3-13-1241/41 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 24.10.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1241 Haldusasi PT kaebus Maksuja Tolliameti 03.05.2013 maksuotsuse nr 12.2-5/22707 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – PT, volitatud esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Heli Insler Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 25.09.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus PT apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine kohtuistungil 14.10.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta PT apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.09.2013 otsus haldusasjas nr 3-13-1241 muutmata.

2. Jätta poolte apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.11.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

3-13-1241 2(7) tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti (MTA) 03.05.2013 maksuotsusega nr 12.2-5/22707 kohustati PT-t tasuma tulumaksu maksustamisperioodil 2011. a saadud töötasult summas 6770,48 eurot. 1) PT deklareeris residendist füüsilise isiku 2011. a tuludeklaratsiooni real 8.8 välismaal saadud tulu, mida Eestis tulumaksuga ei maksustata, 35 869,45 eurot (väljamakse tegija D OY).

2) Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. TuMS § 6 lg 1 kohaselt on füüsiline isik Eesti resident, kui on täidetud vähemalt üks alljärgnevatest tingimustest: 1) isiku elukoht on Eestis; 2) isik viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval; 3) isik on välisteenistuses viibiv Eesti riigiteenistuja. Maksukohustuslaste registri andmetel on PT Eesti resident ja tema alaline elukoht on Eestis, mis nähtub ka tuludeklaratsioonil deklareeritud andmetest.

3) Rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus maksustada oma residente kogu maailmatulu osas (residentsuspõhimõte). Samuti on igal riigil õigus maksustada tulusid, mida mitteresidendid on tema tuluallikast teeninud (tuluallika põhimõte). Seega olukord, kus isik on TuMS § 6 lg-s 1 sätestatud kriteeriumite järgi Eesti resident, aga lahkub pikemalt kui 183 päevaks tööle teise riiki, mis võib kaasa tuua maksuresidentsuse selles teises riigis, võib tingida ka tuluallika põhimõtte rakendumise. Olukorrad, kus konkureerivad residentsuspõhimõte ja tuluallika põhimõte, on reguleeritud riikidevaheliste maksulepingutega. Praegusel juhul kuulub kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise tuluja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu (maksuleping) art 15, mis annab Eesti riigile maksustamisõiguse juhul, kui Eesti resident töötab väljaspool riiki, kus asub tema tööandja. Kuna PT tööandjaks oli Soome äriühing, kuid faktiline töötamine toimus mujal Euroopa Liidus (EL), pole Soome Vabariigil maksustamise õigust. Eesti Vabariigi residendina on PT-l kohustus deklareerida välisriigis saadud tulu ning maksustamine toimub residentriigis.

4) D OY poolt väljastatud 2011. a palgatõendi andmetel pole PT töötasust tulumaksu kinni peetud ning maksulepingu art 15 järgi on maksustamise õigus Eesti Vabariigil. Seega kuulub PT-le Soome äriühingu poolt makstud töötasu deklareerimisele tuludeklaratsiooni välismaal saadud tulu tabelis 8.1 ja maksustatakse vastavalt TuMS § 12 lg-le 1.

2. PT esitas 07.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 03.05.2013 maksuotsuse tühistamiseks. 1) MTA on õigesti tuvastanud, et kaebuse esitaja on Eesti resident, kes esitab oma tulude kohta deklaratsiooni Eestis. Kaebaja töötas 2011. a Soome Vabariigi registris olevas ettevõttes D OY autojuhina ja teenis seal tulu 35 859,45 eurot. Kaebaja töötamine välisriigis vastab TuMS § 13 lg 4 tingimustele ning tema tulu ei kuulu maksustamisele. Vaidlust pole selles, et kaebuse esitaja viibis kalendriaastas üle 183 päeva välisriigis. Kaebaja on oma tulud Soome Vabariigile esitanud ning selle maksustamisväärtus on null. Seega on täidetud mõlemad maksuvabastuse kriteeriumid.

3-13-1241 3(7) 2) Maksulepingu art-st 15 ei ole võimalik leida maksuotsuses viidatud tõlgendust maksustamise õigusele residentriigis. Antud juhul on tööandja Soome ettevõtja, kes maksab Eesti residendile töötasu. Antud andmed on edastatud nii Eesti kui Soome ametiasutustele. Eesti residendi maksuvabastus tuleneb TuMS § 13 lg 4 tingimuste täitmisest. 3) Tulumaks on olemuselt residendi panus ühiskonna toimimisele teatud hüvede saamiseks. Eelkõige hariduse, sisejulgeoleku ja turvalisuse, tervishoiu ning muu sellise rahastamiseks. Seetõttu ongi seadusandja sätestanud erandina maksuvabastuse isikutele, kes oma tööülesannete tõttu neid hüvesid piisaval määral tarbida ei saa. Tulenevalt eeltoodust on kogu maksunõue kaebaja vastu ebaõiglane ja alusetu.

3. Maksuja Tolliameti 07.08.2013 vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata.

1) Tulumaksuga maksustamisel on oluline residendi mõiste. TuMS § 6 lg-st 1 tulenevalt on residentsuse määramise aluseks kolm kriteeriumit, millest juba ühe tingimuse täitumisel loetakse isik residendiks Eestis. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kaebaja on Eesti resident. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale teise riigi maksuhalduri poolt kinnitatud residentsuse tõendit, millest nähtuks, et kaebaja on Soome Vabariigi resident. Seega ei saa väita, et tegemist oleks topeltresidentsusega.

2) Olukorrad, kus konkureerivad residentsuspõhimõte ja tuluallika põhimõte, on reguleeritud riikidevaheliste maksulepingutega. Kuna kaebaja töö seisnes kaugsõitude teostamises erinevate Euroopa riikide territooriumil ja ta ei viibinud pikemalt riigis (Soome), kus asus tema tööandja, siis puudub maksulepingu art 15 lg 1 alusel tööandja riigil (Soome) tema töötasu tulumaksuga maksustamise õigus. Nimetatud tasu tuleb deklareerida ja maksustatakse TuMS alusel Eestis kui residentriigis.

3) Maksuvabastuse kohaldumiseks peavad täidetud olema mõlemad TuMS § 13 lg 4 tingimused. Kaebaja on ebaõigesti tõlgendanud TuMS § 13 lg 4 p 2. Kaebaja on küll 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul viibinud töötamise eesmärgil välisriigis rohkem kui 183 päeval, kuid on samas maksuhaldurile esitanud 2011. a kohta tööandja D OY tõendi, millest nähtub, et kaebajale makstud töötasult ei ole tulumaksu Soomes makstud. Maksuhaldurile esitatud 2011. a tuludeklaratsiooni lahtris 8.8 ei ole kaebaja ka ise deklareerinud, et tema välisriigis saadud tulult oleks kinnipeetud või tasutud tulumaksu.

Seega puudub vaidlus, et kaebaja töötasu ei ole olnud välisriigis maksustatav, mistõttu kuulub kaebaja tulu maksustamisele Eestis. Kaebaja käsitlusega, mille kohaselt ühe elukutse esindajad (kaugsõiduautojuhid) oleksid üldse vabastatud saadud töötasult tulumaksu tasumisest, nõustuda ei saa. Ei saa tekkida olukorda, kus isik ei maksa tulumaksu üheski riigis. TuMS § 13 lg 4 p-s 2 on tulumaksu summast „null“ rääkides peetud silmas olukordi, kus tulumaksukohustust ei tekigi (nt on saadud tulu maksukohustuse tekkimiseks ebapiisav), kuid tõendil tuleb seda sellegipoolest kajastada.

4) Kokkuvõttes tingis kaebaja maksustamise asjaolu, et kui tööandja on Soome ettevõte, kuid töötamine toimub mujal Euroopas, ei ole Soome Vabariigil kaebaja tulu maksustamise õigust. Eesti Vabariigi residendina on isikul kohustus deklareerida välisriigis saadud tulu ning selle maksustamiseks on õigus residentriigil (Eesti).

4. Tallinna Halduskohtu 25.09.2013 otsusega jäeti PT kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja pole vaidlustanud määratud tulumaksu suurust, vaid Eesti riigi õigust maksustada tema 2011. a välismaal töötamisega teenitud tulu. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja on Eesti resident, kes viibis 2011. a-l Eestis vähem kui 183 päeva ning sai Soome äriühingult tasu töötamise eest mitte Soomes, vaid mujal EL-s.

3-13-1241 4(7) 2) Kohus nõustub maksuotsuse põhjendustega. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et maksulepingust ja TuMS-st tulenevalt kuulub kaebaja 2011. a teenitud tulu deklareerimisele ja maksustamisele Eestis. Kaebaja on maksulepingu art 15 ja TuMS § 13 lg 4 valesti tõlgendanud. Tulenevalt art 15 lg 1 ja lg 2 ap-st c puudub Soome Vabariigil õigus kaebaja 2011. a tulu maksustada, kuna see pole teenitud Soomes. Kaebaja tulu kuulub maksustamisele Eestis. 3) D OY tõendil märgitust, et tulumaks on 0%, on kaebaja ekslikult järeldanud, et tema puhul on täidetud TuMS § 13 lg 4 p-s 2 sätestatud maksust vabastav tingimus. Kaebaja pole pööranud tähelepanu faktile, et kõnealusel tõendil pole märgitud nulliga mitte tulumaksu summa, vaid tulumaksu protsent (maksumäär) ja põhjusena toodud, et suurem osa tööst palgamaksuperioodil on tehtud välismaal. Samas on lisatud, et kui suurem osa tööst oleks tehtud Soomes, oleks tulumaks 35%. Sellest maksumäärade erinevusest on kaebaja ekslikult teinud Eesti maksuõiguses kehtiva üldise ja ühetaolise maksustamise põhimõttega vastuolus oleva järelduse, et seadusandja on sätestanud erandina maksuvabastuse isikutele, kes oma tööülesannete tõttu ei saaks oma maksudest finantseeritavaid avalikke hüvesid piisaval määral tarbida. Tegelikult tähendab tööandja tõendil märgitud tulumaks 0%, et kaebaja 2011. a-l teenitud tulu pole olnud Soome Vabariigis maksustatav tulu ning seega pole tema puhul täidetud TuMS § 13 lg 4 p 2 sätestatud tingimus, mis vabastaks kaebajat tulumaksu tasumisest Eesti Vabariigis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. PT 24.10.2013 apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. 1) Kohus on vääralt tõlgendanud TuMS § 13 lg-t 4. Kohus on asunud seisukohale, et kaebajal puudub maksustatav tulu Soome äriühingus töötades, samas nähtub tulumaksukaardi andmetest, et isiku tulu on maksustatud 0% maksumääraga. Tuleb vahet teha mittemaksustatava tulu ja 0% määraga maksustatava tulu vahel. Nii Soome kui Eesti maksusüsteem näeb ette maksumäära 0%, mis on erijuhtum teatud valdkonna maksustamisel. Seda ei saa käsitleda maksuvabastusena, mistõttu tuleks asuda seisukohale, et isiku palgatulu on maksustatav tulu maksumääraga 0%. Analoogselt on seadusandja eristanud maksukohustuslasi käibemaksuseaduse (KMS) rakendamisel. KMS § 15 lg 3 sätestab loetelu tehingutest, mida maksustatakse 0% käibemaksumääraga. Neid ei loeta mittemaksustatavateks tehinguteks, vaid erijuhtumiteks, mil maksumäär on 0%. Seda analoogiat kasutades on kaebaja töösuhe Soome maksuseaduste valguses erijuhtum, mida maksustatakse 0% maksumääraga. Seega on täidetud TuMS § 13 lg 4 p 2 sätestatud kriteerium ning isik ei pea Eestis välismaal teenitud tulu eest tulumaksu maksma. 2) Riigil pole eetiline maksustada isikut ebaõiglaselt selle eest, et tal ei ole võimalust siinses majandusruumis teenida elamisväärset tulu ning leiab selle välisriigis, tarbimata maksutulude eest pakutavaid teenuseid. Asjaolu eest, et isik soovib end positsioneerida Eesti elanikuna läbi oma elukoha, ei peaks karistama. 3) Kaebaja on igal aastal tuludeklaratsiooni esitamisel kasutanud kohaliku maksuhalduri töötajate abi ja need on koostatud vastavalt maksuametnike soovitustele. Nii 2009. a kui ka 2010. a tuludeklaratsioonid esitati õigeaegselt põhimõtteliselt samade andmetega ning aktsepteeriti maksumeti poolt kui korrektsed. Ka 2011. a deklaratsioon koostati maksuameti töötaja kaasabil 13.03.2012 ning mingeid probleeme ei tekkinud. Alles 2013. a alguses muutis vastustaja senist praktikat ja leidis, et tegemist on Eestis maksustatava tuluga. Ilma seadusemuudatuse ja sellest teavitamiseta ei saa isikut seada fakti ette, et sarnaselt aastaid toimides on ta juhuslikult muutunud maksuvõlglaseks. Riik ei tohi olla reeturlik ning ümber hinnata seniseid toimemehhanisme.

3-13-1241 5(7)

6. Maksuja Tolliameti 02.12.2013 vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kohus on vääralt tõlgendanud TuMS § 13 lg-t 4. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tulu Soomes on 0% maksustatud kui erijuhtum teatud valdkonna maksustamisel ehk isiku palgatulu on maksustatud tulu maksumääraga 0%. Seega on kaebaja väide paljasõnaline. Esitatud tõendist (tulumaksukaart 2012) nähtub, et 0,00% on maksumäär või märge maksuvabastuse kohta. Samuti nähtub, et tulumaks on 0%, kui suurem osa tööst palgamaksuperioodil on tehtud välismaal. Kui suurem osa tööst on tehtud Soomes, on tulumaks 35%. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebaja töötas suurema osa ajast väljaspool Soomet kaugsõiduautojuhina. Tööandja palgalehelt ei nähtu kaebaja tulude maksustamist Soomes tulumaksuga, samuti ei nähtu tulumaksu määra 0%.

2) Asjakohatu on kaebaja viide KMS-le ning analoogia rakendamisele. Antud juhul kohalduvad TuMS sätted ning tegemist on füüsilise isiku tulumaksukohustusega.

3) Maksuõiguses toimivad seaduslikkuse, ühetaolise maksustamise ja maksevõimelisuse põhimõtted, lähtutakse majandusliku tõlgendamise reeglist ning sisustatakse tsiviilõiguse mõisteid teistsuguses tähenduses. Tsiviilõigusliku lepingu pooled võivad oma äranägemise järgi kujundada omavahelisi tsiviilõigussuhteid, kuid nad ei saa oma äranägemise järgi kujundada oma maksukohustusi. Eeltoodud põhimõtetest tulenevalt on kaebaja seisukohad eetilisusest asjakohatud. Nii maksuhaldurile kui maksukohustuslasele tulenevad õigused ja kohustused rangelt seadusest. Maksu määramine ei ole karistus.

4) Paljasõnaline on väide, et esitatud tuludeklaratsioonid on koostatud vastavalt maksuametnike soovitustele. Tuludeklaratsiooni andmeid kinnitab kaebaja, allkirjastades deklaratsioonid. Puuduvad andmed, et vastustaja on eelnevalt kaebaja 2011. a tuludeklaratsiooni andmeid kontrollinud ning väljastanud kontrollitulemuste kohta teate või haldusakti. Seega ei ole vastustaja eelnevalt kaebaja tulumaksukohustust siduvalt kindlaks määranud. Asjaolu, et vastustaja ei ole kontrollinud kaebaja 2009. a ja 2010. a tuludeklaratsioonidesse kantud andmete õigsust, ei saa olla õigustuseks kaebajale 2011. a tuludeklaratsiooni osas.

Asjaolu, et kaebaja on vajanud tuludeklaratsiooni koostamisel ametniku abi, ei anna alust väiteks, et vastustaja on kaebaja tuludeklaratsioonidesse kantud andmeid aktsepteerinud. Ebaõige on ka kaebaja seisukoht, et vastustaja on 2013. a-l oma senist praktikat muutnud. Kui tulult maksu küsimise õigus on jäetud residentriigile ehk Eestile ning see tulu jääb Eestis deklareerimata ja/või tulumaks tasumata, tuleb see tasuda tagantjärele. Selline põhimõte (TuMS § 44 lg 1, § 46 lg 3) on kehtinud kogu aeg ja mingeid muudatusi TuMS-s ega selle rakendamises pole toimunud.

Kaebaja välisriigis teenitud tulu kuulub maksustamisele Eestis, sest tema puhul ei ole täidetud TuMS § 13 lg 4 p 2 sätestatud tingimus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud apellatsioonkaebus alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldustega, lisades täiendavalt järgmist.

8. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Eesti resident. Residentide maksustamise üldreegel sisaldub TuMS § 12 lg-s 1, mille kohaselt maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu Eestis tulumaksuga.

3-13-1241 6(7) Vaidlus seisneb poolte vahel selles, kas kaebaja suhtes kohaldub TuMS § 13 lg-st 4 tulenev erand, mille kohaselt ei maksustata välisriigis töötamise eest saadud tulu Eestis tulumaksuga, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused: 1) isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul; 2) välisriigis on nimetatud tulu olnud isiku maksustatav tulu ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa (ka juhul, kui summa on null). Vaidlus seisneb poolte vahel üksnes teise tingimuse täitmise osas.

9. TuMS § 13 lg 4 jõustus 01.01.2004. Tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (132 SE) seletuskiri selgitab nimetatud normi osas järgmist: paragrahvi 13 lõike

4 lisamisega tulumaksuseadusesse vabastatakse residendist füüsiline isik välismaal teenitud palgatulult Eestis tulumaksu tasumisest juhul, kui ta on 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt

183 päeval viibinud töötamise eesmärgil välisriigis. Lisaks peab välismaal töötamise eest saadud tulu olema maksustatav tulu välisriigis, mis tähendab seda, et välisriigil peab olema olnud õigus ja võimalus sellist tulu maksustada. Asjaolu, et välismaal saadud palgatulu on tulu tekkimise riigis juba maksustatud, tuleb maksumaksjal dokumentaalselt tõendada.

10. Käesoleval juhul taandub vaidlus ringkonnakohtu hinnangul sellele, milline tähendus on Soome maksuhalduri poolt kaebajale väljastatud tõendil kajastuval järgmisel teabel: „Maksumäär või märge maksuvabastuse kohta: 0,0%“ ning „Tulumaks on 0%, kui suurem osa tööst palgamaksuperioodil on tehtud välismaal. Kui suurem osa tööst on tehtud Soomes, on tulumaks 35%“ (tulumaksukaardi tõlge – tl 67 pöördel). Kui nimetatud teave tähendab, et kaebaja poolt Soome äriühingust saadud palgatulu on Soome Vabariigis 0%-lise maksumääraga maksustatav (ja maksustatud) tulu, siis ei kuulu see TuMS § 13 lg 4 alusel Eestis tulumaksuga maksustamisele. Kui aga viidatud lause sisuks on, et Soome Vabariigil ei olnud õigust sellist tulu maksustada, siis ei ole täidetud TuMS § 13 lg 4 p 2 tingimus ning vastav tulu kuulub TuMS § 12 lg 1 alusel maksustamisele Eestis tulumaksuga.

11. Arvestades, et Soome maksuhalduri teate sõnastus on mitmeti sisustatav, tuleb analüüsida selle tähendust muu teadaoleva teabe kontekstis. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus asuda seisukohale, et Soome Vabariigis kehtib regulatsioon, mille kohaselt maksustatakse suuremas osas väljapool Soomet saadud palgatulu 0%-lise tulumaksumääraga (ning et kaebaja tulu on selliselt Soome Vabariigis maksustatud). Selline teave ei nähtu Soome maksuhalduri kodulehelt (http://www.vero.fi/en-US/Precise_information/Income_taxation_of_individuals) ega ka Soome Vabariigi tulumaksuseadusest, eelkõige selle §-st 77 (http://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/1992/19921535?search%5Btype%5D=pika&search%5Bpika%5D=tuloverolaki#L4P77). Kaebaja ei ole teistsuguse järelduse kinnituseks muid tõendeid peale kõnealuse Soome maksuhalduri kirja esitanud. Isegi kui selline regulatsioon Soome õiguses kehtiks, ei oleks see vastavuses Eesti ja Soome vahelise maksulepinguga. Maksulepingu art 15 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse Eesti residendi poolt saadud palka, töötasu ning muid sarnaseid teenistuse eest saadud tasusid ainult Eestis, kui teenistus ei ole toimunud Soomes. Käesoleval juhul ei toimunud kaebaja teenistus Soomes (kaebaja poolt faktiline töötamine toimus väljapool Soomet mujal EL-s), järelikult kuulub kaebaja palgatulu maksulepingu kohaselt maksustamisele Eestis. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte kohaselt on rahvusvaheline leping ülimuslik riigisisese õiguse suhtes (Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-d 26 ja 27), seega tuleb asuda seisukohale, et Soome Vabariigil puudus õigus kaebaja 2011. a palgatulu maksustada. Lähtudes eeltoodust ei ole täidetud TuMS § 13 lg 4 p-s 2 sisalduv tingimus ning kaebaja tulu on põhjendatult maksustatud maksulepingu art 15 lg 1 ja TuMS § 12 lg 1 alusel Eestis.

3-13-1241 7(7)

12. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et tema 2011. a tulu maksustamine Eestis on ebaõiglane ja ebaeetiline, kuna kaebaja ei ole Eesti Vabariigis avalikke teenuseid tarbinud. Esmalt tuleb lähtuda sellest, et vastav maksukohustus tuleneb otseselt seadusest ning ei ole seotud avalike teenuste tarbimise mahuga. Lisaks puudub alus asuda seisukohale, et kaebaja ei ole 2011. a-l ühegi riigi avalikke teenuseid tarbinud (mh Eestis, kus kaebaja omab residentsust ja elukohta ning viibis eeldatavalt töövälisel ajal). Olukorras, kus isiku töötamine ja residentsus on seotud erinevate riikidega, ongi maksude administreerimise hõlbustamiseks lepitud kokku reeglid, kuidas tulu maksustamise õigus riikide vahel jaguneb (olgugi, et see ei pruugi lõpptulemusena vastata üks-üheselt erinevates riikides tarbitud avalike teenuste mahule). Käesoleval juhul on maksustamise õigus Eestil ning puudub teave, et tulumaksu nõuaks kaebaja palgatulult lisaks mõni muu riik. Seega ei ole maksustamine ebaõiglane ega ka ebaeetiline.

13. Kaebaja seisukoht, et tuludeklaratsioonide täitmisel on ta kasutanud kohaliku maksuhalduri töötajate abi, ei ole kontrollitav. Isegi kui selline abistamine toimus, ei ole kontrollitav, millise teabe kaebaja maksuhalduri ametnikule sel hetkel avaldas. Seega ei saa olemasoleva teabe pinnalt rääkida maksuhalduri poolt eksitava juhise andmisest. Puudub info, et maksuhaldur oleks kontrollinud kaebaja poolt 2009. a ja 2010. a tuludeklaratsioonidel deklareeritud andmete õigsust. Kaebaja 2011. a maksuarvestuse korrigeerimine ei tähenda seega maksuhalduri senise praktika muutumist, vaid seda tuleb käsitleda kaebaja informeerimisena korrektsest maksuarvestusest, sh muude maksustamisperioodide osas, mil on tekkinud või tekib samalaadne tulu. Residendist füüsilise isiku tulu maksustamise reeglid (TuMS § 12 ja § 13, samuti maksulepingu art 15) ei ole perioodil 2009-2011 oma põhiolemuselt muutunud.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus jääb muutmata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

Virgo Saarmets

Viive Ligi