4-14-5669/15 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-5669

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

LÕPPOSA

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. oktoobril 2014. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas

Väärteoasja number

4-14-5669

Kohtukoosseis

Kohtunik Velmar Brett

Kohtuistungi sekretär

Leili Merila

Kaebuse sisu

B.J kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

menetlusteenistuse

17.06.2014.

a

üldmenetluse

otsusele väärteoasjas nr 2602,14,002176

Kaebuse esitaja (menetlusalune

isik)

B.J

(isikukood: XXX)

Kodakondsus: Eesti Vabariigi

Aadress: XXX

Töökoht: OÜ XXX

Karistatus:

kriminaalkorras

karistamata,

kehtivaid

väärteokaristusi ei ole

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveamet(registrikood: 70008747)

Ametnik

vanemväärteomenetleja Triinu Riigor ja Priit Tuuna

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse menetlusteenistus (registrikood: 70008747)

Aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn 11316

E-post:

pohja.lmt@politsei.ee

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 132 p-st 1 kohus otsustas:

1. Rahuldada osaliselt B.J kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse 17.06.2014. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2602,14,002176.

2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse 17.06.2014. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2602,14,002176 osaliselt, s.t LS § 238 järgi kvalifitseeritava väärteo osas ning lõpetada väärteoasjas nr 4-14-5669 (2602,14,002176) väärteomenetlus B.J suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 4-14-5669 alusel LS § 238 järgi kvalifitseeritavas väärteos väärteotunnuste puudumise tõttu.

3. Tunnistada B.J LS § 217 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi ning mõista talle karistuseks rahatrahv (kolmkümmend) trahviühikut, s.o 120 (ükssada kakskümmend) eurot. (Punktis 3 sisalduv ebatäpsus nime kirjutamisel on parandatud Harju Maakohtu 27.10.2014. a määruse alusel). Kohus selgitab, et rahatrahv tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul. Rahatrahvi tasumiseks vajalikud andmed sisalduvad kohtuvälise menetleja 17.06.2014. a üldmenetluse otsuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. KAEVATAV OTSUS

17.06.2014. a koostas Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2602,14,002176 B.J suhtes. Otsusega karistati B.J liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 238 ja LS § 217 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel 60 trahviühiku, s.o 240 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati LS § 238 ja § 217 lg 1 järgi selle eest, et ta 26.05.2014. a kell 10:00 Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 27. km-l Saue vallas Harjumaal juhtis veost vedavat autorongi, mille veos (torud) olid nõuetekohaselt kinnitamata, mistõttu ei olnud tagatud, et veos ei veereks, nihkuks ega kukuks ümber. Veos oli kukkunud ümber. Ühtlasi juhtis B.J mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut, kuid ei kasutanud nõuetekohaselt sõidumeeriku lüliteid ja jättis salvestuslehtedele eraldi ja eristavalt loetaval kujul registreerimata muu tööde-, valmisolekute ning töövaheaegade kestvused perioodil 29.04.2014. a kell 07:00 kuni 26.05.2014.a kell 10:00, rikkudes salvestuslehtede ja nende lugemise võimalusele kehtestatud nõudeid. Sellise tegevusega rikkus B.J LS § 34 lg-s 6, autoveoseaduse (edaspidi: AutoVS) § 23 lg 1 p-s 2, teedeja siseministri 28.09.2000. a määruse nr 81 „Autoveol veose laadimise ja kinnitamise eeskirja“ § 9 lg-s 1, § 9 lg 2 p-des 1 ja 2 ning Euroopa Majandusühenduse nõukogu määruse nr 3821/85 „Autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta“ artiklis 15 sätestatud nõudeid.

2. KAEBUS

Menetlusalune isik esitas otsusele 10.07.2014. a Harju Maakohtusse kaebuse, milles palus tühistada üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2602,14,002176 süüteokoosseisude puudumise tõttu. Menetlusalune isik B.J kirjeldas kaebuses, et ta laadis 26.05.2014. a koorma Uopnor firmast Vala külast peale ja alustas sõitu Lätti. Koormaks olid mitmesugused plastiktorud, sh 100mm läbimõõduga veetorud, mis olid eelnevalt kokku keeratud ja plastikkinnitustega ka kokku seotud. Kokku keeratud torud olid laaditud veoki poolhaagise parema küljepoolse seina vastu püsti ja kinnitatud iga torukera kolme koormarihmaga. Rihmad olid läbi tõmmatud torusid kokkuhoidvate plastist kinnitite vahelt. Kõik oli kinnitatud 4-14-5669 korralikult. Vaatamata sellele märkas menetlusalune isik Saku viaduktilt Pärnu mnt poolt alla sõites, et poolhaagise tendi vasak külg on punnis, mistõttu arvas, et torude kera on ümber kukkunud. Lubatud gabariitidest midagi väljas ei olnud. Selle sättimiseks ei olnud võimalik koheselt tee kõrval peatuda, sest see oleks takistanud teisi liiklejaid, siis sõitis menetlusalune isik lähima parklani enne Haapsalu teeristmikku. Parklasse sõites märkas politseinikku ja politseiautot. Parkla territooriumil andis politseiametnik peatumismärguande. Kabiinist väljudes ütles menetlusalune isik politseiametnikule, et ta pööraski parklasse selleks, et veost on vaja kohendada. Tahhograaf fikseerib ise sõiduja puhkeaja ja ei ole vajadust eraldi nuppe vajutada. Seaduse nõue, et tuleb fikseerida muu töö tahhograafi nuppu vajutades, ei ole tegelikkuses kontrollitav, sest juht võib seda teha millal iganes ja kestvust oma suva järgi reguleerida. Menetlusaluse isiku kaebuse kohaselt on teda kontrollitud kümneid kordi nii Eestis kui väljaspool ja seni ei ole muu tööja valmisoleku ajaga probleeme olnud.

3. KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et B.J kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse 17.06.2014. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2602,14,002176 tuleb tühistada osaliselt, s.t LS § 238 järgi kvalifitseeritava väärteo osas ning lõpetada väärteoasjas nr 4-14-5669 (2602,14,002176) väärteomenetlus B.J suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 alusel LS § 238 järgi kvalifitseeritavas väärteos väärteotunnuste puudumise tõttu. Ühtlasi tuleb B.J-ile määratud ideaalkogumi eest karistus tühistada ning mõista karistus ainult LS § 217 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest. Kohtuistungid väärteoasja arutamiseks toimusid 22.09.2014. a ja 06.10.2014. a. 3.1. LS § 238 rikkumine (mootorsõidukivõi trammijuhi poolt sõitjatevõi veoseveo nõuete rikkumine) LS § 238 kohaselt on karistatav mootorsõidukivõi trammijuhi poolt sõitjatevõi veoseveo nõuete rikkumine. Väärteoprotokolli (ja kohtuvälise menetleja otsuses) on B.J-ile heidetud ette mootorsõiduki veoseveo nõuete rikkumist. Täpsemalt heidetakse B.J-ile ette veoseveo puhul nõuete rikkumisi, mis sisalduvad LS § 34 lg-s 6, AutoVS §

23 lg 1 p-s 2 ning teedeja siseministri 28.09.2000. a määruse nr 81 „Autoveol veose laadimise ja kinnitamise eeskirja“ § 9 lg-s 1, § 9 lg 2 p-des 1 ja 2. LS § 34 lg 6 sätestab, et veos peab olema paigutatud, kinnitatud ja kaetud nii, et see ei ohustaks inimesi, ei rikuks keskkonda, ei põhjustaks varalist kahju ega takistaks liiklust. Veosevedu peab toimuma autoveoseaduse alusel kehtestatud korras. Kohus leiab esmalt, et B.J ei ole rikkunud LS § 34 lg 6 esimeses lauses sätestatud nõudeid. Käesolevas väärteoasjas ei ole tuvastamist leidnud, et veos oleks ohustanud inimesi, rikkunud keskkonda, põhjustanud varalist kahju või takistanud liiklust.

Keskkonna rikkumine, varalise kahju olemasolu ja liiklus takistamine on tagajärjed, mis on objektiivselt kontrollitavad. Tagajärgede olemasolu ei ole aga menetluses ette heidetud, see ei tulene ka menetluses uuritud tõenditest. Ka inimeste ohustamine peab olema objektiivsele kõrvaltvaatajale tajutav. Käesoleval juhul ei ole protokollis kirjeldatud niisugust tegu või olukorda, mis oleks ka reaalselt ohustanud inimesi. LS § 34 lg 6 teine lause viitab autoveoseadusele, mille § 23 lg 1 p 2 kehtestab volitusnormi, mille alusel on ministril õigus kehtestada veose laadimise ja kinnitamise eeskiri.

Nimetatud volitusnormi alusel on teedeja siseminister 28.09.2000. a andnud välja määruse nr 81 „Autoveol veose laadimise ja kinnitamise eeskiri“ (edaspidi: määrus). Määruse § 9 lg 1 sätestab, et sõidukile paigutatud veose veeremise, nihkumise või ümbermineku vältimiseks tuleb veos vajadusel kinnitada kinnitusvahenditega. Määruse § 9 lg 2 sätestab, et veos ei tohi 4-14-5669 veokastis liikuda selliselt, et see rikuks sõiduki stabiilsust ja liikumiskindlust, kui temale mõjuv vähim jõud vastab:

1) kiirendusele sõidusuunas 10 m/sek2;

2) kiirendusele tahaja külgsuunas 5 m/sek2. Menetlusaluse isiku B.J kohtus antud ütlustest (tl 10 pöördel-11) nähtub, et 26.05.2014. a alustas ta sõitu Vala külast torukoormaga Läti poole. Koormaks olid 110 mm läbimõõduga veetorud, mis olid keeratud kerasse ning 12 m pikad torud. 110 mm läbimõõduga torude kerad olid igaüks kinnitatud kolme koormarihmaga. Saku viaduktilt alla Pärnu poole keerates, märkas menetlusalune isik, et koorma külg oli veidi punnis. Kuna tee ääres oli liiklusohtlikkuse seisukohalt koheselt ohtlik koormat sättima hakata (sest ei olnud võimalik haagise katet – tenti – avada ilma enda elu ohustamata ja liiklust segamata), siis sõitis ta koorma kontrollimiseks Haapsalu poole suunduva teeristi juures asuvasse parklasse, mis ei asunud viaduktist kaugel.

Tendi avamisel parklas nägi menetlusalune isik, et üks kinniti oli millegipärast järgi andnud. Menetlusalune isik selgitas, et kui üks rihm ära libiseb, siis lähevad ka teised lõdvaks. Kuid tehnikaga ei ole mitte kunagi 100% kindlust, et see vastu peab. Menetlusalune isik leidis, et antud juhul ei olnud siiski ohtu liiklusele, keskkonnale ega inimestele, sest koorem oli haagise piirides ega ületanud gabariite. Tunnistaja Priit Kiidron’i kohtus antud ütlustest (tl 13 pöördel-15) selgub, et tema teostas politseiametnikuna 26.05.2014. a liiklusjärelevalvet raskeveokite üle ning ühel hetkel sõitis enne Haapsalu teeristi asuvasse parklasse Scania veoauto tent-haagisega ja mille külje peal oli märgata, et sealt punnitab midagi väljapoole.

Nimetatud sõiduk peatati parklas ja asuti seda kontrollima. Haagise avamisel selgus, et haagise parema külje seina peale oli paigutatud kolm suurt torurulli, milledest keskmine oli kukkunud seina pealt maha vasakule poole. Juht oli üritanud väga paljude rihmadega veost kinnitada, kuid need kinnitusvahendid ei vastanud nõuetele ning oli kasutatud ka vale kinnitamistehnikat. Kuna rihmadel puudusid andmesildid, siis ei olnud võimalik määrata seda, millist koormus on need võimelised kinni hoidma ja taluma. Gabariitidest väljaulatuva osa suhtes mõõtmisi ei tehtud, metoodiliselt on seda ülimalt keeruline või isegi võimatu teha, hinnanguliselt, kuna haagise enda laius on 2,55 meetrit, siis jäi see lubatud 3 meetri laiuse piiridesse ja seega ei väljunud see ilma maanteeameti loata lubatud gabariitidest, samas oleks niisugune väljaulatuv osa pidanud olema tähistatud.

Tunnistaja selgitas veel, et tendi avamisel ei vajunud torukera enam rohkem välja. Tunnistaja hinnangul seisnes oht ümbritsevale selles, et need torukerad võisid eelnevalt tenti purustades veoplatvormilt maanteele maha kukkuda ja sellega õnnetuse põhjustada. Nii tunnistaja kui menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et torukerad olid lisaks haagise parempoolse seina peale kinnitamist kinnitatud ühtlasi ka haagise põhja külge. Määruse § 9 lg 1 sätestab kohustuse vajadusel veos kinnitada. Vajadus, millal veos tuleb kinnitada on sätestatud sama paragrahvi lõikes 2, s.t. veos tuleb kinnitada nii, et see liikumisel ei rikuks sõiduki stabiilsust ja liikumiskindlust, kui kiirendus oleks sõidusuunas vähemalt 10 m/s2 ja taha ja külgsuunas vähemalt 5 m/s2.

Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et veos oleks liikumisel rikkunud sõiduki stabiilsust. Seda ei ole ette heidetud ka väärteoprotokolli kirjeldavas osas. Asjaolu, et kinnitusvahendid ei vastanud nõuetele, sest neil ei olnud andmesilte peal, ning ei oldud kasutatud õiget kinnitustehnikat, ei ole tõendatud ei kohtuvälises menetluses ega ka kohtumenetluses. Samuti ei ole väärteoprotokollis B.J-ile ette heidetud koorma kinnitamist nõuetele mittevastavate kinnitustega või vale tehnikaga. Ka väärteoprotokollis kajastatud rikutud õigusnormid ei sisalda nõudeid, millised peavad olema kinnitusvahendid ja milline on korrektne kinnitusviis/-tehnika.

Menetluses ei ole tõendamist leidnud, et torurull oleks ümberkukkumisel rikkunud sõiduki stabiilsust. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et torurull oleks jätkanud peale ümber kukkumist/vajumist liikumist, mis oleks võinud ohustada sõiduki stabiilsust.

4-14-5669

Arvestades, et tegemist oli plastiktorudega, mille mass ja inerts ei ole eelduslikult võrreldes sõiduki omaga suur, ei ole ka eluliselt usutav, et juba ümber kukkunud/vajunud, kuid põhja külge kinnitatud torud, võiksid kaasa tuua sõiduki ebastabiilsuse. Lisaks puuduvad käesoleval juhul tõendid hindamaks, kas veos ehk antud juhul üks torukera, mis oli kasti külje pealt lahti tulnud, kuid ikkagi põhja küljes kinni, liikus tendiga kaetud veokastis sõiduki stabiilsust ja liikumiskindlust rikkudes. B.J sai pärast torukera nihkumist veosekastis sõita rahulikult esimese peatuskohani ning samuti puuduvad andmed, et sõiduki stabiilsus või liikumiskindlus oleks olnud selles torukera nihkumisest kuidagiviisi häiritud. Kohtu hinnangul omab tähendust ka asjaolu, et menetlusalune isiku soovis peatada veoauto puuduste väljaselgitamise ja kõrvaldamise eesmärgil enne põhja küljes olevate kinnituste lahti tulekut. Vaidlust ei ole selles, et just nimelt sellel eesmärgil suundus menetlusalune isik parklasse. Seega oli tal soov hoida oma tegevusega ära oht veoauto stabiilsusele tulevikus, kui kinnitus põhja küljest oleks võinud lahti tulla. Seega ei ole B.J rikkunud ka määruse § 9 lg-s 2 sätestatud nõudeid. Seetõttu ei saa B.J-ile ka veose kastis liikumise nõuete rikkumist määruse § 9 lg 2 mõttes ette heita. Ühtlasi märgib kohus, et väärteoprotokollis heidetakse B.J-ile ette asjaolu, et veos oli kukkunud ümber (tl 1). Arvestades määruse § 9 lg 1 sõnastust on kohus seisukohal, et nimetatud sätte mõte on selles, et tuleb vältida veose ümberminekut, s.t vältida veose sattumist nt teele ehk hoida ära oht ümbritsevale. Selle sätte mõte ei saa olla selles, et veosekasti sees ei tohi veos mitte mingil juhul ümber minna. On võimalikud olukorrad, kus veosekastis läheb veos küll ümber, kuid samas ei ohusta see ümbritsevat. Kohus leiab, et sellise olukorraga on tegemist ka antud juhul. Seega määruse § 9 lg 1 reguleerib seda, et veos ei tohi sattuda veoaluse pealt kuidagiviisi maha ümbritsevasse keskkonda ning määruse § 9 lg

2 seda, kuidas peab veos olema veosekastis. Ehk mittenõuetekohane vedu on ainult selline, mis mõjutab kas ümbritsevat (§ 9 lg 1) või kui veosega juhtub midagi veokasti sees, siis peab see veosega juhtunu kuidagiviisi avaldama mõju sõidukile, mis võib muuta sõiduki liikumise liikluses ümbritseva jaoks ohtlikuks (§ 9 lg 2). Seadusandja mõte ei ole ega saagi olla karistada igasugust veose nihkumist või ümberkukkumist veokasti sees. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et B.J ei ole täitnud LS §-s 238 sätestatud väärteo objektiivset koosseisu. Seetõttu tühistab kohus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse 17.06.2014. a üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2602,14,002176 osaliselt, s.t LS § 238 järgi kvalifitseeritava väärteo osas ning lõpetab väärteoasjas nr 4-14- 5669 (2602,14,002176) väärteomenetluse B.J suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 alusel LS § 238 järgi kvalifitseeritavas väärteos väärteotunnuste puudumise tõttu. 3.2. LS § 217 lg 1 rikkumine (mehaanilise või digitaalse sõidumeeriku salvestuslehe või juhikaardi kasutamise nõuete rikkumine)

3.2.1. Objektiivne koosseis

4-14-5669

LS § 217 lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõidukile paigaldatud mehaanilise või digitaalse sõidumeeriku salvestuslehtede või juhikaardi kasutamise või nende lugemise võimalusele kehtestatud nõuete rikkumine. Kohus on seisukohal, et B.J on täitnud LS § 217 lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu, sest tunnistaja Priit Kiidron’i ütluste (kohtu tl 13 pöördel-16) ja menetlusaluse isiku ütlustega (kohtu tl 10 pöördel-11 pöördel) on tõendamist leidnud, et B.J juhtis mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut, kuid ei kasutanud nõuetekohaselt sõidumeeriku lüliteid ja jättis salvestuslehtedele eraldi ja eristavalt loetaval kujul registreerimata muu tööde-, valmisolekute ning töövaheaegade kestvused perioodil 29.04.2014. a kell 07:00 kuni 26.05.2014.a kell 10:00, rikkudes salvestuslehtede ja nende lugemise võimalusele kehtestatud nõudeid. Väärteoprotokolli märgitu kohaselt rikkus B.J LS § 131 lg-s 1 ja Euroopa Majandusühenduse nõukogu määruse nr 3821/85 „Autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta“ (edaspidi EMÜ määrus) artiklis 15 sätestatud nõudeid (tl 1, 4). LS § 131 lg 1 sätestab, et mootorsõidukijuhi sõiduja puhkeaja arvestus toimub nõukogu määruse (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta lisa I kohase mehaanilise sõidumeeriku salvestuslehtede või lisa IB kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku (edaspidi digitaalne sõidumeerik) mällu salvestatud andmete järgi. EMÜ määruse artikkel 15 lg 2 lause 4 sätestab, et kui sõidukist eemalviibimise tõttu ei saa juht kasutada sõidukile paigaldatud sõidumeerikut, kantakse loetavalt ja salvestuslehte määrimata lõike 3 teise taande punktides b, c ja d osutatud ajavahemikud salvestuslehele käsitsi, automaatse registreerimise või muude vahendite abil. EMÜ määruse artikkel 15 lg 3 sätestab, et juht:

- tagab salvestuslehel registreeritud aja vastavuse sõiduki registreerimisriigi ametlikule ajale,

- kasutab lüliteid, mis võimaldavad registreerida eraldi ja eristatavalt järgmised ajavahemikud:

a) juhtimisaeg, b) muud tööd, c) valmisolekuaeg, d) töö vaheajad ja igapäevane puhkeaeg. Eelnimetatud sätetest tuleneb nõue mootorsõidukile paigaldatud mehaanilise või digitaalse sõidumeeriku salvestuslehtedele märkida kas eraldi lüliteid kasutades või käsitsi mh muid töid sisaldav aeg, valmisolekuaeg ning ka töö vaheajad. Tunnistaja Priit Kiidron andis kohtus ütlusi, mille kohaselt 26.05.2014. a kella 10 ajal teostas ta liiklusjärelevalvet ja selle käigus peatati parklasse sisse sõitnud raskeveok. Selle veoki juht tunnistas, et oli ise hommikul koorma kinnitanud (tl 13 pöördel-14).

Ühtlasi kohustati juhti esitama käesoleva päeva ja ka eelneva 28 päeva salvestuslehed, milledelt ilmnes, et juht oli salvestanud ainult osa oma tööalasest tegevusest, s.t vaid sõiduaja, mis salvestub sõiduki liikumisel salvestuslehele automaatselt (tl 14). Sealjuures oli juht nimetatud perioodil kõik muu tööga seotud tegevused, mille ta pidi salvestama eraldi lülitit pöörates, salvestamata (tl 14). Näiteks jättis juht salvestamata selle aja, mil ta parklas seisis ja politsei sõidukit kontrollis, see salvestus puhkeajana. Samuti väitis juht, et ta kinnitas hommikul ise koorma, kuid see oli salvestuslehel märgitud samuti puhkeajana (tl 14).

Juht tunnistas ühtlasi seda, et ta ei kasutada muu tööaja lülitit mitte kunagi oma muude tööde tegemise salvestamiseks (tl 14). Salvestuskettaid kontrollides ei olnud 29 päeva ketastel mitte ühelgi muud tööd tähistavat joont näha, salvestusketastel olid vaid sõiduja puhkeaja jooned (tl 14 pöördel). Menetlusalune isik andis samuti kohtus ütlusi (tl 10 pöördel), mille kohaselt alustas ta 26.05.2014. a sõitu Vala külast torukoormaga Läti poole, kuid Saku viaduktilt alla keerates Pärnu poole sõites märkas, et koorma külg oli punnis, mistõttu otsustas Haapsalu teeristi parklas seda kontrollida.

Parkasse sisse sõites andis politsei peatumise märguande (tl 10 pöördel). Politsei kontrollis ka sõidumeeriku lehte (tl 10 pöördel). Kohtuvälise menetleja küsimuse peale, kas ta perioodil 4-14-5669 29.04.2014. a kell 07:00 kuni 26.05.2014. a kell 2014. a kell 10:00 ei olnud kordagi kasutanud nuppu, mis ketta peal oleks salvestanud muud tööd ja valmisoleku aega, vastas menetlusalune isik, et ta ei ole seda nuppu üldse kasutanud (tl 11). Muud tööd on teinud nii puhkekui sõiduaja arvelt (tl 11). Seega nii tunnistaja kui menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et B.J on 26.05.2014. a kell 2014. a hommikul teinud muud tööd (laadinud koormat, politsei poolt sõiduki kontrollimise aeg), kuid ei ole mitte kunagi märkinud muud tööd ega valmisoleku aega.

Kuivõrd eelnimetatud õigusaktidest tulenes B.J-ile kohustus mootorsõidukile paigaldatud mehaanilise või digitaalse sõidumeeriku salvestuslehtedele märkida kas eraldi lüliteid kasutades või käsitsi mh muid töid sisaldav aeg, valmisolekuaeg ning ka töö vaheajad, siis on tõendamist leidnud, et B.J täitis LS § 217 lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu.

3.2.2. Subjektiivne koosseis

Karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus. Kohus on seisukohal, et B.J pani väärteo toime kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

B.J andis kohtus ütlusi (tl 10 pöördel), et tahhograafil on üks nupp, mille vajutamisel tuleb peale märk muu töö – kaks risti haamrit ning teine märk tuleb valmisoleku kohta. Menetlusalune isik rääkis, et ta ei ole aru saanud, mida valmisolek tähendab, et kas ta peab siis uuesti nuppu vajutama, kui hakkab sõitma vms. Tahhograaf salvestab automaatselt, kui auto jääb seisma või liikuma hakkab, siis tuleb ette roolimärgi kujutis, et on sõiduaeg. B.J on andnud ütlusi, et muu töö alla lähevad laadimised, auto korrasoleku kontroll ja remont.

Seega selgub B.J ütlustest, et ta teab, et tema kasutuses oleval raskeveokil on olemas eraldi lüliti, millega saab salvestada muud tööd ja valmisolekuaega. Ühtlasi teab B.J , millised tegevused kuuluvad muu töö alla, s.t ei ole ei sõiduega puhkeaeg, nt laadimine, kuid valmisolekuajast ei ole ta aru saanud, mida see endast kujutab. Samas ei ole ta muud tööd ja valmisolekuaega mitte kunagi märkinud salvestuslehtedele (tl 11). Arvestades, et B.J on kutseline autojuht, milles ei ole pooltel vaidlust, peab ta teadma eelnimetatud õigusaktides sätestatud nõudeid ning ka kõiki tema kasutuses olevas sõidukis olevaid nuppe, lüliteid jms ning nende kasutamise olukordi ja eesmärki.

Kohus peab võimalikuks, et B.J väljaõpe seoses raskeveokiga veoste vedamise eripäraga ei ole olnud kõige parem, kuid see ei välista isiku vastutust õigusnormides sätestatud nõuete mittejärgimise eest. Seega arvestades, et B.J kutselise autojuhina pidi olema teadlik õigusaktides sätestatud nõuetest seoses puhke-, sõidu-, valve ja muu tööaja salvestamisega ning ta oli teadlik ka sellest, et sõidukis on olemas eraldi lüliti muu tööaja ja valveaja märkimiseks, pidas B.J võimalikuks ja möönis, et kui ta üldse muud tööd ja valveaega ei märgi salvestuslehtedele, siis paneb ta toime õigusrikkumise, s.t antud juhul väärteo.

Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et B.J pani LS § 217 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kaudse tahtlusega.

3.2.3. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud

Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid B.J teos ei esine. Samuti on B.J süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1958. aastal – tl 1). Eeltoodud põhjustel on B.J pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 217 lg 1 järgi.

3.2.4. Karistus

4-14-5669

LS § 217 lg 1 sätestab sanktsioonina rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Kuivõrd LS § 217 lg-s

1 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab B.J-ile mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-

100 trahviühikut (12-400 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks

50 trahviühikut (

ca

ca

eurot). KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. B.J süü suurust mõjutab esmalt süüteo toimepanemise vorm. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult (kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega) või ettevaatamatusest (kergemeelsusest või hooletusest) ning B.J pani antud väärteo toime tahtlikult, täpsemini kaudse tahtlusega, on tegemist asjaoluga, mis viitab keskmisest mõnevõrra väiksemale süü suurusele.

B.J süüd suurendab asjaolu, et ta ei ole mitte kunagi sõidumeerikute salvestuslehtedele märkinud muu tööde-, valmisolekute ning töövaheaegade kestvust. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses märgituga (tl 4), et B.J puhul puuduvad nii karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 mõttes kui ka karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes. Eeltoodut arvestades on B.J süü keskmine ning teda tuleks ka karistada keskmise määra lähedase rahatrahviga. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik B.J mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

B.J on karistusregistri kohaselt kriminaalkorras karistamata ning kehtivaid väärteokaristusi tal samuti ei ole (tl 5). Arvestades kehtivate karistuste puudumist, leiab kohus käesoleval juhul, et B.J-ile on võimalik mõista väiksem karistus võrreldes sellega, mis vastaks tema süü suurusele. Seetõttu võib B.J-ile mõista karistuse alla sanktsiooni keskmise määra. Siinkohal märgib kohus, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü ja eripreventiivse vajadusega.

Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kohus ei pea antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangem karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju.

Kohus leiab, et B.J mõjutamiseks piisab karistusest, mis jääb sanktsiooni 1/3 piiresse, mistõttu mõistab kohus B.J-ile LS § 217 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahvi 30 (kolmkümmend) trahviühikut, s.o 120 (ükssada kakskümmend) eurot.

Velmar Brett

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/