3-14-51514/13 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtukooseis Kadri Palm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 24. oktoober 2014, Jõhvi Haldusasja number 3-14-51514 Haldusasi Eduard Pavljutšenko kaebus Tallinna linna kohustamiseks kanda kaebaja munitsipaalkorteri saamiseks järjekorda Menetlusosalised Kaebaja Eduard Pavljutšenko Vastustaja Tallinna linn, volitatud esindaja Angela Reinlaid Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Eduard Pavljutšenko kaebus rahuldamata. 2. Jätta Eduard Pavljutšenko menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 24. novembril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla kinnipeetav E. Pavljutšenko palus 16. mai 2013. a avalduses, et Tallinna Kesklinna Valitsus kannaks ta munitsipaalelamispinna saamiseks järjekorda, sest pärast vanglast vabanemist 12. märtsil 2016 ei ole tal kusagil elada (tl 16). 2. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas 22. augusti 2013. a vastuses nr 9-12/264 II, et Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjon ei menetle E. Pavljutšenko avaldust munitsipaalelamispinna saamiseks, sest ta viibib kinnipidamiskohas (tl 17). Tallinna Kesklinna Valitsus märkis, et pärast

2 kinnipidamiskohast vabanemist on E. Pavljutšenkol võimalus uuesti pöörduda avaldusega Tallinna Kesklinna Valitsuse poole.

3. E. Pavljutšenko palus 26. augusti 2013. a selgitustaotluses Tallinna Kesklinna Valitsusel selgitada, millised õigusaktid ja -normid reguleerivad munitsipaalelamispinna taotleja võimalusi, kohustusi ja õigusi elamispinna saamiseks (tl 17 pöördel). Samuti palus E. Pavljutšenko selgitada, millise õigusaktiga on sätestatud, et kinnipeetav ei saa kinnipidamiskohas viibides taotleda elamispinda selleks, et vabanemisel oleks tal juba elamispind olemas, vaid saab seda teha alles pärast kinnipidamiskohast vabanemist.

4. Tallinna Kesklinn Valitsus esitas 2. septembri 2013. a vastuses nimekirja õigusaktidest, mis käsitlevad Tallinna linna omandis olevate eluruumide ning eluruumi üürimist vajavate isikute arvele võtmise küsimusi (tl 18).

5. E. Pavljutšenko teatas 22. mai 2014. a avalduses Tallinna Kesklinna Valitsusele, et vabaneb Viru Vanglast 12. märtsil 2016, ning palus end kanda sotsiaalkorteri saamiseks järjekorda (tl 15 pöördel).

6. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas 11. juuli 2014. a vastuses nr 9-12/244, et Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjon ei menetle E. Pavljutšenko avaldust munitsipaalvõi sotsiaalelamispinna saamiseks, sest ta viibib kinnipidamiskohas (tl 15). Tallinna Kesklinna Valitsus märkis, et pärast kinnipidamiskohast vabanemist on E. Pavljutšenkol võimalus uuesti pöörduda avaldusega Tallinna Kesklinna Valitsuse poole. Kaebuse põhjendused ja taotlus 7. E. Pavljutšenko esitas 16. juulil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna linna kohustamiseks kanda kaebaja munitsipaalkorteri saamiseks järjekorda (tl-d 2-4). Alternatiivse nõudena soovis kaebaja vastustaja kohustamist uue otsuse tegemiseks. 7.1. Kaebaja soovib, et vabanemisel (kaebaja karistus lõppeb 12. märtsil 2016 või ennetähtaegsel vabanemisel varem) oleks kaebajal munitsipaalkorter, kus elada. 7.2. Kuna Tallinnas on korteri saamiseks järjekord (inimesed ootavad järjekorras 2-4 aastat), siis on juba praegu vajalik kaebaja kandmine järjekorda (mida varem kaebaja järjekorda kantakse, seda varem korter antakse). Vastustaja keeldub kaebajat järjekorda kandmast põhjusel, et kaebaja on kinnipeetav. 7.3. Harju Maakohtu 1. veebruari 2010. a otsusega asjas nr 1-08-854 jäeti aresti alla 10. mai 2007. a kohtumäärusega arestitud kaebaja vara – kinnisasi aadressil Pärnu mnt 48A-25, Tallinn, kuni tsiviilhagide rahuldamiseni. Korter müüdi võlgade katteks enampakkumisel maha. Seega kaebajal pole vabanemisel kuhugi elama asuda. 7.4. Vastustaja on rikkunud kaebaja suhtes Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dest 10-14 tulenevaid õigusi. 7.5. Puudub õiguslik alus keelata kaebajat kandmast korteri saamiseks järjekorda põhjusel, et kaebaja on kinnipeetav. Kaebajal on õigus samaväärselt vabaduses viibivate isikutega esitada taotlus järjekorda kandmiseks korteri saamiseks.

3

Vastustaja seisukohad 8. Tallinna Kesklinna Valitsus ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata (tl-d 29- 30). 8.1. Kohaliku omavalitsuse kohustus abistada perekondi, kes ei ole võimelised oma eluga ise toime tulema, on kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 3 lg 1 p-s 3, § 5 lg-tes 1 ja 4, § 8 p-s 2, § 9 lg-s 1, § 10 p-s 4 ja § 14 lg-s 1 ning hõlmab ka eluasemeteenuste osutamist ja eluruumi andmise kohustust isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama. Munitsipaalkorteri üürimiseks võimaluste loomine ning selliste korterite andmise ja kasutamise korra kehtestamise on seaduseandja viimasena nimetatud sätte alusel jätnud kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada. 8.2. Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määruse nr 56 lisa 3 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise korra” (edaspidi kord) p-i 3.1 kohaselt võetakse eluruumi mitteomavatena arvele isikud, kelle Tallinna linnas asuv eluruum on muutunud kasutamiskõlbmatuks või varisemisohtlikuks, kuulub lammutamisele või sundvõõrandamisele, orvud või vanemlike hoolitsuseta isikud, kinnipidamise kohast vabanenud, tagastatud eluruumide üürnikud, üksinda elavad vanurid või vanurite paarid, kelle eluruumides ei ole võimalik nende hooldust korraldada, vähekindlustatud sotsiaalteenuseid vajavad pered ja teistel mõjuvatel sotsiaalsetel asjaoludel. 8.3. Korra p-i 3.1.3 alusel võetakse eluruumi mitteomava isikuna arvele isikud, kes on vabanenud kinnipidamisasutusest, kui endisesse eluruumi asumine on võimatu. Enne kinnipidamisasutusse sattumist oli kaebaja elukoht Tallinnas Kopli tn 78a-1. Aastal 2013 on võimatu ette näha, kas pärast kinnipidamiskohast vabanemist on kaebajal võimalik asuda endisesse eluruumi või on tema sotsiaalne olukord selline, et ta ei vajagi kohalikult omavalitsuselt elamispinda. Tallinna Linnavolikogu poolt kehtestatud õigusaktide kohaselt saab arvele võtta isikuid, kes on juba vabanenud kinnipidamisasutusest. Kaebaja viibib 2016. aastani kinnipidamisasutuses, seega on talle tagatud elementaarsed vajadused. Seega puudub Tallinna linnal õiguslik alus kaebaja munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmiseks. 8.4. Tallinna Linnavalitsuse 7. mai 2003. a määruse nr 39 lisaga 2 kinnitatud "Linnaosa eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra" (edaspidi põhimäärus) p 3 kohaselt juhindub komisjon oma töös riigi ja Tallinna õigusaktidest ning põhimäärusest ja töökorrast. Antud juhul on Tallinna Kesklinna Valitsus juhindunud riigi ja volikogu poolt kehtestatud õigusaktidest. SHS § 14 lg 1 ei näe ette, et kohalik omavalitsus annaks eluasemeteenust vajavale isikule üürile korteri. Tegemist on kaalutlusotsusega ja eluruum võib asuda ka ühiselamus. Käesoleval hetkel puudub õiguslik alus kaebaja arvele võtmiseks, sest ta ei vasta eluruumide üürimist vajavate isikute kriteeriumitele. Kui aastal 2016 selgub, et kaebaja vabaneb kinnipidamisasutusest, ta asub elama Tallinnas ning tema endisesse elukohta asumine on võimatu, siis on tema elukoha probleemi võimalik lahendada sotsiaalmajutusüksuse baasil ning juhul kui olustik muutub, on pärast kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemist võimalik uuesti arutada tema arvelevõtmist munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna. 8.5. Eelpoolnimetatud põhjustel on Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon vastavasisulised otsused teinud ja vastused ka kaebajale edastanud.

4

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 9. Käesolevas asjas on E. Pavljutšenko esitanud 16. juulil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb kohtult Tallinna linnale ettekirjutuse tegemist, millega kohustada kaebaja kandma munitsipaalkorteri saamiseks järjekorda. Alternatiivse nõudena soovis kaebaja vastustaja kohustamist uue otsuse tegemiseks. Seega ei taotle kaebaja munitsipaalomandis oleva eluruumi üürimist, vaid munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtmist. 10. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 11.1. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 10. aprilli 2014. a määruses asjas nr 3-3-1-91-13, p-des 13-15, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg 1 teine ja kolmas lause sätestavad, et Eesti kodanikul on õigus saada puuduse korral riigilt abi. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Eesti Vabariik on ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (RT II 1993, 10/11, 13) ratifitseerimisega tunnustanud igaühe õigust isiku ja ta perekonna küllaldasele elatustasemele, sealhulgas piisavale toitumisele, riietusele ja elamule, ja õigust elutingimuste pidevale paranemisele (artikkel 11). Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) ratifitseerimise seaduse § 2 p-s 13 on Eesti tunnistanud end seotuks artikkel 13 lg-ga 1 ning kohustatud tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi. 11.2. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid. SHS § 9 lg 1 kohaselt on vallas või linnas elavale isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama elukohajärgne vallavõi linnavalitsus. SHS § 14 lg 1 sätestab, et kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. SHS § 2 p 6 kohaselt mõeldakse sotsiaalkorteri all munitsipaalomandis olevat eluruumi sotsiaalteenust vajavale isikule. 11.3. Volituse kohalikule omavalitsusele eluruumi või selle kasutusõigust mitteomavate, samuti elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvestuse korra ning munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamiseks annab elamuseadus (§ 8 p-d 1 ja 2). 11.4. Tallinna Linnavalitsuse 7. mai 2003. a määrusega nr 39 (lisa 2) kinnitatud linnaosa eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra (edaspidi määruse nr 39 lisa 2) p 21.2 kohaselt on linnaosa eluasemekomisjoni ülesandeks teha ettepanekuid asustamata munitsipaalja sotsiaaleluruumide üürile andmise kohta. See kord jätab täpsustamata, kas ettepaneku tegemise all on mõeldud ettepaneku tegemist linnavalitsusele üürile andmise otsustamiseks või ettepaneku tegemist taotlejale konkreetse eluruumi üürile võtmiseks. Munitsipaalvõi sotsiaaleluruumide üürile andmise otsustab linnaosavalitsuse eluasemekomisjoni ettepaneku alusel linnavalitsus korraldusega (Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määruse nr 56 lisa 1 "Tallinna linna omandis olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise kord" p 24). Korraldus on üürilepingu sõlmimise aluseks (samas, p 30). 11.5. Määruse nr 39 lisa 2 sätestab veel, et linnaosa valitsus avalikustab linnaosa valitsuse valitsemisel olevad ja linnavalitsuse poolt komisjonile majutamiseks eraldatud asustamata munitsipaalja sotsiaaleluruumid (p 26); asustamata munitsipaalja sotsiaaleluruumide andmed

5 peavad olema avalikustatud internetis Tallinna linna veebilehel (p 27); asustamata munitsipaalja sotsiaaleluruumi esmase avalikustamise ja komisjoni koosoleku toimumise, millal eluruumi üürile andmist arutatakse, vahe peab olema üldreeglina kolm nädalat (p 28) ning isikud, kes on arvele võetud linnaosa valitsuses munitsipaalvõi sotsiaaleluruumi taotlejana, võivad esitada avalduse asustamata munitsipaalvõi sotsiaaleluruumi üürile saamiseks (p 29). 11.6. Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määruse nr 56 lisa 3 "Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord" (edaspidi määruse nr 56 lisa 3), p 14.2 kohaselt kustutatakse isikud eluruumi üürimist taotlevate isikute hulgast juhul, kui arvelevõetud isik keeldub talle pakutud eluruumi üürilepingu sõlmimisest, olgugi et pakutud eluruum vastab eluruumidele esitatavatele nõuetele. See säte võimaldab avalduse esitanud isikul järeldada, et arvele võetud isikule pakub eluruumi Tallinna linn. Avaldusele lisatud määruse väljavõttes ei ole lisateavet selle kohta, et arvele võetud isikul tuleb enne linnalt pakkumise saamist esitada linnaosale avaldus eluruumi üürile saamiseks. 11.7. Määruse nr 56 lisa 3 p 11 sätestab, millised on eluasemekomisjoni kohustused eluruumi taotlejana arvele võetud isiku teavitamisel. Määruse nr 56 lisa 3 p 11 kohaselt "informeerib eluasemekomisjoni sekretär isikut kirjalikult tema eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmisest kümne tööpäeva jooksul pärast linnaosa eluasemekomisjoni poolt otsuse vastuvõtmist. Kirjalikus teates näidatakse arvele võtmise kuupäev, korra punktis 3 nimetatud põhjus, mille alusel isik eluruumi taotlejana arvele võeti ja kas isik võeti arvele munitsipaalvõi sotsiaaleluruumi taotlejana. Kirjalikus teates peab olema selgitatud andmete uuendamise ja kinnitamise kohustust. Kui isik taotleb munitsipaaleluruumi, kuid linnaosa eluasemekomisjon otsustas isiku arvele võtta sotsiaaleluruumi taotlejana, informeerib eluasemekomisjoni sekretär põhjustest, miks isik võeti arvele sotsiaaleluruumi taotlejana. Samuti informeerib eluasemekomisjoni sekretär isikut, kui isik taotleb sotsiaaleluruumi, kuid linnaosa eluasemekomisjon otsustas isiku arvele võtta munitsipaaleluruumi taotlejana põhjustest, miks isik võeti arvele munitsipaaleluruumi taotlejana. Kui isiku arvelevõtmisest on keeldutud, informeerib eluasemekomisjoni sekretär sellest isikut kümne tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse tegemist kirjalikult, ära näidates keeldumise põhjused". 12. Isikul on õigus saada seaduses sätestatud hüve kohe või mõistliku aja jooksul, kui hüve saamise eeldused on täidetud ja seadus ei sätesta teisiti. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei olnud E. Pavljutšenkol hüve saamise eeldused täidetud. Avalduse enese arvele võtmiseks Tallinna linna omandis olevate eluruumide ning eluruumi üürimist vajavate isikute nimekirja esitas kaebaja esmalt 16. mail 2013 ning teist korda 22. mail 2014, st olles Viru Vanglas kinnipeetav. 13. SHS § 33 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kohaliku omavalitsuse eelarvest rahastatava sotsiaalteenuse andmise või sellest keeldumise otsustab kohalik omavalitsus. Otsus peab olema põhjendatud ning tuginema seadustele ja muudele õigusaktidele. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas kaebajale, et ei menetle tema avaldusi munitsipaalelamispinna saamiseks, sest ta viibib kinnipidamiskohas. Samuti selgitas vastustaja kaebajale, et pärast kinnipidamiskohast vabanemist on tal võimalus uuesti pöörduda Tallinna Kesklinna Valitsuse poole. 14. SHS § 9 lg 4 näeb ette, et kinnipidamiskohast vabanenud isikule on sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldajaks vallavõi linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik viimati elas, või kui tema perekonnaliikmed vahetasid elukohta, siis nende juurde elama asumisel perekonnaliikmete elukohajärgne vallavõi linnavalitsus. Seega tuleneb SHS § 9 lg-st 4 üheselt, et vanglas kinni peetavatele isikutele linnavalitsus sotsiaalteenuseid, sh eluasemeteenust, ei paku. Ka määruse nr 56 lisa 3 p-st 3.1.3 nähtub, et eluruumi mitteomava isikuna võetakse arvele isikud, kes on juba vabanenud kinnipidamiskohast ning kui nende endisesse

6 eluruumi asumine on võimatu. SHS § 3 lg 1 p 3 kohaselt on sotsiaalhoolekande põhimõteteks mh abi andmise kohustus, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Kuna kaebaja on Viru Vanglas kinnipeetav, siis ta ei vasta SHS § 9 lg-s 4 sätestatud sotsiaalteenuse saaja tunnustele, samuti ei ole ta SHS § 14 lg-s 1 nimetatud isikuks. 15. Kohus selgitab, et kui kaebaja kinnipidamisasutusest vabaneb, on tal õigus uuesti esitada taotlus Tallinna Kesklinna Valitsusele munitsipaaleluruumi taotlejana arvele võtmiseks. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 10. aprilli 2014. a määruses asjas nr 3-3-1-91-13, p-s 22, et SHS § 14 lg 1 ei kohusta linna üksnes üürima asustamata sotsiaalkortereid, vaid ka tagama, et sotsiaalkortereid jätkuks kõikidele isikutele, kellel on SHS § 14 lg-st 1 tulenevalt õigus linnalt eluruum saada. 16. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus E. Pavljutšenko kaebuse rahuldamata. 17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 12. augusti 2014. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm kohtunik