4-14-5667/9

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoobril 2014. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses

Väärteoasja number 4-14-5667

Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi

M.R kaebus Lõuna Prefektuuri 05.06.2014. a otsuse peale väärteoasjas nr 2780,14,001950 Menetlusalune isik M.R

isikukood: XXX; elukoht: XXXX; töökoht XXXX Kohtuväline menetleja Politsei ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur asukoht: Tartu, Riia 132 Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 120 lg-st 1 ja § 132 p-st 2, kohus

otsustas:

väärteoasjas nr 2780,14,001950 osaliselt, s.o M.R-ile määratud rahatrahvi suuruse ning lisakaristuse kohaldamise osas.

kolmkümmend) trahviühikut, s.o 920 (üheksasada kakskümmend) eurot.

(kaheteistkümne) kuu jooksul selliselt, et kohtuotsuse jõustumisele järgnevast

kuust alates tuleb tal 11 (üheteistkümne) kuu jooksul igakuiselt kuu viimaseks päevaks tasuda 76 (seitsekümmend kuus) eurot ning 12. (kaheteistkümnenda) kuu viimaseks päevaks 84 (kaheksakümmend neli) eurot.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamisest.

2

Kassatsioon esitatakse Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast.

Menetluse käik 17.05.2014. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Tartu politseijaoskonna patrullipolitseinik Aivar Rehme väärteoprotokolli selle kohta, et M.R juhtis 17.05.2014. a kella 03.20 ajal Tartu maakonnas Rõngu vallas Käärdi alevikus Mesika

tänaval mootorsõidukit Volkswagen Golf Plus registreerimismärgiga XXX, olles seejuures

seisundis, kus alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,64 mg. Kuivõrd laiendmääramatuseks on 0,05, siis loeti lõplikuks tulemiks alkoholisisaldus 0,59 mg/l. Sellega rikkus M.R liiklusseaduse (edaspidi LS) § 69 lg 5 ning pani toime LS § 224 lg 2 järgi

kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

Menetlusalune isik vastulauset ei esitanud.

Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 05.06.2014. a otsusega väärteoasjas nr 2780,14,001950 karistati M.R LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 291 trahviühikut, s.o 1164 eurot. Lisakaristusena kohaldati talle LS § 224 lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmist 5 kuuks.

10.07.2014. a esitas menetlusalune isik M.R kohtule kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist temale määratud lisakaristuse osas. Ta kahetseb oma tegu, kuid leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine on tema suhtes liiga karm karistus. Oma kaebuses märgib M.R, et varem ei ole tal joobes juhtimisega probleeme olnud. Kõnealusel korral oli ta saunas joonud kolm õlut ega osanud oma seisundit õigesti hinnata. Kuna ta töötab transpordiga

tegelevas ettevõttes veokijuhina, puudub tal lisakaristuse perioodil võimalus töötada ning

teenida sissetulekut. Samas on tal kanda rahalised kohustused (kodulaen, maksuvõlg Eesti Vabariigi ees). Ka on ta pere ainuke ülalpidaja.

Kohtuväline menetleja ei nõustu M.R kaebusega ning palub jätta Politsei- ja

Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 05.06.2014. a otsuse väärteoasjas nr 2780,14,001950 muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et M.R pani väärteo toime tahtlikult. Sellele viitab asjaolu, et pärast seda, kui politseiametnikud olid sõidukile peatumismärguande andnud, püüdis M.R rooli tagant ümber istuda sõiduki tagumisele istmele. Lisaks on kõnealuse väärteo näol tegu väga tõsise rikkumisega, sest selline tegu mõjutab õnnetusse sattumise ohtu. Veel tuleb arvesse võtta, et M.R oli väärteo toimepanemise ajal kehtiv karistus teisegi

liiklusalase rikkumise eest. See karistus ei osutunud aga piisavaks, et ära hoida uusi

samalaadilisi rikkumisi. Sellega asub kohtuväline menetleja seisukohale, et M.R-ile

määratud lisakaristus vastab toimepandud teole ja isiku süüle, samuti eripreventiivsetele eesmärkidele.

Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuotsuse põhjendused V™S § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse

kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes

ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi

kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus

koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab alljärgnevat.

M.R-ile süüks arvatava teo toimepanemise ajal kehtis LS § 69 redaktsioon, mille lg 5 kohaselt ei tohtinud mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Samasugune nõue tuleneb käesoleval ajal kehtiva LS § 69 redaktsiooni lg-st 3.

LS § 224 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lg-le 3 vastavalt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada nimetatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem sellise süüteo eest karistatud, ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem sellise süüteo eest karistatud.

Tunnistaja J.T. ütlustest ilmneb, et tema teostas 17.05.2014. a Tartumaal Rõngu vallas koos patrullipolitseinik Aivar Rehmega liiklusjärelevalvet. Kella 03.20 ajal märkasid nad Mesika tänaval liikuvat sõiduautot Volkswagen Golf riikliku registreerimismärgiga XXX. Nad andsid sõidukile peatumismärguande. Dokumente kontrollides selgus, et sõidukit juhtis M.R.

17.05.2014. a indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et 17.05.2014. a Tartu maakonnas Rõngu vallas Käärdi alevikus Mesika tänaval tegi Politsei- ja

Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo patrullipolitseinik Aivar Rehme indikaatorvahendiga Alloquant 6020 nr A102524 kindlaks, et M.R väljahingatav õhk sisaldas 0,76 mg/l alkoholi. Samast nähtub, et patrullipolitseinik Aivar Rehme kontrollis Allar

Hiielot ka alkomeetriga Alcotest 7110 MK III EST ARDM-0075 ning mõõtis tema poolt

väljahingatavas õhus 0,64 mg/l alkoholi. Kuna nimetatud alkomeetri puhul on mõõtemääramatuseks 0,05, siis kujunes lõplikuks tulemiks 0,59 mg/l alkoholi. Viimast kinnitab ka tõendusliku alkomeetri väljatrükk.

Väärteoprotokollis sisalduvate menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et M.R võttis omaks, et juhtis kõnealusel ajal mootorsõidukit, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi.

Tunnistaja J.T. ning menetlusaluse isiku ütlustega, samuti 17.05.2014. a indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ning tõendusliku alkomeetri väljatrükiga kogumis loeb kohus tõendatuks, et M.R juhtis 17.05.2014. a kella 03.20 ajal Tartu maakonnas

Rõngu vallas Käärdi alevikus Mesika tänaval mootorsõidukit Volkswagen Golf Plus

registreerimismärgiga XXX, olles seejuures seisundis, kus alkoholisisaldus tema poolt väljahingatavas õhus oli 0,59 mg/l. Sellega rikkus M.R nimetatud ajal kehtinud LS § 69 redaktsiooni lg-t 5.

4

M.R-ile süüks arvatava teo toimepanemise ajal kehtinud LS § 69 redaktsiooni lg 6

kohaselt tuvastati mootorsõidukijuhi joobeseisund või sama paragrahvi lõikes 5 nimetatud piirmäära ületamine politsei ja piirivalve seaduses (edaspidi PPVS) sätestatud korras. Tol ajal kehtinud PPVS § 723 kohaselt võis politsei kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Sama paragrahvi punkti 1 kohaselt võis joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile allutada sõidukijuhi või

muu isiku, kui oli alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks

tunnuseks on joobeseisund, alkoholipiirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamine. PPVS § 724 sätestas reeglistiku, kuidas peab toimuma alkoholijoobe kontrollimine ja tuvastamine kohapeal. Selle paragrahvi esimese lõike

esimese lause kohaselt kontrollis politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastas alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. PPVS § 724 esimese lõike teine lause sätestas, et kui isikut kontrolliti indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastati alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetati isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde

alkoholisisalduse määramiseks veres. PPVS § 724

lg-e 4 vastavalt, kui politseiametnik ei

pidanud vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõudnud alkoholisisalduse

kindlaksmääramist veres või väljahingatavas õhus, võis piirduda indikaatorvahendi

kasutamisega, indikaatorvahendi kasutamisega ei võinud aga piirduda mootor-, õhu- või

veesõiduki või raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirja nõuete rikkumisega seotud süütegude toimepanemise kahtluse korral.

Praegu kehtib LS § 69 lg 1 redaktsioon, mille kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis, seejuures

tuvastatakse joobeseisund või sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirmäära ületamine korrakaitseseaduses (edaspidi KorS) sätestatud korras. KorS § 37 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Sama lõike teise lause punkti 1 kohaselt võib joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Alkoholijoobe kohapeal kontrollimise ja tuvastamise reeglid sätestab KorS § 38.

Nimetatud paragrahvi esimese lõike esimese lause kohaselt politsei või seaduses sätestatud

juhul muu korrakaitseorgan kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Teisest lausest tuleneb, et kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral

alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku

alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde

alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. KorS § 38 lg 3 sätestab, et kui

korrakaitseorgani ametiisik ei pea vajalikuks muude andmete kogumist ja isik ei nõua

alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringut, võib piirduda

indikaatorvahendi kasutamisega, see-eest ei või indikaatorvahendi kasutamisega piirduda mootor-, õhu- või veesõiduki, raudteeveeremi või trammi ohutu liiklemise või käituseeskirja nõuete rikkumisega seotud süütegude toimepanemise kahtluse korral.

Eelnevast nähtub, et kehtiv alkoholijoobe kontrollimise reeglistik ei sisalda muudatusi varasema ajaga võrreldes.

Tunnistaja J.T. ütlustest nähtub, et peatumismärguande saanud sõiduk peatus enne politseisõidukini jõudmist. Inimesi täis sõidukis oli näha liikumist. Kui politseinikud jõudsid

käitumisest tulenevalt alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või

psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Indikaatorvahendi ja tõendusliku

alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt ei nõudnud M.R enda toimetamist tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Seega oli alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamine M.R puhul seaduslik.

Eelnevaga asub kohus seisukohale, et M.R tegevuses on tõendamist leidnud ka LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

Menetlusalune isik on kaebuses väitnud, et kõnealusel korral oli ta saunas joonud kolm õlut ega osanud oma seisundit õigesti hinnata. Samas ilmneb tunnistaja J.T. ütlustest juba eespoolgi

käsitletud asjaolu, mille kohaselt peatus vastava märguande saanud sõiduk enne politseisõidukini jõudmist ning oli näha, kuidas roolis istunud isik, kelleks osutus M.R, asus hoopis sõiduki tagaistmele. Kohtul puudub alus tunnistaja sellistes ütlustes kahelda, kuna muus osas on need haakunud asjas kogutud teiste tõenditega. Selline tunnistaja poolt kirjeldatud

käitumine viitab kohtu hinnangul üheselt selle, et M.R pidas võimalikuks, et ta oli eelnevast alkoholitarvitamisest tulenevalt seisundis, kus ta tegelikult ei oleks tohtinud sõidukit juhtida. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 16 lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus ning otsene ja kaudne tahtlus. Seejuures KarS § 16 lg 4 kohaselt on kaudse tahtlusega tegu siis, kui isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Järelikult pani M.R rikkumise toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut M.R tuleb toimepandu eest karistada.

Kohtu seisukoht karistuse osas

LS § 224 lg 2 kohaselt mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lg-le 3 vastavalt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada nimetatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem sellise süüteo eest karistatud, ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem sellise süüteo eest karistatud.

KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku M.Regevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus M.R puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3).

Mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus inimese organismis on alkoholi üle lubatud piirmäära, on väga tõsine rikkumine. Sellises seisundis oleval juhil on halvenenud taju ja reaktsioonivõime

ning seetõttu kujutab nimetatud tegu endast väga suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka

kaasliiklejate elule ja tervisele. Samuti võib sellega kaasneda suur varaline kahju.

suurus väiksem. Teiselt poolt on tunnistaja J.T. ütlustega tõendatud, et sõidukis olid kaasreisijatena K.K. (ik XXXX), M.O. (ik XXXX) ja T.T. (ik XXXX). Seega asus M.R alkoholi tarvitanuna juhtima sõidukit, milles ta ei olnud üksi, vaid kus lisaks temale viibis veel kolm isikut. Seega ähvardas oht sattuda liiklusõnnetusse mitte üksnes teda ennast, vaid väga

suure tõenäosusega veel kolme isikut. Seejuures pidi M.R vähemalt möönma, et ta seisund on selline, kus ta ei pruugi auto juhtimisega toime tulla ning võib ohustada enda ning kaassõitjate elu ja tervist. Menetlusaluse isiku süü suurust mõjutab seegi, et tema joobe suurus (0,59 mg alkoholi ühes liitris väljahingatavas õhus) ei jäänud mittelubatava määra alumisse otsa, vaid ulatus üle LS § 224 lg-s 2 ette nähtud keskmise määra. Samas ei ulatunud see ka maksimummäärani.

Nagu kohus märkis eespool, on sellises seisundis juhtimine, kus inimese organismis on alkoholi

üle lubatud piirmäära, tõsine rikkumine. Seega on õiguskorra kaitsmise huvides, et

õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Lisaks sellele on joobes juhtimise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema

karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav.

Samas ei tohi karistamine muuta isikut objektiks, mille abil saab teiste isikute õiguskuulekust kinnistada. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et M.R pani sellise teo toime esmakordselt. Seega oli tegu pigem juhusliku rikkumisega kui väljakujunenud käitumismalliga. Kohtuvälise menetleja viide M.R varasemale väärteokaristusele ei ole siinkohal asjakohane, kuna

see karistus oli määratud teiselaadilise liiklusnõude rikkumise eest (sõit kinnitamata turvavööga).

Tuginedes ülaltoodule, leiab kohus, et M.R karistamine rahatrahviga 291 trahviühikut (1164 eurot), st rahatrahviga selle maksimaalse määra lähedale, ei ole põhjendatud. Selline karistus ei oleks kooskõlas ei isiku süü suuruse ega ka eripreventiivsete eesmärkidega. Kohus leiab, et õiglane on M.R karistada rahatrahviga 230 trahviühikut, s.o 920 eurot.

Samuti leiab kohus, et M.R-ilt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine viieks kuuks on ebaproportsionaalselt raske.

Lisakaristust ei saa kohaldada automaatselt, vaid selle kohaldamisel tuleb nagu põhikaristusegi

puhul lähtuda KarS §-s 56 sätestatud alustest. Seejuures tuleb arvestada, et lisakaristusel on dualistlik iseloom: tal ei ole üksnes süüd heastav ülesanne, vaid ka ühiskonna turvalisust tagav

funktsioon. Seega tuleb lisakaristuse kohaldamine kõne alla eelkõige sellises olukorras, kus

põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi.

Nagu eespool leidis märkimist, ei ole menetlusalune isik varem analoogset rikkumist toime pannud. Seega oli tegu mitte harjumus-, vaid juhusesüüteoga. Lisaks teo järgselt M.R tunnistas oma tegu ning kahetses. Seega ei ole tema suhtumine toimepandusse hoolimatu või ükskõikne. Sellest tulenevalt ei ole alust arvata, et M.R on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Lisaks tuleb eripreventiivsetel kaalutlustel arvestada sellega, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub. M.R kaebuses esitatud asjaolude

kohaselt, milles kohtul puudub alus kahelda, on menetlusalusel isikul kanda rahalised

7

kohustused riigi ja panga ees. Lisaks on tal kohustus ülal pidada oma peret. Samas on juhtimisõiguse omamine M.R-ile oluline, kuna ta töötab autojuhina ning sellest sõltub

otseselt tema sissetulek. Sellest saab järeldada, et menetlusaluse isiku näol on tegu karistustundliku isikuga ja selleks, et teda mõjutada, ei pea karistus olema nii intensiivne.

Eelnevast tulenevalt tühistab kohus kohtuvälise menetleja poolt M.R-ile määratud lisakaristuse, s.o juhtimisõiguse äravõtmise viieks kuuks.

KarS § 66 lg 2 sätestab, et kohus võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada üht aastat.

Kuna menetlusalusel isikul on kanda mitmeid rahalisi kohustusi, võib temale mõistetud rahatrahvi tasumine ühe korraga olla majanduslikult ebamõistlikult koormav. Sellest tulenevalt leiab kohus, et KarS § 66 lg-tele 2 ja 3 tuginevalt tuleb M.R võimaldada tasuda temale mõistetud rahatrahv ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust.

Kohtunik