4-14-6317/10 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.oktoober 2014.a. Rapla, kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-14-6317

Kohtunik

Indrek Saar

Väärteoasi

M.G kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

Rapla

politseijaoskonna

patrullteenistuse vanem Olimar Merilaini 17. juuli 2014.a. otsusele väärteoasjas nr. 2700,14,001434 liiklusseaduse (LS) §

227 lg 2 järgi.

Menetlusalune isik

M.G (isikukood XXX, xxxxxxxxx xxxxxxxxx

tn xxx),

(Advokaadibüroo Hedman

kaitsja Toomas Seppel

Partners, Tallinn Rotermanni 8,

).

toomas.seppel@hedman.ee

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo, esindaja Olimar Merilain (Rapla politseijaoskond, asukoht Rapla Savi 2, ).

laane@politsei.ee

Kohaldatud menetlussätted

Väärteomenetluse seadustiku §§ 132, 133, 135 lg 2 ja 4, 155 lg

1 p 1 ja lg 2 ja 156

RESOLUTSIOON

Jätta M.G kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna patrullteenistuse vanem Olimar Merilaini 17. juuli 2014.a. otsusele Liiklusseaduse § 227 lg. 2 järgi rahuldamata. Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumise päevast. Kohtuotsus saata menetlusalusele isikule, kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kui kohtumenetluse pool soovib kassatsiooniõigust kasutada, siis peab ta sellest maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsioon tuleb esitada maakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamise päevast.

Asjaolud ja kaebuse sisu

Kaevatava otsuse kohaselt juhtis M.G 21. juunil 2014.a. kella 18.37 paiku Rapla maakonnas Märjamaa vallas Tallinn – Pärnu – Ikla maantee 66. kilomeetril (alal, kus suurim lubatud sõidukiirus on kuni 90 km/h) sõiduautot kiirusega 123 +/- 4 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. Kohtuväline menetleja on määranud M.G-le liiklusseaduse § 227 lg 2 ette nähtud väärteo eest rahatrahvi 62 trahviühikut ja võtnud § 227 lg. 5 p.1 alusel lisakaristusena ära üheks kuuks mootorsõiduki juhtimise õiguse. M.G tunnistab väärteo toimepanemist, kahetseb seda ja mõistab, et sõidukiiruse ületamise karistamine on liiklusõnnetuste ennetamiseks vajalik. Tema rikkumine ei olnud aga niisuguse iseloomuga, et peaks kaasa tooma juhtimisõiguse äravõtmise. Kiiruse ületamine möödasõidul on tavaline liiklusalane rikkumine, mis ei iseloomusta juhi liikluskäitumist ega viita liikluseeskirjadest mittehoolimisele. M.G varasemad liiklusrikkumised ei ole samuti niisugused, et peaksid kaasa tooma juhtimisõiguse äravõtmise. Juhtimisõigus ja auto kasutamine on M.G-le kui erinevate ürituste korraldajale tööalaselt hädavajalik. M.G ei ole töötajaid, kes saaksid teda asendada. Juhtimisõigusest oleneb ettevõtte majandustegevus ja kohustuste täitmine töötajate ees. Ettevõtte sissetulekud sõltuvad igast projektist ja finantsolukord rahalist kaotust ei võimalda. M.G leiab, et kohane karistus väärteo eest oleks rahatrahv sanktsioonis ette nähtud ülemmääras ja taotleb lisakaristuse osas kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kui kohus ei pea võimalikuks juhtimisõiguse äravõtmise asendamist täiendava rahatrahviga, siis palub M.G muuta lisakaristuse tähtaega ja lükata see edasi ajavahemikule 06.11.2014 - 06.12.2014.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega. Väärteo toimepanemine M.G poolt on tõendatud ja määratud karistus on kooskõlas karistusseadustiku põhimõtetega. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel ja karistuse määramisel arvestanud KarS § 56 alusel süü suurust ning kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 209 lg 1 ja lg 2 kohaselt saab edasi lükata ainult rahatrahvi või aresti täitmisele pööramise. Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise täitmisele pööramise edasilükkamist seadus ette ei näe. Neil põhjustel palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata.

Kaebuse esitaja vastuväited kohtuvälise menetleja seisukohale

Kaebuse esitaja nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et V™S § 209 lg 1 ja 2 kohaselt saab edasi lükata vaid rahatrahvi ja aresti täitmisele pööramist. Seepärast loobub kaebaja lisakaristuse täitmisele pööramise edasilükkamise nõudest, kuid jääb lisakaristuse tühistamise ja selle asemel suurema rahatrahvi määramise taotluse juurde.

Kohtu seisukoht

Antud juhul on küllaldane alus lahendada kaebus kirjalikus menetluses vastavalt V™S § 120 lg 1, sest mõlemad kohtumenetluse pooled on andnud selleks nõusoleku. Kohus ei loe kaebust põhjendatuks. Asjas puudub vaidlus, et M.G autot juhtis ja lubatud sõidukiirust ületas. Küsimust süüd või õigusvastasust välistavate asjaolude esinemisest M.G tegevuses antud juhul ei tõusetu. Kiirusemõõte seadme kasutamise protokolli kohaselt oli M.G poolt juhitud auto möödasõidul ja kiirus oli 29 km/h võrra kõrgem sellel teelõigul lubatud suurimast kiirusest. Väärtegu tuleb lugeda toimepanduks KarS § 16 lg. 3 mõttes otsese tahtlusega. Karistust raskendavaid asjaolusid antud juhul ei ole, kergendavaks asjaoluk s tuleb lugeda, et M.G kahetseb kiiruse ületamist ja mõistab selle ohtlikkust. Kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus ei ületa oluliselt sanktsiooni keskmist määra ja lisakaristus on määratud sanktsiooni alammääras. KarS § 56 kohaselt on karistamise alus isiku süü ja peale kergendavate ning raskendavate asjaolude tuleb karistuse määra ja liigi valikul arvestada ka õiguskorra kaitsmise huve ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. M.G oli enne arutatava väärteo toimepanemist viimase aasta jooksul kaks korda sõidukiiruse ületamise eest karistatud rahatrahviga. Neist teine trahv on määratud 24.mail 2014.a. samuti liiklusseaduse § 227 lg. 2 järgi. Seepärast ei saa M.G süüd antud väärteo toimepanemisel pidada väikeseks ja lisakaristust väärteo ohtlikkusele mittevastavaks. Kaks varasemat rahatrahvi ei ole uue samalaadse väärteo toimepanemist ära hoidnud, mistõttu tuleb lisakaristus lugeda põhjendatuks. Väärteomenetluse seadustiku § 132 p. 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine ja uue otsuse tegemine raskendada menetlusaluse isiku olukorda. Seepärast ei saa ka kohus nõustuda kaebuses esitatud taotlusega lisakaristuse asemel kõrgema rahatrahvi määramiseks. Tööalased vajadused auto kasutamiseks ja mootorsõiduki juhtimise õiguse kaotamisega kaasneda võivad tagajärjed pidid olema menetlusalusele isikule teada enne 21.juunit k.a. Need asjaolud ei vähenda süüd ega väärteoga kaasliiklejatele põhjustatud ohtu ja ei anna põhjust lisakaristus kohaldamata jätta. (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Saar

Kohtunik