3-14-51279/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51279 Haldusasi Andrei Talõzini kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 11 000 eurot seoses ebapiisava kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul august 2010 kuni 02.08.2012 Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Andrei Talõzini määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Andrei Talõzin Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada määruskaebus osaliselt. 2. Muuta Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määruse resolutsiooni p 2 ja lugeda, et A. Talõzin on riigilõivu tasumisest vabastatud 260 euro ulatuses ning ta on kohustatud tasuma riigilõivu 70 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Talõzin esitas 24.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks seoses kahjunõudele vastamisega viivitamisega. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. 21.08.2014 esitatud avalduses märkis A. Talõzin, et soovib esitada hüvitamiskaebuse ning jääb Tallinna Vanglale esitatud kahjunõude nr 5-18/14/4718-1 juurde. Viidatud nõudes taotles kaebaja 11 000 euro suurust kahjuhüvitist.

2. Tartu Halduskohus andis 26.08.2014. a määrusega nõusoleku minna tuvastamisnõudelt üle hüvitamisnõudele (p 1), vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest 200 euro ulatuses (p 2) ning jättis kaebuse käiguta, kohustades kaebajat tasuma riigilõivu 130 eurot 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest (p 3). Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg-le 2 tuleb kaebuselt tasuda riigilõiv 330 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades on

2 ajavahemikul 24.02.2014 - 23.06.2014 kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek olnud 165,30 eurot, s.o ((351-20,40)/4x2). Menetluskulu summas 330 eurot küll ületab seda summat, ent kohtu hinnangul ei ole kaebaja täielik vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud. Kinnipeetavana on kaebajale tagatud eluase, toit ja riided. Tulenevalt eeltoodust oli kohus seisukohal, et kaebaja tuleb vabastada riigilõivu 330 euro tasumisest osaliselt, so 200 euro osas. Kaebaja sissetulekuid arvestades ei ole kohtu arvates ülejäänud riigilõivu tasumine summas 130 eurot kaebajale ebamõistlikult suur kohustus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Talõzin esitas 07.09.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks, mis tagaks tema kaebuse läbivaatamise. Määruskaebuse kohaselt ei ole määrus objektiivne, kuna kohus ei uurinud kaebaja tänapäevast rahalist seisu ega arvestanud, et 07.07.2014 jõustus tema suhtes süüdimõistev otsus, mille alusel arvestatakse tema vanglasisesele kontole laekunud summadest maha 70%. Käesoleva aasta juulikuus on kaebaja vanglasisesele arvele lähedastelt laekunud 72 eurot, millest arvati maha 50,60 eurot ja elektri eest 5,10 eurot, järele jäi 16,30 eurot. Augustikuus on laekunud 100 eurot, millest on maha arvestatud 70 eurot ja 5,10 eurot, järele jäi 24,90 eurot. 41,20 eurot on ebapiisav, et tasuda 130 eurot riigilõivu. Sellisel juhul jäävad kaebajal kaitseta kõik teised põhiseaduses (PS) sätestatud õigused. Kuna kaebaja menetlusabi taotlus jäeti käiguta HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel, siis taotleb kaebaja tulenevalt põhiseaduse §-st 15 HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

5. HKMS § 112 lg 1 sõnastusest („Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui /../“) nähtuvalt sätestatakse selles menetlusabi andmisest keeldumise alused. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus võttis õigesti kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt aluseks menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud perioodi 24.02.2014 – 23.06.2014, et kontrollida, kas kaebajale on menetlusabi andmine lubatud. Halduskohus tegi ka õiged arvutused, et kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek sel perioodil oli 165,30 eurot. Seda summat arvesse võttes leidis halduskohus, et kaebaja on suuteline tasuma riigilõivu 130 eurot.

6. Samas ei reguleeri HKMS § 112 lg 1 küsimust, et kui isikule pole menetlusabi andmine keelatud, siis kui suures ulatuses menetlusabi anda tuleks. See, kui suures ulatuses kohus isiku riigilõivu tasumisest vabastab, on kohtu kaalutlusotsus lähtuvalt HKMS § 110 lg-st 1 ja § 111 lg-st 1. Kohus võib küll isiku riigilõivu tasumisest vabastamisel abistavalt arvestada HKMS § 112 lg 1 p 1 arvutuste tulemust, kuid see pole kohustuslik, ning arvutuste tulemusele tuginemise korral pole keelatud arvesse võtta ka muid asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et võib esineda olukordi, kus menetlusabi taotluse osalisel rahuldamisel ei ole isikule riigilõivusumma määramisel mõistlik lähtuda rangelt HKMS § 112 lg 1 p 1 valemi tulemustest. Kuigi üldjuhul ei pea ringkonnakohus menetlusabi asjades asjakohaseks määruskaebuse väiteid, mis puudutavad isiku rahalist seisu väljaspool HKMS § 112 lg 1 p-s 1 määratletud neljakuist perioodi, on praegusel juhul tegemist erandjuhtumiga. Ringkonnakohus peab A. Talõzini määruskaebuse valguses erandkorras õigustatuks arvestada kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel asjaoluga, et alates 07.07.2014 tehakse tema sissetulekutest kinnipidamisi ka nõuete fondi ning vabanemisfondi. Ringkonnakohus peab selle asjaoluga arvestamist võimalikuks põhjusel, et kaebaja esitas taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks juba 24.06.2014, kuid kohus tegi menetlusabi

3 taotluse kohta määruse alles 26.08.2014 ehk kaks kuud hiljem. Selle aja jooksul muutus kaebaja rahaline seis võrreldes menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud seisuga oluliselt, kuna alates 07.07.2014 võetakse tema sissetulekutest maha 70%. Samuti tuleks arvestada, et kohtusse pöördus kaebaja tuvastamisnõudega, millelt tulnuks tasuda riigilõivu 15 eurot, kuid 13.08.2014. a määrusega tegi kohus kaebajale ettepaneku minna tuvastamisnõudelt üle hüvitamisnõudele, millega kaebaja nõustus ning mis tõi kaasa 330 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustuse. Eelnevate asjaolude põhjal kogumis leiab ringkonnakohus, et kaebaja muutunud olukorda arvestades on temalt 130 euro suuruse riigilõivu nõudmine liiga koormav.

7. Ringkonnakohus nõudis Viru Vanglalt välja kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte alates 24.06.2014 kuni 06.10.2014, millelt nähtub 70% ulatuses mahaarvamiste tegemine kaebaja sissetulekutest. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on mõistlik kaebajale võimetekohane riigilõiv välja arvutada HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt selliselt, et võtta arvutamisel aluseks Tartu Halduskohtu 26.08.2014. a määruse tegemisele eelnenud neli kuud (26.04.2014 – 25.08.2014). Selliselt saab kohus arvestada kaebaja rahalist seisu osaliselt enne kuupäeva 07.07.2014 kui ka pärast seda. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades on ajavahemikul 26.04.2014–25.08.2014 kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek olnud 102,64 eurot ((325,28-120)/4x2). Sellest lähtuvalt peab kohus põhjendatuks nõuda kaebajalt riigilõivu 70 eurot.

Halduskohus on vaidlustatud määrusega kaebajale riigilõivu tasumiseks andnud tähtaja 15 päeva määruse kättesaamisest. Kuna antud tähtaeg on praeguseks möödunud, tuleb halduskohtul määruse jõustumisel kaebajale riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg määrata. Ringkonnakohus soovitab halduskohtul edaspidi kaaluda riigilõivu tasumiseks tähtaja andmist arvates menetlusabi taotlust lahendava ning riigilõivu tasumiseks kohustava määruse jõustumisest, mitte kättesaamisest, kuna lõplik riigilõivusumma selgub alles määruse jõustumisel. Sel juhul ei peaks kohus tegema mitut määrust nagu käesolevas asjas.

8. Kaebaja on lähtuvalt PS §-st 15 taotlenud HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamist, kuna tema menetlusabi taotlus jäeti käiguta just selle sätte alusel ja säte piirab tema õigusi. Ilmselt on kaebaja siiski mõelnud, et selle sätte alusel jäeti käiguta tema kaebus. Kohus juhib tähelepanu, et HKMS § 112 lg 1 p 1 pole ei menetlusabi taotluse ega kaebuse käiguta jätmise aluseks. Viidatud säte reguleerib vaid menetlusabi andmisest keeldumist, kuid praegusel juhul on kaebaja menetlusabi taotlus rahuldatud osaliselt. Võib eeldada, et kaebaja pidas HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamist taotledes silmas seda, et kohus rahuldas sellele sättele viidates tema menetlusabi taotluse vaid osaliselt.

Ringkonnakohus selgitab, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause kohaselt on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus (vt RKÜKo 22.12.2000 nr 3-4-1-10-00 p 10). Asjassepuutuvateks saab lugeda üksnes neid norme, mis omavad otsustavat tähtsust kohtuasja lahendamisel ning mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerivad (vt RKPJKo 02.11.2006 nr 3-4-1-8-06, p 17). Praegusel juhul ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel otsustava tähtsusega ning säte ei reguleeri tegelikult riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse osalist rahuldamist. Kohus on kaalutlusotsust tehes viidanud selle sätte alusel tehtud arvutustele, kuid antud regulatsioon on kohustuslik vaid menetlusabi andmisest keeldumisel. Seega ei ole ringkonnakohtul alust kontrollida käesoleva määruskaebemenetluse raames HKMS § 112 lg 1 p 1 vastavust põhiseadusele.

4

9. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus määruskaebuse osaliselt ning annab kaebajale menetlusabi selliselt, et tal tuleb riigilõivu tasuda 70 eurot.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/