3-12-2136/51 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2136 Haldusasi Marimarta OÜ kaebus Põllumajandusameti 10. septembri 2012. a ettekirjutuse nr JÕ-19-6 tühistamiseks ja FIE R.S. kaebus Põllumajandusameti 10. septembri 2012. a ettekirjutuse nr JÕ-19-7 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 1. märtsi 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Marimarta OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Marimarta OÜ ja FIE R.S. Vastustaja Põllumajandusamet RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 1. märtsi 2013. a otsus muutmata. 2. Jätta apellandi taotlus tuvastamiskaebusele ülemineku osas läbi vaatamata. 3. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda. 4. Tagastada apellandile apellatsioonkaebuse lisad.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24. november 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandusamet viis 9. juulil 2012 viljapuu bakterpõletiku (Erwinia amylovora) monitooringu käigus läbi inspekteerimise XXXXXXX õunaaias. Proovides tuvastati eelnevalt nimetatud taimekahjustaja esinemine.

2

Põllumajandusameti 10. septembri 2012. a ettekirjutustega nr JÕ-19-6 ja JÕ-19-7 kohustati vastavalt OÜ-d Marimarta ja FIE-d R.S. rakendama abinõusid taimekahjustaja viljapuubakterpõletiku Erwina amylovora tõrjeks. Ettekirjutustega pandi selle adressaatidele järgmised keelud ja kohustused: 1) keelata viia saastunud õunapuid ja nende osi väljapoole saastunud maatüki piire ja turustada või kasutada paljundusmaterjalina; 2) hävitada põletamise teel saastunuks tunnistatud õunapuude peremeestaimed Põllumajandusameti järelevalveametniku juuresolekul. Enne hävitamist on lubatud puude hakkimine hakkuriga. Hakkimise korral tuleb hake transportida põletamise kohta suletud konteineris. 3) saastunud maatükil ja saastunud maatükki ümbritsevas 500 meetri laiuses saastumisohus vööndis on keelatud toota viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimede paljundusmaterjali kolme viljapuu-bakterpõletikuga saastatuse tuvastamisele järgneva aasta jooksul; 4) õunapuude kännud töödelda kändude lagunemist soodustava vahendiga või herbitsiidiga või välja juurida ja hävitada põletamise teel.

Ettekirjutuste kohaselt kuulub õunaaiast R.S. 3,44 ha ja tema kasutuses on 1,25 ha. Marimarta OÜ kasutuses on 9,93 ha.

2. OÜ Marimarta ja FIE R.S. esitasid kaebuse halduskohtule selle ettekirjutuse tühistamiseks.

3. Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.1. Kaebajad on õunaaia valdajad ja seega on ettekirjutus tehtud õigetele isikutele. Kaebajad kasutavad nende õiguspärases kasutuses ja omandis olevat õunaaeda oma igapäevaseks majandustegevuseks ettevõtjatena. Ei saa väita, et ettekirjutuste kohustatud isikuteks oleks pidanud olema maa omanikud, mitte maa õiguspärastest kasutajatest ettevõtjad. Otsitud on väited selle kohta, nagu rikuksid ettekirjutused maa omanike omandiõigust. Maaomanikud ei ole kaebajate vastu esitanud mingeid nõudeid seoses ettekirjutustega või ettekirjutuste alusel kaebajate poolt sooritatud toimingutega. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on rentnikule üle läinud ka enne rendilepingu jõustumist lepingu objektiga seotud kohustused. Liiatigi on rentnikule üle läinud õunaaia valduse ajal tekkinud kohustused seoses bakterpõletiku tõrjekohustusega vähemalt niikaua, kuni maatükk on kaebaja valduses. 3.2. See, et puud, millelt proove võeti, jäeti märgistamata ja et neid pole seetõttu võimalik tuvastada, pole oluline, kuna vaidlust pole selles, et proovi võtmise kohaks oli Rääbise õunaaed tervikuna. 3.3. Kuigi ettekirjutused kajastasid vaid Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokolli ja analüüsi tulemusi, ja mitte Ühendkuningriikide labori „The Food and Environment Research Agency“ (FERA) uuringutulemusi, kellele Põllumajandusuuringute Keskus vastavad materjalid analüüsimiseks saatis, ei ole see ettekirjutuste tühistamise aluseks. Tegemist on menetlusveaga, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leidis, et ettekirjutus oleks tulnud teha juba siis, kui Põllumajandusuuringute Keskuselt vastav katseprotokoll saadi. 3.4. Asjakohased pole viited mõõteseaduse regulatsioonile, kuna tegemist ei olnud mõõtmisega mõõteseaduse tähenduses. Põllumajandusuuringute Keskus on kasutanud rahvusvaheliselt tunnustatud analüüsimeetodeid, sisuliselt sama meetodit on kasutatud ka eelnevalt viidatud välismaise organi uuringus. Kaebaja ei ole viidanud, millisest õigusaktist tuleneb analüüsimeetodi akrediteerimise nõue. 3.5. Ettekirjutused ei ole vastuolus Torma valla heakorraja jäätmehoolduseeskirja sätetega. Need on antud taimekaitseseaduse (TaimKS) ja selle seaduse alusel antud õigustloovate aktide alusel ning viimased omakorda ei ole vastuolus seadustega, millega on volitatud kohalikku omavalitsust kaebajate poolt viidatud eeskirjade kehtestamiseks. Kaebajad täitsid kohtumenetluse ajal ettekirjutusi ja selle käigus ei ole valla järelevalveametnikud kaebajatele etteheiteid teinud,

3

mistõttu luges kohus kaebajate väited otsituks. Lisaks on taimekaitseseaduse sätted erinormideks kaebaja poolt viidatud valla õigusaktide suhtes. 3.6. Ettekirjutused ei peagi reguleerima seda, kuidas kompenseeritakse kaebajatele ettekirjutuste täitmisel tekkivaid majanduslikke kulutusi, või kuidas peaksid kujunema kaebajate ja kinnistuomanike vahelised nõudeõigused. 3.7. Ettekirjutuste andmiseks oli domineeriv avalik huvi ja ettekirjutus on proportsionaalne. 3.8. Ärakuulamisõiguse riive ei muuda ettekirjutusi õigusvastasteks avaliku huvi domineerimise tõttu, lisaks oli ära kuulamata jätmine vajalik viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks ja avalike huvide kaitseks (haldusmenetluse seadus (HMS) § 40 lg 3 p 1.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Marimarta OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised. 4.1. Kohus asus seisukohale, et TaimKS § 6 lg-te 5 ja 1 alusel tehti ettekirjutused õigetele isikutele. Sealjuures ei käsitlenud kohus kaebaja poolt välja toodud võrdsuspõhiõiguse rikkumist. Kinnistu omanik kui saastumiskahtlusega maatüki kaudne valdaja on samuti taimede valdajaks taimekaitseseaduse tähenduses. Taimekaitseseadus ei erista otsest ega kaudset valdajat. Arusaamatu on, miks koheldi mõlemat valdajat (Marimarta OÜ-d ja kinnistu omanikku) ebavõrdselt, kuigi mõlemad isikud asetsevad samas olukorras. 4.2. Pooled ei saanud rendilepingu sõlmimisel ette näha praeguse olukorra tekkimist ja seega on põhjendamatu siduda rendilepingus sätestatut käesoleva vaidlusega. 4.3. Proportsionaalne olnuks ettekirjutuse tegemine kinnistu omanikule, sest see vältinuks näiteks rentniku hilisema nõude omaniku suhtes asjale tehtud parenduste hüvitamiseks. 4.4. See, et ettekirjutus on täidetud ja maaomanik pole kaebajale nõudeid esitanud, ei muuda ettekirjutust õiguspäraseks. Maaomanik pole saanud nõuet esitada, sest teda pole haldusmenetlusest teavitatud. Ei ole välistatud, et maaomanik võib nõude esitada kaebaja vastu tulevikus. 4.5. Kohus on ekslikult leidnud, et proovi võtmise koha osas (õunaaed tervikuna) pole vaidlust. TaimKS § 91 lg 1 järgi võib järelevalveametnik võtta kontrollproove üksnes puudutatud isiku juuresolekul. Kaebaja esindaja ei viibinud kontrolltoimingu juures, hiljem lihtsalt võttis dokumendid vastu ja allkirjastas need. Järelevalveametniku poolt märgitud õunaaia GPS- koordinaatide järgi ei ole võimalik Maa-Ameti avalikus kaardirakenduses sellist kohta leida. Seega on proovivõtmise koht tuvastamata. Seetõttu ei saa haldusakt olla kehtiv. 4.6. Kuna kaebaja on mahetootja, siis on ebaõige väide, et kaebaja valduses olnud õunaaia osa polnud piiritletud ja saastunuks tuli lugeda terve õunaaed. Mahepõllumajanduslikuks taimekasvatuseks kasutatav maa peab õigusaktidest tulenevalt olema selgelt eristatav mittemahepõllumajanduslikust maast. Viljapuu-bakterpõletiku tõrjeabinõud käivad konkreetse saastunud maatüki ehk kinnistu kohta, mitte erinevate tootjate kõrvuti asuvate erinevatel kinnistutel kasvatatavate samasuguste kultuuride kohta. 4.7. Ettekirjutus pole üheselt mõistetav, kuna lubab puude hakkimise ja transportimise põletuskohta, kuid põllumajandusministri määrus, mis sätestab tõrjeabinõud, keelab sellise tegevuse. Ehkki kaebaja seda ei teinudki ja põletas puud kohapeal, ei muuda see ettekirjutust õiguspäraseks. Lisaks kasutas sellist võimalust teine kaebaja L.S. . 4.8. Kaebaja ärakuulamata jätmist ei õigusta vajadus kiiresti tegutseda, sest Põllumajandusuuringute Keskusest uurimistulemuste saamisest kuni ettekirjutuse tegemiseni kulus 18 päeva, mida ei saa lugeda viivitamatuks tegutsemiseks. 4.9. Põllumajandusameti dokumendiregistri järgi oli nähtav veel kolme positiivse proovi olemasolu teistel tootjatel ja ka nende suhtes oleks pidanud kohaldama samasuguseid tõrjeabinõusid.

4

4.10. Kaebaja on viidanud standardile EPPO PM 7/20, mis kirjeldab viljapuu-bakterpõletiku tuvastamist, kuid kohus jättis selle tähelepanuta. Lisaks viidi põletiku tuvastamisel läbi mõõtmine mõõteseaduse mõttes. 4.11. Põllumajandusuuringute Keskuse labor on väheste kogemustega ning pole sõltumatu. 4.12. Õunapuud olid jäätmed jäätmeseaduse mõttes ja nende viimine väljapoole maatükki oli ettekirjutusega keelatud, kuid samas oli Keskkonnaministri 21. aprilli 2004. a määrusest nr 21 tulenevalt keelatud jäätmeid avapõletada.

5. Põllumajandusameti vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.1. Paikapidavad ei ole väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta. Vastustaja kohaldas TaimKS § 6 lg-t 5 õigesti, tehes ettekirjutuse kaebajale kui õunaaia otsesele valdajale. Taimede otsene ja kaudne valdaja ei ole võrdses olukorras selles osas, mis puudutab taimekahjustaja tõrjeks vajalike meetmete rakendamist. Neid meetmeid saab rakendada eeskätt otsene valdaja. 5.2. Kaebaja ei saa vaidlusta maaomaniku kaasamata jätmist. 5.3. Viide TaimKS § 91 lg-le 1 on alusetu, kuna see norm ei kuulu asjas kohaldamisele. See norm reguleerib järelevalvetoimingute tegemist, kuid praegu ei võetud proove järelevalve käigus, vaid ohtliku taimekahjustaja seire raames (TaimKS § 89). Proovivõtu akt on allkirjastatud ka kaebaja esindaja poolt. Kontrollaktis on proovivõtu koht – Rääbise mahe õunaaed - ära toodud ning seega on alusetu väide, et proovi võtmise koht on tuvastamata. 5.4. Halduskohtus toimunud menetluses ei esitanud kaebaja väidet, et proovivõtu koht on tuvastamata ja seega väitis kohus põhjendatult, et vaidlust pole selles, et proovid võeti kaebaja aiast. 5.5. TaimKS § 9 lg-le 1 viidates on halduskohus asunud õigele seisukohale, et viljapuubakterpõletiku korral tuleb tõrjeabinõusid rakendada saastunud maatükil tervikuna, kuna seda sätestab põllumajandusministri 16. mai 2007. a määruse nr 74 § 12. Kõnealune õunaaed (kaebaja kasutuses olnud 9,93 hektarit) tunnistati saastunuks 5. septembri 2012. a kontrollaktiga nr JÕ-19- 94, mida vaidlustatud ei ole. 5.6. Ettekirjutusega pole kohustatud kaebajat õigusrikkumiseks. Viidatud põllumajandusministri määruse § 12 ei keela taimede hävitamist selliselt, et taimed hakitakse ja hake toimetatakse kinnises konteineris põletamiseks vastavasse põletuskohta. See ei riku ka kaebaja subjektiivseid õigusi. 5.7. Asjas ei kuulu kohaldamisele mõõteseadus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus märgib, et teine vaidlusaluse õunaaia valdaja R.S. , kes oli samuti ettekirjutuse adressaadiks ja selle halduskohtus vaidlustas, ei ole apellatsioonkaebust esitanud. Seega kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendatust vaid Marimarta OÜ kaebuse alusel.

7. Marimarta OÜ arvates tehti ettekirjutus valele isikule, kuna tema oli vaid õunaaia üks valdajatest (lisaks teisele valdajale) ning et ettekirjutuse adressaadiks oleks pidanud olema õunaaia omanik kui taimede kaudne valdaja.

TaimKS § 6 lg 5 järgi peab selle, et taim oleks vaba ohtlikest taimekahjustajatest, tagama isik, kelle valduses on taim, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

On ilmne, et see regulatsioon on suunatud kohustuse panemisele taime otsesele valdajale, mitte selle omanikule. Viimast tuleb küll lugeda samuti valdajaks – kaudseks valdajaks, kuid normi sõnastus ei jäta kahtlust, et seadusandja oligi mõelnud olukorrale, kus omanik on taime valduse

5

edasi andnud, ning pannud teadlikult sellises olukorras tõrjekohustuse otsesele valdajale. Vastasel juhul oleks norm sõnastatud teistmoodi, ning nähtuks, et tõrjekohustus laieneb ka omanikule või ainult omanikule. Põhjused, miks selline lahendus valiti, on ringkonnakohtu arvates vastustaja ka välja toonud – taime otsesel valdajal on paremad võimalused kiireks ja efektiivseks sekkumiseks taimekahjustaja vastu võitlemisel. Kuna valdajad on ebavõrdses olukorras (ühel on olemas otsene valdus, teisel mitte), on põhjendatud ka nende ebavõrdne kohtlemine. Ka ei saa rääkida sellise lahenduse ebaproportsionaalsusest, sest kohustuse panemine otsesele valdajale võimaldab tõrjet efektiivsemalt ja kiiremini teha, st selleks on legitiimne eesmärk. Kaebaja nägemus, et vajalik olnuks vältida tema nõudeõiguse tekkimist maa omaniku vastu seoses asjale tehtud parendustega, ei muuda seda lahendust eelnevat arvestades ebaproportsionaalseks, sest avalikud huvid ohtlike taimekahjustajate efektiivseks tõrjeks on ilmselgelt kaalukamad.

8. See, et kaebaja ei olnud rendilepingu sõlmimisel ette näinud kujunenud olukorda, ei vabasta teda TaimKS § 6 lg 5 alusel tekkinud kohustusest.

9. Väide, et maaomanik võib kaebaja suhtes omakorda mingeid nõudeid esitada, on spekulatiivne. Lisaks ei ole sellises olukorras välistatud üksteise vastu nõuete esitamine ükskõik millise lahenduse puhul, sõltumata sellest, kas ettekirjutus tehakse rentnikule või maa omanikule. Hüpoteetilisi nõudeid üksteise vastu võib konstrueerida ükskõik kumma lahenduse puhul.

See, et maaomanikku ei ole kaebaja arvates nõuetekohaselt menetlusse kaasatud, ei saa kuidagi rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda reeglina üksnes enda õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1-2).

10. Ringkonnakohus ei jaga täielikult vastustaja seisukohta järelevalvetoimingute ja seire eristamise osas. On tõsi, et vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud TaimKS reguleeris eraldi ohtliku taimekahjustaja seiret (§ 89) ja järelevalveametniku õigusi ja kohustusi (§ 91). Vastustaja arvates reguleeris TaimKS § 91 lg 1 järelevalvetoimingute tegemist, kuid kuna praegu võeti proovid taimekahjustaja seire käigus, siis ei kuulu kohaldamisele TaimKS § 91 lg-s 1 sätestatud nõue, et järelevalveametniku poolt kontrollproovide võtmine toimub isiku juuresolekul, kelle tegevuse üle järelevalvet teostatakse.

Samas osundab ringkonnakohus, et mõlemad sätted paiknesid taimekaitseseaduse viiendas peatükis pealkirjaga „Järelevalve“. Seda arvestades on kunstlik eristada ohtliku taimekahjustaja seire käigus tehtavaid toiminguid ja muu järelevalve käigus tehtavaid toiminguid. Lisaks ei sätestanud TaimKS § 89, mis reguleeris ohtliku taimekahjustaja seiret, mingeid eraldi nõudeid seire käigus järelevalveasutuste poolt tehtavatele toimingutele, vaid sisuliselt reguleeris üksnes seire tegevuse õiguslikku alust (lg 1) ja pädevust (lg 2). TaimKS § 91 seevastu reguleeris laiemalt järelevalveametniku õigusi ja kohustusi, ning on põhjendatud arvata, et neist tuli lähtuda ka ohtliku taimekahjustaja seire tegemisel. Selline tõlgendus on ka mõistlik, kuna vastasel juhul jääks ebaselgeks, milliste õiguste ja kohustustega tuleb ohtliku taimekahjustaja seire läbiviimisel arvestada, sest seda küsimust eraldi reguleeritud pole.

See ei vii aga kaebuse rahuldamisele. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei pruukinud viibida vahetult proovi võtmise juures, on menetlusviga, mida ei saa aga käesoleval juhul lugeda haldusakti tühistamist tingivaks asjaoluks (HMS § 58). Kaebaja esindaja on proovivõtu aktile (tl 8, kd I) alla kirjutanud, millest saab järeldada, et tal ei olnud vastuväiteid proovi võtmise kohale ning ta nõustus, et proov oli võetud tema aiast. Lisaks on vastustaja juhtinud põhjendatult tähelepanu sellele, et kahtlused proovide võtmise koha osas on kaebaja esitanud alles apellatsioonimenetluses. Seega asus halduskohus põhjendatult seisukohale, et proovide võtmise kohas vaidlust ei ole. Ka kontrollaktis on proovivõtu koht ära toodud ning kaebaja esindaja on selle allkirjastanud (tl 7, kd

6

I). Seda arvestades on proovivõtu koht selge, ning tähtsust ei oma see, et kontrollakti kantud GPS- koordinaatides on viga või esineb muu põhjus, miks kaebaja ei ole neile koordinaatidele vastavat kohta suutnud Maa-ameti kaardirakendusest leida.

11. Vastustaja on selgitanud, et OÜ Marimarta kasutuses olevat ja R.S. ule kuuluvat õunaaia osa eristav märgistus õunaaias puudus ning samuti puudusid takistused ohtliku kahjustaja levikuks. Seetõttu tuli lugeda saastunuks terve maatükk ja kõik sellel kasvavad peremeestaimed (tl 26, kd II).

Kaebaja ei ole millegagi eelnevat ümber lükanud. Apellatsioonkaebuses esitatud arutlus selle üle, et kaebaja tegeleb mahepõllumajandusliku tootmisega, mis peab olema eristatav muust maast, eeltoodut ümber ei lükka. Ka viited põllumajandusministri 16. mai 2007. a määruse nr 74 §-le 12 ei sea kahtluse alla seda, et tõrjeabinõusid tuli rakendada kogu õunaaia suhtes. Nimelt näeb § 12 lg 1 p 1 ette, et hävitamisele kuuluvad kõik saastumiskahtlased peremeestaimed ning vastustaja ongi selgitanud, miks tuli saastunuks lugeda kõik taimed.

12. Otsitud on kaebaja väited selle kohta, nagu olid ettekirjutuses ettenähtud tõrjemeetmed õigusvastased. Esiteks oli väidetav õigusvastane tõrjemeede (võimalus hakkida puud ja viia suletud konteineris põletamiskohta) ettekirjutuses ette nähtud üksnes ühe võimaliku soodsama alternatiivina kaebaja jaoks. Teiseks on kaebaja kinnitanud, et ta seda võimalust ei kasutanud ja põletas puud kohapeal. See, et teine kinnistu kasutaja L.S. seda võimalust kasutas, on järjekordselt selline asjaolu, mis ei saa kuidagi kaebaja õigusi rikkuda ja ei tingi seega kuidagi kaebuse rahuldamist.

13. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja ära kuulamata jätmist õigustab käesolevas asjas HMS § 40 lg 3 p 1, st vajadus tegutseda viivitamatult. Kaebaja nägemus, et kuna laboriproovide saamisest kuni ettekirjutuse tegemiseni kulus vastustajal 18 päeva, siis oleks võinud võtta sel ajal kordusanalüüsiks lisaproove, ei arvesta sellega, et kordusproovide uurimine võtnuks omakorda aega, mistõttu veninuks ettekirjutuse tegemise aeg märksa pikemaks. Ka ei tähenda ettekirjutuse tegemine 18 päeva jooksul seda, et vajadust ettekirjutuse kiireks andmiseks ei olnud.

14. Kaebaja väidab samuti, justkui oleks leitud sama taimekahjustajat ka mujalt Eestis, kuid võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes nende tootjate suhtes samasuguseid tõrjeabinõusid ei kohaldatud. Esiteks märgib ringkonnakohus, et arutlus teiste haiguskollete ja selle üle, mida vastustaja nende puhul ette võttis, on paljuski spekulatiivne, sest põhineb kaebajapoolsel tõlgendusel vastustaja pressiteate ja muu kaudse info kohta (apellatsioonkaebuse p 19). Teiseks ei saa ka juhul, kui kaebaja spekulatsioonid oleksid mingis osas paikapidavad, teha järeldust, et kaebaja suhtes käituti tingimata õigusvastaselt ja teiste isikute suhtes õiguspäraselt. Puudub tõsikindel info, miks väidetavate teiste isikute suhtes samasuguseid meetmeid ei kasutatud. Kaebaja seisukoht, et Põllumajanduskeskuse labor polnud enda tulemustes kindel, on selgelt spekulatiivne.

Eelneva tõttu ei näe ringkonnakohus põhjust halduskohtule ette heita ka kaebaja poolt soovitud tõendite tagasilükkamist.

15. Bakterpõletiku tuvastamist on kirjeldanud vastustaja oma vastuses kaebusele. Vastuse kohaselt lähtuti rahvusvahelisest standardist EPPO PM 7/20, taimekahjustaja esinemist kinnitas kaks testi (IF test ja PCR test) ja nn biomeetod (tl 66p, kd I). Apellatsioonkaebuses esitatud standardi kirjeldus ei sea neid teste kahtluse alla. Mis puudutab seda, et FERA labor oli saanud proovide osas negatiivse tulemuse, siis selles osas on vastustaja esitanud oma selgitused, miks see nii võis juhtuda – analüüsiks saadeti proovide jäägid ja okstest saadud matseraat, mida oli hoitud sügavkülmikus. Matseraadi hilisem sulatamine alandab bakterite populatsiooni, samuti võis

7

mõjutajaks olla materjali saatmine kullerpostiga. Lisaks märgiti FERA vastuses, et proovis baktereid esines, ehkki sümptomaatilises proovis täheldatavast vähemal määral (tl 66p, kd I). Ringkonnakohtul ei ole alust neis selgitustes kahelda ning seetõttu ei saa määravat tähtsust omistada sellele, et FERA labor sai hiljem proovide osas negatiivse tulemuse.

16. Mõõteseaduse kohaldatavuse osas käesolevale vaidlusele on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul piisavalt põhjalikult vastanud ja apellatsioonkaebuses ei öelda midagi sellist, mis sunniks halduskohtu seisukohas kahtlema.

Tõsiseltvõetavad ei ole kaebaja seisukohad, justkui ei toimunud mõõtmine tänu sellele, et mõõteseadust ei kohaldatud, piisavalt täpselt või oli muude puudustega. Nagu ülal märgitud, lähtus vastustaja mõõtmisel rahvusvahelisest standardist. Eelduslikult lähtuti standardis kirjeldatud testi tegemisel selleks vajalikust täpsusest.

17. Otsitud on ka väidetav vastuolu ettekirjutuses pandud puude põletamise kohustuse ja keskkonnaministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 21 lisas 1 sätestatud puidu kui jäätme avapõletamise keelu vahel. Eelnevalt viidatud põllumajandusministri 16. mai 2007. a määrus nr 74, mille § 12 sätestab viljapuu-bakterpõletiku tõrjeabinõuna peremeestaime hävitamise kohustuse, on selles küsimuses nii erinormiks kui hilisemaks normiks.

18. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud riigilõiv 15 eurot (tl 144, kd II) jääb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse lisad kuuluvad apellandile tagastamisele, kuna eeltoodust tulenevalt ei ole need asja õigeks lahendamiseks vajalikud.

19. Kuna tühistamiskaebus jääb rahuldamata, ei võta ringkonnakohus seisukohta vahetult enne otsuse tegemist menetlusosaliste poolt esitatud seisukohtade osas, millest nähtuvalt on ettekirjutus täidetud ja kaebajale on hävitatud õunapuude eest hüvitatud eksperthinnanguga tuvastatud väärtus 30 350 eurot, ning sellest tulenevalt kaebaja poolt esitatud tuvastamiskaebusele ülemineku taotluse osas. Kaebus jäänuks ka tuvastamiskaebusele ülemineku puhul eeltoodud põhjendustel rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et see ei tähenda, et kaebajal ei oleks tuvastamiskaebusele üleminekuks vajalikud eeldused täidetud. Ringkonnakohus jätab selle taotluse läbi vaatamata ega võta selles osas seisukohta, kuna eeltoodust tulenevalt puudub selleks vajadus. Selline lahendus on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, kuna see võimaldab kohtuotsuse käesolevas asjas esialgselt ettenähtud kuupäeval teatavaks teha, mis tuvastamiskaebusele ülemineku küsimuse sisulise lahendamise korral oleks võimatu. Seda põhjusel, et viimasel juhul tuleks ringkonnakohtul anda võimalus ka vastustajale oma seisukoha väljendamiseks ning seejärel kujundada lõplik seisukoht tuvastamiskaebusele ülemineku lubatavuse osas. See tähendaks aga otsuse teatavakstegemise edasilükkamist pikaks ajaks.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene