3-13-1670/64 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

22. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1670 Haldusasi J.S.i kaebus Harku Vallavolikogu 27.06.2013 otsuse nr 82 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja: J.S. Esindajad: vandeadvokaat Eerik Entsik ja advokaat Kreet Kurvits Vastustaja: Harku vald Esindaja: vandeadvokaat Taivo Ruus Kolmas isik: OÜ Strantum Esindaja: vandeadvokaat Taivo Ruus Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud kokku summas 2869,25 eurot ja jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavolikogu võttis 27.06.2013 vastu otsuse nr 82, millega mh otsustati seada Harku vallas Suurupi külas asuvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale (kinnistu nr 8604602, katastritunnus 19801:001:1239), Osaühingu Strantum (registrikood: 10731164, asukoht Kooli 2A, Harku vald, Harju Maakond, 76901) kasuks sundvalduse veeja kanalisatsioonirajatiste talumiskohustuse kehtestamiseks.

2. 06.08.2013 esitas J.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavolikogu 27.06.2013 otsuse nr 82 tühistamiseks.

3. 23.08.2013 määrusega võttis kohus J.S.i kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Harku Vallavolikogu, kaasas menetlusse kolmanda isikuna OÜ Strantumi ja viis läbi eelmenetluse.

4. 14.10.2014 toimus asjas kohtuistung, millel kohus otsustas minna üle kirjalikule menetlusele ja 29.05.2014 määrusega määras kohus lõplikud menetlustähtajad. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub tühistada Harku Vallavolikogu 27.06.2013 otsuse nr 82 ja põhjendab oma taotlust järgmiselt:

5.1. Kaebaja J.S. leiab, et EV põhiseaduse kohaselt on võimalik omaniku tahte vastaselt kinnisasja omand võõrandada või omaniku tahte vastaselt seada kinnisasjale sundvaldus üksnes samaaegselt õiglase hüvituse omaniku poolt kättesaamisega. See põhimõte tuleneb EV põhiseaduse §-st 32, mis sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.

5.2. Ülaltoodust tulenevalt on EV põhiseaduse §-s 32 kehtestatud üldine põhimõte, et omaniku tahte vastaselt võib omandit võõrandada ainult õiglase ja kohese hüvituse eest. Kaebaja leiab, et nimetatud EV põhiseadusest tulenev põhiõiguste ja –vabaduste kaitse peab laienema ka olukordadele, kui eraomandis olevale kinnisasjale seatakse omaniku tahte vastaselt seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides sundvaldus.

5.3. Järelikult oleks kaebaja arvates Harku Vallavolikogu pidanud ülaltoodud põhimõttest juhinduma kaevatava Harku Vallavolikogu 27. juuni 2013. a otsuse nr 82 „Sundvalduse seadmine tehnorajatiste talumiskohustuse kehtestamiseks Suurupi külas asuvale Kasevälja tee

9 kinnisasjale“ vastuvõtmisel. Samas on konkreetsel juhul Harku Vallavolikogu poolt seatud sundvaldus ning reaalselt üle võetud kaebajale kuuluva Suurupi külas asuva Kasevälja tee 9 kinnisasja valdus selliselt, et kaebajale ei ole tasutud mistahes hüvitust kinnisasja omaniku tahte vastase kasutamise eest. Käesoleval hetkel ei ole Harku Vallavolikogu poolt isegi kindlaks määratud kaebajale J.S. tasumisele kuuluva hüvituse suurust ega kehtestatud selle tasumise korda.

5.4. Ülaltoodud üldine põhimõte, et omaniku tahte vastaselt võib omandit võõrandada ainult samaaegselt õiglase hüvituse maksmisega, tuleneb ka Riigikohtu kohtupraktikast. Näiteks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 8. novembri 1996. a kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-4-1-2-96 asunud seisukohale, et „Põhiseaduse §-s 32 lg 1 sätestatud hüvitise kohesuse nõudest tuleneb, et sundvõõrandamise kohustatud subjektidel on õigus saada õiglane hüvitus hiljemalt samaaegselt sundvõõrandamise lõpuleviimisega. Vaidluse korral tohib vara sundvõõrandada alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist“. Kaebaja leiab, et käesolevas analoogses olukorras, so eraomandis olevale kinnisasjale omaniku tahte vastaselt sundvalduse seadmise korral, peab samamoodi kehtima ülaltoodud põhimõte, mille kohaselt on sundvalduse seadmise kohustatud subjektil (so kinnisasja omanikul, kelle kinnisasjale seatakse omaniku tahte vastaselt sundvaldus) õigus saada õiglane hüvitus hiljemalt samaaegselt sundvalduse seadmise lõpuleviimisega. J.S. on seisukohal, et sundvalduse seadmise lõpuleviimiseks tuleb lugeda olukorda, kui kolmanda isiku poolt hakatakse de facto omaniku tahte vastaselt omaniku kinnisasja kasutama, seega oleks hiljemalt nimetatud hetkeks pidanud olema kaebajale tasutud õiglane hüvitus kaebajale kuuluva Suurupi külas asuva Kasevälja tee 9 kinnisasja kasutamise eest.

5.5. Ülaltoodu on kooskõlas kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (edaspidi KASVS) regulatsiooniga, millest tuleneb samuti sõnaselgelt põhimõte, et kinnisasja valduse võib üle võtta pärast sundvõõranditasu ja hüvitiste maksmist. Jätkuvalt viitame, et KASVS § 36 lg 1 kehtestab põhimõtte, mille kohaselt sundvõõrandatava kinnisasja valduse võib üle võtta pärast sundvõõranditasu ja hüvitiste maksmist kohtutäituri deposiitarvele. KASVS § 6 lg 1 teine lause kehtestab, et sundvalduse seadmisele kohaldatakse kinnisasjade sundvõõrandamise sätteid, kui nimetatud paragrahvist või nimetatud seaduse 81. peatükist ei tulene teisiti.

Kaebaja rõhutab, et käesoleval juhul ei ole vastavates sätetes, so KASVS §-s 6 ega KASVS

81. peatükis kehtestatud eriregulatsiooni kinnisasja valduse ülevõtmiseks juhul, kui kinnisasjale seatakse sundvaldus. Järelikult tuleb muuhulgas kinnisasjale sundvalduse seadmisel juhinduda KASVS § 36 lg 1 kehtestatud põhimõttest, et kinnisasja valduse võib üle võtta pärast sundvalduse seadmise tasu ja hüvitiste maksmist.

5.6. Ülaltoodust tulenevalt järeldub KASVS §-dest 6 lg 1 ja 36 lg 1 üheselt, et ka kinnisasjale sundvalduse seadmise puhul saab kinnisasja valduse üle võtta pärast kinnisasja omanikule õiglase ja kohese sundvalduse seadmise tasu (so õiglase hüvituse) maksmist.

Kaebaja leiab, et üksnes nimetatud regulatsioon oleks kooskõlas EV põhiseaduse §-st 32 tuleneva üldise põhimõttega, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult õiglase ja kohese hüvituse eest. Tegemist on olulise põhiõiguse ja –vabadusega, mille niivõrd oluline riive ei ole mitte millegagi põhjendatud. Kuna EV põhiseaduse, muude seaduste ja kohtupraktika kohaselt on võimalik seada omaniku tahte vastaselt sundvaldus kinnisasjale üksnes samaaegselt õiglase hüvituse tasumisega, siis on õigusevastane kaevatava Harku Vallavolikogu 27. juuni 2013. a otsuse nr 82 alusel sundvalduse seadmine kaebajale kuuluvale Suurupi külas asuvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale selliselt, et kaebajale ei ole tasutud mistahes hüvitust kinnisasja omaniku tahte vastase kasutamise eest.

Kaebaja toob välja, et vastustaja ega kolmanda isiku poolt ei ole kaebajale J.S. tasutud mingisuguses summas hüvitust selle eest, et vastustaja ja kolmanda isiku poolt on reaalselt üle võetud kaebajale kuuluva Suurupi külas asuva Kasevälja tee 9 kinnisasja valdus ning sinna ehitatud uus veetöötlusjaam.

5.7. Kaebaja rõhutab jätkuvalt, et käesoleval hetkel ei ole Harku Vallavolikogu järginud ka KASVS § 6 ja § 3 nõudeid, kuivõrd vastuolus KASVS § 3 lg 31 regulatsiooniga ei ole kohalik omavalitsus esitanud kinnisasja omanikule pakkumust, milles märgitud hind ei oleks väiksem kui kinnisasja harilik väärtus. Antud juhul ei ole Harku Vallavolikogu arvestanud asjaoluga, et tegelikult on J.S. olnud nõus J.S. omandisse kuuluva Suurupi külas asuva Kasevälja tee 9 kinnisasja osa võõrandamisega või piiratud asjaõigusega koormamisega, kui talle oleks pakutud selle eest õiglast ja kohest hüvitust. J.S. leiab, et KASVS-s sisalduv sundvalduse seadmise regulatsioon ei ole kehtestatud selleks, et kohalik omavalitsus saaks kasutada eraomandis olevaid kinnisasju vastuolus EV põhiseaduse § 32 põhimõtetega ilma selle eest õiglast ja kohest hüvitust tasumata.

5.8. Kaebaja toob välja, et KASVS § 462 lg 5 p 5 tulenevalt peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele. Kaevatav Harku Vallavolikogu 27. juuni 2013. a otsus ei sisalda sellist viidet talumiskohustuse eest makstava perioodilise tasu suhtes, millest tulenevalt on Harku Vallavolikogu 27. juuni 2013. a otsus vastuolus KASVS § 462 lg 5 p 5. Kaebaja soovib rõhutada, et käesoleval juhul ei ole Harku Vallavolikogu ega Harku Vallavalitsus haldusmenetluse kestel isegi püüdnud jõuda J.S.iga mõistlikule kokkuleppele talumiskohustuse eest makstava perioodilise tasu suhtes.

5.9. Tasu osas viidatakse kaevatava Harku Vallavolikogu 27. juuni 2013. a otsuse punktis 3 üksnes üldsõnaliselt, et kinnisasja omanikul on õigus nõuda asjaõigusseaduse § 1582 alusel osaühingult Strantum tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu. Samas on Harku Vallavolikogu 27. juuni 2013. a otsuses jäetud täpsustamata, konkreetselt kui suur peaks olema J.S. poolt saadav tasu, samuti ei ole kaevatavas otsuses kehtestatud selle tasumise korda. Ülaltoodust tulenevalt leiab J.S., et käesoleval juhul ei ole tegemist EV põhiseaduse §

32 tähenduses õiglase ja kohese hüvitusega J.S. omandiõiguse avalikes huvides piiramise eest.

5.10. Samuti on Harku Vallavolikogu poolt jäetud tähelepanuta, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. aprilli 2012. a kohtuotsusega kohtuasjas nr 3-4- 1-25-11 tunnistati kehtetuks asjaõigusseaduse § 1582 lõike 1 esimese lause osa „asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 154 kehtestatud suuruses“, kuna need ei näe avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustuse eest kinnisasja omanikule ette mõistlikku hüvitust.

Seega on kaevatavas Harku Vallavolikogu 27. juuni 2013. a otsuses omanikule makstava tasu küsimuses viidatud õigusaktile, mis on käesolevaks hetkeks tunnistatud osaliselt põhiseadusevastaseks ja kehtetuks, kuivõrd see ei näe avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustuse eest kinnisasja omanikule ette mõistlikku hüvitust.

J.S. leiab, et tulenevalt EV põhiseaduse § 32 ning KASVS § 462 lg 5 p 5 peab sundvalduse seadmise otsus alati sisaldama konkreetset summat, mida kinnisasja omanikule tasutakse omandiõiguse avalikes huvides piiramise eest. Samuti leiab kaebaja, et seaduse sisu ja mõtte kohaselt peab sundvalduse tasu maksmise kohustus olema kohalikul omavalitsusel kui sundvalduse seadjal, mitte aga kolmandal eraõiguslikul juriidilisel isikul.

5.11. KASVS § 461 lg 1 kohaselt seatakse nimetatud seaduses sätestatud eeldustel sundvaldus asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 nimetatud isiku kasuks.

KASVS § 461 lg 2 sätestab, et sundvalduse seadmine antud paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel on lubatud planeerimisseaduse mõistes detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu või planeerimisseaduse §-s 291 nimetatud planeeringu alusel ja detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel antud seaduse §-s 463 nimetatud projekteerimistingimuste või planeerimisseaduse §-s 291 nimetatud planeeringu alusel. Ka KASVS § 462 lg 5 p 4 sätestab, et sundvalduse seadmise otsus peab sisaldama viidet sundvalduse seadmise aluseks olevale planeeringule.

5.12. Ülaltoodud sätetest tulenevalt (so KASVS § 461 lg 1 kohaselt) saab sundvaldust seada üksnes tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse täitmiseks. Rõhutame, et KASVS § 461 lg 1 kohaselt ei ole sundvaldust võimalik seada muude ehitiste (sh kanalisatsiooniks ja vee puhastamiseks vajalike ehitiste) rajamiseks või nende laiendamiseks. Samuti tuleneb ülaltoodud seaduse sätetest, et sundvaldus seatakse kehtestatud detailplaneeringu alusel detailplaneeringu täitmiseks, st kehtestatud detailplaneering peab ette nägema vastava tehnovõrgu või –rajatise rajamise. Kaebaja osundab, et nimetatud osas erinevad sundvalduse seadmise alused kinnisasja sundvõõrandamise alustest, kuivõrd KASVS § 3 lg 1 p 13 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada ka üldkasutatavate veehaarete, veehoidlate veevarustamiseks, kanalisatsiooniks ja vee puhastamiseks vajalike ehitiste rajamiseks või laiendamiseks.

5.13. Seega tuleneb vastavatest seaduse sätetest selgelt, et seaduse kohaselt ei ole võimalik sundvaldust seada kanalisatsiooniks ja vee puhastamiseks vajalike ehitiste rajamiseks või nende laiendamiseks, millisel juhul saab KASVS § 3 lg 1 p 13 kohaselt üksnes kinnisasja sundvõõrandada.

Sundvaldust on seaduse kohaselt võimalik seada ainult tehnovõrgu või –rajatise rajamiseks, samuti tuleneb seadusest otseselt, et sundvaldust seatakse kehtestatud detailplaneeringu alusel detailplaneeringu täitmiseks, st kehtestatud detailplaneering peab ette nägema vastava tehnovõrgu või –rajatise rajamise.

5.14. Kaebaja edastas Tallinna Halduskohtule Harku Vallavalitsuse 08. juuli 2013. a (tegemist peaks olema 08. augusti 2013. a otsusega, mistõttu edaspidi on kasutatud 08. augusti 2013. a kuupäeva) otsuse nr 181 „Ehitusloa andmine Suurupi külas Kasevälja tee 9a veetöötlusjaama ehitamiseks“, mille kohaselt rajatakse muuhulgas J.S. omandisse kuuluvale Suurupi külas asuvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale veetöötlusjaam (Harku Vallavalitsuse 08. augusti 2013. a otsus nr 181 lisatud).

Samuti märgib kaebaja, et nähtuvalt Tallinna Halduskohtule esitatud Kasevälja veetöötlusjaama ehitusprojekti seletuskirjast ning joonistest on rajatava veetöötlusjaama osas tegemist massiivse 4,7- 4,9 m kõrge ja 142,7- 156,5 m2 brutopinnaga uusehitisega (Kasevälja veetöötlusjaama ehitusprojekti seletuskiri ning joonised lisatud). Kasevälja veetöötlusjaama ehitusprojekti kohaselt kavatsetakse kogu Kasevälja tee 9a maaüksus ümbritseda 2,03 m kõrge keevispaneelaiaga. Lisaks nähakse Kasevälja veetöötlusjaama ehitusprojektis ette killustikkattega teede ja platside rajamist 460 m2 suurusel alal ning muru rajamist 112 m2 alal. Kokku näeb Kasevälja veetöötlusjaama ehitusprojekt ette uue veetöötlusjaama rajamist ehitusalase pinnaga 144,2 -158,1 m2, killustikkattega teede ja platside rajamist 460 m2 suurusel alal ning muru rajamist 112 m2 alal, so kokku ehitustegevust 716,2 – 730,1 m2 suurusel alal.

5.15. Kaebaja osundab ka asjaolule, et kinnistusraamatust nähtuvalt on Osaühingule Strantum kuuluva Suurupi külas asuva Kasevälja tee 9a kinnisasja pindala üksnes 200 m2. Kuna Osaühingule Strantum kuuluva Kasevälja tee 9a kinnisasja pindala on 200 m2, samas kui ehitusprojektiga nähakse ette ehitustegevust 716,2 – 730,1 m2 suurusel maa-alal, siis on enam kui 500 m2 planeeritavatest rajatistest kavandatud rajada J.S. omandisse kuuluvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale.

5.16. Seega rajatakse tegelikult J.S. omandisse kuuluvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale uus veetöötlusjaam (veepuhastusjaam), so kanalisatsiooniks ja vee puhastamiseks vajalik ehitis. Samas ei ole KASVS § 461 lg 1 ja 2 kohaselt võimalik seada sundvaldust kanalisatsiooniks ja vee puhastamiseks vajaliku ehitise rajamiseks, vaid sellisel juhul esineb KASVS § 3 lg 1 p 13 kohaselt õiguslik alus üksnes kinnisasja sundvõõrandamiseks.

5.17. Teiseks leiab kaebaja, et J.S. omandisse kuuluva Suurupi külas asuva Kasevälja tee 9 kinnisasja suhtes kehtestatud detailplaneering ei näe üldse ette kavandatava uue veetöötlusjaama rajamist Kasevälja tee 9 ja 9a kinnisasjadele. Kaebaja selgitab, et antud piirkonnas kehtib Harku Vallavolikogu 29. mai 2003. a otsusega nr 41 kehtestatud Suurupi külas Kasevälja elurajooni (endine Kasemetsa maaüksus) detailplaneering (Harku Vallavolikogu 29. mai 2003. a otsus ning Kasevälja elurajooni detailplaneeringu väljavõte lisatud). Kaebaja rõhutab, et kehtestatud Kasevälja elurajooni detailplaneeringu kohaselt pidi Kasevälja tee 9a kinnisasjal paiknema puurkaev ja selle puurkaevu kaitsmiseks mõeldud ca 30 m2 brutopinnaga ning 3,5 m kõrge väikeehitis. Kehtestatud Kasevälja elurajooni detailplaneering võimaldab ehitustegevust Kasevälja tee 9a kinnisasjal üksnes 80 m2 alal, so ca 9-10 korda väiksemal maa-alal, kui on ette nähtud kinnitatud ehitusprojektis.

5.18. Järelikult on Kasevälja elurajooni detailplaneeringuga kehtestatud hoonestustingimuste kohaselt Kasevälja tn 9a kinnisasjale lubatud ehitada üksnes 1 hoone (puurkaev), mille osas on märgitud võimalikuks lubatud suurimaks kõrguseks 3,5 m, suletud brutopinnaks 30,0 m2 ning ehitusaluseks pinnaks 80 m2. Samas nähtub Kasevälja veetöötlusjaama ehitusprojekti väljavõttest (asendiplaan), et rajatava uue veetöötlusjaama kõrguseks on plaanitud 4,9 m, suletud brutopinnaks on plaanitud 142,7 m2 ning ehitusaluseks pinnaks on plaanitud 144,2 m2. Kasevälja veetöötlusjaama ehitusprojekti seletuskirjast tuleneb, et Osaühing Strantum poolt rajatava uue veetöötlusjaama kõrguseks on plaanitud 4,7 m, suletud brutopinnaks on plaanitud 156,5 m2 ning ehitusaluseks pinnaks on plaanitud 158,1 m2.

5.19. Eelnevast tuleneb, et kavandatavad uue veetöötlusjaama parameetrid (kõrgus, suletud brutopind ja ehitusalune pind) on vastuolus kehtestatud Kasevälja elurajooni detailplaneeringuga. Vastuolus kehtestatud detailplaneeringuga on nii ehitusprojektis toodud hoone kõrgus (lubatud 3,5 m asemel kuni 4,7-4,9 m), hoone suletud brutopind (lubatud 30 m2 asemel kuni 142,7-156,5 m2) kui ka hoone ehitusalune pind (lubatud 80 m2 asemel kuni 144,2 -158,1 m2). Kui kehtestatud detailplaneering näeb ette üksnes puurkaevu ümbritseva väikese pumplahoone olemasolu, siis tegelikult soovitakse ehitusprojekti kohaselt kinnisasjale rajada massiivne, suur ja kõrge veetöötlusjaam, mille rajamist 2003. a kehtestatud detailplaneering ei võimalda. Ilmselge on asjaolu, et kehtestatud detailplaneering nägi ette üksnes olemasoleva puurkaevu ümbritseva pumplahoone rajamise, milline ehitusõigus on käesolevaks hetkeks realiseeritud (st vastav väikeehitis on Kasevälja tn 9a kinnistule rajatud). Uue veetöötlusjaama rajamist kehtestatud detailplaneering ette ei näe.

5.20. Lisaks on kaebaja väitel käesolevaks hetkeks ilmnenud, et rajatava veetöötlusjaamani viiv juurdepääsutee asukoht asendiplaanil ei vasta kehtestatud detailplaneeringule, vaid asub detailplaneeringus märgitud asukohast tunduvalt eemal. Kuna ehitusloa väljastamise aluseks saab olla üksnes kehtestatud detailplaneering, siis saab detailplaneeringu alusel väljastada ehitusloa juurdepääsutee ehitamiseks ainult asukohta, mis on märgitud kehtestatud detailplaneeringu joonisel. Teed kui rajatist ei ole võimalik ehitada teisse asukohta, kui see on kehtestatud detailplaneeringuga.

5.21. Täiendavalt toob kaebaja välja, et väljastatud ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti kohaselt kavatsetakse kogu Kasevälja tee 9a maaüksus ümbritseda 2,03 m kõrge keevispaneelaiaga. Kehtestatud detailplaneering ei näe ette sellise rajatise ehitamist. Samuti ei näe kehtestatud detailplaneering ette rajada killustikkattega teid ja platse kokku 460 m2 suurusel alal.

5.22. Kaebaja rõhutab, et Kasevälja veetöötlusjaama ehitusprojekt näeb ette suure ja massiivse veetöötlusjaama rajamist ehitusalase pinnaga 144,2 -158,1 m2, killustikkattega teede ja platside rajamist 460 m2 suurusel alal ning muru rajamist 112 m2 alal, so kokku ehitustegevuse 716,2 – 730,1 m2 suurusel alal. Osaühingule Strantum kuuluva Kasevälja tee 9a kinnisasja pindala on 200 m2, st enam kui 500 m2 planeeritavatest rajatistest asub J.S. kinnisasjal. Samas võimaldab kehtestatud detailplaneering ehitustegevust üksnes 80 m2 alal, so ca 9-10 korda väiksemal alal.

5.23. Kaebaja märgib ka, et detailplaneeringus kehtestatud Kasevälja tee 9a kinnisasja ehitusõigus on käesolevaks hetkeks realiseeritud, kuivõrd Kasevälja tee 9a kinnisasjal asub kaebaja lisatud fotol madal puidust väikehoone, mis kaitseb puurkaevu. Kavandatud ehitusmahust ülevaate saamiseks on vajalik vaadelda käesolevas haldusasjas Tallinna Halduskohtu poolt koostatud vaatluse protokolli, kus on välja toodud fotod olemasolevast detailplaneeringu kohasest väikehoonest (nn pumplahoonest) ning planeeritava veetöötlusjaamaga analoogsest veetöötlusjaamast (koos killustikkattega teede ja platsidega ning keevispaneelaiaga). Nendest fotodest ilmneb selgelt, et kehtestatud detailplaneeringuga kooskõlas oleva väikehoone asemele rajatakse Kasevälja tee 9 ja 9a kinnisasjadele uus massiivne veetöötlusjaam, kuigi kehtestatud detailplaneering ei võimalda sellise ehitise rajamist.

5.24. KASVS § 461 lg 1 ja 2 kohaselt saab sundvaldust seada üksnes kehtestatud detailplaneeringu alusel detailplaneeringu täitmiseks, st kehtestatud detailplaneering peab ette nägema vastava tehnovõrgu või –rajatise rajamise. Kuivõrd konkreetsel juhul ei näe kehtestatud detailplaneering ette Kasevälja tee 9 ja 9a kinnisasjadele selliste mõõtmetega uue massiivse veetöötlusjaama rajamist, siis on ka nimetatud põhjusel sundvalduse seadmine õigusvastane.

5.25. Asjaolu, et kaevatava ehitusloa aluseks olev ehitusprojekt ei vasta olemasolevale kehtestatud detailplaneeringule, tõendab ka vastustaja ja kolmanda isiku tegevus, kuivõrd 26. novembril 2013. a on Osaühingu Strantum poolt esitatud Harku Vallavalitsusele taotlus uue detailplaneeringu algatamiseks Kasevälja tee 9a kinnisasja osas (Osaühingu Strantum 26. novembri 2013. a taotlus lisatud). Osaühingu Strantum 26. novembri 2013. a taotluses on märgitud, et uue detailplaneeringu eesmärgiks on olemasoleva detailplaneeringu muutmine Kasevälja veetöötlusjaama rajamiseks.

Osaühingu Strantum 26. novembri 2013. a taotluses on selgitatud, et krundil asub hetkel ümbruskonna vajadusi mitterahuldav pumpla (ehitusaluse pinnaga 9,2 m2, kõrgus 2,4 m, pikkus 2,7 m ja laius 3,4 m), mis lammutatakse ning lammutatava pumplahoone asemele rajatakse veetöötlusjaam (ehitusaluse pindala 144,2 m2, kõrgus 4,9 m, pikkus 14,4 m ja laius 9,9 m).

5.26. Kaebaja edastab kohtule ka Harku Vallavolikogu 19. detsembri 2013. a otsuse nr 157 ja Harku Vallavalitsuse 02. jaanuari 2014. a kirja nr 11.1-1/11, mille kohaselt on algatatud Suurupi külas Kasevälja tee 9a maaüksuse ja lähiala detailplaneering (Harku Vallavolikogu

19. detsembri 2013. a otsus nr 157 ja Harku Vallavalitsuse 02. jaanuari 2014. a kiri nr 11.1- 1/11 lisatud).

Harku Vallavolikogu 19. detsembri 2013. a otsuses märgitakse, et „kehtiva detailplaneeringuga nähti ette uue puurkaevu rajamiseks 200 m2 suurune tootmismaa krunt ning ehitusõigus ühekorruselise kuni 80 m2 suuruse ehitusaluse pinnaga pumplahoone rajamiseks. Käesolevaks hetkeks on detailplaneeringuga kavandatud Kasevälja elurajooni veega varustamiseks vajalik puurkaev ja pumplahoone ehitusaluse pinnaga 10 m2 rajatud ning on valla vee-ettevõtte käsutuses“.

5.27. Harku Vallavolikogu 19. detsembri 2013. a otsuses selgitatakse, et „on ilmnenud, et vajaliku suurusega tootmishoone rajamist ei ole ca 10 aastat tagasi kehtestatud detailplaneering ette näinud ning selle tarbeks on vajalik Kasevälja tee 9a maaüksuse osas viia läbi uus detailplaneeringu koostamise protsess, mille raames selgitatakse välja võimalused rajada olemasolevale tootmismaa sihtotstarbega maaüksusele vajaliku suurusega pumplahoone ja veetöötlusjaam“.

Järelikult on Harku Vallavolikogu 19. detsembri 2013. a otsuses sõnaselgelt kinnitatud, et olemasolev kehtestatud detailplaneering ei võimalda rajada Kasevälja tee 9 ja 9a kinnisasjadele kavandatavat uut veetöötlusjaama, mille suhtes on samas väljastatud ehitusluba. Ka Harku Vallavalitsuse 25. veebruari 2014. a korraldusest nr 162 „Suurupi külas Kasevälja tee 9a maaüksuse ja lähiala detailplaneeringu lähteülesande kinnitamine“ ning selle lisaks olevast lähteülesandest tuleneb, et 19. detsembril 2013. a algatatud detailplaneeringu eesmärgiks on selgitada välja võimalused uue veetöötlusjaama rajamiseks (Harku Vallavalitsuse 25. veebruari 2014. a korraldus nr 162 lisatud).

5.28. Kõik ülaltoodud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et ka vastustaja ja kolmas isik on praegusel hetkel seisukohal, mille kohaselt kehtestatud detailplaneering ei võimalda kavandatud ehitustegevust, so uue veetöötlusjaama rajamist Kasevälja tee 9 ja 9a kinnisasjadele. Sellest tulenevalt peab käesolevas haldusasjas lugema tõendatuks, et kehtestatud detailplaneering ei võimalda rajada Kasevälja tee 9 ja 9a kinnisasjadele uut veetöötlusjaama, millest tulenevalt oli õigusvastane J.S. omandisse kuuluvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale sundvalduse seadmine.

5.29. Kuivõrd tegelikult rajatakse J.S. omandisse kuuluvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale vastuolus kehtestatud detailplaneeringuga uus veetöötlusjaam, siis on kaevatav Harku Vallavolikogu 27. juuni 2013. a otsus nr 82 oluliselt vastuolus KASVS § 461 lg 1 ja 2 ning §

462 lg 5 p 4 ning kaebaja palub selle võttes lisaks aluseks halduskohtumenetluse seadustiku §

5 lg 1 p 1, § 37 lg 2 p 1, § 108 lg 1, haldusmenetluse seaduse § 54, § 55 lg 1, asjaõigusseaduse § 1581, kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 1 p 13, § 6 täies ulatuses tühistada.

5.30. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kõik asja läbivaatamisega seotud menetluskulud. Kaebaja esitas tähtaegselt ainult riigilõivu 15 eurot tasumist kinnitava tõendi.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel:

6.1. Sundvalduse seadmise otsus on väga põhjalik ja käsitleb üksikasjalikult kaebaja ja kolmanda isiku vahelisi läbirääkimisi isikliku kasutusõiguse eest õiglase tasu maksmiseks. Nii on otsuse lk 9-10 väga hästi põhjendatud kaebajale pakutud tasu suurust ja võrreldud seda kuni Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve 17.04.2012 otsuse nr 3-4-1-25-11 tegemiseni kehtinud tasu suurusega. Nii pakkus kolmas isik enne sundvalduse seadmist kaebajale ühekordset tasu, mis oli 128 205 korda suurem varem kehtinud tasust ja 12 820 korda suurem kaebajal tasumisele kuuluvast maamaksust.

6.2. Seepärast on asjakohatud kaebaja läbivad etteheited vastustajale, nagu poleks talle pakutud õiglast hüvitist (seisukohtade p 2.7) või nagu oleks vastustaja jätnud tähelepanuta, et Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-25-11 tunnistati kehtetus AÕS § 1582 lg 1 esimese lause osa (seisukohtade p 2.10). Kaevatud sundvalduse otsust lugedes ilmneb, et vastustaja ei jätnud viidatud Riigikohtu otsust tähelepanuta.

6.3. Kaebaja õigust saada sundvalduse eest õiglast hüvitist on otsuses põhjalikult käsitletud. Ka otsuse resolutsiooni p 3 kohaselt on kaebajal õigus hüvitist saada, esitades selleks kolmandale isikule vormikohase taotluse. Kaebaja sellist taotlust käesolevaks ajaks esitanud ei ole.

6.4. Vastustaja märgib, et sundvalduse seadmine kaebajale kuuluval kinnisasjal paiknevate trasside joaks on olnud vajalik ülekaalukates avalikes huvides ning selleks on olemas kõik materiaalõiguslikud eeldused.

6.5. Kaebaja kinnistul paiknevate trasside näol on tegemist osaga Harku valla 25.06.2010 kuni 31.07.2015 vältavast Ühtekuuluvusfondi veemajandusprojektist, mille tulemusena ehitatakse välja Suurupi reoveepuhasti koos kogumisala ühisveevärgi ja –kanalisatsioonisüsteemiga. Reoveepuhasti on mõeldud 10 000 inimesele ning see teenindab kogu projektipiirkonda.

6.6. Harku valla Ühtekuuluvusfondi veemajandusprojekt viiakse ellu Harku valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arengukava raames, mis seab eesmärgiks saavutada olemasolevate tiheasustusaladel elavate elanike vähemalt 95 %-ne ühinemine veeja kanalisatsioonisüsteemidega. Kehtiv Harku valla ÜVK arengukava on avaldatud Riigi Teatajas https://www.riigiteataja.ee/akt/407032013055 .

6.7. AÕS § 1581 lg 1 ja 2 nimetatud sätetest tulenevad kinnisasjal olemasoleva või sinna ehitatava tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse tekkimiseks järgmised tingimused (kumulatiivne loetelu ehk kõik tingimused peavad olema üheaegselt täidetud): 1) tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides:

a) selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja

b) see kuulub mh vee-ettevõtjale ÜVVKS § 7 lg 1 tähenduses; 2) puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või - rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või –rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks; 3) tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule peab olema proportsionaalne, võrreldes avaliku huviga tehnovõrgu või -rajatise vastu või tehnovõrguga liituda soovija huvi tehnovõrguga liitumise vastu. AÕS § 1581 lg 1 viimase lause kohaselt tekib selle alusel talumiskohustus KASVS-s sätestatud korras sundvalduse seadmisega.

6.8. Vaidlust pole selles, et Kasevälja tee 9 rajatud ÜVK trassid kuuluvad kolmandale isikule kui antud piirkonna vee-ettevõtjale. Vaidlust pole ka selles, et trasside kaudu osutatakse avalikku teenust avalikes huvides väga paljudele piirkonna tarbijale. Seega on viidatud AÕS § 1581 lg 1 ja 2 esimene eeldus nii alapunktide a) kui ka b) osas täielikult täidetud.

6.9. AÕS § 1581 lg 1 ja 2 teise ja kolmanda eelduse kohta märgivad vastustaja ja kolmas isik järgmist. Veetöötlusjaam ja trassid vastavad valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavale, mida ei ole vaidlustatud ega muudetud.

6.10. Kaebaja ei ole samuti esitanud mingeid sisulisi väiteid selle kohta, et Kasevälja tee 9 kinnistut läbiv ÜVK torustik ja või Kasevälja tee 9a rekonstrueeritud veetöötlusjaam kitsendaks tema omandiõigust ülemääraselt ning seejuures esineks võimalus veetorustiku paiknemiseks või uue veetöötlusjaama rajamiseks mõnda teise kohta ja selliselt, et mõne teise kinnisasja omanik ei satuks samaväärsesse või halvemasse olukorda.

6.11. Kuivõrd kaebaja 09.06.2014 lõplikes seisukohtades ei olegi tehtud etteheiteid Kasevälja tee 9 rajatud trasside paiknemise osas, vaid on vaidlustatud üksnes veetöötlusjaama suurust, on ilmne, et kaebajat nende trasside ega veetöötlusjaama asukoht tegelikult ei häiri. Seega pole ka kaebaja subjektiivseid õigusi sundvalduse seadmise otsusega ebaproportsionaalselt piiratud ega rikutud. Proportsionaalse piirangu eest on kaebajale ette nähtud hüvitis, mille saamiseks tuleb tal esitada kolmandale isikule taotlus. 6.12.Vastustaja on seisukohal, et sundvalduse otsus ei ole detailplaneeringuga vastuolus. Kaebuse muudetud aluse kohaselt on sundvalduse seadmise otsus kaebakja arvates seadusega vastolus, kuna alates 2003.a kehtiv detailplaneering ei näe ette veetöötlusjaama ehitusõigust sellises mahus,nagu tegelikkuses realiseeriti.Siinkohal märgib vastustaja ja ka kolmas isik, et Kasevälja tee 9a kinnisasi kuulub kolmandale isikule, mitte kaebajale. Kasevälja tee 9a asunud nn väike pumpla on tänaseks lammutatud ja selle asemel on ehitatud uus piirkonna vajadusi arvestav pumpla (veetöötlusjaam), mis on valmis ja millele on väljastatud kasutusluba. Veetöötlusjaam ei ole kasutatav kanalisatsiooni käitlemiseks. Kaebaja lõplike seisukohtade väited, justkui oleks tegemist kanalisatsiooni ja vee puhastamise rajatisega on selgelt eksitavad või pigem sihilik vale.

6.13. Samasugune eksitus sisaldub kaebaja lõplike seisukohtade punktis 2.14, kus on väidetud, justkui oleks Harku Vallavalitsuse 08.07.2013 otsusega nr 181 antud veetöötlusjaama ehitusluba J.S.i omandisse kuuluvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale. See, et ehitusluba anti ainult Kasevälja tee 9a kinnisasjale veetöötlusjaama rajamiseks on kajastatud samas p 2.14 toodud otsuse nr 181 pealkirjas ja nähtub üheselt ka lõplike seisukohtade lisast nr 1, mis ongi seesama otsus nr 181. Selle otsuse resolutsioon on ühemõtteline: Anda Strantum osaühingule ehitusluba veetöötlusjaama püstitamiseks maaüksusele, mille aadress on Harku vald, Suurupi küla, Kasevälja tee 9a ja katastriüksuse tunnus 19801:001:1241. Niisiis ei ole selle otsusega antud luba rajada veetöötlusjaama Kasevälja tee 9 kinnisasjale ja tegelikkuses ei ole seda ka tehtud.

6.14. See, et rajatav pumpla ei ületa kolmandale isikule kuuluva Kasevälja tee 9a tootmismaa piire nähtuba ka lõplikele seisukohtadele lisatud pumpla projekti seletuskirjast, mille lk 4 punktis 2 Asendiplaan on selgelt märgitud, et: „Pumpla krunt on väike – 200m², mistõttu hoone suurust on kohandatud nii, et mahuks krundi piiridesse.“. Seega lükkavad kaebaja enda esitatud dokumentaalsed tõendid ümber tema väite pumpla rajamisest Kasevälja tee 9 kinnistule. 6.15. Vaidlustades lõplikes seisukohtades sundvalduse seadmise otsuse viitega veetöötlusjaama ehitusõiguse vastuolule kehtiva detailplaneeringuga on kaebaja tõenäoliselt ka eksituses sundvalduse suuruse osas.Siinkohal selgitab vastustaja, et kaebaja vaidlustatud sundvalduse seadmise otsusega ei ole seatud mitte mingisugust sundvaldust veetöötlusjaama rajamiseks/rekonstrueerimiseks ega ka selle teenindamiseks. Sundvaldus puudutab üksnes kaebajale kuuluvat kinnistut Kasevälja tee 9 läbivaid trasse (torustikke). See nähtub üheselt vaidlustatud otsuse põhistusest ja otsuse lisaks 1 olevast plaanist.

6.16. Tulenevalt asjaolust, et veetöötlusjaamaga seonduvalt kaebaja kinnistule sundvaldust seatud ei ole, on asjakohatud ka kõik kaebaja etteheited veetöötlusjaama ehitusõiguse vastuolust 2003.a kehtestatud detailplaneeringuga. Seetõttu puudub kohtul vajadus aktsepteerida määrusega kaebuse aluse muutmist ja käsitleda sundvalduse seadmise otsuse võimalikku vastuolu KASVS § 461 lg 1 ja lg 2 sätestatud regulatsiooniga. See, et sundvalduse seadmise otsus ei ole 2003 kehtestatud detailplaneeringuga vastuolus, nähtub lõplikele seisukohtadele lisatud 2003.a planeeringu seletuskirja punktist 3.4, kus on selgelt märgitud Kasevälja tee 9 krundi osas kehtestatud kinnisomandi kitsendused nii ÜVK trassidele kui puurkaevu sanitaarkaitsevööndile.

6.17. Vastustaja leiab, et kuigi 2003.a kehtestatud planeeringuga Kasevälja tee 9a antud ehitusõigus erineb rekonstrueeritud veetöötlusjaama projektil märgitud ehitise alusest pinnast (projektil 158 m2), ei anna see alust sundvalduse seadmise otsuse tühistamiseks, sest antud asjaolul puudub puutumus käesoleva asjaga. Veetöötlusjaam asub kolmandale isikule kuuluval kinnistul. Veetöötlusjaama osas on antud välja eraldiolevad ehitusja kasutusload. Millises järjekorras veemajandusprojekti osad teostatakse, on kolmanda isiku otsustuspädevuses.

6.18. Harku vallavalitsus algatas tõepoolest 19.12.2013 otsusega nr 157 Kasevälja tee 9a ja lähiala detailplaneeringu. Algatamise eesmärk on märgitud otsuse resolutsiooni punktis 2. Algatatud detailplaneeringust hoolimata võis aga väljastatud ehitusloa alusel veetöötlusjaama valmis ehitada. Vastasel korral sattunuks ohtu Harku vallas veeja kanalisatsioonisüsteemide ning rajatiste kaasajastamine Euroopa Ühtekuuluvusfondi vahenditest antava toetuse abil. Kogu projekti tegevuste lõpptähtaeg on 31.07.2015 ning ehitusloa peatamine uue detailplaneeringu kehtestamiseni seaks ohtu projekti elluviimisele kehtestatud väga range ajalise raamistiku. Ajakava mittejärgmine oleks toonud potentsiaalselt kaasa antud toetuse tagasiküsimise perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse § 26 lg 2 p 4 alusel. Vastustaja leiab, et hoolimata veetöötlusjaama projekti ebakõlast kehtiva detailplaneeringuga ei riku veetöötlusjaama ehitusluba kellegi subjektiivseid õigusi. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei loo ehitusloa vastuolu planeeringuga isikule kaebeõigust ehitusloa vaidlustamiseks, liiatigi ei saa see olla aluseks sundvalduse otsuse tühistamiseks juhul, kui sundvaldust veetöötlusjaama rajamiseks seatud ei olegi.

6.19. Vastustaja soovib siinkohal rõhutada, et kohtule 07.08.2013 esitatud kaebuseset ja selle lisadest nähtuvalt ei ole kaebajal olnud kunagi sisulisi etteheiteid ei veetöötlusjaama ega trasside rajamiseks tema maale, vaid ta on soovinud saada pakutust väga palju kordi suuremat hüvitist. Tõsiasi, et kaebajat veetöötlusjaama ega trasside rajamine tegelikult ei häiri nähtub ka faktist, et peale sundvalduse seadmist otsuse eelnõu saamist möödunud aastal vastustaja 05.06.2013 e-kirja ja tähitud kirjaga, ei esitanud kaebaja sellele ühtegi vastuväidet või ettepanekut. Niisiis on ilmne, et vaidlust on kaebaja ja kolmanda isiku vahel sundvalduse hüvitises, mitte trasside ja veetöötlusjaama rajamise faktis.

6.20. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et esitatud kaebus sundvalduse seadmise tühistamiseks on sisuliselt põhjendamatu. Kaebusest ei nähtu, kuidas sundvalduse alusel trasside rajamine kaebaja subjektiivseid õiguseid kahjustab. Tõsiasjas, et kaebajal on õigus saada sundvalduse eest hüvitist on vaidlevad pooled ühel meelel. Asjaolu, et hüvitise suuruse osas esineb erimeelsus ei anna alust sundvalduse seadmise otsuse tühistamiseks

6.21. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

7. Kolmas isik Osaühing Strantum jagab täies ulatuses vastustaja seisukohti (esitas need koos kaebajaga) ja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kolmas isik palub kaebajalt enda kasuks HKMS § 108 lg 1 alusel välja mõista kantud menetluskulud kokku summas 5738,5 eurot (III tl 3-10).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt. Kohus loeb kõigepealt käesolevas asjas on tuvastatuks järgmised asjaolud:

8.1. J.S. on Harjumaal Harku vallas Suurupi külas Kasevälja tee 9 asuva kinnisasja (kinnistusregistri registriosa nr 8604602, katastritunnusega 19801:001:1239, pindalaga 16 754 m2) omanikuks 05.03.2008 sõlmitud müügilepingu alusel. 8.2. Osaühingu Strantum omandisse kuulub Harjumaal Harku vallas Suurupi külas Kasevälja tee 9a asuv kinnisasi (kinnistusregistri registriosa nr 8604702, katastritunnusega 19801:001:1241, pindalaga 200 m²), mis on täielikult ümbritsetud Kasevälja tee 9 kinnisasjaga.

8.3. J.S. omandisse kuuluvat Kasevälja tee 9 kinnisasja ei koormanud enne vaidlusaluse Harku Vallavolikogu 27. juuni 2013. a otsuse nr 82 „Sundvalduse seadmine tehnorajatiste talumiskohustuse kehtestamiseks Suurupi külas asuvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale“ tegemist mitte ükski kinnistusraamatusse kantud piiratud asjaõigus (st servituut või isiklik kasutusõigus) kas Kasevälja tee 9a või Kasevälja tee 9b kinnisasjade või Osaühingu Strantum kasuks, mille kohaselt peaks Kasevälja tee 9 kinnisasja omanik taluma omal kinnisasjal mingisuguseid võrke, trasse või juurdepääsuteid. Küll aga oli käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevad trassid ette nähtud kehtivas 2003 aasta detailplaneeringus.

8.4. Osaühing Strantum, Harku Vallavalitsus ja J.S. pidasid 2012. a läbirääkimisi J.S. omandisse kuuluva Kasevälja tee 9 kinnisasja osalise võõrandamiseks või piiratud asjaõigusega koormamiseks kolmanda isiku kasuks avalikes huvides ühisveevärgija kanalisatsioonitrasside rajamiseks. Läbirääkimiste pooled ei jõudnud kokkuleppele isikliku kasutusõiguse või kinnistu võõrandamise tasu suhtes. Põhiline erinevus läbirääkimispoolte seisukohtades oli selles, et kaebaja lähtus tasu suuruse arvutamisel tema poolt kinnistu omandamisel tasutud summast ja 12.09.2012 AS Pindi Kinnisvara antud arvamusest, mille kohaselt oli kaebaja poolt nõutav tasu ca 10 korda suurem kui kolmanda isiku poolt pakutud ühekordne hüvitus, mille aluseks oli võetud Kinnsvarabüroo Uus-Maa OÜ hinnang kinnistu väärtusele 05.04.2013. Läbirääkimiste nurjumise järel esitas Osaühing Strantum 28. veebruaril 2013. a taotluse sundvalduse seadmiseks tehnovõrgu (veeja kanalisatsioonitorustiku) talumiskohustuse kehtestamiseks Harjumaal Harku vallas Suurupi külas asuvale Kasevälja tee 9 kinnisasjale. Vaidlust ei ole, et vastava taotluse esitas Osaühing Strantum peale KASVS § 462 lg 1 märgitud 3-kuulise tähtaja möödumist kokkuleppe saavutamiseks kinnisasja omanikuga.

8.5. Harku vald viis läbi Osaühing Strantum taotluse alusel haldusmenetluse ja kaasas kaebaja menetlusse oma 04.03.2013 kirjaga nr. 11.2-1.1./1068 ja kaebaja esitas oma arvamuse ja põhilised vastuväited sundvalduse seadmisele 17.03.2013 kirjas ning 03.05.2013 kirjas. 10.05.2013 toimus vallamajas kaebaja, vastustaja ja kolmanda isiku kohtumine, millel menetlusosalised ei jõudnud tasu suuruse osas kokkuleppele. 05.06.2013 edastas e-kirjaga kaebaja esindajale otsuse eelnõu, millele tähtajaks vastuväiteid ei esitatud. 27. juunil 2013 võttis Harku Vallavolikogu vastu vaidlustatud otsuse.

8.6. Kohus loeb tuvastatuks asjaolu, et 2003 aastal kehtestatud detailplaneeringus on kaebaja krundile sihtotstarbeks ehitusõiguseta sotsiaalmaa ja sellele on ette nähtud seoses käesoleva vaidlusega muuhulgas puurkaevu kaitsevöönd (50 m) ja veeja kanalisatsioonitrasside kulgemise alad, mis ühtivad vaidlustatud haldusaktis ettenähtud vastavate aladega (põhiliselt II tl 184-189). Samuti tuleneb kaebaja ja kolmandale isikule kuuluva krundi asukohast (kaebaja krundi sees), et vastustajal on seadusest tulenevalt õigus nõuda kaebajalt oma krundile ligipääsemiseks vajaliku tee ehitamist.

8.7. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole esitanud kolmandale isikule vaidlustatud otsuse resolutiivosa punktis 3 märgitud taotlust tehnovõrgu või rajatise talumise eest tasu saamiseks.

8.8. Kohus loeb tuvastatuks asjaolu, et sundvalduse seadmise otsus ei puuduta ehituslubade ja kasutuslubade väljaandmist Kasevälja tee 9a ja 9 teostatud ehitustöödele ja need otsused on iseseisvalt vaidlustatavad.

9. Sundvalduse seadmist reguleerib KASVS peatükk 81 „Sundvalduse seadmine tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks“. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et sundvalduse seadmisele eelnevalt olid kolmas isik ja kaebaja pidanud KASVS § 462 lg 1 ettenähtud läbirääkimisi ja ei olnud 3 kuu jooksul saavutanud kinnisasja omanikuga asjaõigusseaduse §

158 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet. Seetõttu esitas Osaühing Strantum KASVS § 461 lõikes 3 nimetatud organile - Harku Vallavaolikogule - kinnistule sundvalduse seadmise taotluse.

10. Kohus on leidnud eelnevalt, et käesoleval juhul ei ole kaebaja suutnud tõendada, et sundvalduse seadmise otsuses kajastatud sundvalduse territoriaalse paiknemise osas oleks nimetatud otsus vastuolus 29.05.2003 Harku Vallavolikogu otsusega nr 41 kehtestatud „Suurupi külas Kasevälja elurajooni (endine Kasemetsa maaüksus) detailplaneeringu kehtestamine“ detailplaneeringuga. Nimetatud detailplaneering kehtis ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal ja sellele oli korrakohaselt viidatud.

11. Kohus märgib, et väga suur osa kaebaja kaebuse põhjendustest ei ole siinkohal nagu ka vastustaja ja kolmas isik õigustatult tähelepanu juhivad, tegelikult seotud üldse mitte sundvalduse seadmise otsusega, vaid hilisemate ehituslubadega kja eriti uue veepuhastusjaama ehitusloaga. Seetõttu jätab kohus kõik vastavad kaebaja argumendid tähelepanuta.

12. Kohus leiab, et vaidlustatud otsust on seaduses sätestatud ulatuses põhjendatud ja sellest nähtuvad kõik selle aluseks olnud asjaolud, õiguslikud alused ja kaalutlused. Vaidlust ei ole, et vastustaja on vastavalt KASVS § 462 lg 4 kontrollinud KASVS § 462 lg 2 ja 3 nimetatud andmete õigsust ja et selles on toodud KASVS sama paragrahvi lg 5 punktides 1-4 toodud andmed.

13. Kaebaja on oma kaebuses sisuliselt tõstatanud küsimuse, et vaidlustatud otsuses puudub viide talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele. Kohus ei nõustu ka selle kaebaja väitega. Vastustaja on otsuse resolutiivosa punktis 3 selgelt ära näidanud sel ajal nimetatud küsimust reguleerinud asjaõigusseaduse § 1582 ja vajadusele esitada tasu saamiseks vormikohane taotlus. Samuti on vastustaja oma otsuse põhjendavas osas eraldi välja toonud Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 17. aprilli 2012 asjas nr 3-4-1-25-11 tehtud otsuses toodud seisukohad ja näidanud punktis g, et kuigi õiguskorras ei ole nimetatud Riigikohtu otsuse jõustumise järel sätteid, mille alusel tasu arvutada, jäävad tasu nõudmise alused AÕS § 1582 lõigete 2-7 ja AÕRS § 154 lg 1 alusel alles ja kaebajal tuleb sel alusel ise esitada tasu (hüvitis talumiskohustuse eest) nõue vastava tehnovõrgu – ja rajatise omanikule. Vaidlust ei ole, et kaebaja seda, vaatamata vastava õiguse olemasolule, teinud ei ole.

14. Kohtu arvates viitab vastustaja otsuses ka igati korrektselt asjaolule, et kinnisasja sundvõõrandamise põhimõtteks on sundvõõrandamise otsustamise toimumine toimub eraldiolevalt sundvõõrandamise eest tasu määramisest (KASVS § 12) ja et see põhimõte kajastub ka sundvõõrandamise suhtes erisäteteks oleva sundvalduse regulatsiooni puhul. Lisaks peab kohus õigustatuks vastustaja ja kolmanda isiku seisukohta, et sundvalduse puhul ei ole võimalike maksete perioodilisusest ja sundvalduse seadmise põhimõttelisest ajutisusest tulenevalt vajalik ega ka õigustatud nõuda sundvalduse summa ühekordset lõplikku kindlaksmääramist ja kohest väljamaksmist. Juba sundvalduse (talumiskohustuse) olemusest tuleneb, et selle talumise makseid on võimalik tasuda perioodiliste maksetena ja seetõttu ei ole siinkohal täielikult rakendatav ka põhiseaduse § 32 toodud põhimõte kohesest hüvitamisest sundvõõrandamisel. Kohus juhib siinkohal veel tähelepanu, et erinevalt sundvõõrandamisest, tuleb vastavalt Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 17. aprilli 2012 asjas nr 3-4-1-25-11 tehtud otsusele sundvalduse seadmisel arvestada muuhulgas sundvaldusega kaasnevate piirangute mõju kinnisasja kasutamisele omaniku poolt. Juba see näitab, et siinkohal ei ole võimalik tasu määramisel kasutada puhtalt sundvõõrandamise korral kasutatavat harilikku turuväärtust, vaid tuleb kasutada mitmeid erinevaid hinna määramise kriteeriume.

15. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et vastustaja pole selgitanud välja kaebaja KASVS § 3 lg 31 kohast nõusolekut kinnisasja võõrandamise kohta ega esitanud pakkumust vähemalt kinnisasja hariliku väärtuse ulatuses. Kohus nõustub siinkohal vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadega. Nii sätestab KASVS §

6 lg 1 esimene lause, et kui kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas, võib kinnisomandit üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega. Ka kohaldatakse nimetatud sätte teise lause järgi sundvalduse seadmisele kinnisasjade sundvõõrandamise sätteid niivõrd, kui KASVS §-st 6 või KASVS 81. peatükist ei tulene teisiti. KASVS 81. peatükis sisalduv tehnovõrgu ja – rajatise talumiskohustuse kehtestamiseks ja sundvalduse seadmiseks kehtestatud üksikasjalik regulatsioon ei näe ka kohtu arvates ette sundvalduse seadmisel kohustuslikku kinnisasja omandamise pakkumuse esitamist. Oluline on siinkohal KASVS § 3 lõike 3 regulatsioon, mille kohaselt juhul, kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud. Seetõttu on ebaõige väita, et ka sundvalduse seadmise eel tuleks tingimata küsida kinnisasja omaniku nõusolekut kinnisasja võõrandamiseks. Sundvalduse seadmise taotlejale kinnisasja omanikuga kokkuleppe otsimise kohustus on sätestatud KASVS § 462 lõikes 1. Käesolevas asjas aga ei ole vaidlust asjaolus, et kolmas isik on enam kui seaduses sätestatud kolme kuu jooksul püüdnud kaebajaga talumiskohustuse kehtestamises kokku leppida.

16. Kaebaja on oma kaebuses sisuliselt tõstatanud ka küsimuse, et tema arvates on sundvaldusega tekitatud olukord, kus tema kinnisasja kasutamine selle sihtotstarbe kohaselt ei ole enam võimalik ja seetõttu tuleks see hoopiski sundvõõrandada. Kohus nõustub pärast asjaolude uurimist ja paikvaatluse läbiviimist vastustaja ja kolmanda isiku hinnanguga, et see kaebaja seisukoht ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Ka kohtu arvates oleks sundvõõrandamine mõistlik ja seadusest tulenevalt võimalik juhul, kui kinnisasja omanik sundvaldusega koormatud ala sundvalduse seadmise tulemusena sisuliselt enam kasutada ei saaks. Vastustaja otsuse nr 82 tekstist ja lisast 1 on selgelt näha, et sundvalduse seadmise toimub eelkõige piki kaebaja kinnistu piiri või kinnistule Kasevälja tee 9a ligipääsuks kinnistut mitte täielikult poolitava „sisselõike“ tegemise teel, kusjuures viidatud aladele laieneb üksnes kasutamispiirang, lähtudes rajatiste kaitsevöönditest. Arvestades, et kaebaja kinnistu sihtotstarve on sotsiaalmaa ja kinnistul paikneb juba aastaid olemasoleva pumpla sanitaarkaitseala, ei saa käesoleval juhul tõsiselt võtta kaebaja seisukohta tema omandiõiguse olulisest piiramisest sundvalduse seadmisega, veelgi vähem nullini redutseerimisest. Lisaks pole sundvaldusega koormatav ala detailplaneeringu järgi eraldi krunt ning kinnisasja osa võõrandamiseks tuleks esmalt detailplaneeringut muuta. Samuti pole üksnes maa-aluste torustike ja kitsa juurdepääsutee rajamiseks uue kinnistu moodustamine ja kohe seejärel võõrandamine mõistlik.

Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et kinnisasja sundvõõrandamine on omanikule eelduslikult märksa koormavam kui sundvalduse seadmine, eriti antud olukorras, kus seatavad piirangud on olemasolevatega praktiliselt samad. Järelikult ei saa eeldada ainuüksi kinnisasja omaniku soovist oma kinnistust osa kaupa „lahti saada“, et kinnisasja sundvõõrandamine oleks mõistlik. Järelikult ei ole ka KASVS § 3 lg 31 ja KASVS § 6 lg 1 ja 2 kooskõlaliselt tõlgendades alust väita, et vastustaja oleks pidanud tegema kaebajale ettepaneku kinnisasja võõrandamiseks, kui võõrandamiseks igasugune vajadus ja võimalus puudus.

17. Kohus leiab, et tegelikule olukorrale mittevastav on kaebaja seisukoht, et „ulatuslike piirangute tõttu“ on Kasevälja tee 9 kinnistu de facto sundvõõrandatud. Kaebaja väidab siinkohal, et Kasevälja tee 9a pumpla rajamise korral muutub kinnisasjal parem ülemine nurk ebaloomulikuks ja ebaefektiivselt kasutatavaks pumpla ehituskeeluja piiranguala tõttu. Kohus märgib, et vastustaja ja kolmas isik selgitavad siinkohal põhjendatult, et Kasevälja tee 9a asub pumpla juba aastaid. Veeseaduse (VeeS) § 28 lg 1 ja VeeS § 28 lg 2 p 1 tulenevalt on sanitaarkaitseala selle ümber alati olemas olnud. Vastustaja 27.06.2013 otsusega nr 82 ühtegi pumplat ei rajata ning sanitaarkaitseala ei laiene. Samas, isegi kui seostada vastustaja otsus nr

82 uue pumpla rajamisega vana asemele, ehitatakse see täpselt samasse asukohta Kasevälja tee 9a kinnistule ning kehtima jäävad juba olemasolevad piirangud. Järelikult ei saa vastustaja otsusega nr 82 seostada „de facto sundvõõrandamist“. Järelikult on asjakohatu vastava otsuse peale kaebuse esitamisel viidata selle otsusega mitte seotud väidetavatele õiguste rikkumistele. Kohus märgib, et seetõttu on käesoleva asja lahendamisel asjakohatud ka kõik kaebaja väited, mis puudutavad pumpla ehitamist väidetavalt detailplaneeringuga vastuolus olevate ja seetõttu õigusvastaste ehituslubade alusel. Need väited tuleb esitada vastavate ehituslubade vaidlustamisel. Samuti märgib kohus, et isegi jkuhul, kui ehituslubade õigusvastasus tuvastatakse, ei tähenda see, et ehnitist ei oleks hiljem võimalik seadustada läbi detailplaneeringu või ehituslubade muutmise. Seetõttu ei oma pumpla ehituse seaduslikkus käesolevas asjas kaebaja poolt väidetavaid tagajärgi ega muuda sundavalduse seadmist õigusvastaseks.

18. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud veenvalt ära näidata ja tõendada, et vaidlustatud haldusakt oleks vastu võetud vastuolus seadusega ning rikuks õigusvastaselt kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet ei esitanud. Kolmas isik esitas tähtaegselt menetluskulude hüvitamise nõude kogusummas 5738,5 eurot. Kohus leiab kõigepealt, et arvestades käesoleva asja mahtu on kolmanda isiku esitatud menetluskulud põhjendatud ja kohus loeb esitatud dokumentide alusel tõendatuks ka nende kandmise kolmanda isiku poolt. Samas leiab kohus, et tulenevalt asjaolust, et kolmas isik ja vastustaja esitasid oma seisukohad kohtule sisuliselt koos ja ühe esindaja poolt, kolmas isik kuulub 100% vastustajale ning vastustajale ei oleks advokaadikulusid käesolevas asjas tulenevalt seadusest ja kohtupraktikast hüvitatud, esinevad käesoleval juhul alused HKMS §

108 lg 11 alusel vähendada. Kohus mõistab seetõttu kolmandale isiku kasuks välja poole kantud menetluskuludest ehk 2869 eurot ja 25 senti. Muus osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik