1-14-6812/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-6812

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2014. a., Tallinn Kriminaalasja number 1-14-6812 Kohtukoosseis Meelika Aava, Orvi Tali, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 16. augusti 2014. a otsus A.L-i süüdistuses KarS § 329 järgi lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.L (isikukood XXX, viibib Tallinna Vanglas)

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava A.L-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. augusti 2014. a otsusega lühimenetluses tunnistati A.L lühimenetluses süüdi KarS § 329 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg

2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 15. aprilli 2014. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ära kandmata osa, so 6 kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 10 kuud vangistust algusega 15. augustist 2014.

2.

A.L tunnistati KarS § 329 järgi süüdi karistuse täitmisest kõrvalehoidumises.

2(3) Tema tegevus seisnes selles, et ehkki Harju Maakohtu 15. aprilli 2014. a kohtuotsusega oli temalt mootorsõiduki juhtimise õigus 5 kuuks ära võetud, juhtis ta 15. augusti 2014. a öösel taas sõiduautot

BMW Tallinnas XXXXXX XXX XX asuva maja juures.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A.L, milles vaidlustab üksnes

mõistetud karistuse, taotledes leebema karistusliigi mõistmist. Apellatsiooni motiivide kohaselt tunnistab ta end toimepandud kuriteos täielikult süüdi ja kahetseb toimepandut. Ta ei läbinud sõidukiga pikki vahemaid ega püüdnud politseinike eest põgeneda. Kuna ta põeb hepatiiti ja vajab seetõttu ravi, siis on tal vanglakaristust raske kanda. Arvab, et vanglas talle vajalikku ravi ei võimaldata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt (näiteks

14. novembri 2011. a määruses nr 3-1-1-86-11) peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku

keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või

karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning A.L

ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. A.L enda küsitlemist ei soovinud (tl 59-60). Seega oli esimese astme kohtus tagatud A.L õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus

muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus

arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

3(3) Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on A.L-ile karistust mõistes järginud KarS §- s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üldkui eripreventiivsetest kaalutlustest.

KarS § 329 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Kohus arvestas karistuse mõistmisel põhjendatult seda, et A.L-i on varem kolm korda

kohtu poolt karistatud, sealhulgas vangistusega. Viimane kord asendati talle mõistetud vangistus

üldkasuliku tööga, kuid seda ta tegema ei asunud, vaid pani katseajal toime uue kuriteo.

Puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna on kohus A.L-ile karistuse mõitmisel juba arvesse võtnud. Rahalise karistusega ei ole teda võimalik karistada, sest varasemad karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Lisaks sellele ei ole A.L võimalik

rahalist karistust ka reaalselt kanda, sest ta ei tööta ja tal puudub sissetulek. Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et A.L-ile tuleb mõista karistuseks reaalne vangistus. Kooskõlas Riigikohtutu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsuses nr 3-1-77-11 väljendatud seisukohaga, et karistuse mõistmisel tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, mõistis kohus A.L-ile vangistuse KarS § 329 sanktsiooni keskmises määras, so 6 kuud vangistust. Kuna asi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 4 kuud vangistust. Kuna A.L pani uue kuriteo toime ajal, mil ta

oleks pidanud tegema üldkasulikku tööd, so katseajal, siis suurendas kohus mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõistis liitkaristuseks 10 kuud vangistust.

KarS § 69 lg 4 kohaselt peab üldkasuliku töö tegemisel süüdimõistetu järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule. KarS § 69 lg 7 kohaselt on üldkasuliku töö tegemisel uue kuriteo toimepanemine selline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise. Seega ei saanudki maakohus mõista A.L-ile teistsugust karistust kui reaalne vangistus. Kinnipeetavatele on tagatud vajalik arstiabi ka vangla tingimustes.

5. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et A.L-ile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei

anna. Seega on süüdistatava apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 2 läbi vaatamata.

Meelika Aava Orvi Tali Sten Lind