2-13-46422/12 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-46422

Tsiviilasi

Kalev Helmoja hagi Heli Pääri vastu isikliku

kasutusõiguse

tuvastamiseks

kinnistule

ja

kinnistusraamatusse kande tegemiseks nõusoleku

saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. veebruari 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Kalev

Helmoja

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom;

Vastustaja

(kostja):

Heli

Päär

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Ahti Kuuseväli

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 21. veebruari 2014.a otsus

muutmata ja Kalev Helmoja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud Kalev Helmoja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Kalev Helmoja esitas 06. oktoobril 2013 Tartu Maakohtule hagi Heli Pääri vastu isikliku

kasutusõiguse tuvastamiseks kinnistule X-XX, XXX, X registriosa nr XXXXXXX, ja kostja

nõusoleku saamiseks vastavasisulise kande tegemiseks kinnistusraamatusse.

Hagiavalduse kohaselt on pooled õde ja vend. Poolte emale J.Tile kuulus enne tema surma ½

mõttelist osa elamust asukohaga X-XX, XXX. Teine ½ mõttelist osa elamust kuulus hagejale.

J.T koostas enne oma surma, XX.XX.XXXX testamendi, millega pärandas endale kuuluva ½

mõttelist osa elamust X-XX, XXX kostjale ja määras hagejale õiguse tähtajatult ja tasuta

kasutada vaidlusaluses elamus ühte tuba, mis muidu jääks kostja kui testaatori õigusjärglase

kasutusse. Testaatori sooviks oli, et kostja jääks ka edaspidi kasutama testamendi lisaks oleval

X-XX, XXX põhiplaanil numbritega 1 ja 4 kuni 7 tähistatud ruume, see tähendab, et hageja

saaks lisaks enda ja kaasomaniku kasutuses olevatele ruumidele kasutada ka elutuba, mis on

elamu plaanil tähistatud numbriga 1. Samuti soovis testaator, et seni kuni Kalevi (hageja) pere

soovib elada X-XX, XXX elamus, soovib testaator, et tema kasutuses oleks suurem osa majast

ning testaatori tütar kasutaks vaid ühte tuba ja kööki. Tegemist on õigusega, annakuga

testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 54 mõistes.

J.T suri XX.XX.XXXX. Hageja esitas 06.10.2006 notarile annaku vastuvõtmiseks

pärimisavalduse. 03.11.2006 notar Karin Jõksi poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistuses on

Kalev Helmoja märgitud annakusaajaks. Annaku esemeks on õigus kasutada tähtajatult ja

tasuta X-XX, XXX asuvas elamus lisaks tema kui kaasomaniku kasutuses olevatele ruumidele

veel ühte elutuba. Testaatori sooviks oli koormata X-XX, XXX kinnistut isikliku

kasutusõigusega Kalev Helmoja kasuks, milleks tuleb pooltel sõlmida asjaõigusleping ning

kanda isiklik kasutusõigus kinnistusraamatusse. Annaku sisuks on isiklik kasutusõigus.

Tegemist on asjaõigusega, mis annab õiguse kinnisasja mingis ulatuses vallata või kasutada.

Asjaõiguste oluliseks tunnuseks on see, et need kehtivad ka kolmandate isikute suhtes

(absoluutsuse põhimõte). Seega kehtivad valdust ja kasutust võimaldavad asjaõigused edasi ka

kinnisasja võõrandamise puhul. KRS § 9 kohaselt kantakse kinnistusraamatusse kinnisasjaga

seotud asjaõigused.

Hageja ja tema perekonnaliikmed kasutavad annakut, isiklikku kasutusõigust igapäevaselt.

Kostja vastupidised väited on alusetud ning ei oma asjas ka mitte mingisugust tähtsust. Hagejal

on õigus elamuosa isikliku kasutusõiguse alusel kasutada ja kuidas ta seda kasutab, ei puuduta

hagejat, kes pealegi ise elab välismaal. Lähtuvalt J.Ti testamendist, taotleb Kalev Helmoja hagis

Heli Pääri vastu AÕS §-de 227 lg 1, 2; 641, KRS § 341, TsÜS § 68 lg 5 alusel tuvastada hageja

isiklik kasutusõigus kinnistule X-XX, XXX, X registriosa nr XXXXXXX, ja kohustada kostjat

andma nõusolek hageja isikliku kasutusõiguse kohta märkuse sisse kandmiseks

kinnistusraamatusse.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja nõue on alusetu. Hageja ei ole selgitanud,

milline on tehinguline või seadusest tulenev alus, mis kohustaks kostjat hageja kasuks kinnistut

isikliku kasutusõigusega koormama.

Testament ei käsitle isikliku kasutusõiguse seadmist. Kuna testamendi puhul on tegemist

notariaalse testamendiga, ei saa olla kahtlust selles, et testaatori tahe on testamendis väljendatud

õiguslikult korrektselt ning kui testaator ei ole pärijat kohustanud pärandvara piiratud

asjaõigusega koormama, siis selliselt tuleb testaatori tahet sisustada.

Hageja senine käitumine on vastuolus tema väidetega hagis. Selle osa kinnistul asuvast elamust,

mille testaator soovis täiendavalt peale oma surma jätta hageja kasutusse (testamendi p 2.2), on

hageja viimase kuue aasta vältel andnud kolmanda isiku kasutusse ning ei ole ise kõnealust tuba

sellel perioodil kasutanud. Isiklik kasutusõigus ei hõlma AÕS § 227 lg-de 1 ja 2 järgi asja

kolmanda isiku kasutusse andmist. See, et isiklik kasutusõigus annab õigustatud isikule õiguse

asja vaid isiklikult kasutada, tuleneb ka asjaõigusseaduse süstemaatilisest tõlgendamisest, kuna

isikliku kasutusõiguse ja kasutusvalduse eristamisel ei oleks mingit sisulist tähendust, kui

isiklik kasutusõigus võimaldaks sellest tulenevate õiguste teostamist kolmanda isiku poolt.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 21. veebruari 2014 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus nõustus kostjaga selles, et J.Ti 18. veebruari 2002 notariaalselt tõestatud testamendis

ei ole kohustatud kostjat kinnistut hageja kasuks isikliku kasutusõigusega koormama. Ükski

testaatori korraldus ei nimeta isiklikku kasutusõigust kinnisasjale ega sellekohase kande

tegemist kinnistusraamatusse. Kuna tegemist on notariaalselt tõestatud testamendiga, tuleb

eeldada, et testaatori tahe on testamendis väljendatud õiguslikult korrektselt. Kuna testaator ei

ole pärijat kohustanud pärandvara piiratud asjaõigusega koormama, siis selliselt tuleb testaatori

tahet sisustadagi. Testaator oleks kinnistusraamatu kande tegemise kohustuse pärijale

testamendiga pannud ja notari kaasabil oma tahet selliselt väljendanud. Kuna testaator sellist

korraldust testamendiga ei teinud, ei vasta see tema tegelikule tahtele.

Testaatori tegeliku tahte väljaselgitamisel on olulise tähendusega testamendi p 1.2 ja

lõppsätetes notari selgitus testaatori tahte kohta. Testaatori avaldusest järeldub, et ta ei soovinud

kuidagi piirata kaasomandi lõpetamise nõudeõigust ja tema tahte kohaselt ei võinud hagejale

annakuna antud kasutusõigus mingilgi viisil mõjutada võõrandamisest saadava tulu jaotamist.

Isikliku kasutusõigusega koormatud kinnistu on võõrandamisel sisuliselt väärtusetu ja asetaks

kaasomanikud selgelt ebavõrdsesse olukorda, mistõttu ei saanud testaatori tahe olla suunatud

kinnistule

isikliku

kasutusõiguse

seadmisele

ning

sellekohase

kande

tegemisele

kinnistusraamatusse.

Testamendis kasutatud sõnastus „Minu tütre kasutusse jäägu eelnimetatud plaani koopial

numbritega kaks (2) ja kolm (3) tähistatud köök ja tuba“ viitab just sellele, et testaator ei

pidanud silmas hageja isikliku kasutusõiguse kehtivust kinnisasja igakordse omaniku suhtes,

vaid üksnes kostja suhtes. Kui kinnistule seatakse isiklik kasutusõigus, siis on isiklik

kasutusõigus kehtiv kinnisasja igakordse omaniku suhtes. Testamendist võib järeldada, et

testaator pidas silmas, et kui hageja ise vajab elamut enam kui pooles ulatuses isiklikuks

kasutamiseks, siis on hagejal selleks õigus. Testaatori tahteks ei olnud piirata pärija (kostja)

õigust elamu kasutamisel selliselt, et kolmandad isikud, kes ei ole testaatori lapsed, oleksid

pärandvara kasutamisel pärija (kostja), kui tulevase omaniku suhtes eelistatud olukorras ning

kostjal oleks kohustus kolmandate isikute kasuks oma omandi kasutamisest hoiduda. Kostja

väitel on hageja selle osa kinnistul asuvast elamust, mille testaator soovis täiendavalt peale oma

surma jätta tema kasutusse (testamendi p 2.2), viimase kuue aasta vältel andnud kolmanda isiku

kasutusse ning ei ole ise kõnealust tuba sellel perioodil kasutanud. Seega ei ole hageja elamu

tegelikul kasutamisel lähtunud sellest, et temale oleks testamendiga määratud isiklik

kasutusõigus, vaid on testamendiga saadud kasutusõigust toale realiseerinud laiemalt, kui seda

AÕS § 227 lg-d 1 ja 2 ette näevad.

Testamendi lõppsätetes on notar selgitanud, et testaator kinnitab korduvalt, et ta muudab oma

varasemat testamenti selleks, et Kalevi pere saaks elada kolmes toas ja et tütar saaks elada ühes

toas ja kasutada kööki. Testaator on kindel, et ta ei taha jätta Kalevile osa oma elamuosast, tema

sooviks on, et Kalev saaks vaid kasutada suuremat osa majast. Taolisest selgitusest nähtub

testaatori tahe anda hagejale kinnistu suurem võlaõiguslik isiklik kasutusõigus ja mitte omistada

kasutusõigusele asjaõiguslikku toimet.

Eeltoodust tulenevalt maakohus leidis, et J.Ti 18. veebruari 2002 testament ei sisaldanud H.

Päärile korraldust K. Helmoja kasuks X-XX, XXX kinnistule isikliku kasutusõiguse

seadmiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. K. Helmoja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha asjas

uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on hagejale testamendiga antud testaatorile kuuluvast kaasomandi osast ühe osa

kasutusõigus;

2) ei oleks notar saanud sellist testamenti koostada, kui notar oleks nii kvalifitseeritud nagu

kohus seda eeldab. Notar nägi kinnistusraamatu kandest, et elamu kasutuskord ei ole kindlaks

määratud, järelikult ei saaks rääkida mingist ühe toa kasutusõigusest. Testamenti oleks saanud

kirja panna testaatorile kuulunud ½ kaasomandi mõttelisest osast mingi protsendi või murruosa

suuruse osa hageja kasutusse andmise, mis vastaks vaidlusaluse toa suurusele;

3) ei ole põhjendatud kohtu väide, et testaator ei tahtnud kasutusõiguse kinnistusraamatusse

kandmist. Kui notar oleks testaatorile üldse selgitanud kinnistusraamatusse kandmise võimalust

ning mittekandmise tagajärgi, oleks testaator saanud võtta seisukoha asjaolude suhtes juhuks,

kui tema tütar soovib kaasomandit lõpetada ning tema poeg jääb seega ilma oma õigusest

testaatori kaasomandiosast osa kasutada ilma selle eest mingit hüvitust saamata. Kogu

testamendi sõnastusest nähtub, et midagi nendest asjaoludest testaatorile testamendi tegemise

ajal ei selgitatud;

4) nähtub testamendist selgelt, et testaatorile ei selgitatud kaasomaniku, tütre, õigust igal ajal

nõuda kaasomandi lõpetamist ja seda, et sellisel juhul jääb poeg ilma oma kasutusõigusest ning

lause „seni kuni Kalevi pere soovib elamus elada“, ei oma enam mitte mingisugust tähtsust. Ka

testamendi osas „notari selgitused“ ei nähtu, et notar oleks ülaltoodud asjaolusid testaatorile

selgitanud;

5) on kohus jätnud tähelepanuta, et testaator soovib kinnistu müügihinna pooleks jagamist

ainult sellisel juhul, kui tema mõlemad lapsed koos, seega ühise tahte alusel otsustavad kinnistu

müüa;

6) on testaator selgelt testamendis väljendanud oma tahet, et hagejal on õigus kasutada testaatori

kaasomandiosa kuni tema ja tema pere seda soovivad. Seega ei ole testaatorile oluline, kes on

tema tütrele jääva kaasomandiosa omanik. Isiklik kasutusõigus lõpeb, kui annakusaaja seda

enam ise kasutada ei saa (sureb) või ei taha (müüb). Kohtuotsus on ka vastuoluline, sest

maakohtu väitel on isiklik kasutusõigus justkui piiratud kostja sooviga kaasomand lõpetada ja

teisalt maakohus väidab, et testamendist võib järeldada, et testaator pidas silmas, et kui hageja

ise vajab elamut enam kui pooles ulatuses isiklikuks kasutamiseks, siis on hagejal selleks õigus.

Selles osas on kohtuotsus täiesti arusaamatu, sest pärijatele ei lähe üle isiklik kasutusõigus;

7) on kohus lugenud põhjendamatult tõendatuks väite, et hageja ei ole vaidlusalust tuba viimase

kuue aasta jooksul ise kasutanud. Testamendi tegemise ajal elas kostja USA-s (nähtub

testamendist), käesoleval ajal elab ta hageja andmetel Soomes (ainult kohtul on seda võimalik

rahvastikuregistrist kontrollida). Eestis ei ole ta vahepeal üldse elanud. Hageja kasutab

igapäevaselt endale kuuluvat kinnistuosa ja vaidlusalust tuba, mis moodustavad ühise

eluruumi. Tal on õigus paigutada enda kasutuses olevatesse eluruumidesse ka enda

perekonnaliikmeid;

8) on hagejale arusaamatu, mida käsitleb kohus võlaõigusliku kasutusõigusena. Tasuta

kasutamist puudutavad sätted ei ole kohaldatavad testamendi puhul, sest tegemist on

asjaõigusliku kasutusõigusega;

9) on hageja üksi kogu oma elu jooksul elamut remontinud ja parendanud, kasutades pärast ema

surma ainult oma rahalisi vahendeid ja tööd. Elamu on olnud tema kodu lapsepõlvest alates

kuni käesoleva ajani. Kõiki töid on hageja teinud teades, et saab kuni elu lõpuni kasutada

suuremat osa elamust. Elamu liideti 2007.a. linna vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga ning

elamusse ehitati vee- ja kanalisatsioonisüsteem. Liitumise ja tööde teostamise eest tasus hageja,

osaliselt teostas ta töid ise. Kostja nende kulutuste kandmisest ja tööde teostamisest osa ei

võtnud, kuigi tema tütar asus süsteemi kasutama. Vaidlusaluses testamendis näidatud toas nr.

1, mis jäi ema soovi kohuselt täielikult hageja kasutusse, asuvad hageja ja tema abikaasa

töövahendid. Mõlemad on muusikud ning vajavad oma töös toas asuvat klaverit ning teisi

muusikariistu. Seega on nii hageja kui kostja kuni käesoleva ajani teadnud, et hagejal on õigus

elu lõpuni kasutada suuremat osa elamust, lisaks enda omandiosale testamendi lisas oleval

plaanil näidatud tuba nr 1. Kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.

5. H. Päär vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies

ulatuses apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti leidnud, et testamendist ei tulene apellandi õigust nõuda enda kasuks

isikliku kasutusõiguse kandmist kinnistusraamatusse. Apellant ei ole põhistanud asjaolu, et

notar oleks testamendi tõestamisel rikkunud tõestamisseaduse § 18 lõikest 1 tulenevat kohustust

selgitada välja testaatori tegelik tahe. Seega, kui testaator oleks tahtnud isikliku kasutusõiguse

sisseseadmist kinnistusraamatusse, siis oleks see tahe kajastunud testamendis;

2) on vastustaja juba ainuüksi kaudse tahteavaldusega (kaasomandi lõpetamise hagi esitamine)

öelnud vastava tasuta kasutamise võlasuhte üles, kuna apellant rikkus selle isiklikkuse

põhimõtet (VÕS § 394 punkt 2);

3) tuleks hagi jätta rahuldamata juba ainuüksi seetõttu, et apellandi poolt hagi alusena nimetatud

asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks. Isegi kui eeldada, et testamendiga apellandile

määratud kasutusõiguse all pidas testaator silmas isiklikku kasutusõigust AÕS § 225 mõttes, ei

määranud testaator apellandile kogu kinnistu kasutusõigust. Apellant nõuab hagiga oluliselt

rohkem, kui talle testamendiga on määratud;

4) tuleks hagi jätta läbi vaatamata. Hageja hagemisõigus on küsitav. Vaidlus puudub selles, et

apellandi sisulist kasutusõigust ei ole rikutud. Kasutusõigusega seotud formaalsusi, nagu

kinnistusraamatu kanne, testament ette ei näe. Kuni käesoleva ajani on vastustaja hoidunud

nende ruumide kasutamisest, mille kasutusõigus on apellandile annakuga määratud. Seega

puudub apellandil vajadus oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda, kuna tema õigusi ei ole

rikutud. Apellant on oma menetlushuvi käesolevas asjas põhjendanud vajadusega määratleda

vastustajale kuuluva kaasomandi osa väärtus kaasomandi lõpetamise vaidluses. Kõik väited,

mis puudutavad kaasomandiosa väärtuse kindlaksmääramist on pooltel olnud võimalik esitada

kaasomandi lõpetamise tsiviilasjas (nr 2-12-41954);

5) puudub apellandil ka tegelik huvi ruumi kasutamise vastu. Apellant on vaidlusaluse ruumi

andnud viimase kuue aasta jooksul allkasutusse. Apellant ei ole enne apellatsioonkaebuse

esitamist sellist asjaolu selgesõnaliselt vaidlustanud. Kaasomandilõpetamise tsiviilasjas on

apellant ka ise 22. veebruaril 2013 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et kõnealust ruumi

kasutab tema naise kooliõe tütar. Samuti ei ole apellant käesolevas tsiviilasjas vaielnud vastu

vastustaja väitele, et vaidlusalune tuba on viimase kuue aasta vältel olnud üürile antud.

Kaasomandi lõpetamise vaidluse lahendus tagab apellandile õiguse vaidlusaluseid ruume oma

parema äranägemise järgi kasutada omandiõiguse alusel, mistõttu isikliku kasutusõiguse

kandmine kinnisusraamatusse ei saa mõjutada apellandi kasutusõigust sisuliselt;

6) on maakohus väljendanud selgelt oma seisukohta, et käesolevas asjas on tegemist annakuga,

mis sisaldab kasutusõigust. Notar on testaatorile selgitanud kõiki asjas olulisi sätteid ja nende

tagajärgi, sest testamendi tekstist ei nähtu, et testaator oleks selgesõnaliselt soovinud, et

piirataks vastustaja kaasomandit isikliku kasutusõiguse sissekandmisega kinnistusraamatusse

apellandi kasuks;

7) ei ole maakohtu põhjendused isikliku kasutusõiguse osas vastuolulised. Kohus käsitles

isiklikku kasutusõigust selles kontekstis, et on mõeldamatu olukord, kus kaasomaniku

omandiõigus satuks eluaegsesse sõltuvusse teise kaasomaniku tasuta kasutusõigusest.

Apellandi enda seisukoht, et isiklik kasutusõigus saab lõppeda üksnes, kui annakusaaja sureb

või tahab ise elamut müüa, eeldab aga põhiseadusliku omandiõiguse piiramist. Sellest nähtub

selgelt, et teise kaasomaniku omandiõigus on piiratud, kuna tema ei saa oma kaasomandi osa

müüa ja kui saakski, siis hind, mis ta selle eest saaks, oleks madalam kui õige turuhind;

8) on õige apellandi väide, et isiklik kasutusõigus pärijatele üle ei lähe, kuid apellant on

kohtuotsuse sisust valesti aru saanud. Kohus ei pidanud silmas pärijaid, vaid kolmandaid

isikuid, kes oleks vastustaja (kui pärija) suhtes eelistatud olukorras ning vastustajal oleks

kohustus kolmandate isikute kasuks oma omandi kasutamisest hoiduda. Kohus selgitas, et

isiklik kasutusõigus kehtib üksnes õigustatud isiku (s.o apellandi) suhtes, mitte kolmandate

isikute suhtes. Kuna aga apellant sai tulu testaatori määratud annakust (üüriline) ja ei kasutanud

annakut selliselt nagu testaator seda testamendis ette nägi (isiklikult), siis on alusetu apellandil

nõuda isikliku kasutusõiguse sissekandmist kinnistusraamatusse;

9) ei ole asjassepuutuv apellandi väide, et apellant on üksi teinud elamus remonti ja parendusi.

Selline väide on ka sisuliselt vale. Hagi esemest ega alusest ei selgu, et apellant oleks neile

asjaoludele varasemalt tuginenud ja praegusel juhul ei ole ta ka mõjuvat põhjust välja toonud,

miks ta varasemalt ei ole antud asjaoludele tuginenud. Vastustaja väited tuleb jätta

tähelepanuta;

10) on apellandil küll testamendist tulenev õigus asja vallata, kuid see ei anna talle õigust nõuda

isikliku kasutusõiguse seadmist ning sellekohase kande tegemist kinnistusraamatusse. Seda

seisukohta toetab ka Riigikohus (RKTKo 3-2-1-189-13 p 12 ja 13).

6. K. Helmoja esitas vastustaja vastusele kirjalikus menetluses oma vastuväited. Täiendavate

seisukohtade kohaselt:

1) ei ole antud asjas vaidlust vaidlusaluse toa kasutamise üle. Apellant on kohtuistungil väitnud,

et kolmas isik elab koos apellandiga ühes peres. Kogu pere kasutas kõiki apellandi kasutuses

olevaid ruume. 2013. aasta juunis asus kolmas isik elama mujale. Olles sisuliselt apellandi

ülalpidamisel, ei tasunud ta üüri;

2) ei saa apellandile antud annak olla võlaõiguslik suhe. Vastustaja väide koos viitega VÕS §-

le 389 on uus;

3) on uus vastustaja väide, nagu puuduks apellandil vajadus oma õiguste kaitseks kohtu poole

pöörduda, kuna tema õigusi ei ole rikutud. Väide ei ole õige ka sisuliselt. Kogu vaidlus seisneb

selles, kas apellandil on õigus nõuda talle testamendiga antud isikliku kasutusõiguse kandmist

kinnistusraamatusse. Apellandi nõue kanda oma õigus kinnistusraamatusse igati põhjendatud,

sest kolmandatele isikutele on asjaõigused nähtavad ainult kinnistusraamatust (RKTKo 3-2-1-

84-08 p 10);

4) on pooltel olnud võimalus esitada kõik väited, mis puudutavad kaasomandiosa väärtuse

kindlaksmääramist, kaasomandi lõpetamise asjas (nr 2-12-41954);

5) ei ole õige vastustaja väide, et kaasomaniku omandiõiguse eluaegne sõltuvus teise

kaasomaniku tasuta kasutusõigusest oleks põhiseadusliku omandiõiguse piiramine. Apellant

leiab, et seadusevastasuse ega põhiseadusevastasusega ei ole tegemist siis, kui ühele isikule on

seadusega antud mingi õigus, mis teisele isikule ei meeldi;

6) ei ole asjakohane vastustaja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-189-13;

7) on vastustaja elanud kaua välismaal ega oma vaidlusalusel kaasomandiga mitte mingisugust

sidet. Apellant ja tema pere hoolitses aastakümneid elamu eest ja ka apellandi ja vastustaja

ühise ema eest. Kõige selle tõttu sooviski ema, et poeg ja tema pere saaks selles väikeses elamus

kasutada suuremat eluruumi kui pool. Ka testamendi p.-s 1.2. on kirjas ema seisukoht: „Minu

tütar elab Ameerikas, poeg aga koos minuga, kusjuures minu poeg abistab mind, hoolitseb minu

eest ja ma loodan temalt tuge ka edaspidiseks“. Nüüd tekkinud olukorras võib apellant oma

kodust, mis on emotsionaalselt talle väga kallis, ilma jääda, sest temal ja tema abikaasal

(mõlemad pensionieas) ei ole võimalik saada raha vastustajale kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-

12-41954 väljamõistetud summa tasumiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jätab ringkonnakohus

kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub põhiosas maakohtu seisukohtadega seaduse kohaldamisel ega pea

vajalikuks neid kõiki korrata. Alljärgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses

esitatud väidetele.

8. Hageja taotleb kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse seadmist poolte kaasomandis

olevale kinnistule selliselt, et kinnistusraamatust nähtuks hagejale J.Ti 18.02.2002.a

testamendiga määratud õigus kasutada kinnisasja oluliseks osaks olevast elamust suuremat

reaalosa kui vastab hagejale kuuluva mõttelise osa suurusele. Pooled ei vaidle selle üle, et

sisulisi takistusi ei ole vastustaja (kostja) apellandile (hagejale) testamendist tuleneva

kasutusõiguse teostamisel teinud ning hagejale testamendist tulenevat õigust ei ole rikutud.

8.1. Notar Karin Jõksi poolt 03.11.2006.a väljastatud pärimisõiguse tunnistusel (t lk 12-13)

sisaldub notari poolne märkus, mille kohaselt ei ole J.Ti testamendist üheselt mõistetav, kas J.T

soovis Kalev Helmojale määratud annaku vormistamist punktis 2.1 nimetatud kinnisasja

koormava isikliku kasutusõigusena. Samuti on notar märkinud, et kinnistusraamatusse

kandmata kasutusõigus võib kinnisasja või selle osa võõrandamisel lõppeda, kusjuures

kasutusõiguse lõppemisest võivad tuleneda kasutaja nõuded kinnisasja (osa) võõrandaja vastu.

Eeltoodu näol on siiski tegemist esialgse ja mittesiduva õigusliku hinnanguga.

8.2. Ringkonnakohus leiab, et ehkki testamendis ei sisaldu üheselt mõistetavaid viiteid sellele,

kas testaator soovis annaku alusel kinnistusraamatusse kande tegemist, oleks piiratud

asjaõiguse seadmine võimalik juhul, kui testamendi sisust tulenevalt soovis pärandaja anda

hagejale õiguse, mis jääks kehtima ka suhetes kõigi võimalike tulevaste kaasomanikega (s.o

eeskätt praeguse kostja õigusjärglastega).

8.3. Asja lahendamisel tuleb seega eeskätt tõlgendada J.Ti testamenti, selgitamaks välja

pärandaja tahe, s.o missuguse sisuga õiguse soovis ta anda annakusaajale ja kas ta soovis

välistada annakust tuleneva õiguse lõppemise seoses sellega, et pärija (H. Päär) võõrandab oma

kaasomandiosa või nõuab kaasomandi lõpetamist ilma, et K. Helmoja oleks selleks omapoolset

soovi avaldanud. Eelkõige tuleb välja selgitada, kas pärandaja tahe oli säilitada K. Helmojale

annakuga määratud ruumi kasutamise õigus ka juhul, kui üksnes pärijaks määratud H. Päär ei

soovi enam jätkata senisel viisil elamu kasutamist, samal ajal kui K. Helmoja soovib endise

olukorra jätkumist. Seejärel tuleb analüüsida, missuguse õigusliku abinõuga on testaatori poolt

seatud eesmärk saavutatav.

9. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses sisalduvate väidetega, nagu oleks maakohus

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme või kvalifitseerinud ebaõigesti pooltevahelise

õigussuhte. Maakohus on korrektselt põhjendanud oma seisukohta, et testamendist ei tulenenud

piisava selgusega testaatori tahe seada pärandvaraks olevale kinnistu osale piiratud isiklik

kinnisasjaõigus isikliku kasutusõiguse näol. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, mille

kohaselt on võimalik kinnistu või selle osa anda teise isiku kasutusse nii võlaõigusliku

õigussuhte alusel kui ka asjaõigusliku piiratud kinnisasjaõiguse alusel. Asjaolu, et testaator

soovib annaku alusel anda temale kuulunud kinnisasjast teatud osa pärija asemel teise isiku

(hageja) kasutusse, ei tulene veel iseenesest, et tegemist oleks automaatselt asjaõigusliku

suhtega. PärS § 56 lg 2 kohaselt võib annakuks olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest

vabastamine või muu üleantav hüve. Seega on võimalik annaku alusel luua pärija ja

annakusaaja vahel ka võlaõiguslikku laadi õigussuhe, arvestades testamendist tulenevaid

piiranguid, mis ei võimaldanud teisel kaasomanikul (kostjal) kaasomandisuhte kestel

kasutussuhet lõpetada.

10. Kolleegium on seisukohal, et J.Ti poolt 18.02.2002.a tehtud testamendist ei nähtu testaatori

soovi reguleerida elamu kaasomanike vahelisi suhteid kõikehõlmavalt, s.o selliselt, et see

laieneks ka võimalikele tulevastele kaasomanikele. Testamendi punktides 1.2 ja 2.2, samuti

punkti 5 (lõppsätted) kolmandas alapunktis on sõnaselgelt käsitletud olukorda, kus testaatori

mõlemad lapsed jätkavad ühiselt kaasomandi teostamist. Nimetatud testamendisätetest ei tulene

kolleegiumi arvates, et testaator soovis laiendada testamendi tagajärgi ka olukorrale, kus üks

kaasomanikest (kostja) soovib senisel viisil kaasomandi teostamise lõpetada, võõrandades oma

kaasomandiosa või taotledes kaasomandi lõpetamist. Testaator ei ole ette näinud olukorda, kus

kostja asemel oleks kinnisasja kaasomanikuks hageja kõrval mõni kolmas isik. Samuti ei nähtu

testamendist, et testaator soovinuks sätestada testamendiga ka siduvad lahendused juhuks, kui

kaasomanikud (poeg ja tütar) ei ole kaasomandisuhte jätkamise või lõpetamise osas üksmeelel.

10.1. Asjakohased ei ole apellandi väited, mille kohaselt ei selgitatud testaatorile teise

kaasomaniku (s.o käesolevas asjas kostja) õigust igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist, mille

tagajärjel jääks annakusaaja (hageja) ilma oma kasutusõigusest.

Notar on muuhulgas testamendi punktis 5 asunud seisukohale, et puudub alus kahelda testaatori

otsusevõimes, märkides järgmist: „Testaator tahab ühelt poolt pojale jäetavat osa suurendada,

teiselt poolt aga, et X-XX, XXX elamu müügi korral saaks Kalev tasu vaid temale kuuluva

poole eest ning et teise poole müügihinnast saaks tütar. Testaator kinnitab korduvalt, et ta

muudab oma varasemat testamendi selleks, et Kalevi pere saaks elada kolmes toas ja et tütar

saaks elada ühes toas ja kasutada kööki. Testaator on kindel, et ta ei taha jätta Kalevile osa oma

elamuosast, tema sooviks on, et Kalev saaks vaid kasutada suuremat osa majast.“ Kolleegiumi

arvates puudub alus arvata, et testamendis väljendatu ei vastanuks testaatori tegelikule soovile

ja kavatsustele. Notarile puudub alus ette heita, nagu ei oleks ta selgitanud testaatorile kõiki

kaasomandisuhtes tekkida võivaid probleeme ja kaasomandi lõppemise võimalikke aluseid.

10.2. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud ega asjakohased apellandi väited, mille

kohaselt soovis testaator kinnistu müügihinna jagamist võrdsetes osades üksnes sellisel juhul,

kui tema mõlemad lapsed koos, s.o ühise tahte alusel, otsustavad kinnistu müüa. Eeltooduga on

seotud ka apellandi väide, mille kohaselt soovis testaator anda hagejale (apellandile) õiguse

kasutada testamendis ja selle lisas märgitud ruume ainuüksi oma tahte kohaselt, arvestamata

seejuures kostja kui pärija ja kaasomaniku võimalikke kavatsusi seoses kaasomandi esemega.

Mõlemad eelnimetatud väited on seotud apellandi seisukohaga, et testamendiga soovis testaator

piirata kaasomandi lõpetamist üksnes ühe kaasomaniku (s.o kostja) nõudel (hageja tahte

vastaselt). Kolleegium jääb seisukohale, et testamendi sõnastuse põhjal on apellandi

sellekohased väiteid alusetud, kuid lõppkokkuvõttes lahendatakse vaidlus kaasomandi

lõpetamise nõude põhjendatuse ja viisi üle tsiviilasjas nr 2-12-41954. Tuleb rõhutada, et

testamendi punktist 5 nähtuvalt on notar testaatorile selgitanud võimalust jätta osa

pärandatavast kaasomandiosast pojale, mille tulemusena oleks hageja kaasomandiosa suurus

kogu kinnisasjast ületanud ½ ja mis oleks taganud hagejale ulatuslikumad õigused kaasomandi

lõpetamisel ning jagamisel. Testaatori sooviks oli siiski üheselt säilitada oma mõlema lapse

osade võrdsus. Selle sooviga ei ole kooskõlas apellandi seisukohtades väljenduv taotlus piirata

vastustaja kui pärija ja kaasomaniku õigusi selliselt, et muudatused kaasomandi senisel

teostamisel saaksid sisuliselt toimuda üksnes apellandi heakskiidul.

10.3. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et testamendist ei nähtu testaatori

soov, mille kohaselt peaks testamendi p-s 2.2 ette nähtud elamu kasutamise kord laienema ka

juhtudele, kus kaasomanikuks saab kostja H. Pääri asemel keegi teine.

11. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus küsimust, kas kaasomanike vahelises suhtes on

võimalik seada isiklikku kasutusõigust vastavalt AÕS §-le 225 jj, nagu on hagiavalduses

taotletud.

11.1. Isiklik kasutusõigus kui piiratud kinnisasjaõigus annab põhimõtteliselt õiguse kasutada

teatud viisil võõrast kinnisasja. Kaasomanike vahelise suhte puhul on aga tegemist erisätetele

alluva õigussuhtega, kus õigus asja kasutamiseks tuleneb juba kaasomandist endast ning

puudub vajadus ning alus tagada kaasomaniku õigust asja kasutamiseks piiratud

kinnisasjaõiguse seadmisega. AÕS § 71 lg 3 kohaselt on kaasomanikul teiste kaasomanike

suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi ning lg 4

kohaselt on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused.

Ringkonnakohtu arvates ei saa kaasomanike vahelises suhtes ühe kaasomaniku mõttelist osa

ühises asjas käsitada kinnisasjana AÕS § 225 tähenduses, mis võimaldaks isikliku

kasutusõiguse seadmist. Eeltoodu põhjal asub kolleegium seisukohale, et kaasomanike

vahelises suhtes ei saa isikliku kasutusõiguse seadmist pidada õiguslikult põhjendatuks.

11.2. Kolleegium märgib, et testamendi tõlgendamisel ei ole põhirõhk sellel, kas testaatori tahe

oli suunatud

testamendi punktis

2.2 sätestatud

elamu kasutamise korra kohta

kinnistusraamatusse kande tegemisele, vaid sellel, kas testaator soovis eelnimetatud

kasutuskorra laiendamist ka praeguse tsiviilasja poolte õigusjärglastele.

Hageja ja kostja kaasomand X-XX, XXX asuvale kinnistule on käesoleval juhul tekkinud

pärimise tulemusel (s.o kostja on testaatorile kuulunud kaasomandiosa pärija). Pärandaja J.T

on oma testamendis teinud korraldusi selles osas, kuidas tuleb käesoleva tsiviilvaidluse pooltel

(s.o K. Helmojal ja H. Pääril) kasutada kaasomandi eset, s.o eelkõige pärandajale J.Tile

kuulunud mõttelist osa asjast.

12. Ringkonnakohus leiab, et kaasomanike vahelisi suhteid kaasomandi eseme kasutamisel on

võimalik korraldada eelkõige kaasomandi kasutuskorra alusel. Kasutuskord võidakse kindlaks

määrata kaasomanike kokkuleppel (AÕS § 72 lg 1), selle puudumisel määrab kasutuskorra

kaasomaniku nõudel kindlaks kohus, arvestades kõigi kaasomanike huve (AÕS § 72 lg 5).

Kaasomandiosa pärandamisel on pärandajast kaasomanikul samuti võimalik teha korraldusi

kaasomandi edaspidise kasutuskorra osas, muuhulgas määrates annaku vormis kindlaks, et

tema kaasomandiosa pärijale kuuluma pidavat ühise asja kasutamise õigus antakse teatud osas

ja tingimustel üle mõnele teisele isikule.

12.1. Muuhulgas võidakse kaasomandi kasutuskorraga sätestada regulatsioon, mille kohaselt

jääb ühe kaasomaniku ainukasutusse suurem osa kaasomandi esemest (reaalosa) kui vastab

tema kaasomandi mõttelisele osale (vt selle kohta ka RKTKo 3-2-1-172-10 p 13, samuti 3-2-1-

81-13 p 20). Kui üldjuhul tuleks suurema reaalosa kasutamise õiguse saanud kaasomanikul

tasuda selle eest teisele kaasomanikule hüvitist, siis käesoleval juhul on testamendiga tasu

saamise õigus välistatud.

12.2. Hageja ei ole pöördunud kohtusse kaasomandi kasutamise korra kindlaksmääramiseks,

mida TsMS § 475 lg 1 p 13 ja § 613 lg 2 kohaselt tulnuks lahendada hagita menetluses. Samas

puudub asja materjalidest nähtuvalt pooltel kaasomandi kasutamise korra üle ka igasugune

sisuline vaidlus, mis tinginuks kasutuskorra kindlaksmääramiseks või kostja selle järgimisele

kohustamiseks kohtusse pöördumise.

12.3. Kostja (vastustaja) ei ole vaidlustanud hagejale testamendi alusel kuuluvat õigust kasutada

kaasomandis olevast elamust suuremat reaalosa, kui kuulub hagejale mõtteliste osade jaotuse

alusel. Vastustaja on kinnitanud, et ta on hoidunud nende ruumide kasutamisest, mille

kasutusõigus on apellandile annakuga määratud, ning ka apellant (hageja) ise ei ole esitanud

väiteid selle kohta, nagu oleks vastustaja kordagi teinud apellandile takistusi vaidlusaluste

ruumide kasutamisel või keeldunud tunnustamast hagejale annakuga määratud õigusi. Seega

saab nõustuda vastustaja seisukohaga, et apellandil on puudunud vajadus oma õiguste kaitseks

kohtu poole pöörduda, kuna tema õigusi ei ole rikutud ning esile ei ole toodud ka asjaolusid,

millest võiks järeldada hageja õiguste edaspidise kahjustamise ohtu.

Olukorras, kus hageja ei ole pooltevahelise suhte pinnal esile toonud oma õiguste ohustamist

kostja poolt, puudub hagi rahuldamiseks alus.

12.4. Ringkonnakohus leiab, et iseenesest olnuks hagejal võimalik taotleda kinnistusraamatusse

kaasomandi kasutuskorra kohta AÕS § 79 lg 2 alusel märkuse kandmist, mis taganuks hageja

õigust kasutada X-XX, XXX kinnistul asuvat elamut selliselt, nagu määras J.T kindlaks oma

testamendis. Kinnistusraamatusse AÕS § 79 lg 2 alusel märkuse kandmise peamiseks

õiguslikuks tagajärjeks olnuks see, et kinnisasja kasutuskord muutunuks siduvaks ka praeguste

kaasomanike eriõigusjärglaste jaoks (vrd RKTKo 3-2-1-12-08 p 9). Käesoleval juhul aga

puudub hagejal alus nõuda testamendist tuleneva elamu kasutuskorra laienemist ka poolte

eriõigusjärglastele, kuivõrd testamendis sisalduvastest avaldustest ja surmapuhustest

korraldustest nähtuvalt oli testaatori sooviks reguleerida elamu kasutamise korda üksnes hageja

ja kostja vahelises suhtes, mitte aga suhetes võimalike tulevaste kaasomanikega. Praeguste

kaasomanike, s.o hageja ja kostja, vahelisi suhteid ning nende õiguste ulatust ei mõjuta asjaolu,

kas kinnistusraamatusse on kantud märkus kaasomandi kasutuskorra kohta või mitte.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et kaasomandi kasutuskorra kohtu poolt kindlaksmääramise

nõude esitamiseks annaks alust eelkõige asjaolu, kui kostja rikuks pooltevahelises suhtes

väljakujunenud ja testamendiga kindlaksmääratud kasutuskorda. Sellekohaseid asjaolusid ei

ole käesolevas vaidluses esile toodud.

12.5. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väitele märgib ringkonnakohus,

et

kinnistusraamatus kasutuskorra kohta märkuse puudumine ei tähenda, et kasutuskorda ei ole

kaasomanike vahelises suhtes üldse kindlaks määratud. Muuhulgas võib kasutuskord olla

tavana välja kujunenud ning seda saaks käsitleda konkludentselt sõlmitud vormivaba

kokkuleppena. Testamendi punktist 2.2 on võimalik järeldada, et väljakujunenud kord elamu

kasutamisel oli tegelikkuses olemas ja seda ka järgiti.

13. Isegi juhul, kui pidada kaasomanike vahelises suhtes võimalikuks isikliku kasutusõiguse

seadmist, võimaldaks isiklik kasutusõigus eelkõige tagada, et testamendiga kindlaksmääratud

kasutuskord jääb püsima ka juhul, kui kumbki kaasomanikest võõrandab oma mõttelise osa

kolmandale isikule või lõpeb praeguste kaasomanike (hageja ja kostja) vaheline

kaasomandisuhe muul viisil. Ringkonnakohus jääb eelpool väljendatud seisukohale, et

testamendist ei tulene piiranguid kaasomandi osade võimalikule võõrandamisele või

kaasomandi lõpetamisele; samuti ei väljendu testamendis testaatori soovi laiendada punktis 2.2

kindlaksmääratud elamu kasutuskorda võimalikele tulevastele kaasomanikele.

13.1. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isikliku kasutusõiguse seadmine

mõjutaks kaasomandiosade väärtust ning see ei oleks kooskõlas testaatori tahtega. Piiratud

kinnisasjaõigusena jääks isiklik kasutusõigus kehtima ka siis, kui kostja võõrandaks oma

mõttelise osa kinnistust kolmandale isikule. Sama tulemus oleks põhimõtteliselt saavutatav

kaasomandi kasutamise korra kohta kinnistusraamatusse märkuse kandmisega ning ka sel juhul

väheneks kostjale kuuluva kaasomandiosa reaalne väärtus, kuna testamendist tuleneva

kasutuskorra kohaselt on H. Pääril õigus kasutada tema mõttelise osaga võrreldes väiksemat

osa elamust ilma, et tal oleks õigust nõuda K. Helmojalt selle eest hüvitist.

13.2. Iseenesest saab võimalikuks pidada ka isikliku kasutusõiguse seadmist äramuutva

tingimusega nt selliselt, et isiklik kasutusõigus lõpeb kaasomandi lõpetamise korral ja/või

kasvõi ühe praeguse kaasomaniku poolt oma kaasomandiosa võõrandamise korral. Kolleegiumi

arvates ei oleks aga ka sellisel kujul hageja nõude rahuldamine põhjendatud, kuna hageja õigus

kasutada elamus temale kuuluva mõttelise osaga võrreldes suuremat reaalosa on tagatud

testamendiga, mis on hageja ja kostja vahelises suhtes kehtiv ja mida kostja ei ole vaidlustanud

ega rikkunud. Hagejal puudub õiguslik alus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist sihiga

vältida kostja poolt kaasomandi lõpetamise nõude realiseerimist.

14. Käesoleva asja lahendamisel ei oma olulist tähtsust asjaolu, kas hageja (apellant) on

vaidlusalust elutuba viimase ca kuue aasta jooksul kasutanud isiklikult või mitte.

Ringkonnakohtule 06.10.2014.a esitatud seisukohtades on apellant selgitanud, et tema perega

koos elas sisuliselt pereliikmena kuni 2013.a juunini kolmas isik (apellandi abikaasa kooliõe

tütar). Kolleegiumi arvates ei anna käesolevas menetluses esiletoodud asjaolud iseenesest alust

asuda seisukohale, et hageja oleks oma käitumisega, sh tema kasutuses olevatesse ruumidesse

kolmanda isiku majutamisega, kaotanud testamendi punktist 2.2 tulenevad õigused.

14.1. Samas ei anna hagi rahuldamiseks alust apellandi väited selle kohta, et ta on kogu oma

elu jooksul üksi elamut remontinud ja parendanud, panustades sellesse oma rahalisi vahendeid

ja tööd. Kulutuste kandmist kaasomanike vahelises suhtes reguleerib eeskätt AÕS § 75.

14.2. Ringkonnakohtu arvates on alusetud apellandi väited, nagu oleks kostja (vastustaja)

käitumine vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja on kinnistu kaasomanik 50 % ulatuses

ning ka testamendis on rõhutatud mõlema poole osade võrdsust. Arvesse tuleb võtta ka seda, et

testament on koostatud 2002. aastal ja asja materjalidest nähtuvalt suri J.T XX.XX.XXXX.

Testamendiga määratud kasutuskord on seega toiminud enam kui 11 aastat ning perioodi pikkus

ei anna alust pidada H. Pääri tegevust hea usu põhimõtet rikkuvaks.

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude

jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/