3-14-51356/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51356

Haldusasi

Digitex Meedia OÜ kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 12. juuni

2014. a korralduse nr 5-1.5/498 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – Digitex Meedia OÜ, volitatud esindaja

vandeadvokaat Gerly Kask

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Kaialiisa

Koolberg

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ettevõtlusameti 12. juuni 2014. a

korraldus nr 5-1.5/498 osas, milles kaebajat kohustati

esitama 2014. a maksudeklaratsiooni parandused ja 2014. a

reklaamimaksu deklaratsioon, samuti osas, milles kaebajat

hoiatati

sunniraha

rakendamise

eest.

Jätta

kaebus

rahuldamata osas, milles kaebajat kohustati kõrvaldama

puudused 2013. a maksudeklaratsioonis ja esitama 2013. a

maksudeklaratsiooni parandused.

3. Mõista

Tallinna

linnalt

kaebaja

kasuks

välja

menetluskulu 700 eurot.

4. Määrata kohtuotsuse täitmise tähtajaks 30 päeva arvates

kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, st hiljemalt 20. novembril 2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ettevõtlusamet (edaspidi ka ettevõtlusamet või maksuhaldur) kohustas

02.09.2013 korraldusega nr 5-1.5/541 (edaspidi ka 02.09.2013 korraldus, tl 31) Digitex Meedia

OÜ-d reklaamimaksu deklaratsiooni esitamiseks. Korralduses märgiti, et Digitex Meedia OÜ

eksponeeris alates 2012. a aprillist reklaami („liputehas.ee, Lipud parima hinnaga! DIGITEX

firmatekstiilid ja kingitused“) Tallinna linna haldusterritooriumil aadressil Punane 68.

2. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas 18.09.2013 korraldusega nr 5-5.1/603 (tl 32) Digitex

Meedia OÜ-d tasuma sunniraha 500 eurot Tallinna Ettevõtlusameti 02.09.2013 korralduse

täitmata jätmise eest.

3. Digitex Meedia OÜ esitas 18.10.2013 vaide 02.09.2013 korralduse ja 18.09.2013

korralduse 5-5.1/603 kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 18.11.2013

otsusega nr 5-1.17/760 (tl 33-34) vaide rahuldamata.

4. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas 18.02.2014 korraldusega nr 5-1.8/117 (tl 35) Digitex

Meedia OÜ-d tasuma sunniraha 1000 eurot ning 22.05.2014 korraldusega nr 5-1.8/439 (tl 36)

1800 eurot 02.09.2013 korralduse täitmata jätmise eest.

5. Digitex Meedia OÜ esitas 02.06.2014 Maksu- ja Tolliametile (MTA) reklaamimaksu

deklaratsiooni 2014. a kohta ja 03.06.2014 Tallinna Ettevõtlusametile reklaamimaksu

deklaratsiooni 2013. a kohta.

6. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas 12.06.2014 korraldusega nr 5-1.5/498 (edaspidi ka

12.06.2014 korraldus või vaidlustatud korraldus; tl 8) Digitex Meedia OÜ-d maksukorralduse

seaduse (MKS) § 46, § 90 lg 1, § 91 lg 1, § 136 lg 1-3 ja Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009

määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ (määrus nr 44) § 10 lg 1 alusel: 1) kõrvaldama

puudused 2013. aasta reklaamimaksu deklaratsioonis ning esitama parandused, millega

deklareerida Punane 68, Tallinn asuv reklaam 5 tööpäeva jooksul korralduse kättesaamisest

päevast arvates; 2) esitama 2014. aasta maksudeklaratsiooni parandused, millega deklareerida

Punane 68, Tallinn asuv reklaam 5 tööpäeva jooksul korralduse kättesaamisest päevast arvates;

3) esitama ettevõtlusametile maksudeklaratsiooni parandused, millega deklareerida Punane 68,

Tallinn asuv reklaam 5 tööpäeva jooksul korralduse kättesaamisest päevast arvates; 4) esitama

MTA-le reklaamimaksualased maksudeklaratsioonid maksustamisperioodide osas alates

01.01.2014 5 tööpäeva jooksul käesoleva korralduse kättesaamisest päevast arvates. Korralduse

andja leidis, et Digitex Meedia OÜ eksponeerib Tallinnas aadressil Punane tn 68 teavet „Lipud

parima hinnaga, firmatekstiilid ja reklaamkingitused“, mis on käsitatav reklaamina ja seega

maksustatav reklaamimaksuga. Korralduses sisaldus hoiatus, et korralduse täitmata jätmise

korral rakendab ettevõtlusamet sunniraha, esimesel korral 500 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Digitex Meedia OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 12.06.2014 korralduse

tühistamiseks. Kaebuse ja selle täienduse peamised seisukohad on järgmised:

1)

Tallinna Ettevõtlusametil puudub õigus nõuda 2013. a reklaamimaksu deklaratsiooni

paranduste esitamist. Määruse nr 44 § 7 lg 7 sätestab, et maksudeklaratsiooni esitamata jätmise

korral määrab tasumisele kuuluva maksusumma maksuhaldur vastavalt MKS-le. Seega pidi

ettevõtlusamet alustama maksumenetlust, mitte nõudma sunnivahendi ähvardusel deklaratsiooni

esitamist. Ettevõtlusamet on ebaõigesti mõistnud MKS § 90. Kaebaja on esitanud 2013. a

maksudeklaratsiooni nulliga ehk asunud seisukohale, et eksponeeritav teave ei ole reklaam ning

reklaamimaksu tasumise kohustust ei teki. Seega ei ole kaebajal oma deklaratsioonis ka midagi

parandada. Paranduste nõudmine on vastuolus MKS § 10 lg 2 p-ga 2, § 90 lg-ga 2 ja määruse nr

44 § 7 lg-ga 7. Deklaratsioonis esitatud andmete kontroll saab toimuda maksumenetluses.

Maksuhaldur ei saa MKS § 90 lg 1 alusel kaebajale ette kirjutada deklaratsiooni sisu, vaid selles

normis on eelkõige mõeldud formaalsete puuduste kõrvaldamist. Sarnastel põhjustel ei ole

ettevõtlusametil õigust nõuda kaebajalt 2014. a maksudeklaratsiooni parandamist;

2)

2014. a deklaratsiooni puudutavas osas on vaidlustatud korraldus õigusselgusetu ega

vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 nõuetele. Kaebajal puudub seos vaidlustatud

korralduses märgitud asukohaga Sepise 9 ja seal eksponeeritava reklaamiga. Isegi kui pidada

sellise asukoha märkimist eksimuseks, jääb selgusetuks, kuidas on võimalik 19.07.2013

toimunud vaatlusega määrata kindlaks 2014. a eksponeeritav teave kui võimalik reklaam.

Korraldusest ei selgu, kus, kelle poolt ja millist teavet on üldse eksponeeritud. Seetõttu on

selgusetu, mida kaebaja peaks deklaratsioonis parandama. Kaebaja on 2014. a deklaratsioonis

märkinud deklareeritavaks reklaamipinnaks 0,5 m2, kuid see on tehniline eksimus, mis vajab

korrigeerimist;

3)

Kaebaja poolt 2013. a II kvartalis ja 2014. a eksponeeritud teave ei ole reklaam. Kaebaja

eksponeeris oma majandustegevuse asukohas 2013. a teavet kaubamärgi (Digitex), pakutava

kauba

(firmatekstiilid

ja

reklaamikingitused)

ja

domeeninime

(liputehas.ee)

kohta

(reklaamiseaduse § 2 lg 2 p 1-3, määruse nr 44 § 1 lg 2 p 1-3). Kaebajal fotot nimetatud

perioodil eksponeeritud teabe kohta kohtule esitada ei ole. Kaebaja majandustegevuse asukohas

ehitisel ja selle sissepääsu juures 2014. a eksponeeritav teave kaebaja domeeninime

(liputehas.ee) kohta ei ole samuti reklaam (reklaamiseaduse § 2 lg 2 p 2 ja 3, määruse nr 44 § 1

lg 2 p 2 ja 3). Kaebaja esitab oma väidete kinnitamiseks fotod.

4)

Sunniraha nõudmine on vastuolus MKS § 91 lg-s 4 sätestatud nõudega, mille kohaselt

sama deklaratsiooni või selle paranduste esitamisele sundimiseks määratud sunniraha ei või

ületada 3300 eurot. Kaebajalt on 2013. a reklaamimaksualase deklaratsiooni eest juba nõutud

3300 eurot, seega on sunniraha nõudmine ammendunud. Sunniraha nõudmine on vastuolus ka

asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 7 lg 5 2. lauses sätestatuga, sest sunniraha ei ole

määratud eraldi iga kohustuse täitmata jätmise eest.

8. Tallinna Ettevõtlusamet vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja peamised seisukohad on

järgmised:

1)

MKS § 11 lg 2, § 12 ning § 91 lg 1 ja lg 3 alusel oli ettevõtlusametil õigus nõuda

kaebajalt maksudeklaratsiooni parandamist ja määrata sunniraha. See on kaebajale lihtsam ja

vähem kulukas kui maksusumma määramine ning sunniraha määramine on ka eesmärgipärane,

sest deklaratsiooni esitamise kohustus on seadusest tulenevalt maksukohustuslasel. Kui

maksuhaldur peaks deklaratsiooni esitamata jätmisel määrama kohe maksusumma, muutuks

MKS § 91 lg 1 regulatsioon mõttetuks. Kaebaja on reklaamimaksu deklaratsioonid ka esitanud.

Maksuhaldur on kooskõlas kohalike maksude seaduse (KoMS) § 10 lg-ga 1 ja lg-ga 5 ning

MKS § 85 lg-ga 4 ja § 90 lg-ga 1 juhtinud kaebaja tähelepanu puudustele reklaami

deklareerimisel, kirjeldades, miks ja missugune Digitex Meedia OÜ eksponeeritav teave on

reklaam ning millises menetluses see seisukoht jõustus. MKS § 91 lg 1 alusel on kaebajale antud

puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. Kuna jõustunud vaideotsusega on tuvastatud Digitex Meedia

OÜ maksukohustuse olemasolu (reklaamiobjekt on sama), siis pidid kaebajale õiged

deklaratsiooni kantavad andmed teada olema ning maksukohustuslane ei saanud deklaratsiooni

esitada „nulliga“. Kui maksukohustuslane leiab, et ta ei ole kohustatud teatud reklaamilt maksu

tasuma, kuna teavitus ei ole reklaamimaksu objektiks, siis on ta kohustatud ära näitama

konkreetse maksuobjekti, maksustamisperioodi ja muud maksustamist välistavad asjaolud ning

esitama selle kohta tõendeid. Maksudeklaratsiooni esitamise kohustus on maksukohustuslasel

(KoMS § 10 lg 1 ja lg 5) ja maksuhaldur lähtub eelkõige maksukohutuslase esitatud

deklaratsioonist (MKS § 82);

2)

Vaidlustatud korralduses ühel korral märgitud asukoht Sepise 9 on ekslik, kuid see ei

mõjuta korralduse õiguspärasust. HMS § 60 lg 2 kohaselt on täitmiseks kohustuslik haldusakti

resolutsioon. Eksitus on 12.06.2014 korralduse motiveerivas osas, mitte resolutsioonis, ning

kaebusest nähtuvalt oli korraldus kaebajale arusaadav. Kaebajat kohustati parandama 2014. a

maksudeklaratsiooni, sest kaebaja esitas 02.06.2014 deklaratsiooni 2014. a kohta, valides

maksustamisperioodiks aasta. Maksuobjekt ja selle suurus (ca 9,9 m2) on püsinud muutumatuna

alates esimesest kaebajale koostatud 02.09.2013 korraldusest, mis on jõustunud. Vaidlustatud

korralduses viidatakse varem läbiviidud menetlusele;

3)

Sunniraha kohaldamine oli lubatav, sest kaebaja täitis 2014. a juunis deklaratsioonide

esitamise kohustuse. Deklaratsiooni parandamise nõue on uus eraldiseisev kohustus, mille eest

on uuesti lubatud rakendada sunniraha maksimaalselt 3300 eurot. Parandatud deklaratsioonide

esitamine 2013. a ja 2014. a kohta on aga üks ja sama kohustus, seega ei ole vaidlustatud

korraldus vastuolus ATSS § 7 lg-s 2 sätestatuga.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus

kontrollib

vaidlustatud

korralduse

õiguspärasust

esmalt

2013.

a

maksudeklaratsiooni (I) ja seejärel 2014. a maksudeklaratsiooni puudutavas osas (II) ning

lahendab seejärel kaebuse ja otsustab menetluskulude jaotuse (III).

I

10. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas 02.09.2013 korraldusega Digitex Meedia OÜ-d

reklaamimaksu deklaratsiooni esitamiseks Tallinnas Punane 68 eksponeeritud teabe eest.

Kaebaja jättis selle korralduse täitmata ja maksuhaldur rakendas kolmel korral sunniraha, kokku

3300 eurot. Digitex Meedia OÜ esitas seejärel 03.06.2014 Tallinna Ettevõtlusametile

reklaamimaksu deklaratsiooni 2013. a kohta, deklareerides maksustatavaks väärtuseks „0“ ning

märkis lisas A, lahtris asukoht „Punane 68“, lahtris kirjeldus „see ei ole reklaam“ ja lahtris

maksustatav väärtus „0,00“. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas vaidlustatud korralduses Digitex

Meedia OÜ-d MKS § 46, § 90 lg 1, § 91 lg 1, § 136 lg 1-3 ja määruse nr 44 § 10 lg 1 alusel muu

hulgas kõrvaldama puudused 2013. aasta reklaamimaksu deklaratsioonis ning esitama

parandused, millega deklareerida aadressil Punane 68 asuv reklaam 5 tööpäeva jooksul

korralduse kättesaamisest päevast arvates. Maksuhaldur hoiatas kaebajat, et korralduse tähtajaks

täitmata jätmise korral võib maksuhaldur MKS § 91 lg 2 alusel rakendada sunniraha, esimesel

korral 500 eurot.

11. Pooltel on esiteks vaidlus selle üle, kas vastustaja võis kaebajalt eespool kirjeldatud

olukorras nõuda 2013. a maksudeklaratsiooni parandamist või oleks ettevõtlusamet vaidlustatud

korralduse andmise asemel pidanud alustama maksumenetlust ja tegema reklaamimaksu

tasumiseks kohustamiseks maksuotsuse.

Kohus märgib esmalt, et Tallinna Ettevõtlusameti 02.09.2013 korraldus reklaamimaksu

deklaratsiooni esitamiseks ning nimetatud korralduse täitmata jätmise eest määratud sunniraha

korraldused ei ole käesoleva vaidluse esemeks ning nende haldusaktide õiguspärasust kohus ei

kontrolli. Vaidlustatud korralduse andis vastustaja olukorras, kus kaebaja oli 2013. a

maksudeklaratsiooni lõpuks esitanud, kuid vastustaja arvates oli selles puudusi ja nende

puuduste kõrvaldamiseks määras vastustaja kaebajale tähtaja.

KoMS § 3 lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või

linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab

kohalike maksude kogumist. Tallinna linnas on määruse nr 44 § 10 lg 1 kohaselt

maksukohustuse puhul, mis tekib maksustamisperioodi puhul kuni 31.12.2013, maksuhalduriks

ettevõtlusamet. KoMS § 3 lg 2 näeb ette, et volitatud ametiisik rakendab kohalike maksude

kogumisel maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri õigusi volikogu määrusega

kehtestatud ulatuses. Määruse nr 44 § 13 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse määrusega

reguleerimata küsimustes kohalike maksude seadust, maksukorralduse seadust ja teisi õigusakte.

MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja

efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse

üldisi põhimõtteid ja tagades menetlusosaliste kaitse. MKS § 11 lg 2 alusel otsustab

maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse

ning toimingute liigi ja ulatuse. MKS § 92 ja § 95 alusel olnuks vastustajal põhimõtteliselt õigus

määrata ise kindlaks kaebaja maksukohustuse suurus (s.o teha maksuotsus), sest maksuhalduri

arvates ei olnud kaebaja reklaamimaksu deklaratsioonis esitatud andmed õiged. See ei lõpeta

aga maksukohustuslase kohustust maksudeklaratsioonid esitada (KoMS § 10 lg 5 p 1, määruse

nr 44 § 8 lg 1) ega välista maksuhalduri õigust anda maksu määramise asemel MKS § 85 lg 3

alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Kui maksudeklaratsioon ei vasta seaduse või

määrusega kehtestatud nõuetele, võib maksuhaldur MKS § 90 lg 1 alusel juhtida puudustele

tähelepanu ja määrata vajadusel puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. MKS § 90 lg 2 sätestab, et kui

puudusi tähtajaks ei kõrvaldata, loetakse deklaratsioon esitamata jäetuks. MKS § 91 lg 1

võimaldab maksuhalduril juhul, kui deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata

maksukohustuslasele deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et

deklaratsiooni maksuhalduri määratud tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes

rakendada sunniraha. Seega võis ettevõtlusamet otsustada, kas alustada kaebaja suhtes

maksumenetlust 2013. a reklaamimaksu tasumise õigsuse kontrollimiseks või kohustada

kaebajat maksudeklaratsiooni puuduste kõrvaldamiseks. Sarnasele seisukohale maksuhalduri

pädevuse osas on jõudnud Tallinna Ringkonnakohus varasemates kohtuasjades, nt 22.02.2012

otsuses haldusasjas nr 3-11-1056 ja 19.02.2012 otsuses haldusasjas nr 3-11-463.

Kohtu arvates ei piirdu maksuhalduri õigus kohustada maksukohustuslast maksudeklaratsiooni

paranduste esitamiseks üksnes olukorraga, kus maksudeklaratsioonil on formaalseid puudusi.

Maksukohustuslasel on kohustus esitada reklaamimaksu deklaratsioon, mis on reklaamimaksu

arvutamise aluseks (MKS § 85 lg 1, 88 lg 1, KoMS § 10 lg 5). Maksuhalduri ülesanne on

kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust (MKS § 10 lg 2 p 1). Kui maksuhaldur

leiab, et maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonis on puudusi, võib ta oma ülesande

täitmiseks puudustele maksukohustuslase tähelepanu juhtida mitteformaalselt (MKS § 141) või,

nagu kohus eespool selgitas, anda korralduse maksudeklaratsiooni puuduste kõrvaldamiseks või

alustada kontrollimenetlust maksu määramiseks. Kõigi nimetatud tegevuste eesmärk on

kokkuvõttes tagada, et makse makstakse seadusega ettenähtud suuruses ja korras. Selle eesmärgi

üks saavutamise viise on kohustada maksukohustuslast nii sisult kui vormilt korrektse

maksudeklaratsiooni esitamiseks.

Kohus möönab, et kaebaja 2013. a maksudeklaratsiooniga seotud menetluskäiku arvestades võib

kahtluse alla seada, kas kaebaja kohustamine maksudeklaratsiooni parandamiseks oli

otstarbekas. Vaidlustatud korralduse andmise ajal pidi ettevõtlusameti jaoks olema ilmselge, et

pooled on aadressil Punane 68 eksponeeritava teabe reklaamina kvalifitseerimises jäänud

eriarvamusele. Samuti oli selge, et deklaratsiooni esitamise või parandamise kohustuse

tagamiseks ei saa sunniraha määrata lõputult (MKS § 91 lg 4) ning kui maksukohustuslane

deklaratsiooni parandusi ei esitagi, kuid maksuhaldur ise maksumenetlust ei alusta, võib maksu

määramine lõpuks aeguda (MKS § 98). Vaidlustatud korralduse andmise otstarbekust kohus aga

hinnata ei saa (HKMS § 158 lg 3).

Seega ei saa vaidlustatud korraldust 2013. a deklaratsiooni puudutavas osas tühistada pelgalt

põhjusel, et ettevõtlusamet on maksu määramise asemel määranud kaebajale tähtaja

maksudeklaratsiooni puuduste kõrvaldamiseks.

12. Teiseks on pooltel 2013. a maksudeklaratsiooniga seonduvalt vaidlus selle üle, kas

vaidlustatud korralduses tehtud hoiatus sunniraha rakendamise kohta on õiguspärane.

MKS § 91 lg 4 sätestab, et maksuhalduri poolt sellesama deklaratsiooni esitamiseks või selles

puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramisel ei või esimesel korral rakendatav sunniraha ületada

1300 eurot ja teisel korral 2000 eurot. Maksuhalduri poolt sama deklaratsiooni või selle

paranduste esitamisele sundimiseks määratud sunniraha ei või kokku ületada 3300 eurot.

Vaidlust ei ole selle üle, et 02.09.2013 korralduse täitmata jätmise (s.o 2013. a reklaamimaksu

deklaratsiooni esitamata jätmise) eest on maksuhaldur kaebajalt nõudnud sunniraha kokku 3300

eurot. Kohus leiab, et kaebajalt sunniraha nõudmine 2013. reklaamimaksu deklareerimisega

seonduvalt on sellega ammendunud. Sunnivahendi rakendamise eesmärk on mõjutada isikut

tegema ettekirjutuses sisalduvat tegu või sellest hoiduma. Praegusel juhul pidi sunniraha

rakendamine kokkuvõttes tagama, et kaebaja deklareeriks 2013. a aadressil Punane 68

eksponeeritud teabe reklaamina ja tasuks sellelt reklaamimaksu. MKS § 91 lg-s 4 on silmas

peetud sama maksudeklaratsiooni esitamist või selles puuduste kõrvaldamist ning sellise

deklaratsioonina tuleb mõista konkreetse maksustamisperioodi kohta käivat deklaratsiooni.

Seega tuleb vaidlustatud korraldus tühistada osas, milles kaebajat hoiatati sunniraha

määramisega Punane 68 tegevuskohaga seotud 2013. a maksudeklaratsiooni paranduste

esitamata jätmise eest. Selle maksudeklaratsiooniga seonduvalt on kaebajalt sunniraha

nõudmine ammendunud.

13. Kohus leiab, et sisuline vaidlus kaebaja tegevuskohas 2013. a eksponeeritud teabe

reklaamina käsitamise üle ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Ettevõtlusamet asus 02.09.2013

korralduses seisukohale, et Tallinnas aadressil Punane 68 eksponeeritud teave „liputehas.ee,

Lipud parima hinnaga! DIGITEX firmatekstiilid ja kingitused“ on käsitatav reklaamina.

Kaebaja esitas selle korralduse kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille ettevõtlusamet jättis

18.11.2013 vaideotsusega rahuldamata. Vaideotsuse põhjendas ettevõtlusamet, miks kaebaja

eksponeeritud teabe näol on tegemist reklaamiga, millelt tuleb tasuda reklaamimaksu. Kaebaja

ei vaidlustanud ettevõtlusameti 02.09.2013 korraldust ega vaideotsust kohtus ja need on seega

jõustunud haldusaktid. Vaidlustatud korralduses on neile varasematele haldusaktidele viidatud.

Seetõttu ei peatu kohus kaebaja väidetel, mille kohaselt 2013. a aadressil Punane 68

eksponeeritud teave ei olnud käsitatav maksustatava reklaamina.

II

14. Kaebaja esitas 02.06.2014 MTA-le reklaamimaksualase deklaratsiooni 2014. a kohta,

valides maksustamisperioodiks aasta, deklareeritavaks väärtuseks „0“ ja põhjenduseks „see ei

ole reklaam“ ning märkides deklareeritavaks pinnaks 0,5 m2. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas

vaidlustatud korraldusega kaebajat esitama 2014. a maksudeklaratsiooni parandused,

deklareerides aadressil Punane 68 eksponeeritava teabe reklaamina, ning esitama MTA-le

reklaamimaksu deklaratsioonid maksustamisperioodide osas alates 01.01.2014.

15. Kaebaja leiab ka 2014. a reklaamimaksu deklaratsiooni osas, et ettevõtlusamet oleks

pidanud alustama vaidlustatud korralduse andmise asemel maksumenetlust ja tegema

reklaamimaksu tasumiseks kohustamiseks kaebajale maksuotsuse. Kohus jääb ettevõtlusameti

õiguste osas samale seisukohale kui eespool 2013. a maksudeklaratsiooni osas ega korda neid

põhjendusi.

16. Pooltel on vaidlus selle üle, kas vaidlustatud korraldus tuleks 2014. a deklaratsiooni

puudutavas osas tühistada selle õigusselgusetuse tõttu. Kaebaja selgituse kohaselt puudub tal

igasugune seos vaidlustatud korralduses nimetatud aadressil Sepise 9 eksponeeritava teabega

ning isegi kui oletada eksimust teabe asukoha märkimisel, on selgusetu, kuidas saab 19.07.2013

toimunud vaatlusega kindlaks määrata 2014. a eksponeeritava teabe kui võimaliku reklaami.

Kaebaja arvates ei selgu korraldusest, kus, millal, kelle poolt ja missugust teavet on 2014. a

eksponeeritud. Seetõttu jääb kaebajale arusaamatuks, mida ta deklaratsioonis peab parandama.

HMS § 60 lg-st 2 tulenevalt on täitmiseks kohustuslik haldusakti resolutsioon ning haldusakti

muudel osadel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Haldusakti

adressaadile peab siiski olema üheselt selge temale resolutsiooniga pandava kohustuse sisu ning

see tähendab, et haldusakti põhjenduses esitatud faktilised ja õiguslikud asjaolud peavad olema

haldusakti resolutsiooniga loogiliselt seotud. Vaidlustatud korralduse esimesel leheküljel

(ülevalt 4. lõik) on öeldud järgmist: „DIGITEX MEEDIA OÜ eksponeerib Tallinnas, aadressil

Punane 68 teavet „Lipud parima hinnaga, firmatekstiilid ja reklaamkingitused“. Teabe

eksponeerimise eesmärgiks tuleb pidada teenuse osutamise ja kauba müügi suurendamine ehk

tegemist on oma iseloomult reklaamiga“. Vaidlustatud korralduse esimese lehekülje ülevalt 3.

lõigus on viidatud RekS § 2 lg 1 p 3 ja määruse nr 44 § 1 lg 1 p-dele 1 ja 3, mis sätestavad

reklaami mõiste ja reklaamimaksu objekti. Seejärel on maksuhaldur kirjeldanud nimetatud

asukohas asuva teabe deklareerimisega seotud haldusmenetluse käiku ning selgitanud, viidetega

asjakohastele õigusnormidele, maksudeklaratsiooni esitamise kohustust. Edasi märgib

maksuhaldur järgmist: „2. juunil 2014 esitas DIGITEX MEEDIA OÜ elektroonilist andmesidet

kasutades reklaamimaksualase deklaratsiooni 2014. a kohta valides maksustamisperioodiks

aasta ning deklareerides Lisas A reklaamipinnaks 0,5 m2. Tallinna Ettevõtlusamet teostas

19.07.2013 vaatluse, mille käigus tuvastas, et Sepise 9 eksponeeritava reklaami pinnaks on

hinnanguliselt 9,9 m2. Seega ei vasta esitatud maksudeklaratsioon määruse § 8 lg-s 4 sätestatud

nõuetele, st maksudeklaratsioonil ei ole deklareeritud kõiki maksustamisperioodil eksponeeritud

reklaame“. Vaidlustatud korralduse resolutsioonis kohustati kaebajat esitama 2014. a

maksudeklaratsiooni parandused, millega deklareerida 2014. a aadressil Punane 68

eksponeeritav reklaam. Kohus leiab, et eeltoodust on võimalik mõistlikult aru saada, millises

asukohas ja millise sisuga teabe eksponeerimist tuleks kaebajal vastustaja arvates 2014. a

maksudeklaratsioonis kajastada. Vaidlustatud korralduse resolutsioon on väidetava reklaami

asukoha osas üheselt mõistetav, sest selles on nimetatud õige aadress. Korralduse põhjendavas

osas märgitud aadressi Sepise 9 saab seetõttu pidada eksimuseks, mis kaebajale pandud

kohustuse mõistmist ei sega. Kaebaja märgib iseenesest õigesti, et 2013. a juulis toimunud

vaatlusega ei saa kindlaks määrata, et 2014. a eksponeeritud teave on reklaam. Vaidlustatud

korralduse kui terviku kontekstis võib aga nimetatud lausest mõistlikult aru saada selliselt, et

2013. a juulis toimus kaebaja tegevuskohas vaatlus ja vastustaja arvates eksponeerib kaebaja

nimetatud tegevuskohas ka 2014. a sama teavet.

Seega ei saa vaidlustatud korraldust 2014. a maksudeklaratsiooni puudutavas osas tühistada

ainuüksi selle õigusselgusetuse tõttu.

17. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja poolt 2014. a aadressil Punane 68 eksponeeritav

teave on käsitatav reklaamina.

Kohus mõistab vaidlustatud korraldust selliselt, et vastustaja arvates on kaebaja nii 2013. a kui

2014. a eksponeerinud oma asukohas aadressil Punane 68 sama teavet, mis on RekS § 2 lg 1 p 3

ning määruse nr 44 § 1 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel käsitatav reklaamina ja seega reklaamimaksu

objektiks. Seda võib järeldada muuhulgas asjaolust, et vastustaja on vaidlustatud korralduses

kirjeldanud eelnevat menetluse käiku seoses nimetatud asukohas eksponeeritud teabega ning

viidanud ka 2013. a juulis toimunud vaatlusele, mille kohta on olemas vaatlusprotokoll ja fotod

(tl 62-66). Vastustaja on kohtumenetluses kinnitanud, et vaidlustatud korraldus lähtub eeldusest,

et kaebaja eksponeeris nii 2013. a kui 2014. a sama teavet. Kaebaja väidab, et tema

majandustegevuse asukohas ehitisel ja selle sissepääsu juures 2014. a eksponeeritav teave

kaebaja domeeninime (liputehas.ee) kohta ei ole reklaam vastavalt RekS § 2 lg 2 p-dele 2 ja 3

ning määruse nr 44 § 1 lg 2 p-dele 2 ja 3. Kaebaja on esitanud oma väidete kinnitamiseks fotod

(tl 71-72). Tõendeid võrreldes on ilmne, et poolte esitatud fotodelt nähtuv kaebaja tegevuskohas

eksponeeritav teave on erinev. Vastustaja leiab (tl 90), et kaebaja on 2014. a vahetanud

varasema maksustatava reklaami mittemaksustatava sisuga teabe vastu.

MKS § 85 lg-st 1 tulenevalt on maksudeklaratsioon maksuhaldurile esitatav maksu arvutamise

dokument, mille esitamise kohustus tuleneb seadusest. MKS § 85 lg 2 sätestab, et

deklaratsioonile lisatakse dokumendid, mille esitamine on ette nähtud seaduse või määrusega.

MKS § 85 lg 4 kohaselt on deklaratsiooni esitaja kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid

andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. MKS § 88 lg 1 esimene lause sätestab, et

maksukohustuslane arvutab deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma. KoMS § 10

lg-test 1,4 ja 5 tulenevalt on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile reklaamimaksu

deklaratsiooni, mille vormi ja esitamise tähtpäeva kehtestab volikogu, ning tasuma

eksponeeritavalt reklaamilt reklaamimaksu volikogu määratud tähtajal ja määras. Määruse nr 44

§ 8 täpsustab reklaamimaksu maksudeklaratsiooni esitamise nõudeid: maksudeklaratsioon tuleb

esitada

maksustamisperioodi

esimesel

tööpäeval

(lg

1),

kalendriaasta

esimese

maksudeklaratsiooniga tuleb maksukohustuslasel valida maksustamisperiood (lg 2), kõik

maksustamisperioodil eksponeeritud reklaamid deklareeritakse samal maksudeklaratsioonil,

kasutades vastavat vormi (lg 4), maksudeklaratsioon tuleb esitada volikogu kehtestatud vormi

kohaselt (lg 5) ja maksudeklaratsioonile peab lisama eksponeeritava reklaami näidised (lg 6).

Kaebaja on 02.06.2014 esitanud MTA-le reklaamimaksu deklaratsiooni 2014. a kohta, kuid

asunud selles seisukohale, et asukohas Punane 68 eksponeeritav teave ei ole reklaam.

MKS § 82 lg 1 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu

määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase

raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetavast arvestusest. Kui

maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid

tõendeid. MKS § 11 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt on maksuhaldur maksude tasumise

õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust

omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui vähendavaid asjaolusid (lg 1);

maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise

vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid;

maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel

seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2). Seega peab ettevõtlusamet

reklaamimaksu tasumise õigsuse kontrollimisel lähtuma eelkõige maksukohustuslase esitatud

maksudeklaratsioonist. Kui ettevõtlusamet leiab, et reklaamimaksu deklaratsioonis esitatud

andmed on ekslikud, tuleb ettevõtlusametil oma seisukohta põhjendada ja koguda vajadusel oma

seisukoha kinnitamiseks ka asjakohaseid tõendeid (MKS § 59-72). Tõendite esitamist võib

seejuures nõuda ka maksukohustuslaselt endalt.

Kaebaja esitas 02.06.2014 maksudeklaratsiooni 2014. a kohta ja väitis selles, et 2014. a

tegevuskohas Punane 68 eksponeeritav teave ei ole reklaam. Maksuhaldur leidis, et

maksudeklaratsioonis esitatud andmed on ebaõiged, kuid ei kontrollinud vaidlustatud korraldust

andes, kas ja millist teavet kaebaja korralduse andmise ajal (s.o 2014. a) tegelikult eksponeeris.

Vaidlustatud korralduses on ettevõtlusamet lähtunud automaatselt eeldusest, et 2014. a aadressil

Punane tn 68 eksponeeritud teave on täpselt samasugune kui 2013. a juulis, mil teostati kaebaja

tegevuskoha vaatlus, kuid ei kontrollinud selle eelduse paikapidavust. Kohtu arvates on

praeguse

kaasuse

asjaolusid

arvestades

põhjendamatu

nõuda,

et

kaebaja

pidi

maksudeklaratsioonile oma algatusel lisama põhjalikud andmed eksponeeritava teabe kohta

olukorras, kus ta leidis, et ei eksponeeri reklaami. Kaebajal oli küll kohustus säilitada

maksustamise seisukohast tähtsust omavaid andmeid (MKS § 56-58), kuid need oleks kaebaja

pidanud kaasaaitamiskohustuse raames maksuhaldurile esitama tema nõudmisel. Sellist nõuet

maksuhaldur kaebajale enne vaidlustatud korralduse andmist ei esitanud. Samuti ei teostanud

maksuhaldur uut vaatlust ega kogunud tõendeid muul viisil. Kohus leiab, et sellega jättis

maksuhaldur uurimiskohustuse olulisel määral täitmata ja seetõttu ei ole kohtul praegu võimalik

kontrollida, millist teavet kaebaja vaidlustatud korralduse andmise ajal tegelikult eksponeeris ja

kas see oleks käsitatav reklaamina.

Seega kohus leiab, et vaidlustatud korralduses kaebajale pandud kohustus parandada 2014. a

maksudeklaratsiooni ei ole õiguspärane. Vaidlustatud korraldus tuleb selles osas tühistada.

III

18. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane

osas, milles kaebajalt nõuti 2013. a maksudeklaratsiooni parandamist. Kohus tühistab korralduse

osas, milles kaebajat kohustati parandama 2014. a reklaamimaksu deklaratsiooni, samuti

korralduse täitmata jätmise eest määratud sunniraha osas.

19. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks esitada kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid

ning nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 alusel

mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja menetluskuludeks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 7) ja

õigusabikulud kokku 1076,40 eurot koos käibemaksuga (tl 79), mille kohta on esitatud

kuludokument 696,90 euro (tl 83) ja 405,56 euro (tl 87) tasumise kohta. Kohus leiab, et kaebuse

rahuldamise proportsiooni ning asja mahtu ja keerukust arvestades tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks menetluskuludena välja mõista kokku 700 eurot.

20. Vastavalt Tallinna linna taotlusele (tl 28) määrab kohus HKMS § 168 lg 1 ja § 246 lg 1

alusel, et kohtulahend tuleb täita 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit