3-14-355/20 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-355 Otsuse tegemise kuupäev ja koht 27.10.2014, Tartus

Kohtunik Mare Priks Kohtuasi M.S.´ i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks 2000 eurot seonduvalt lubatust väiksema isikliku ruumiga kambris Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja M.S.; Vastustaja: Tartu Vangla Resolutsioon Jätta M.S. kaebus haldusasjas 3-14-355 rahuldamata Saata kaebajale vangla täiendav vastus (03.10.2014) koos lisadega. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 26.11.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil Asjaolude kirjeldus

Asja materjalide kohaselt on M.S. esitanud Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse seonduvalt sellega, et kaebaja kinnipidamistingimused Tartu Vanglas ei vasta nõuetele, mille tulemusena on kahjustunud kaebaja tervis. Kaebaja on viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele (EIK), kus on igale kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi 4 m2. M. S. on märkinud, et Tartu Vangla ruumid on planeeritud ühele kinnipeetavale, kuid neisse on paigutatud kaks kinnipeetavat, mistõttu ei jätku kahele kinnipeetavale kambris piisavalt ruumi ega õhku.

Tartu Vangla on jätnud otsustusega 03.03.2014 nr 1-13/1-2 taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata.

2

M.S. on pöördunud kohtu poole 25.03.2014, milles nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist 2000 eurot. Kaebuselt on tasutud riigilõiv 60 eurot. Kohus on asja 05.05.2014 kohtumäärusega menetlusse võtnud.

Kaebuses toodud põhjendused ja taotlused

Kaebuse kohaselt viibib M.S. Tartu Vanglas arvates 02.01.2011. Kaebuses märgitu kohaselt on kaebajat hoitud kambris, kus ühe kinnipeetava jaoks on isiklikku ruumi 2,47 m2, kambrisse on paigutatud kaks inimest kus peaks olema üks kinnipeetav, kambris on kitsas ning ei jätku õhku, millega on põhjustatud kaebajale kannatusi, alandatud inimväärikust ja põhjustatud on tervisekahju. Kaebaja tugineb Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele ning märgib, et halbade kinnipidamistingimuste tõttu tuleb hüvitada rahaline kahju ja maksta õiglane hüvitis. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist 2000 eurot seonduvalt sellega, et kaebaja pidi viibima Tartu Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes.

Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et enamus ajast on ta pidanud viibima kambris kitsastes tingimustes ning väljaspool kambrit ei ole olnud võimalust liikuda, välja arvatud 1 tund jalutusboksis. Kaebaja leiab, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata ka mööbliesemete alla jääv pind. Kaebaja leiab, et tema suhtes on rikutud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Artikkel 3, kuna kambri suuruseks on alla 3 m2 isiku kohta.

Kaebaja on märkinud lisaks, et selle aja vältel kui ta on viibinud avatud eluosakonnas, on olnud umbkaudu 6 kuud osakonnad suletud, mistõttu ei ole ta saanud ligikaudu 10 kuud väljaspool elukambrit liikuda.

Vastustaja seisukohad ja taotlused

Vastustaja seisukohalt on kaebaja kaebus põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja poolt märgitu kohaselt on kambri pinnad Tartu Vanglas 10 m2, mille hulka on arvatud 2 m2 WC alla jäävat pinda ning seega kahe kinnipeetava kohta kambri pinda 4 m2, mis on igati kooskõlas EIK väljakujunenud kohtupraktikaga. Samas ei tule kambri sisustust kinnipeetavale mõeldud isikliku ruumi arvestamisel maha arvata. Samuti on kambris piisav õhuvahetus, toimib ventilatsioonisüsteem, mis toimib ka suletud akende korral, seega ei ole vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud.

Vastustaja märgib, et Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 kohaldamiseks peab olema saavutatud minimaalne tõsidusaste, mille hindamine on suhteline ning sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest, kinnipidamistingimuste hindamisel on kambri suurus üheks arvesse võetavaks tingimuseks. Tartu Vangla poolt väljatoodu kohaselt on kinnipeetul õigus kodukorras sätestatud ajal viibida ka väljaspool kambrit, tegelda spordiga, käia raamatukogus ja kirikus, töötada ja viibida värskes õhus.

Tartu Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ja M. S. kohtukulud jätta tema enda kanda.

Tartu Vangla on täiendavas vastuses kohtule (03.10.2014) märkinud, et M. S. on ligikaudu neli kuud viibinud lukustatud kambris käskkirjade alusel, kuna tema suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Vastustaja märgib, et kaebaja oli teadlik tema suhtes kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutamisest, kus temal oma osakonna piires vaba liikumisõigus vangla sisekorraeeskirjast tulenevalt puudus.

3

Vangla on esitanud kohtule koopiad vangla projektdokumentatsioonidest, mille kohaselt nähtub S-hoone kambrite pindala.

Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus

Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. 1. Antud asjas käib vaidlus selle üle, kas isiklik kambri pind vastab nõuetele ja on kooskõlas EIK lähenditega ning kas kambri pinda tuleb arvestada koos mööbliesemetega või ilma kambris oleva sisustuseta ning kas kamber on piisavalt tagatud värske õhuga ning kas on põhjendatud kaebaja väide, et kaebajal ei olnud võimalik liikuda ligikaudu 10 kuud väljaspool elukambrit.

2. Tulenevalt Vangla Sisekorraeeskiri § 6 lg 6 (jõustus 01.01.2014) kohaselt on kinnipeetavale toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris on ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebaja on väitnud, et põrandapind , mis jääb mööbliesemete alla , peab maha arvama isiklikust põrandapinnast.

Kohus märgib, et kambri pindala ongi kambri põrandapind, mis on kinnipeetavate kasutuses ning ruumi pinna hulka loetakse muuhulgas kappide ja muu püsimööbli ja sisse ehitatud mööbli alla jääv pind, seega kaebaja väide, et kambri pinnast tuleb maha arvata pindala mis on kambri sisustuse all, ei ole õige. Kohtu seisukohalt on kaebaja kamber, millest on välja arvatud tualettruum, kahe kinnipeetava kohta 10,43 m2, millest on maha arvatud 2,23 m2, mis jääb tualettruumi alla, seega jääb ühe isiku kohta ca 4 m2 põrandapinda mis on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite praktikaga. Vangla on esitanud oma vastuse täienduses ka joonised kambri pindala kohta, millest nähtuvalt on kambri pindala ilma tualettruumita kahe isiku kohta kokku üle 8 m2. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on täiendavalt oma arvukates vangistustingimusi käsitlenud lahendites leidnud, et kinnipidamistingimuste puhul Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 rikkumise hindamisel võetakse arvesse kambri suurust. EIK on rõhutanud, et soovituslik kambripind on vähemalt 4 m2 kinnipeetava kohta, kuid kui on alla 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta, siis see on juba iseenesest konventsiooni artikkel 3 rikkumise tuvastamise aluseks. Kuna antud juhul on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris oli vähemalt 4 m2 ühe isiku kohta, siis ei saa kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise.

3. Antud juhul ei ole kaebaja suhtes rikutud kinnipidamistingimusi seonduvalt kambri põrandapinnaga ning kohtul puudub õiguslik alus kaebajale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seonduvalt kambri põrandapinnaga. Samas tuleb märkida, et kinnipeetavad ei viibi mitte ainult kambris vaid liiguvad ringi elusektsioonis, külastavad spordisaali ning teevad jalutuskäike, seega ei viibi kogu päeva jooksul kambris ning isegi kui olekski kambri pind väiksem, tuleks arvestada kõiki asjaolusid kogumis. Kaebaja ei ole avaldanud kordagi, et vajab suuremat kambrit või ei kasuta kambris mõeldud mööblit, mis võiks liigselt võtta enda alla põrandapinda.

4

4. Kaebaja on märkinud lisaks, et ta ei saanud ligi neli kuud liikuda väljaspool elukambrit, samuti on lahtistes osakondades, kus ta on viibinud , olnud osakonnad umbes kuus kuud suletud. Antud juhul nähtub vangla vastusest, et perioodil 23.01.2012-13.03.2012 viibis M. S. Tartu Vangla 23.01.2012 käskkirja nr 6-1/47 alusel tema suhtes kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambris. Perioodil 11.07.2013-17.09.2013 viibis M. S. Tartu Vangla 11.07.2013 käskkirja nr 6-1/282 alusel tema suhtes kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambris. M. S. eelnimetatud käskkirju ei ole vaidlustanud. Nimetatud perioodidel oli kaebaja suhtes kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutamist, kus temal oma osakonna piires vaba liikumisõigus vangla sisekorraeeskirjast tulenevalt puudus. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 1 sätestab, et kinnipeetav ei ole kohustatud viibima kambris kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit võib kinnipeetav liikuda oma osakonna piires kodukorras selleks ettenähtud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks on ette nähtud neli tundi. Tulenevalt vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 4 puudub kinnipeetaval liikumisõigus kui isik viibib eraldatud lukustatud kambris. Seega on liikumispiirang olnud õiguspärane.

5. Vangla on märkinud, et avatud osakonna sulgemine on olnud õiguspärane tegevus, kuna vanglateenistus võib vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 2 kui selline tegevus on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Antud juhul on kaebajale Tartu Vangla vastanud vastuskirjaga 6-24/3834-2 07.07.2014, kus kaebaja on pöördunud vangla poole milles soovis teada millistel ajavahemikel on kaebaja paiknenud suletud eluosakondades. Kaebajale on vastatud, et avatud eluosakonnad olid lukustatud käskkirjade alusel, seega õiguspäraselt ning vastatud on, et Tartu Vangla ei pea registrit ja arvestust selle üle, mis kuupäevadel ja ajavahemikel on olnud avatud eluosakonnad lukustatud erinevate käskkirjade alusel. Tartu Vangla on märkinud, et kaebaja poolt soovitud toiming on mahukas. Kohus märgib, et seega tuleneb vangla kambrite ja osakondade lukustamine seadusest ning vajadusest kas vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õiguskuulekaks käitumiseks, kuid nii liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine tuleb vormistada kirjalikult. Kuna kaebaja ei ole konkretiseerinud millistel kuupäevadel ja millistes eluosakondades viibimise ajal on olnud eluosakond suletud kaebaja meelest õigusvastaselt, ei olnud võimalik ka vanglalt kindlate perioodide kohta käskkirju välja nõuda ning kohus peab usutavaks vangla poolt toodud väiteid, et avatud eluosakondade sulgemised, kus viibis kaebaja, on olnud vajalikud ja põhjendatud ning käskkirjaga vormistatud.

6. Tartu Vangla on 2000. aastal spetsiaalselt vangide kinnipidamiseks asutatud nüüdisaegne ehitis ning kohtul ei ole ka alust kahelda, et sealsed tingimused ei vastaks sellisele ehitisele kehtestatud nõuetele. Kinnipidamisasutustes on õhuakendele paigutatud trellid ( aukudega metallplaadid) ja võrk, mille eesmärk on takistada kinnipeetavate omavahelist suhtlemist eluosakondade vahel, see on keelatud esemete vahetamise takistamiseks kambrite ning eluosakondade vahel. Samas on värske õhu ligipääs tagatud kambrisse, kuna kambrites on paigaldatud ventilatsioonisüsteemid, mille abil tagatakse suletud akende korral kambris piisav õhuvahetus. Isegi kui kambris viibib kaks kinnipeetavat, täidab piisav ventilatsioonisüsteem kinnipeetavate hapnikuvajaduse. Seega puudub kaebajal ka selles osas , et kambrites ei ole piisavalt õhku, kahju hüvitamise nõudmiseks alus.

5

7. Kokkuvõttes järeldab kohus, et kaebaja kinnipidamistingimused on nõuetele vastavad, kaebaja inimväärikust ei ole alandatud ja kaebajal ei ole õigusvastaselt piiratud liikumist ega hoitud õigusvastaselt kinni lukustatud kambris, seega ei ole vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ja mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks puudub alus. Riigikohtu praktikas on leitud, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. EIK artikkel 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult kohelda või karistada , samuti on inimõiguste kohus rõhutanud, et teatud kannatused kaasnevad eelvangistuse ja vangistuse kandmisega paratamatult. Antud juhul on kaebajat koheldud viisil, mis austab tema inimväärikust ning karistuse kandmise ajal ei ole talle põhjustatud rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Samas ei ole tõendatud ka, et kaebajale oleks tekitatud tervisekahjustusi seonduvalt kinnipidamistingimustega.

8. Kahju hüvitamise kaebust lahendades peab kohus tuvastama kahju olemasolu, kas avalikõiguslikus suhtes tehtud toiming või antud haldusakt , millega kahju tekitati, on õigusvastane ning kas tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu või haldusakti vahel on põhjuslik seos. Riigivastutuse üldpõhimõtte kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis kui teised õiguskaitsevahendid on ammendunud.

Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast.

9.Menetluskuludest:

Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jääb kaebaja poolt tasutud riigilõiv tema enda kanda. Tartu Vangla ei ole omapoolselt menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik