingimused, lahendada juurdepääsud ja tehnovõrkudega varustamine ning haljastus. Mh kinnitati Järveküla küla Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu lähteseisukohad esitatud kujul, mis kehtivad kuni 05.08.2015.

2. 03.09.2014 esitas M.A. Rae Vallavalitsuse 05.08.2014 korraldusele nr 997 vaide, mille Rae vald jättis oma 16.09.2014 otsusega rahuldamata.

3. 23.09.2014 esitas M.A. Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 05.08.2014 korralduse nr 997 tühistamiseks.

Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu summas 15 eurot. Kaebaja soovib asja arutamist kohtuistungil.

3.1. Kaebaja põhjendab kokkuvõtlikult oma kaebust järgmiselt:

3.1.1. Kaebaja on seisukohal, et Rae Vallavalitsus on käitunud otseselt seadusega vastusolus. Rae Vallavalitsus ei ole välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid so rakendamata on jäetud uurimisprintsiip ning seetõttu on lähtutud ebaõigetest faktilistest asjaoludest. Ebaõigetest faktilistest asjaoludest lähtumine on omakorda toonud kaasa kaalutlusvead. Lisaks on oluliselt rikutud kaalutlusõigust ning lisaks arvestatud ei ole kehtivate õigusnormidega.

3.1.2. Rae Vallavalitsus on rikkunud PlanS § 10 lg 61 p 4 sätestatud keeldu.

3.1.3. Rae Vallavalitsus ei ole täitnud HMS § 6 nõudeid ega selgitanud välja sanitaarala asukohta – planeeritav ala hõlmab Ülemiste järve sanitaarkaitseala. Ainuüksi asjaolu, et vastustaja on ebaõigel seisukohal, mille kohaselt Leerimäe tee 12 ei asu sanitaarkaitseala, on loonud olukorra, kus detailplaneering on algatatud täiesti ebaõigel eeldusel, mistõttu juba ainuüksi märgitu tõttu tuleb Rae Vallavalitsuse 05.08.2014 korraldus nr 997 tühistada.

3.1.4. Vastustaja on õigusvastaselt jätnud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) algatamata. Kaebaja on seisukohal, et KSH algatamine on kohustuslik, kui detailplaneering muudab üldplaneeringut. Kui detailplaneeringuga muudetakse üldplaneeringut, tuleb üldjuhul viia läbi KSH ja kui seda ei tehta, peaks kohalik omavalitsus seda põhjendama. KSH algatamist ei ole kohaselt kaalutud.

3.1.5. Lähteseisukohad on vastuolus avalike huvidega (planeeritud kergliiklusteed on jäetud ära) ning avalikkust on eksitatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Halduskohtumenetlus seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

5. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse paludes tühistada Rae Vallavalitsuse 05.08.2014 korraldusele nr 997, millega otsustati: 1. Algatada Järveküla küla leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneering eesmärgiga jagada elamumaa sihtotstarbeline kinnistu kaheks elamumaa kinnistuks nii, et moodustuks üks krunt olemasolevate hoonete teenindamiseks ja teine ca 3700 m2 krunt uue üksikelamu ehitamiseks, määrata ehitusõigus ja hoonestustingimused, lahendada juurdepääsud ja tehnovõrkudega varustamine ning haljastus. Leping nr 6-8.1/35 detailplaneeringu koostamise rahastamiseks ja detailplaneeringu kohase taristu ja juurdepääsutee väljaehitamiseks on sõlminud 30.04.2014 vald, huvitatud isik K. S., puudutatud isikud S. R., M. K., Marine Services OÜ, P.M., K. J. ja M. P. ning detailplaneeringu koostaja Arco Investeeringute AS, keda esindab juhatuse liige Evelin Kanter. 2. Kinnitada Järveküla küla Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu lähteseisukohad, mis kehtivad kuni 05.08.2015.

6. HKMS § 44 lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1 sätestab, et planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on igal isikul õigus ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.

HKMS § 45 sätestab täiendavad kaebeõiguse piirangud. HKMS § 45 lg 3 kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise.

Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korralduse nr 997 näol on tegemist menetlustoiminguga, mille vaidlustamine halduskohtus ei ole lubatav.

Eeltoodud seisukohta kinnitab ka Riigikohtu 18.02.2002 lahend nr 3-3-1-8-02, kus Riigikohus leidis, halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel.

Riigikohus on hilisemalt selgitanud, et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu 10.11.2009 lahend nr 3-3-1-84-08 ja 28.02.2007 lahend nr 3-3-1-86-06, p-d 20 ja 21).

7. Kohus märgib kaebust hindama asudes esmalt, et kaebaja ei ole välja toonud, et vaidlusaluse menetlustoiminguga oleks rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest.

Ka ei nähtu esitatud kaebusest, et tegemist oleks olukorraga, kus menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks.

Seega viidatud aluseid kaebuse esitamiseks Rae Vallavalitsuse korraldusele nr 997 ei esine.

8. Kaebaja on esitatud kaebuses asunud eelkõige seisukohale, et kuivõrd vastustaja on lähtunud ebaõigetest faktilistest asjaoludest (Ülemiste järve sanitaarkaitseala asukoht), mis on toonud kaasa kaalutlusvead, siis on tegemist sellise menetlusveaga, mis tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse. Seejuures on kaebusest nähtuvalt esitanud kaebaja kaebuse populaarkaebusena, tuginedes asjaolule, et vaidlustatud korraldusega on rikutud õigusaktide nõudeid. Kuigi kaebaja on märkinud, et ta on naaberkinnistu omanik, ei ole ta kaebuses välja toonud oma subjektiivsete õiguste rikkumist.

Kohus on seisukohal, et menetlustoimingut ei ole lähtuvalt PlanS § 26 lg 1 sõnastusest tulenevalt võimalik vaidlustada populaarkaebuse vormis ehk siis tuginedes väitele, et rikutud on seaduse nõudeid. PlanS § 26 tuleneb otseselt, et sellisel viisil on võimalik vaidlustada ainult detailplaneeringu kehtestamise otsust.

Eeltoodut toetab ka Riigikohtu 18.06.2010 lahendis nr 3-3-1-101-09 märgitud seisukoht, mille kohaselt detailplaneeringu menetluse käigus on menetlustoimingute peale kaebamine võimalik kahe eelduse üheaegsel olemasolul: isikul on põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning teiseks peab olema tegemist menetlustoiminguga, mille kõrvaldamata õigusvastasus võib kaasa tuua asjas tehtava otsustuse õigusvastasuse. Kehtiv õigus, sh PlanS § 26 lg 1 ei võimalda planeerimismenetluse toiminguid iseseisvalt vaidlustada nn populaarkaebuse vormis.

9. Seoses kaebuse esitaja väitega, et vastustaja on õigusvastaselt jätnud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) algatamata, peab kohus vajalikuks viidata 17.11.2011 Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-64-11, kus on KSH algatamata jätmise vaidlustamise korda põhjalikult selgitatud. Nimelt märkis Riigikohus, et KSH on kohustuslik, kui see põhineb vahetult seadusel ega jäta haldusorganile kaalutlusruumi planeerimismenetluses KSH läbi viimise otsustamiseks. Kui sellist kohustust on eiratud, siis saab juba menetluse käigus järeldada, et planeering tuleks kehtestamise ja vaidlustamise korral tühistada. Sellisel juhul on lubatav KSH algatamata jätmise vaidlustamine. Kui KSH läbiviimise kohustus ei põhine vahetult seadusel ning haldusorganil on kaalutlusruumi seoses kohustusega KSH läbi viia, siis ei saa KSH algatamata jätmist käsitada ilmse menetlusveana ning kaebus selle menetlustoimingu vaidlustamiseks ei ole lubatav. Haldusorgani otsust KSH vajalikkuse üle saab vaidlustada koos planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisega.

Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrus nr 224 kehtestab loetelu valdkondadest, kuhu kuuluvate tegevuste kavandamisel tuleb haldusorganil anda eelhinnang tegevuse keskkonnamõju olulisusele. Haldusorgan saab hinnata keskkonnamõju olulisust, kuid ei saa kaaluda KSH vajalikkust. Haldusorgan lähtub hinnangu andmisel keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumitest. Sellisel juhul ei ole lubatav kaebus KSH algatamata jätmise vaidlustamiseks.

Kui detailplaneeringuga kavatsetakse muuta üldplaneeringut, siis annab haldusorgan KSH vajalikkusele hinnangu KeHJS § 33 lg-tes 3-5 sätestatud kriteeriumite ja lg-s 6 nimetatud asutuste arvamuste põhjal ning lisab asjakohase põhjenduse. Ka sellisel juhul ei ole kaebus KSH algatamata jätmise vaidlustamiseks lubatav. (vt viidatud otsuse p 11,12,14,15,17).

10. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluse detailplaneeringu algatamise otsusega on kinnitatud üksnes detailplaneeringu lähteseisukohad, milles on muuhulgas asutud seisukohale, et: „Ei ole vajalik algatada KSH menetlust, kuna kavandatud tegevus ei avalda olulist mõju ning ei põhjusta keskkonnas pöördumatuid muudatusi, ei sa ohtu inimeste tervist, heaolu, kultuuripärandit ega vara. Rae Vallavalitsusele teadaolevast informatsioonist ei kaasne tegevusega olulist keskkonnamõju ning KSH algatamine ei ole eeldatavalt vajalik. Keskkonnatingimustega arvestamine on võimalik PlanS § 9 lg 2 p 8 kohaselt planeerimismenetluse käigus.“ (vt tl 15 ja tl 18)

Kohus märgib siinkohal esiteks, et eelpool toodust tulenevalt ei ole antud juhul ei ole vaidlustatud korraldusega lõplikult otsustatud KSH algatamata jätmist, kuna korralduses vastavat otsustust ei nähtu. Lähtetingimustes on asutud ainult seisukohale, et KSH algatamine ei ole eeldatavalt vajalik. Samas juhul, kui menetluse käigus peaks siiski ilmnema, et KSH algatamine on vajalik, saab haldusorgan selle küsimuse ka ümber vaadata.

Mis puudutab kaebaja väidet selle kohta, et KSH algatamine oli kohustuslik, kuna detailplaneering muudab üldplaneeringut, siis selles osas on Riigikohus eelpool viidatud lahendis asunud üheselt seisukohale, et vastaval juhul KSH algatamata jätmise otsust kui menetlustoimingut (mida käesoleval juhul ei ole kohtu arvates veel üldse otsustatudki) kohtus eraldi lõplikust haldusaktist vaidlustada ei saa.

11. Teiseks leidis kaebaja, et antud juhul on KSH algatamine seadusest tulenevalt kohustuslik, kuivõrd planeeritakse ehitustegevust Ülemiste järve sanitaarkaitsealal ning sellest tulenevalt koostatakse kõnealune detailplaneering otseses puutumuses veemajanduse valdkonnaga, samuti on tegemist veemajanduse valdkonnaga seetõttu, et planeering hõlmab ka kanalisatsiooni väljaehitamist (vt Vabariigi Valitsus 29.08.2005 määrusega nr 224 kehtestanud

„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju kehtestatud hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (Määrus nr 244) § 13 p 2).

Kohus märgib nende väidete kohta, et ka kaebaja ise märgib, et antud juhul puudub vaidlus, et KeHJS § 6 lg 1 nimetatud tegevustega käesoleval juhul tegemist ei ole ning seega tuleb analüüsida KeHJS § 6 lõigetes 2–4 sätestatut. Järelikult tuleb käesoleval juhul selles osas lähtuda (nagu kaebaja kaebuses ka ise välja tõi) KeHJS § 6 lõigetes 2–4 sätestatut ehk tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega. Sellisel juhul ei ole KSH algatamine aga otse seadusest tulenevalt kohustuslik ja KSH algatamata jätmist kui menetlustoimingut, lähtudes Riigikohtu 17.11.2011 lahendist nr 3-3-1-64-11, eraldi lõplikust haldusaktist vaidlustada ei saa.

12. Kohus leiab, et täpne ei ole ka kaebaja seisukoht, nagu oleks antud planeeringu tellimine üle isikule, kes on huvitatud planeeringu koostamisest. Kõigepealt ei nähtu kaeabaja väidetest ja esitatud dokumentidest, et üle oleks antud planeeringu tellimine või koostamine. Kaebaja poolt viidatud Leping nr 6-8.1/35 käsitleb detailplaneeringu koostamise rahastamist ja selle kohase taristu väljaehitamist. Nähtuvalt vallavalitsuse 5.08.2014 korralduse nr 997 punktist 1 on planeeringu koostajaks Arco Investeeringute AS. Kaebaja väide, et tulenevalt asjaolust, et lepingu osaliseks on K. S. ja tema abikaasa T. S. on Arco Investeeringute AS nõukogu esimees, saab K. S. vastuolus PlanS § 10 lg 61 p 4 asuda sisuliselt planeeringu koostamisel tellija rolli, on ilmselgelt spekulatiivne ja ei tugine ühelgi mainitud lepingu punktil. Lisaks märgib kohus, et kaebaja on sellise väite esitamisel asunud sisuliselt populaarkaebuse esitamisele, mida ei seadus ega kohtupraktika menetlustoimingute osas ei võimalda. Seega ei saa ka see argument olla aluseks kaebuse lubatavaks lugemisel.

13. Eeltoodust tulenevalt kohus tagastab M.A.i esitatud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

14. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuivõrd kohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, siis kaebuselt tasutud riigilõiv kaebajale tagastamisele ei kuulu.

15. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik