3-14-51916/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 27.10.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51916 Haldusasi I.K. kaebus Tartu Ülikooli tegevuse peale Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I.K. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja I.K. Vastustaja Tartu Ülikool RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (HKMS § 252 lg 7 teine lause).

ASJAOLUD

1. Määruskaebuse esitaja õppis 01.09.2010−11.07.2013 Tartu Ülikooli residentuuris psühhiaatria erialal.

2. 11.07.2014. a korraldusega nr 01969-2-1.8/P2 (tl 48) arvas Tartu Ülikooli teadusprorektor õppeprorektori ülesannetes määruskaebuse esitaja arstiteaduskonna psühhiaatria eriala residentuurist välja edasijõudmatuse tõttu, so põhjusel, et arst-resident ei olnud läbinud õpingukavas ettenähtud teoreetilist ja praktilist koolitust.

3. 07.08.2014. a õppeprorektori korraldusega kanti määruskaebuse esitaja alates 01.09.2014 uuesti arstiteaduskonna psühhiaatria residentuuri programmi 1. aasta residendiks.

4. 08.08.2014 kinnitati määruskaebuse esitaja individuaalne residentuuri õpingukava 2014/2015 õppeaastaks, mille järgi oli praktilise koolituse sooritamiseks baasasutusena ette nähtud Põhja-Eesti Regionaalhaigla.

2 5. 18.08.2013 teatas Põhja-Eesti Regionaalhaigla, et keeldub määruskaebuse esitajat praktilisele koolitusele võtmast, sh temaga arst-residendi töölepingu sõlmimisest.

6. 27.08.2014 saatis psühhiaatria eriala üldjuhendaja dr Anu Susi määruskaebuse esitajale 2014/2015 õppeaastaks uue individuaalse õppekava, milles oli esimese residentuuritsükli läbiviimise baasasutusena ette nähtud Viljandi Haigla. Määruskaebuse esitaja ei asunud ette nähtud tähtajal Viljandi Haiglasse koolitust läbima.

7. 30.08.2014 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 3−3p, 9−10, 31−34), milles vaidlustab Tartu Ülikooli tegevust seoses tema õppimisega residentuuris psühholoogia erialal 2013. ja 2014. aastal. Koos kaebusega esitas määruskaebuse esitaja kohtule riigilõivust vabastamise taotluse (tl 5−6p).

8. 10.09.2014 kohtule esitatud avalduses märkis määruskaebuse esitaja, et kuna soovib lahendada olukorra nii kiiresti kui võimalik ja viivitamatult realiseerida oma õigust asuda tööle arst-residendina Eesti Vabariigis, esitab ta kohtule ka taotluse õiguste esialgse kaitse kohta (tl 12−12p) , milles on järgnevad taotlused: 1) Kohustada residentuuri psühhiaatria eriala üldjuhendaja dr Anu Susi kooskõlastama õpingukava (sh arst-residendi tööleping) baasasutusega vastavuses Tartu Ülikooli senati 20.12.2013. a määruse nr 22 „Residentuuri eeskiri“ (Residentuuri eeskiri) p-ga 39. 2) Juhul, kui baasasutus asub Tallinnast väljaspool, kohustada Tartu Ülikooli katma residentuuri kulud (elukoha ja baasasutuse vahelised sõidukulud, eluaseme kulud); 3) Maksta välja hüvitis arst-residendi töötasu ulatuses aja eest, mil määruskaebuse esitaja ei saanud arst-residendina töötada, so alates 01.09.2014 kuni arst-residendina tööle asumiseni.

9. 17.09.2014. a korraldusega nr 03387-2-1.23/P2 arvas Tartu Ülikooli õppeprorektor määruskaebuse esitaja arstiteaduskonna psühhiaatria eriala residentuurist välja õppetööle mitteasumise tõttu.

10. Tartu Halduskohus jättis 22.09.2014. a määrusega rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Sama määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ning andis määruskaebuse esitajale tähtaja kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu kokku summas 265 euro tasumiseks.

11. 30.09.2014 esitas määruskaebuse esitaja kohtule uue taotluse tema õiguste esialgse kaitse kohta (tl 67−68p), milles palub järgnevat: 1) Tühistada TÜ arstiteaduskonna dekaani 15.09.2014. a eksmatrikuleerimisesildis. 2) Tühistada TÜ õppeprorektori 17.09.2014. a korraldus nr 03387-P2 I.. 3) Kohustada Tartu Ülikooli reimmatrikuleerima määruskaebuse esitajat arstiteaduskonna residentuuri programmi psühhiaatria (2692) õppekavale. 4) Tuvastada psühhiaatria eriala üldjuhendaja dr Anu Susi poolt määruskaebuse esitaja 31.07.2014 esitatud individuaalse õpingukava mitteaktsepteerimise õigusvastasus. Määruskaebuse esitaja selgitab, et soovib realiseerida eelkõige 31.07.2014 esitatud õpingukava. 5) Tuvastada, et juhul, kui baasasutus keeldub koostööst residendiga, kellel on Tartu Ülikooli poolt kinnitatud õpingukava, peab Tartu Ülikool residentuuri korraldajana ja vastavuses Tartu Ülikooli ja baasasutuse vahelise lepinguga kohustama baasasutust tähtajalise töölepingu residendiga allkirjastama. Juhul kui baasasutus ei täida oma kohustusi, peab Tartu Ülikool lõpetama lepingu baasasutusega vastavuses Tartu Ülikooli ja baasasutuse vahelise lepingu p-ga 20.

3 6) Juhul, kui baasasutus asub Tallinnast väljaspool, kohustada Tartu Ülikooli katma residentuuri kulud (elukoha ja baasasutuse vahelised sõidukulud ja eluaseme kulud). 7) Vastavuses Residentuuri eeskirja p-ga 39 ning Tartu Ülikooli ja konkreetse baasasutuse vahelise lepinguga kohustada residentuuri psühhiaatria eriala üldjuhendaja dr Anu Susi kooskõlastama baasasutusega õpingukava (sh arst-residendi tööleping). 8) Edastada andmed määruskaebuse esitaja kohta baasasutusesse vastavalt kinnitatud individuaalsele õpingukavale. 9) Maksta välja hüvitis arst-residendi töötasu ulatuses aja eest, mil määruskaebuse esitaja ei saanud arst residendina töötada, so alates 01.09.2014 kuni arst-residendina tööle asumise päevani. Arst-residendi töötasu suurus 2014. aastal on 1352,01 eurot kuus. Taotluse kohaselt vajab määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist selleks, et põhivaidluse tulemuse selgumiseni kahjulikke mõjutusi tõrjuda. Tartu Ülikooli õigusvastane tegevus kahjustab tema tervist ja perekonnaelu kvaliteeti, kuna tal ei ole võimalik end ülal pidada. Astudes residentuuri, oli määruskaebuse esitaja arvestanud sellega, et ta töötab alates 01.09.2014 arstina ja tema sissetulek on 1352,01 eurot kuus. Lisaks on määruskaebuse esitajal oktoobris hambaarsti aeg, mille eest tal ei ole võimalik tasuda. Määruskaebuse esitaja sõnul puuduvad tal muud võimalused arstina töötada. Samuti puuduvad Eesti Vabariigis muud haridusasutused, kus on võimalik erialaarsti kutset omandada. Riigilõiv esialgse õiguskaitse taotluselt on tasutud.

12. Tartu Halduskohus jättis 01.10.2014. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. - Määruskaebuse esitaja arstiteaduskonna residentuurist väljaarvamine Tartu Ülikooli õppeprorektori 17.09.2014. a korraldusega seab määruskaebuse esitajale arstina töötamisel piirangud. Seega esineb määruskaebuse esitajal vajadus sellest tulenevate kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks. Halduskohtu hinnangul ei ole aga tegemist nõuetekohase taotlusega. Nõuded tuvastada psühhiaatria eriala üldjuhendaja dr Anu Susi poolt määruskaebuse esitaja 31.07.2014. a individuaalse õpingukava mitteaktsepteerimise õigusvastasus ning tuvastada, et juhul, kui baasasutus keeldub koostööst residendiga, peab Tartu Ülikool residentuuri korraldajana ja vastavuses Tartu Ülikooli ja baasasutuse vahelise lepinguga kohustama baasasutust tähtajalise töölepingu residendiga allkirjastama, ei ole esialgse õiguskaitse abinõudena lubatavad. Esialgse õiguskaitse korras ei ole lubatav ka Tartu Ülikooli dekaani 15.09.2014. a eksmatrikuleerimisesildise ning õppeprorektori 17.09.2014. a korralduse nr 03387-2-1.23/P2 tühistamine. Kohus selgitab, et saaks esialgse õiguskaitse korras üksnes peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise, ent antud juhul ei ole see põhjendatud, kuna nii dekaani 15.09.2014. a esildise kui õppeprorektori 17.09.2014. a korralduse tühistamise kaebusel puuduvad eduväljavaated. - Perspektiivikad ei ole ka teised esialgse õiguskaitse taotluses esitatud nõuded. Need nõuded on määruskaebuse esitaja esitanud nii esialgse õiguskaitse abinõuna kui ka kaebuse nõuetena. Põhivaidluse üle otsustamine esialgse õiguskaitse menetluses on reeglina keelatud ning antud juhul ei esine kohtu hinnangul erandlikke asjaolusid selle keelu rikkumiseks. - Tartu Ülikool ei ole jätnud määruskaebuse esitaja residentuuri koolitust õigeaegselt korraldamata. Tartu Ülikool residentuuri korraldajana ei saa kohustada baasasutust sõlmima töölepingut arst-residendiga. Pärast seda, kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla keeldus määruskaebuse esitajat praktilisele koolitusele võtmast, koostas ja saatis dr Anu Susi 27.08.2014 määruskaebuse esitajale 2014/2015 õppeaastaks uue individuaalse õpingukava, milles oli esimese residentuuritsükli läbiviimise baasasutusena ette nähtud Viljandi Haigla. Määruskaebuse esitaja ei asunud Viljandi Haiglasse ettenähtud tähtajal praktilist koolitust läbima. Halduskohtu hinnangul on Tartu Ülikooli tegevus määruskaebuse esitajale residentuuri baasasutuse otsingul olnud lahenduse saavutamisele suunatud ja lähtunud eesmärgist tagada

4 talle võimalus alustada alates 01.09.2014 residentuuri praktilise koolituse läbimist baasasutuses. - Tartu Ülikooli seaduse (TÜKS) § 73 ja Tartu Ülikooli ning Sotsiaalministeeriumi vahel sõlmitud 2014. aasta riikliku residentuuritellimuse leping nr 1.8-2/6024 ei sätesta residendi sõiduja eluasemekulude katmist riigieelarve ega Tartu Ülikooli eelarve vahenditest. Kuna sõiduja eluasemekulude katmise kohustust Tartu Ülikoolil ei ole, ei saa nimetatud kulude katmata jätmist lugeda õppetööle mitteasumise mõjuvaks põhjuseks. - Eduväljavaated puuduvad ka muudel kaebuses esitatud nõuetel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. 02.10.2014 saabus kohtule määruskaebus (tl 94) Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määrusele. Määruskaebuse esitaja palub rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus järgmistes osades: 1) kohustada Tartu Ülikooli reimmatrikuleerima teda arstiteaduskonna residentuuri programmi psühhiaatria (2692) õppekavale. Määruskaebuse esitaja selgitab, et tema eksmatrikuleerimine Residentuuri eeskirja p-i 66.1.7 alusel ei olnud antud olukorras õiguspärane. 2) kohustada Tartu Ülikooli kohustama Põhja-Eesti Regionaalhaiglat tähtajalise töölepingu määruskaebuse esitajaga allkirjastama. Määruskaebuse esitajal on kinnitatud Tartu Ülikooli õpingukava ning Tartu Ülikooli ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla vahel on leping nr AR- 691 (tl 70−71), mille p-s 14 on selgelt määratud, et residentuuri baasasutus kohustub sõlmima arstresidentidega tähtajalised töölepingud. Lepingu kohaselt puudub Põhja-Eesti Regionaalhaiglal võimalus keelduda koostööst residendiga, viidates probleemidele varasemates töösuhetes või muude tunnuste alusel. Tartu Ülikool on antud juhul kohustatud meetmeid võtma ning kohustama haiglat lepingut sõlmima. 3) kohustada Tartu Ülikooli maksma määruskaebuse esitajale välja hüvitis arst-residendi töötasu ulatuses aja eest, mil ta ei saanud arst-residendina töötada, so alates 01.09.2014 kuni arst-residendina tööle asumise päevani. Määruskaebuse esitaja selgitab, et astudes residentuuri, arvestas ta sellega, et töötab alates 01.09.2014 arstina ja tema brutosissetulek on 1352,01 eurot kuus. Tartu Ülikooli tegevus kahjustab määruskaebuse esitaja tervist ja perekonnaelu kvaliteeti, kuna tal ei ole võimalik end ülal pidada. Samuti on määruskaebuse esitajal oktoobris hambaarsti aeg, mille eest tal ei ole võimalik tasuda.

14. 08.10.2014 saabus kohtule 02.10.2014. a määruskaebuse täiendus. - Määruskaebuse esitaja selgitab, et ta ei kavatsenud arutleda põhikaebuses seda, mida esitab esialgse õiguskaitse taotluses eraldi. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustikule (HKMS) on lubatud kaebuse nõude või aluse muutmine kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS-i kohaselt lubatav. Seega on määruskaebuse esitajale arusaamatu, milles ja mil alusel ei leia kohus perspektiivi. - Määruskaebuse esitaja nõuab jätkuvalt esialgse õiguskaitse korras Tartu Ülikooli kohustamist reimmatrikuleerima teda arstiteaduskonna residentuuri programmi psühhiaatria (2692) õppekavale. Määruskaebuse esitaja eksmatrikuleerimine Residentuuri eeskirja p-i 66.1.7 alusel ei ole õiguspärane, kuna see alus saab esineda üksnes siis, kui resident ei anna endast üldse ülikoolile teada. Tema puhul see nii ei ole, kuna ta on korduvalt avaldanud ülikoolile soovi töötada ja õppida. - Halduskohus on õigusvastaselt nõustunud vastustajaga, et Tartu Ülikool ei saa residentuuri korraldajana kohustada baasasutust sõlmima töölepingut arst-residendiga. Sellega on kohus rikkunud sõltumatuse ja objektiivsuse printsiipe. Samuti on kohus ignoreerinud dokumentaalset

5 tõendit, so Tartu Ülikooli ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla vahel sõlmitud lepingut nr AR-691. Määruskaebuse esitaja hinnangul on vastustaja antud juhul takistanud tema õppetööle asumist arst-residendina. - Halduskohus ei ole selgitanud, miks peab resident, kes töötab elukoha linnast väljaspool saama vähem tasu, kui resident, kes töötab elukoha linnas. Ülikooli sõnul ei ole ülikoolil kulude katmiseks kohustust, kuid tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, millele ei ole antud selgitust. - Halduskohus on viivitanud määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisega, kuna ei ole selgitanud, et ka esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamisel tuleb tasuda riigilõivu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebusest ei tulene aluseid Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määruse tühistamiseks, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.

16. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluses esitatud nõuete puhul ei ole tegemist HKMS § 251 lg 1 kohaselt lubatavate esialgse õiguskaitse abinõudega, vaid tegemist on kaebuse nõuetega HKMS § 37 lg 2 mõttes. Kuigi määruskaebuses on määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse korras taotletavaid abinõusid vähendanud, oleks ka nende nõuete rahuldamise korral esialgse õiguskaitse korras tegemist põhivaidluse äraotsustamisega. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et kuigi üldjuhul tuleks esialgse õiguskaitse menetluses vältida põhivaidluse äraotsustamist, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud juhtudel, kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (RKHKm 22.09.2014, nr 3-3-1-59-14, p 19). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et antud juhul ei nähtu asja materjalidest sellise ülekaaluka vajaduse esinemist käesolevas haldusasjas. Määruskaebuse esitaja on enda esialgse õiguskaitse vajaduse seostanud sellega, et arstresidendina mittetöötamisel ei ole tal võimalik end ülal pidada. Samas on määruskaebuse esitajal olnud võimalus asuda uue 27.08.2014 koostatud individuaalse õpingukava alusel arstresidendina tööle Viljandi Haiglasse. Määruskaebuse esitaja ei ole toonud välja ühtegi muud asjaolu, miks oli Viljandi Haiglasse tööle asumine tema jaoks välistatud, peale selle, et Tartu Ülikool ei nõustunud hüvitama tema sõiduja elamiskulusid. Eeltoodu põhjal ei saa kohtu hinnangul järeldada, et arst-residendina mittetöötamine võiks tekitada talle selliseid raskeid tagajärgi, mis õigustaks juba enne tema kaebuse menetlusse võtmist esialgse õiguskaitse korras põhivaidluse äraotsustamist.

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, kus määruskaebuse esitaja soovib muu hulgas esialgse õiguskaitse korras viivitamata tema kohta tehtud eksmatrikuleerimise korralduse tühistamist ja reimmatrikuleerimist, on kohaseks esialgse õiguskaitse abinõuks haldusakti kehtivuse või täitmise peatamine. Siiski ei oleks ka selle abinõu kohaldamine käesolevas asjas põhjendatud. Tulenevalt HKMS § 249 lg 3 esimesest lausest arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohtule teadaolevate asjaolude pinnalt tuleb asuda seisukohale, et määruskaebuse esitaja nõuded tema kohta tehtud eksmatrikuleerimise korralduse tühistamiseks, tema reimmatrikuleerimise kohustamiseks ning arst-residendina mittetöötamise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks ei oma suuri edulootusi. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu määruse põhjendustega ega pea neid vajalikuks käesolevas määruses korrata

6 (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Ka määruskaebuses esitatud väited ei anna alust teistsugusele seisukohale asumiseks. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist.

18. Määruskaebuse esitaja sõnul ei saanud tema eksmatrikuleerimisel tugineda Residentuuri eeskirja p-le 66.1.7. Nimetatud punkti kohaselt toimub residentuurist (arst-residentide nimekirjast) väljaarvamine õppeprorektori korraldusega arstiteaduskonna dekaani esildisel ülikooli algatusel muu hulgas mõjuva põhjuseta õppetööle mitteasumise tõttu kahe nädala jooksul õppeaasta algusest arvates või baasasutusse mitteilmumise tõttu kahe esimese nädala jooksul arst-residendi individuaalses õpingukavas ette nähtud praktilise koolituse tsükli algusest arvates. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et määruskaebuse esitaja ei ole tsükli algusest, so 01.09.2014 arvates kahe nädala jooksul õppetööle asunud ega üheski baasasutuses praktilise koolituse läbimist alustanud. Siinjuures ei oma tähtsust see, kas arst-resident on avaldanud ülikoolile soovi asuda õppima ja tööle, vaid oluline on õppetööle asumine. Määruskaebuse esitaja ei ole õppetööle asunud, mistõttu on täidetud Residentuuri eeskirja p-i 66.1.7 kohaldamise eeldused.

19. Määruskaebuses viitab määruskaebuse esitaja Tartu Ülikooli ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla vahel sõlmitud lepingule, millest tuleneb tema hinnangul Tartu Ülikoolile kohustus nõuda Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt lepingu täitmist ning kohustada Põhja-Eesti Regionaalhaiglat sõlmima määruskaebuse esitajaga tööleping. Tartu Ülikooli ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla vahel sõlmitud lepingu nr AR-691 (tl 70−71) p-st 3 tulenevalt saab see leping kehtida üksnes nende arst-residentide suhtes, kes on kantud lepingu lisas olevasse nimekirja. Ka sama lepingu p-i 14 kohaselt on residentuuri baasasutusel kohustus sõlmida tööleping üksnes lepingu lisas loetletud arst-residentidega. Seega saab Põhja-Eesti Regionaalhaiglal olla lepinguline kohustus võimaldada arst-residendile praktilist koolitust, kui vastav arst-resident on kantud lepingu lisas olevasse arst-residentide nimekirja. Lepingu p-i 3 teisest lausest tulenevalt täiendatakse lepingu lisa ja muudetakse kirjalikul poolte kokkuleppel. Haldusasja materjalidest nähtuvalt (tl 19) ei olnud Põhja-Eesti Regionaalhaigla nõus määruskaebuse esitaja individuaalset õppekava kooskõlastama ega määruskaebuse esitajat praktilisele koolitusele võtma. Seega ei ole Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga saavutatud kokkulepet selle kohta, et määruskaebuse esitaja läbib praktilise koolituse Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Eeltoodu annab omakorda alust asuda seisukohale, et määruskaebuse esitajat ei kantud lepingu nr AR-691 lisas olevasse arst-residentide nimekirja, mistõttu puudus ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglal määruskaebuse esitaja suhtes sama lepingu p-st 14 tulenev kohustus sõlmida temaga tööleping. Tartu Ülikool täitis talle TÜKS § 7 lg-st 4 tulenevat kohustust korraldada residentuuri, koostades määruskaebuse esitajale uue individuaalse õppekava, kus oli ette nähtud praktilise koolituse sooritamiseks uue baasasutusena Viljandi Haigla. Tulenevalt sotsiaalministri 04.06.2001. a määruse nr 56 „Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord“ (Residentuuri raamnõuded) § 11 lg-st 2 võib arst-resident avalduse alusel taotleda individuaalse õpingukava muutmist ja vahetada baasasutust õppeaasta jooksul, kui sellega on nõus ülikool ja nii senine kui ka taotletav baasasutus ning see ei takista residentuuri programmi läbimist. Ka Residentuuri eeskirja p-i 37 teise lause kohaselt võib arst-residendi taotlusel individuaalset õpingukava eriala üldjuhendaja ja asjasse puutuvate baasasutuste nõusolekul muuta kogu õppeaasta jooksul, kui see ei takista residentuuri programmi läbimist. Asja materjalidest ei nähtu, et määruskaebuse esitaja oleks taotlenud ülikoolilt 27.08.2014 koostatud individuaalse õpingukava muutmist ja selle sisu asendamist näiteks tema poolt 31.07.2014 esitatud õpingukavas ettenähtuga. Määruskaebuse esitaja on pärast 27.08.2014 uue õpingukava koostamist pöördunud ülikooli poole üksnes sooviga, et ülikool kataks baasasutuse asukoha ja tema elukoha vahelise sõidu ja elamiskulud. Seega tuli määruskaebuse esitajal juhul, kui ülikool

7 kinnitas 27.08.2014 koostatud individuaalse õpingukava Residentuuri raamnõuete § 5 lg 2 kohaselt, uut individuaalset õpingukava ka järgida.

20. Ka residentuuriga seotud sõiduja elamiskulude katmiseks kohustamise nõuet ei ole alust pidada perspektiivikaks. Määruskaebuse esitaja on küll leidnud, et tegemist on nende arstresidentide ebavõrdse kohtlemisega, kes sooritavad praktilist koolitust väljaspool oma elukohalinna, kuid ei ole viidanud ühelegi alusele, millest tuleneks Tartu Ülikoolile nende kulude katmise kohustus. Tulenevalt TÜKS § 73 lg-s 2 sätestatust kaetakse residentuuri kulud, sealhulgas ülikoolis toimuva koolitusega seotud kulud ja ülikooli korralduskulud, residentuuri baasasutuse korralduskulud ning arst-residendi töötasu riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu riigieelarves sätestatud riikliku residentuuritellimuse alusel moodustatud arstresidendi koha maksimaalsest maksumusest lähtuvalt. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda Tartu Ülikooli selgituses (tl 80p), et Tartu Ülikooli ning Sotsiaalministeeriumi vaheline leping ei sätesta residendi sõiduja eluasemekulude katmist riigieelarve ega Tartu Ülikooli eelarve vahenditest. Seega puudub õiguslik alus selliste kulude hüvitamise nõudmiseks Tartu Ülikoolilt.

21. Määruskaebuses on määruskaebuse esitaja viidanud HKMS-ist tulenevale võimalusele muuta kaebuse nõuet või alust. Ringkonnakohtu hinnangul saab järeldada, et nende väidetega on määruskaebuse esitaja pidanud silmas tema poolt esialgse õiguskaitse taotluses täiendavalt esitatud nõudeid õppeprorektori 17.09.2014. a eksmatrikuleerimise korralduse tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks tema reimmatrikuleerimiseks. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole määruskaebuse esitaja esitanud kohtule avaldust kaebuse muutmiseks, vaid on õppeprorektori 17.09.2014. a korralduse tühistamist ning tema reimmatrikuleerimise kohustamist taotlenud üksnes esialgse õiguskaitse korras. Nende taotluste osas on kohus selgitanud, et tegemist ei ole HKMS § 251 lg 1 kohaste taotlustega ning on võtnud seisukoha ka nende nõuete perspektiivi kohta. See aga ei tähenda, et kaebust saaks lugeda nende nõuetega täiendatuks. HKMS § 49 kohaselt eeldab kaebuse muutmine kaebaja sellekohast avaldust. Antud juhul on määruskaebuse esitaja esitanud tema 17.09.2014 eksmatrikuleerimisega seotud tühistamisja kohustamisnõude üksnes esialgse õiguskaitse taotluses. Eraldi nende nõuete menetlemist kohtu poolt pole aga määruskaebuse esitaja taotlenud. Jätkuva kaebuse täiendamise soovi korral tuleb määruskaebuse esitajal esitada kohtule oma täiendavad nõuded HKMS §-s 49 ja §-des 37 ja 38 sätestatud korras.

22. Alusetud on määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et halduskohus on esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist viivitanud sellega, et ei ole määruses selgitanud riigilõivu tasumise reegleid. HKMS § 163 kohaselt koosmõjus HKMS § 178 lg-ga 3 peab halduskohtu poolt tehtav määrus sisaldama resolutsiooni juures esitatud selgitusi, milles märgitakse lahendi edasikaebamise kord ja tähtajad, sealhulgas kohus, kuhu edasikaebuse saab esitada, samuti muud seaduses sätestatud selgitused. Ka HKMS § 178 lg-s 2 viidatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 465 ei tulene kohtule kohustust märkida lahendis andmeid edasikaebelt tasutava riigilõivu kohta. Seega ei tulene seadusest, et kohtulahendis tuleb märkida andmed selle kohta, kas lahendile edasikaebe esitamisel on ette nähtud riigilõiv või mitte, ning mis summas see tasuda tuleb. Riigilõivu tasumise kohustus on sätestatud riigilõivuseaduses, mille § 571 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, samuti kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot.

23. Ringkonnakohus ei käsitle käesolevas määruses määruskaebuse esitaja väiteid selle kohta, et halduskohus on ebaõigesti lahendanud menetlusabi taotluse tema vabastamiseks esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuuluvast riigilõivust, kuna ta ei ole sellist

8 menetlusabi taotlust esitanud. Käesoleva määruskaebemenetluse esemeks on määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotlus, mille esitamisel on ta seaduses ette nähtud riigilõivu tasunud. Seega ei ole menetlusabi andmisega seonduvad väited käesolevas määruskaebemenetluses asjakohased.

24. Eeltoodust tulenevalt jääb Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määruse peale esitatud määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määrus muutmata.

Tiina Pappel Maili Lokk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/