2-13-22717/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Indrek Parrest, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. oktoober 2013, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-22717

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi UA vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.juuni 2014 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

13 501,28 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

UA apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248),

lepinguline esindaja Olavi Järve

Kostja: UA (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ott Saame

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26. juuni 2014 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Esimese astme kohtu menetluses hageja kantud menetluskulud jätta 89% ulatuses

kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte enda kanda.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Swedbank Liising AS esitas 13.05.2013 Harju Maakohtule hagi UA vastu 21 068, 56

euro saamiseks. Hageja suurendas 20.09.2013 nõuet 24 381,69 euroni. 09.05.2014

loobus hageja osaliselt nõudest – 9210,66 euro osas ja tema lõplikuks nõudeks jäi

15 171,03 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Gravsen OÜ (edaspidi liisinguvõtja)

21.02.2007 liisingulepingu nr 0153740L (edaspidi liisinguleping I), mille kohaselt andis

hageja liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse tarbesõiduki Ford Ranger, 2,5,

tehasetähisega WF0LMFE406W499355, ehitusaasta 2007 (edaspidi liisinguese I), mille

eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi)

vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingule kohaldati liisingulepingu

üldtingimusi (edaspidi üldtingimused I).

3. 30.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0153740L (edaspidi

käendusleping I), mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga

hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust I ja selle tulevikus sõlmitavatest

lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse

piirmääraks lepiti kokku 18 737,15 eurot.

4. 21.02.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr 0153738L (edaspidi

liisinguleping II), mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse

tarbesõiduki Ford Turneo Connect, 1,8, tehasetähisega WF0JXXTTPJ6A32003,

ehitusaasta 2007, mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud

makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingule

kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (edaspidi üldtingimused II).

5. 30.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0153738L (edaspidi

käendusleping II), mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga

hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust II ja selle tulevikus sõlmitavatest

lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse

piirmääraks lepiti kokku 11 800,31 eurot.

6. 30.11.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja laenulepingu nr 09-096810-JI, mille üheks

sihtotstarbeks tulenevalt laenulepingu punktist 2.2.3 oli liisingulepingutest nr 0153738L

ja 0153740L tulenevate võlgnevuste refinantseerimine.

7. 29.12.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja laenulepingu nr 09-096810-JI Lisa nr 1,

millega määrati laenulimiidi kasutusse võtmise uueks tähtajaks 10.01.2010.

8. 19.04.2010 saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale teatise liisingulepingute ülesütlemise

kohta, andes liisinguvõtjale ja kostjale 14-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks.

9. Täpsustatud nõude kohaselt on liisingulepingust I tulenev koguvõlgnevus 12 972,35

eurot, mis koosneb liisingueseme I jääkmaksumusest 10 574,59 eurot, debitoorsest

võlgnevusest

489,41

eurot,

viivisemaksete

võlgnevusest

1126,12

eurot,

kindlustusmaksete võlgnevusest 573,05 eurot ja liisingueseme I tagastamise ja

realiseerimisega seotud kuludest 209,18 eurot. Liisingueseme I tagastamise ja

realiseerimisega seotud kulud 209,18 eurot koosnevad autodokumendi duplikaadi

väljastamise riigilõivust 20 eurot, puksiirteenuse arvest 28,76 eurot ja müügiteenuse

arvest 160,42 eurot.

10. Liisingulepingust I tulenevast koguvõlgnevusest tuleb maha arvestada liisingulepingu

üldtingimuste p-s 7.4 kokkulepitu kohaselt liisingueseme I turuväärtus 4583,33 eurot

(käibemaksuta). OÜ Balti Realiseerimiskeskus on liisingueseme I tagastamisel

hinnanud selle väärtuseks 5700 eurot (käibemaksuga), so 4750 eurot käibemaksuta.

Hageja oleks täitnud oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks juhul, kui oleks

liisingueseme I võõrandanud 4275 eurot eest, kuid hageja võõrandas selle 4583,33 euro

eest. Seega on kostja liisingulepingust I tulenev võlgnevus hageja ees 8389,02 eurot.

11. Liisingulepingust II tulenev koguvõlgnevus on 8206,33 eurot, mis koosneb

liisingueseme II jääkmaksumusest 6630,16 eurot, debitoorsest võlgnevusest 335,93

eurot, viivismaksete võlgnevusest 706,06 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest

505,42 eurot ja liisingueseme II tagastamise seotud kuludest 28,76 eurot. Kuna on

toimunud üks laekumine summas 7,65 eurot, jääb pärast selle laekumist kogunõude

suuruseks 8198,68 eurot.

12. Liisingulepingu II eseme tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 28,76 eurot

koosnevad puksiirteenuse arvest. Liisingulepingust II tulenevast koguvõlgnevusest

tuleb maha arvestada liisingueseme II turuväärtus 1416,67 eurot (käibemaksuta). OÜ

Balti Realiseerimiskeskus on liisingueseme II tagastamisel hinnanud selle väärtuseks

1700 eurot (käibemaksuga), so 1416,67 eurot käibemaksuta. Seega on kostja võlgnevus

liisingulepingu II osas 6782,01 eurot. Kokku on kostja võlgnevus mõlema

liisingulepingu järgi 15 171,03 eurot (8389,02 + 6782,01).

Kostja vastuväited

13. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on

hagi aegunud. Hageja lõpetas lepingud mõlemad liisingulepingud ühepoolselt 2009.a

novembriks, mida tõendab asjaolu, et hagejale osutati 2009.a novembris vara

tagastamise teenust. Mõistlik aeg hageja väidetava nõude rahuldamiseks ei saa ületada

14 kalendripäeva. Kõige konservatiivsema arvutuse korral saabus hageja väidetava

nõude rahuldamise tähtaeg 2009.a detsembris ja muutus siis sissenõutavaks

võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147

lg 2 alusel. Tehingust tuleneva nõude kolmeaastane tähtaeg möödus seega 2012.a

detsembris. Koos põhikohustusega aegusid TsÜS § 144 järgi ka kõrvalnõuded.

14. Pooled ja AS Swedbank sõlmisid 30.11.2009 laenulepingu liisingulepingute järgsete

võlgnevuste refinantseerimiseks. Liisingulepingute ennistamine ei ole tõendatud.

15. Hagis esitatud nõuete kujunemine ei ole jälgitav ega kontrollitav. Ei ole mõistetav,

millistel arvutustel hageja nõue põhineb. Arved ei tõenda kulude kandmist, sest need ei

ole tsiviilõiguste- ja kohustuste tekkimise aluseks. Samuti ei ole tõendid hageja poolt

esitatud õiendid ja tabelid.

16. Viivisearvete sisu ja viivise korrigeerimise olemus on arusaamatud.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

17. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 13 501,28 eurot.

Hageja menetluskulud jättis kohus 89% ulatuses kostja kanda ja muus osas poolte enda

kanda.

18. Puudub vaidlus, et 21.02.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingud I ja II,

mille kohaselt andis hageja liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse tarbesõidukid Ford

Ranger, 2,5 ja Ford Turneo Connect, 1,8, mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma

hagejale lepingutes sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingute lisaks olevatele

maksegraafikutele. Lepingutele kohaldati üldtingimusi. 30.11.2009 sõlmisid hageja ja

kostja käenduslepingud, millega kostja kohustus tagama solidaarselt liisinguvõtjaga

hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingutest ja tulevikus sõlmitavatest

lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse

piirmääraks lepiti kokku käenduslepingu I järgi 18 737,15 eurot ja käenduslepingu II

järgi 11 800,31 eurot. Seega vastutab kostja tekkinud võlgnevuse eest liisinguvõtjaga

solidaarselt.

19. Vaidlus on selle üle, kas liisingulepingutest tulenev nõue on aegunud, kas

liisingulepingud ennistati ja kui suur on liisingulepingutest tulenev liisinguvõtja võlg.

20. Hagi on esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva

hüvitise tasumiseks. Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi

nõuetekohaselt, mistõttu saatis hageja 19.04.2010 liisinguvõtjale ja kostjale teatise

lepingute ülesütlemise kohta, milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja

hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb hageja lepingud üles. Kuna

liisinguvõtja ja kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja liisingulepingud üles

14.05.2010.

21. Hageja nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingute

ülesütlemist. Üldtingimuste I ja II p 7.5 kohaselt oli liisinguvõtjal liisingulepingu

ülesütlemise korral kohustus liisinguesemed viivitamata hagejale tagastada.

Üldtingimuste I ja II p 7.4 kohaselt kuulusid liisinguesemed liisinguandja poolt

võõrandamisele. Liisinguesemete võõrandamisest saadud rahasumma arvelt pidi

kustutatama liisingulepingutest tulenev võlgnevus. Hageja ei saanud oma nõuet

liisinguvõtja vastu kindlaks teha enne liisinguesemete tagastamist. 09.05.2011 vara

tagastamata jätmise memos on vara tagastusteenuse pakkuja hagejale teatanud, et

liisinguesemete asukoht on tuvastamata. Hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks enne

09.05.2011, mil hagejale sai teatavaks, et liisinguesemete tagastamine ei ole tulemuslik.

Nõue ei aegunud seetõttu TsÜS § 146 lg 1 järgi enne 09.05.2014. Hagi on esitatud

kohtusse 13.05.2013, seega nõue ei ole aegunud.

22. Tõendamata on kostja väide, et liisingulepingud lõpetati 2009.a detsembris. Hageja ja

kostja, kes oli alates 30.06.2002 kuni liisinguvõtja äriregistrist kustutamiseni, so

17.08.2013 liisinguvõtja ainus juhatuse liige, pidasid 2009.a oktoobris läbirääkimisi

liisingulepingute ennistamise teemal. Hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 30.11.2009

laenulepingu

nr

09-096810-JI,

mille

punkti

2.2.3

kohaselt

refinantseeriti

liisingulepingutest tulenevad võlgnevused. Laenulepingu nr 09-096810-JI lisa nr 1

kohaselt oli laenulimiidi kasutusse võtmise tähtaeg 10.01.2010. Hageja selgituste

kohaselt refinantseeriti võlgnevus 04.01.2010. Puudub vaidlus, et liisinguesemed jäid

liisinguvõtja kasutusse ka pärast 2009.a ning nähtuvalt hageja konto väljavõtetest on

liisinguvõtja jätkanud 2010.a osamaksete tasumist. Seega on tõendatud, et poolte tahe

oli suunatud liisingulepingute jätkumisele ka pärast 2009.a ning kostja väited, milliste

kohaselt liisingulepingute ennistamine ei ole tõendatud, on pahatahtlikud ja otsitud.

Kuna liisingulepingud ennistati, ei muutunud hageja nõue sissenõutavaks 2009.a

detsembris.

23. Üldtingimuste I ja II p 7.1.3 kohaselt oli liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda,

kui iseseisvat majandus- või kutsetegevust läbi viiv liisinguvõtja on jätnud liisingu

osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust

kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Üldtingimuste I ja II p 7.2 kohaselt

liisingulepingu ülesütlemisest teatab liisinguandja liisinguvõtjale vähemalt 14 päeva

ette. Liisinguvõtjal on nimetatud tähtaja jooksul õigus täita liisingulepingust tulenevad

tähtajaks tasumata kohustused.

24. Tõendatud on, et seisuga 19.04.2010 oli liisinguvõtja liisingulepingust I tulenev

osamaksete ja intressi võlgnevus 5361,87 krooni perioodi 31.01.2010-28.02.2010 eest

ja 5372,32 krooni perioodi 01.03.2010-30.03.2010 eest. Sama kuupäeva seisuga oli

liisingulepingust II tulenev liisinguvõtja võlgnevus 3361,78 krooni perioodi

31.01.2010-28.02.2010 eest ja 3368,35 krooni perioodi 01.03.2010-30.03.2010 eest.

Hageja oli õigustatud lepingud ennetähtaegselt 14.05.2010 lõpetama.

25. Hageja 16.04.2010 arvetest nr 8574671640 ja nr 8574671637 perioodi 31.03.2010-

30.04.2010 kohta nähtub, et liisinguvõtjal olid liisingulepingu I alusel tasumata

osamaksed koos intressiga 297,68 eurot ja liisingulepingu II alusel 144,20 eurot. Kostja

ei ole tõendanud, et liisinguvõtja või kostja oleks nimetatud võlgnevuse tasunud.

Võlgnevus on tekkinud pärast 04.01.2010, so pärast liisingulepingutest tuleneva

võlgnevuse refinantseerimist. Hageja nõue debitoorse võlgnevuse osas kokku summas

441,88 eurot (297,68+144,20) on tõendatud.

26. Üldtingimuste I ja II p 6.1 kohaselt oli liisinguvõtja kohustatud esitama kindlustuspoliisi

originaaleksemplari 7 päeva jooksul selle jõustumisest hagejale. Liisinguvõtja kohustus

vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt

uuendama ning esitama uuendatud kasutuspoliisi originaaleksemplari hagejale hiljemalt

7 päeva jooksul kindlustuslepingu uuendamisest. Liisingulepingu I ja II p 5.2 kohaselt

oli hagejal õigus nõuda liisingulepingu üldtingimuste p-s 6.1 nimetatud kohustuste

rikkumise korral trahvi kuni 192 eurot. Hageja esitas liisinguvõtjale leppetrahvi nõude.

Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et liisinguvõtja üldtingimuste I ja II p-s 6.1

sätestatud kohustust rikkus ega esitanud tõendeid, et liisinguvõtja vastavat kohustust

täitis. Seega on hagejal õigus nõuda kummagi liisingulepingu rikkumise eest leppetrahvi

liisingulepingute p-s 5.2 sätestatud määras. Hageja nõue 383,46 euro suuruse

leppetrahvi saamiseks on põhjendatud.

27. Liisinguvõtja jättis kindlustusandjale tasumata liisingueseme I suhtes tekkinud

liikluskindlustuse võlgnevuse perioodi 25.03.2011-24.03.2014 eest 573,05 eurot ja

liisingueseme II suhtes tekkinud liikluskindlustuse võlgnevuse 505,42 eurot, mille

hageja on kindlustusandjale tasunud. Hagejal on nimetatud summade osas kostja vastu

nõue tulenevalt üldtingimuste I ja II p-st 6.3.2 ja VÕS § 455 lg-st 2. Kostja ei ole

väitnud, et liisinguvõtja või kostja oleks ise vastava perioodi ajal kindlustuse eest

tasunud või et liisinguesemetel ei pidanud kindlustust olema. Hageja nõue

kindlustusmaksete võlgnevuse osas - kokku 1078,47 eurot (573,05+505,42) on

põhjendatud.

28. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Liisingulepingu I ja II p 5.1

kohaselt oli viivisemäär 0,25% päevas.

29. Hageja viivisenõue liisingulepingust I ja II ei ole põhjendatud 08.02.2010 arve

nr 8210728475 osas summas 1026,29 eurot ja 08.02.2010 arve nr 8210728488 osas

summas 643,46 eurot. Viivisearved esitati 2009.a viivisevõla kohta ja hageja ei ole

tõendanud, et nendel arvetel kajastatud viiviseid ei refinantseeritud 04.01.2010.

30. Kostja väide, et viivise korrigeerimine arvetel on arusaamatu, on asjakohatu ega muuda

viivisenõuet põhjendamatuks. Hageja on viivisearvetel korrigeerinud viivise arvestuse

alla mittekuuluva osa, so intressi. Hageja poolt viivisearvete korrigeerimine on

kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 6, mille kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi

tasumisega viivitamise korral. Liisinguvõtja, olles maksete tasumisega viivituses, pidi

olema teadlik viivise rakendumisest. Kostja käendajana vastutab ka viivisenõude eest.

Viivisenõue on liisingulepingu I järgi põhjendatud summas 99,83 eurot (50,60+49,23)

ja liisingulepingu II järgi summas 62,60 eurot (31,73+30,87). Kostja ei ole tõendanud,

et hageja viivisearvestused on ebaõiged.

31. VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste I ja II p 7.3 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud

hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses

liisingulepingu ülesütlemisega. Hageja nõuab liisingueseme I tagastamise ja

realiseerimisega seotud kulude hüvitamist summas 209,18 eurot, millest 20 eurot on

autodokumendi duplikaadi väljastamise riigilõiv, 28,76 eurot puksiirteenus ja 160,42

eurot müügiteenus ning liisingueseme II tagastamisega seotud kulu, so puksiirteenuse

hüvitamist summas 28,76 eurot. Hageja on vastavad kulud kandnud. Kostja ei ole

lisakuludele vastuväiteid esitanud. Need lisakulud on põhjustatud liisingulepingute

ülesütlemisest ja on põhjendatud.

32. Nähtuvalt liisingulepingute maksegraafikutest oli liisingulepingute ülesütlemise aja

seisuga 14.05.2010 liisinguvõtjal liisingueseme I osas tasumata osamakseid 10 574,59

euro ulatuses ja liisingueseme II osas 6630,16 euro ulatuses. Ebaõige on kostja väide,

et liisingulepingute ennistamisega 2009.a lõpus loodi uus võlasuhe ja maksegraafikuid

ei saa arvestada. Liisingulepingute ennistamisega jätkusid liisingulepingutest tulenevad

hageja ja liisinguvõtja õigused ja kohustused. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja

ja liisinguvõtja oleks kokku leppinud uutes maksegraafikutes.

33. Liisingueseme I kohta koostas OÜ Balti Realiseerimiskeskus 06.03.2014 hindamisakti,

mille kohaselt oli selle väärtus 5700 eurot (käibemaksuga). Liisinguese I suunati müüki

07.03.2014 ja müüdi 22.03.2014 hinnaga 5500 eurot (käibemaksuga), so 4583,33 eurot

käibemaksuta. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Liisingueseme I harilikuks

turuväärtuseks tagastamise hetkel tuleb lugeda selle müügihind.

34. Liisingueseme II kohta koostatud hindamisakti kohaselt oli selle väärtus 1700 eurot

(käibemaksuga), so 1416,67 eurot käibemaksuta. Kostja ei ole liisingueseme

turuväärtusele vastuväiteid esitanud, mistõttu tuleb lugeda selle liisingueseme

harilikuks turuväärtuseks selle tagastamise hetkel 1416,67 eurot (käibemaksuta).

35. Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal on hageja ees liisingulepingute ülesütlemisest

tulenev nõue liisingulepingu I alusel 11 946,06 eurot (jääkmaksumus 10 574,59 eurot,

debitoorne võlgnevus 297,68 eurot, leppetrahv 191,73 eurot, kindlustusmaksed 573,05

eurot, viivis 99,83 eurot, vara tagastamise ja realiseerimise kulu 209,18 eurot).

Liisingueseme I turuhind vara tagastamise hetkel oli 4583,33 eurot. Seega on

liisinguvõtjal liisingulepingu I alusel hageja ees võlgnevus summas 7362,73 eurot.

36. Liisingulepingu II alusel on võlgnevus 7562,87 eurot (jääkmaksumus 6630,16 eurot,

debitoorne võlgnevus 144,20 eurot, leppetrahv 191,73 eurot, kindlustusmaksete

võlgnevus 505,42 eurot, viivis 62,60 eurot, vara tagastusteenuse kulu 28,76 eurot).

Liisingueseme II turuhind vara tagastamise hetkel oli 1416,67 eurot. Arvestades ühte

laekumist summas 7,65 eurot on liisinguvõtjal liisingulepingu II alusel hageja ees

võlgnevus 6138,55 eurot. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingute alusel hageja ees

võlgnevus kokku summas 13 501,28 eurot, millise eest vastutab käenduslepingute alusel

kostja.

37. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis kohus hageja menetluskulud 89% ulatuses kostja kanda ja

ülejäänud ulatuses poolte enda kanda.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

38. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti

välja 13 501,28 eurot ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

39. Maakohus lahendas hagi aegumise küsimuse valesti. Asjas esitatud tõendite järgi on

ilmne, et 30.11.2009 seisuga olid mõlemad liisingulepingud hageja poolt lõpetatud.

Riigikohtu praktika kohaselt muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja

nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. See aeg ei saa

ületada kahte nädalat ehk 14 päeva. Kuna lepingud öeldi üles hiljemalt novembris

2009.a, algas nõude aegumise 3-aastane tähtaeg hiljemalt detsembris 2009.a, lõppedes

seega hiljemalt detsembris 2012.a. Hagi esitati mais 2013.a, seega peale aegumistähtaja

möödumist. Ka juhul, kui lugeda aegumistähtaja kulgemise algust lähtuvalt

liisinglepingute ülesütlemise teatisest, aegus nõue hiljemalt 03. mail 2013, seega enne

hagi esitamist.

40. Maakohtu põhjendused seonduvalt hagi aegumisega ja liisingulepingute ennistamisega

on vastuolulised. Nõustuda ei saa sellega, et hageja ei saanud oma nõuet kindlaks teha

enne liisinguesemete tagastamist. VÕS § 127 lg 6 alusel ei ole see hagi esitamise

takistuseks. Arusaamatuks jääb, mille alusel maakohus väitis, et just 09. mail 2011 sai

hagejale teatavaks, et liisinguesemete tagastamine ei ole tulemuslik. Tänaseks on hageja

mõlemad liisinguesemed tagasi saanud, seega peaks tulemus olemas olema.

41. Maakohus leidis valesti, nagu ei oleks tõendatud, et lepingud lõpetati hiljemalt 2009.a.

novembris. Hageja ei eitanud, et just novembris 2009.a tellis ta sõidukite tagastamise

teenuse. Samuti jääks lepingute hilisema lõpetamise puhul täiesti ebaloogiliselt ja

eluliselt ebausutavalt kõrvale hageja käitumine 2009.a. oktoobris, kui ta räägib

võlgnevuste refinantseerimisest ja lepingute ennistamisest. Hagejal poleks ju mingit

põhjust rääkida lepingute ennistamisest, kui need on endiselt kehtivad. Kostja palub

kohaldada aegumist.

42. Liisingulepingutest tulenevad võlgnevused on refinantseeritud läbi hageja, kostja ja

Swedbank AS vahelise laenulepingu nr 09-096810-JI. Seega ei ole vastavas osas

võlausaldajaks hageja, vaid Swedbank AS. Vaidlust ei ole selles osas, et laenulepingus

nimetatud summad on tegelikult välja makstud.

43. Liisingulepingud olid üles öeldud ja puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleks

kokku leppinud nende ennistamises. Hageja esitatud ennistustasu arved ja Exceli tabel

ei tõenda pooltevahelise kokkuleppe olemasolu. Samuti ei tõenda lepingute ennistamist

kirjavahetus. See tõendab üksnes seda, et hageja oli valmis pakkuma refinantseerimist

lepingute ennistamisel ja tegi vastavad tingimused OÜ-le Gravsen teatavaks, viimane

aga omakorda väljendas seisukohta, et tingimused on sobivad. Tegemist ei olnud

pakkumisega, vaid nö maakuulamisega, et kas niisugustel tingimustel tehtav pakkumine

võiks sobida. OÜ Gravsen andis teada, et võiks sobida küll. Seeläbi ei toimunud

refinantseerimist ega ka lepingute ennistamist.

44. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 ja § 363 lg 1 nõudeid,

jättes välja selgitamata hageja faktilised väited ja nende tõendamiseks esitatud tõendid.

Hagiavalduses ja ka järgnevates menetlusdokumentides ei ole selgelt, konkreetselt ning

piisava arusaadavusega näidatud, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse

ja kuidas esitatud tõend vastavat väidet tõendama peaks.

45. Hageja 18.10.2013 menetlusdokumendi lisana esitatud refinantseerimise tabel ei ole

tõend, vaid üksnes hageja väide, mis ei ole esitatud mitte menetlusdokumendis endas,

vaid selle lisana. Toodud on rida numbreid, seejuures ei ole selge, mida numbrid peaksid

tähendama. Sarnaselt ei ole hagiavaldusele ja muudele menetlusdokumentidele lisatud

õiendid nõude arvestuse kohta midagi enamat kui üksnes hageja enda väited. Hageja

väidetega ei saa tõendada vara jääkmaksumust, debitoorset võlgnevust, viivisemaksete

võlgnevust jmt. Hageja ei ole esitanud arusaadavaid arvestusi ja neid toetavaid tõendeid.

46. Arusaamatu on viivisearvete sisu. Väidetakse, et mingi makse eest on arvestatud

mingeid viiviseid, kuid ei ole ära näidatud ega tõendatud, millest tulenes vastava makse

suurus ja tähtaeg, kas vastav nö. alusarve on üldse kostjale esitatud, kui palju tähtajaks

maksti ja kui palju jäi maksmata, milliste kohustuste katteks laekunud summad arvestati

ja mille alusel, millest tulenes viivise määr. Samuti on viivisearvetest näha, et hageja on

mingisugustel alustel omaenda viivisearvestusi korrigeerinud viivise arvestuse alla

mittekuuluva osa arvel. See näitab selgelt, et hageja viivisearvestused on

ebausaldusväärsed. Ka hageja 21.11.2013 menetlusdokumendis esitatud viivisearvestus

ei ole arusaadav ega midagi enamat, kui hageja väited. Hageja nõuded on tõendamata.

Vastus apellatsioonkaebusele

47. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

48. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud, so osas, millega kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja 13 501,28

eurot.

49. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks vaidlustatud osas. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

50. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude

uut tuvastamist vajalikuks.

51. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel apellatsioonkaebuses

viidatud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse

põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

52. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Kui liisingulepingu

ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei

ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning

liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist

kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu

ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast

lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste

kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145)

hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.

53. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalused liisingulepingud lõppesid ülesütlemise tõttu

14.05.2010. Hagi esitati 13.05.2013, so enne kolme aasta möödumist lepingute

ülesütlemisest, mistõttu ei pea käesoleval juhul hindama, milline oleks mõistlik aeg

nõude sissenõutavaks muutumiseks.

54. Asja materjaliga ei ole kooskõlas kostja väide, nagu oleks liisingulepingud lõppenud

30.11.2009. Maakohus tuvastas õigesti, et liisingulepingud kehtisid ka pärast 2009.a.

Kohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud ja märkinud, milliste asjaolude ja

tõendite alusel kohus sellise järelduseni jõudis ning ringkonnakohus neid ei korda.

55. Samuti on ebaõige kostja alternatiivne väide, nagu tuleks aegumistähtaja kulgemise

alguseks lugeda liisingulepingute ülesütlemise teatise järgi 03.05.2010. Vastavalt

lepingute ülesütlemise teatisele tuli võlgnevus tasuda 14 päeva jooksul pärast teatise

kättesaamist. Kostja ei ole tõendanud, et ta sai teatise kätte selle väljasaatmise päeval.

Isegi kui see nii oleks olnud, tuleks sellisel juhul juurde arvestada mõistlik aega

liisinguandja kulutuste kindlakstegemiseks, mis on kostja väitel 14 päeva. Seega ei

oleks ka sellise käsitluse järgi hagi VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulude hüvitamiseks

aegunud.

56. VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud lisakulud (sõidukite tagastamise ja realiseerimise kulud) sai

liisinguandja kindlaks teha alles käesoleva asja kohtumenetluse ajal, 2014.a, mil

liisinguesemed liisinguandjale tagastati. Seega ei ole hagi ka nende nõuete osas

aegunud.

57. Liisingulepingute (üldtingimuste p 7.5) järgi tuli liisinguesemed lepingu ülesütlemise

korral liisinguandjale viivitamatult tagastada. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisingueseme

liisinguandjale tagastamise korral VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulude hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise

hetkel. Kuna antud juhul liisinguvõtja lepingu lõppemisel liisinguesemeid hagejale ei

tagastanud ja vara tagastusteenuse pakkuja teavitas hagejat 09.05.2011 sellest, et vara

asukohta ei õnnestunud kindlaks teha (I kd lk 133, 134), st selgus, et VÕS § 367 lg-s 3

sätestatut ei ole võimalik antud juhul kohaldada, oli hagejal alus esitada nõue kohtusse

liisinguesemete väärtusi arvestamata. Maakohus viitas otsuses tagastusteenuse pakkuja

memodele ja käsitles nende sisu, mistõttu peaks kostjale olema arusaadav, mille alusel

kohus leidis, et 09.05.2011 sai hagejale teatavaks, et liisinguesemete tagastamine ei ole

tulemuslik.

58. Hageja arvestas asjaolu, et liisinguesemed tagastati hagejale kohtumenetluse ajal, so

06.03.2014. Hageja loobus seetõttu osaliselt nõudest, sest pärast liisinguesemete

tagasisaamist oli võimalik teha nende väärtus kindlaks ja arvestada neid väärtusi kulude

suuruse kindlakstegemisel. Liisinguesemete tagastamine kohtumenetluse ajal ei mõjuta

hagi aegumist.

59. Ebaõige on kostja väide, nagu oleks liisingulepingutest tulenevad võlgnevused

refinantseeritud läbi hageja, kostja ja Swedbank AS vahelise laenulepingu nr 09-

096810-JI. Nimetatud laenulepingu sõlmisid Swedbank AS ja liisinguvõtja, keda

esindas seadusliku esindajana kostja. Kostja selle lepingu pooleks ei olnud. Laenuga

refinantseeriti vaidlusalustest liisingulepingutest tulenenud varasemaid võlgnevusi, mis

ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kostja väited, et tegelikult refinantseerimist ei

toimunud ja liisingulepingud ei jätkunud, on tõendamata ja vastuolus hageja esitatud

tõenditega, mida maakohus on otsuse tegemisel õigesti hinnanud.

60. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega selle kohta, nagu oleks hageja

nõue tõendamata ja ebaselge. Hageja raamatupidamisdokumendid on tõendid, mida

kohus saab otsuse tegemisel arvestada. Hageja on selgelt välja toonud, milliste kulude

hüvitamist ta nõuab ja esitanud nende kohta tõendid. Nõude kujunemist ja selle

arvestuse aluseid on hageja põhjendanud ning arvestused on arusaadavad. Selge on ka

viivisearvete sisu. Viivisearveid korrigeeris hageja seetõttu, et esialgu arvestas ta

ekslikult viivist ka intressivõlalt. Viivise osas tõi hageja välja nii tasumisele kuuluvad

summad, tasumise tähtajad kui ka viivitatud päevade arvud. Maakohus kontrollis

viivisevõla arvestust piisava põhjalikkusega.

61. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha asjas teistsugust otsust, kui tegi

maakohus, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hageja poolt maakohtu

menetluses kantud kulud jäävad 89% ulatuses kostja kanda ja ülejäänud osas poolte

enda kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab

vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS

§ 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud kostja.

62. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva

kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise

avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

Ele Liiv

Indrek Parrest Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/