3-12-2041/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2041 Haldusasi Elmo Mandeli kaebus Politseija Piirivalveameti tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Elmo Mandeli apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Elmo Mandel Vastustaja Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata osas, milles Elmo Mandel taotleb halduskohtu otsuse tühistamist seoses arestimajas velskri või arsti puudumisega, kes oleks võinud talle määrata ravivaid kreeme. 2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsus muutmata, täiendades seda käesoleva otsuse põhjendustega. 3. Jätta rahuldamata Elmo Mandeli taotlus nõuda Tartu Vangla meditsiiniosakonnast välja XXXXX diagnoosimist puudutav tõend. 4. Mõista Politseija Piirivalveametilt Elmo Mandeli kasuks välja menetluskuluna kantud riigilõiv summas 7,29 eurot. Nimetatud summa tuleb kanda E.M. i (endise perekonnanimega M. ) pangakontole AS-is SEB nr XXXXXXXXXXXXXXX 5. Kanda mittevaralise kahju hüvitisena välja mõistetud 130 eurot E.M. i pangakontole AS-is SEB nr XXXXXXXXXXXXXXX 6. Jätta rahuldamata Elmo Mandeli taotlus konsultatsioonidele Meristo Õigusbüroo OÜ-s tehtud kulutuste väljamõistmiseks summas 300 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 20. november 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elmo Mandel viibis ajavahemikus 2. juuni kuni 1. juuli 2011 (30 päeva), 23. september kuni 30. september 2011 (kaheksa päeva), 14. oktoober kuni 27. oktoober 2011 (14 päeva) ja 4. november kuni 11. november 2011 (kaheksa päeva) Pärnu arestimajas.

2

E. Mandel esitas Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuurile kahju hüvitamise nõude summas 1000 eurot, kuna ta pidi eelnevalt nimetatud ajaperioodidel viibima arestimaja mittenõuetekohastes tingimustes. Politseija Piirivalveamet (PPA) jättis 20. septembril 2012 E. Mandeli kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

2. E. Mandel esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Pärnu arestimajas viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Kaebuse põhjendused: 2.1. Kaebaja avaldas korduvalt suuliselt soovi viibida värskes õhus, kuid talle ei võimaldatud seda, sest arestimajas puudusid vastavad võimalused. Kaebaja põeb XXXXX , seega oli tal vaja viibida värskes õhus ja päikesevalguse käes. 2.2. Kambrites puudusid laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma, kirjutama ja lugema voodil, kus ta magas. 2.3. Kamber oli väga kehvasti valgustatud, mistõttu ei saanud seal kirjutada ega lugeda, ilma et silmad valutama ja kipitama ei oleks hakanud. 2.4. Kambrites asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist. Puudus ka eesriie. WC kasutamine kambrikaaslaste juuresolekul alandas kaebaja inimväärikust. 2.5. 19. septembrist kuni 4. oktoobrini 2011 toimus arestimajas duširuumide remont, mistõttu tuli kaebajal end pesta WC-s, kasutades selleks veekanistrites olevat vett. Taoline tegevus oli naeruväärne, ebainimlik ja alandav. 2.6. Pärnu arestimajas tuli riideid pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske.

3. Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt järgmistel põhjendustel: 3.1. Vangistusseaduse (VangS) § 95 lg 3 kohaselt võimaldatakse vahistatul vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama õiguslik regulatsioon tulenes ka kuni 23. oktoobrini 2011 kehtinud siseministri 8. jaanuari 2008. a määruse nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskirja“ (ASkE v.r) § 31 p-st 4 ja alates 24. oktoobrist 201 kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud siseministri 27. septembri 2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 31 lg-st 2. Nimetatud sätted ei pane arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas viibivatel kinnipeetavatel isikutel vabas õhus jalutada. Värskes õhus viibimise õiguse realiseerimiseks on vajalik sellekohase soovi avaldamine. Kuigi vastustaja väite kohaselt ei sisaldu Pärnu arestimaja tööraamatus ühtegi sissekannet selle kohta, et kaebaja oleks 2011. a Pärnu arestikambris viibimise perioodil suuliselt, kirjalikult või muul moel avaldanud soovi viibida värskes õhus, ei olnud halduskohtu meelest usutav, et kaebajal puudunuks vastava õiguse realiseerimiseks soov. Kuna vastustaja ei suutnud vastupidist tõendada, tõlgendas halduskohus lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg-st 4 nimetatud asjaolu vastustaja kahjuks ning luges tõendatuks, et vastustaja rikkus kaebaja Pärnu arestimajas viibitud ajal kaebajale kuuluvat õigust viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. 3.2. On tõene, et Pärnu arestimaja kambris puudusid laud ja tool. ASkE v.r § 10 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt olid kambri sisustuselementideks laud ja istekoht igale kinnipeetavale. ASkE § 13 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt kuuluvad kambri sisustuse hulka võimaluse korral laud ja istekoht igale kinnipeetavale. Vastustaja on märkinud, et kinnipeetuid püütakse hoida alarahvastatud kambrites, et kambris viibivad isikud saaksid kasutada vaba nari. Halduskohtu hinnangul ei ole taoline lähenemine õige. Ka Tartu Ringkonnakohus on varasemalt leidnud, et istekohana ei saa käsitleda voodit, vaid selle all tuleb mõista kas tooli või taburetti (vt Tartu Ringkonnakohtu 2. märtsi 2012. a otsus nr 3-11-627). Seega on rikutud eelnevalt nimetatud õigusaktides sätestatut. 3.3. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. jaanuari 2006. a soovituse nr 2 „Euroopa vanglareeglistik“ p 18.2 alap a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud

3

piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Pärnu arestimaja kambrites on klaasplokkidest aken, mis iseenesest laseb läbi loomulikku päevavalgust, lisaks on olemas ka kunstlik valgus. Samas on halduskohtu hinnangul klaasplokkakendega ruumides loomuliku valgustuse hulk alla keskmise. Halduskohus tuvastas siinkohal kaebaja õiguste rikkumise, kuna vastustaja ei suutnud tõendada, et klaasplokkaknad suudaksid tagada valgustatuse sellises mahus, nagu näeb seda ette eelnevalt nimetatud Euroopa vanglareeglistiku regulatsioon. 3.4. Kaebaja oli kaebuses juhtinud tähelepanu sellele, et arestimaja kambrite WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist, ei olnud ka eesriiet. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt osundanud sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates ei ole vaheseinata tualeti kasutamine iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Seda on arvestatud ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2010. a otsus nr 3-3-1-95-09, p 36). Vastustaja ei ole väitnud, et WC-l oleks eesriie olemas olnud. Lisaks on vastustaja möönnud, et WC kasutamine peaks toimuma privaatselt. Euroopa vanglareeglistiku p 19.3 kohaselt peab vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Antud juhul ei olnud see nõudmine täidetud, mistõttu tuvastas halduskohus ka siinkohal rikkumise. 3.5. Ajavahemikul 19. septembrist kuni 4. oktoobrini 2011 toimus duširuumi remont, mistõttu tuli kaebajal end WC-s veekanistri abil pesta. Kuna õigusaktidest ei tulene otseseid nõudeid dušija pesemisruumidele, ei saa vastustajale ette heita tekkinud olukorda, kus isik pidi end WC-s pesema. Puuduvad tõendid, et kaebaja tervislik olukord oleks duširuumi remondi ajal kannatada saanud. Pesemisvõimalus oli enne remondi algust ning oli tagatud ka selle kestel, kui kinnipeetavatele anti kambritesse pesemiseks kanistritega sooja vett. 3.6. Kaebaja väite osas, et riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli kamber pidevalt niiske ja rõske, ei ole vastustaja seisukohta esitanud. Vastustaja oleks pidanud HKMS § 59 kohaselt esitama sellele seisukohale mittenõustumise korral vastuväite. 3.7. Kaebaja taotles kohtult mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus nr 3-3-1-93-10, p 11). Eelnevalt kirjeldatud rikkumised ületasid halduskohtu hinnangul piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Halduskohus leidis, et mittevaraline kahju on kaebajale tekitatud süüliselt (vt RVastS § 9 lg 1). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Käesoleval juhul tuli arvestada sellega, et kaebaja viibis arestimajas 60 päeva, tingimused olid sel ajal inimväärikust alandavad ning vastustaja pidi neist tingimustest olema teadlik juba varasemalt. Halduskohus leidis, et sellest tulenevalt tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas ning mõistis kaebaja kasuks vastustajalt välja 130 eurot hüvitist. 3.8. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles 1000 euro suurust hüvitist, halduskohus mõistis kaebajale välja 130 eurot, mis on 13% taotletud summast. Kaebuse esitamisel tasuti riigilõivu 30 eurot, millest 13% on 3,90 eurot, mis mõisteti samuti vastustajalt kaebaja kasuks välja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. E. Mandel esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada ja kaebuse täies ulatuses rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 4.1. Kuigi halduskohus tuvastas vastustaja rikkumised, hindas ta pealiskaudselt kaebaja kannatusi arestimaja ebainimlikes ja inimväärikust alandavates tingimustes.

4

4.2. Halduskohus ei võtnud arvesse asjaolu, et kaebaja põeb XXXXX , mis vajab raviks päikest ja värsket õhku, kuid Pärnu arestimajas ei saanud kaebaja värskes õhus viibida. Arestimajas puudus ka arst, kes saanuks kaebajale määrata ravivaid kreeme. Kaebaja põeb XXXXX 2005. aastast, 2006. aastal tuvastati tal psoriaas Tartu Vanglas. Kaebaja märkis, et kohtu soovil Tartu Vangla ilmselt väljastab vastava tõendi. 4.3. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista ka õigusabikulud summas 300 eurot ning kanda need koos väljamõistetud hüvitisega tema abikaasa arvelduskontole.

5. PPA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsus muutmata jätta. Vastuse kohaselt ei ole kaebaja tõendanud kaebuses esitatud väidet ravi tagamata jätmisest või tema tervisliku seisundi halvenemisest seoses jalutamisvõimaluse puudumisega. Tallinna Vangla 14. veebruari 2012. a tõend kinnitab haiguse olemasolu, kuid ei kinnita tervise halvenemist või põhjuslikku seost haiguse, selle seisundi ja arestimaja kinnipidamistingimuste vahel. Tõene ei ole ka väide, et ravim ei olnud kaebajale kättesaadav, kuna kaebaja on saanud XXXXX salvi. Kaebaja on jätnud ringkonnakohtule esitamata ka põhjendused, miks on vaja koguda täiendavaid tõendeid seoses tema tervisliku seisundiga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha vaidluse eseme osas ringkonnakohtus (I), seejärel hindab kaebaja väidetud kahju hüvitamise aluste põhjendatust ja väljamõistetava hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid (II). Lõpuks käsitleb ringkonnakohus menetluskulude jaotust (III).

I

7. E. Mandeli apellatsioonkaebuses esitatu kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise põhjuseks eelkõige Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2012. a otsusega väljamõistetud 130-eurose hüvitise ebapiisavus. Kaebaja leiab jätkuvalt, et arestimaja mittenõuetekohastes tingimustes viibimise tõttu on talle tekkinud kahju, mille kompenseerimiseks oleks vaja välja mõista 1000 eurot. Kaebaja hinnangul naeruvääristab halduskohtu väljamõistetud summa kaebaja kannatusi ja arestimajas viibimisega tekitatud ebameeldivusi.

8. Apellatsioonkaebuses on E. Mandel ringkonnakohtu hinnangul esitanud uusi väiteid kahju tekkimise aluste kohta, mida ta halduskohtus ei esitanud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Apellatsioonkaebuses on E. Mandel märkinud, et XXXXX raviks on vaja päikest ja värsket õhku, seda aga talle ei võimaldatud. Samuti puudus arestimajas velsker või arst, kes oleks võinud talle määrata ravivaid kreeme. Kuna halduskohtule esitatud kaebuses ei toonud E. Mandel kaebuse alusena välja asjaolu, et Pärnu arestimajas puudus velsker või arst, kes oleks saanud talle määrata ravivaid kreeme, mis oleksid leevendanud tema XXXXX , tuleb apellatsioonkaebus vastavas osas jätta HKMS § 190 alusel läbi vaatamata. Kaebaja kroonilise nahahaiguse ja jalutuskäikudel mittekäimise vahelist seost hindab ringkonnakohus jalutamisvõimaluse puudumise tõttu kaebajale väidetavalt tekkinud kahju ja selle suuruse hindamisel. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole antud juhul asjaoluga, mis väljuks vaidluse esemest, kuna juba kaebuses märkis kaebaja, et ta põeb XXXXX ning arestimaja tingimused olid nii inimväärikust alandavad kui ka tervist kahjustavad (vt Tartu Halduskohtule esitatud kaebuse lk-d 1 ja 5, tl vastavalt 1 ja 3). Samas ei ole kaebaja välja toonud, et arestimajas viibimisega oleks tema haigus ägenenud, st ringkonnakohus ei käsitle põetava XXXXX ga esitatut eraldiseisva kaebuse alusena, vaid kaebusest tulenevalt on E. Mandel vastava asjaolu eelkõige sidunud jalutamisvõimaluse puudumisega.

5

9. Halduskohtu otsusega tuvastati arestimaja tingimuste õigusvastasus järgnevate aspektide osas: 1) värskes õhus viibimise võimaluse puudumine; 2) laua ja tooli puudumine kambris; 3) liiga nõrk kambri valgustatus; 4) privaatsuse puudumine WC kasutamise ajal; 5) riiete pesemine ja kuivatamine kambris. Nende asjaolude õigusvastasuse osas apellatsioonimenetluses enam vaidlust ei ole. Kaebaja oli vaidlustanud ka duši kasutamise võimatust perioodil 19. september kuni 4. oktoober 2011 ning sellega kaasnevaid ebameeldivusi. Viimati nimetatud asjaolu osas halduskohus õigusvastasust ei tuvastanud.

10. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hindamaks, kas halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitis on proportsionaalne kaebajale tekitatud ebamugavuste eest, tuleb ringkonnakohtul anda hinnang selle osas, kas kaebajale arestimajas viibimise tõttu osakssaanud ebameeldivused tingivad nõutava kahjuhüvitise väljamõistmist suuremas ulatuses või mitte. Sealjuures tuleb hüvitise määramisel arvesse võtta ka RVastS § 13 lg 1 kriteeriume.

II

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega, mis puudutavad värskes õhus viibimise võimatust, mööbli puudumist kambris, liiga nõrka valgustatust, privaatsuse puudumist WC kasutamise ajal, riiete pesemist ja kuivatamist kambris. Hüvitise suuruse kujunemisel omab eelkõige tähtust arestimaja tingimuste kumulatiivne mõju ja ajavahemik, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus nr 3-3-1-93-09, p 11).

12. Ringkonnakohus märgib eelnevalt nimetatud arestimaja õigusvastaste tingimuste osas järgnevat.

13. Apellatsiooniastmes on kaebaja eelkõige seoses jalutamisvõimaluse puudumise ja ka muude arestimajas valitsenud tingimustega viidanud sellele, et hüvitamisele kuuluv summa peaks olema suurem just tema põetava kroonilise nahahaiguse tõttu. Kuigi XXXXX leevendab loomulik päikesevalgus ning värskes õhus viibimine (vt XXXXX avaldumise ja ravi osas nt XXXXX keskuse lehekülge http://www.XXXXX keskus.ee/psoriaas/nahahaigus_psoriaas.htm), ei saa väita, et jalutamiskäikude mittevõimaldamine oleks toonud kaasa kaebaja tervisliku seisundi halvenemise, seda enam, et käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse aluseks asjaolud, mis seonduksid kaebaja kroonilise nahahaiguse ägenemisega, seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks nimetatud aspektil pikemalt peatuda. Seetõttu jätab ringkonnakohus ka Tartu Vangla meditsiiniosakonnalt välja nõudmata tõendid XXXXX diagnoosimise kohta.

14. Värskes õhus viibimise võimatuse mõju hindamisel kahjuhüvitise suurusele tuleb arvestada ajaperioodide pikkusega, mil kaebaja arestimajas viibis. Kaebaja viibis Pärnu arestimajas neljal erineval ajaperioodil, millest kõige pikem oli järjest 30 päeva Pärnu arestimaja õigusvastastes tingimustes (2. juunist kuni 1. juulini 2011), seejärel 14 päeva (14. oktoobrist kuni 27. oktoobrini 2011) ja kaks kaheksapäevast arestimajas viibimist (23. septembrist kuni 30. septembrini 2011 ja 4. novembrist kuni 11. novembrini 2011). Kuigi 30 päeva pikkune periood jalutuskäigu võimaluseta võis kaebaja õigusi tuntavalt rikkuda, ei saa järgnevate ajaperioodide osas jaatada eriti intensiivset kaebaja õiguste rikkumist.

15. Hindamaks arestimajas valitsenud olusid, võib tugineda ka konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 21. aprilli 2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 11). Õiguskantsler on kontrollinud Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambreid kolmel korral – 22. mail 2007, 30. juunil 2009 ja 18. juulil 2012. Antud juhul viibis kaebaja Pärnu arestimajas

6

2011. aastal erinevatel perioodidel. Samas ei takista see siiski arvesse võtmast asjaolusid, mis valitsesid nimetatud arestimajas 2012. aastal, arvestades siiski seda, et nimetatud ajavahemiku jooksul võis mõningate tingimuste osas toimuda nende vastavusse viimine õigusaktides esitatud nõuetega. 18. juulil 2012 toimunud kontrollkäigu (õiguskantsleri 10. septembri 2012. a kokkuvõte nr 7-7/121199/1204169 arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote__ppa_laane_ prefektuuri_korrakaitseburoo_arestimaja__parnu_kamber.pdf) alusel koostatud aruande kohaselt puudusid ka 2012. a Pärnu arestimaja kambrites toolid ja lauad. Samas nähtub aruandest, et arestimaja ametnike kinnitusel antakse kinnipeetule soovi korral kambrisse toole. Viimasele saadi kinnitust ka ringkäigul kambrites. Seega on ringkonnakohtu hinnangul usutav, et vaatamata umbes aasta möödumisele ringkäigu toimumise ja kaebaja arestimajas viibimise vahel, oleks toonagi vastava taotluse esitamisel kaebajale tool väljastatud. Kaebaja ei ole aga asjas esitatud tõenditest nähtuvalt püüdnud nimetatud õigusvastasust kuidagi kõrvaldada. Seega leiab ringkonnakohus, et kaebajal oleks olnud võimalik mainitud õigusvastane olukord osaliselt kõrvaldada.

16. Seoses pesemisvõimalustega perioodil 19. september kuni 4. oktoober 2011 märgib ringkonnakohus täiendavalt järgnevat. Arestimaja arvestusžurnaali väljavõtte (tl 49–50) kohaselt viibis kaebaja arestimajas ühe perioodi 23. septembrist kuni 30. septembrini 2011, st järjest kaheksa päeva. Järelikult pidi kaebaja ainult kaheksa päeva vältel taluma seda, et tal ei olnud võimalik ennast duširuumis pesta ning selle asemel tuli tal enda hügieeni eest hoolitseda kambris, kasutades selleks sooja veega täidetud kanistreid. ASkE v.r § 27 lg 2 ja ASkE § 26 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kord nädalas kasutada dušši. Kuna duširuumi remonditi nimetatud perioodil, st vastustaja tegevuse eesmärk oli kinnipidamistingimuste parendamine, ei saa seda asjaolu arvesse võttes vastustajale etteheiteid teha. Seda enam, et kaebajale tagati võimalus enda hügieeni eest hoolitsemiseks. Seega ei saanud nimetatud asjaolu kaebajale kahju tekkimist kaasa tuua.

17. Järgnevalt otsustab ringkonnakohus kaebajale Pärnu arestimaja õigusvastastes tingimustes viibimisega tekitatud kahju hüvitise suuruse üle.

18. Riigikohtu halduskolleegium märkis 10. oktoobri 2013. a otsuse nr 3-3-1-38-13 p-s 21 järgnevat: „Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2013. a otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari 2012. a otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt EIK 10. jaanuari 2012. a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 172). Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“ (Vt EIK 7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31).“

19. Halduskohus ja ringkonnakohus on käesolevas haldusasjas lugenud õigusvastaseks Pärnu arestimaja järgmised tingimused, mis on kaebajale kaasa toonud kahju tekkimise: 1) värskes õhus

7

viibimise võimaluse puudumine; 2) laua ja tooli puudumine kambris; 3) liiga nõrk kambri valgustatus; 4) privaatsuse puudumine WC kasutamise ajal; 5) riiete pesemine ja kuivatamine kambris.

20. Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta sedagi, et kinnipidamisasutuste mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla küll mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. septembri 2009. a otsus nr 3-3-1-24-09, p 9).

21. Seega võtab ringkonnakohus hüvitise suuruse määramisel arvesse õigusvastaseid tingimusi nende kogumis ja kaebaja arestimajas viibitud ajalisi perioode.

22. Kaebaja viibis 2011. a erinevatel perioodidel Pärnu arestimajas kokku 60 päeva. Tartu Halduskohus mõistis kaebajale hüvitisena välja 130 eurot ehk ligi 2,17 eurot iga päeva eest. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitist tuleb pidada proportsionaalseks kaebajale arestimajas viibimisega osaks saanud ebameeldivusi arvestades. Lähtudes eelnevalt esitatud ringkonnakohtu seisukohtadest arestimaja tingimuste osas ja halduskohtu otsuses sedastatust, ei saa kohtlemise kestust ja mittenõuetekohaste tingimuste mõju kaebaja õigustele pidada niivõrd intensiivseks, et see tingiks hüvitise suurendamise. Seega tuleb 130-eurost hüvitist pidada kaebajale tekitatud ebameeldivusi piisaval määral kompenseerivaks.

III

23. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. E. Mandel taotles 1000-eurose hüvitise väljamõistmist. Kuna käesoleva otsusega ringkonnakohus ei suurendanud väljamõistetavat hüvitist, moodustab välja mõistetud hüvitis 13% taotletud summast.

24. Kaebuse esitamisel halduskohtule tasus kaebaja riigilõivu 30 eurot (tl 23). Apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise osas märgib ringkonnakohus järgnevat.

Riigilõivuseaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Sama sätte lg 7 kohaselt tasutakse halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Kaebaja on soovinud kahjuhüvitise väljamõistmist 1000 euro ulatuses. Halduskohtu otsusega mõisteti kaebajale 1000 eurost välja 130 eurot. Kuna apellatsiooniastmes käib vaidlus 870 euro välja mõistmata jätmise osas, tulnuks kaebajal apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 26,10 eurot. Tartu Ringkonnakohtu 15. jaanuari ja 22. jaanuari 2013. a määrustega nõuti kaebajal riigilõivu tasumist apellatsioonkaebuselt ekslikult aga 30 euro ulatuses (kolm protsenti 1000 eurost). Seega on käesoleval juhul kaebaja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu nõutavast rohkem 3,90 eurot. HKMS § 104 lg 5 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Sama sätte lg 8 ls-de 1 ja 3 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, määruse alusel. Rohkem tasutud riigilõiv tagastatakse isiku nõudel. Seega peab kaebaja enam makstud riigilõivu tagasisaamiseks esitama ringkonnakohtule vastavasisulise taotluse.

25. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (HKMS § 109 lg 5). Seega võtab ringkonnakohus riigilõivu osas arvesse, et E.M. (endise perekonnanimega M. ) on kaebaja eest esimeses ja teises astmes riigilõivu eest tasunud kokku

8

56,10 eurot (vt tl 23 ja 84). Käesoleva otsuse p-s 24 nimetatud asjaoludel ringkonnakohus enam tasutud riigilõivu mainitud summa sisse ei arvesta. 13% 56,10 eurost on 7,29 eurot. Nimetatud summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

26. E. Mandel esitas ringkonnakohtule 11. veebruaril 2013 taotluse, milles palus lisada asja materjalide juurde arved õigusabikulude (tl 74–76) kohta. Kaebaja soovib, et vastustaja hüvitaks talle õigusabikulud summas 300 eurot. Ühtlasi avaldas kaebaja, et ta soovib väljamõistetud hüvitise ja õigusabikulude kandmist enda abikaasa arvelduskontole.

27. HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kantud kulud konsultatsioonidele Meristo Õigusbüroo OÜ-s ei kvalifitseeru HKMS § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kuludeks. Ringkonnakohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis tõendaks Monica Meristo olemist kaebaja esindajaks HKMS § 32 lg 1 tähenduses. Lisaks ei ole kaebajat konsulteerinud isik teinud ühtegi menetlustoimingut, kõik kaebused, taotlused ja avaldused on kohtule esitanud kaebaja ise. Seega jätab ringkonnakohus 300 euro ulatuses tehtud kulutused konsultatsioonidele õigusbüroos kaebaja kasuks vastustajalt välja mõistmata.

28. Kuigi ringkonnakohtule teadaolevalt viibib E. Mandel Tartu Vanglas, on kinnipidamisasutuses viibival isikul õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda, mistõttu VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Seetõttu rahuldab ringkonnakohus kaebaja taotluse, mis puudutab menetluskulude kandmist kaebaja abikaasa E. Mandeli pangakontole AS-is SEB nr XXXXXXXXXXXXXXX Kuigi kaebaja on nõudnud ainult väljamõistetud kahjuhüvitise kandmise nimetatud isiku pangakontole, mõistab ringkonnakohus kaebaja sooviavaldust sedasi, et kaebaja soovib ka kaebaja kasuks väljamõistetud riigilõivu kandmist enda abikaasa E. Mandeli pangakontole. Seega tuleb kaebaja abikaasa E. Mandeli eelnevalt nimetatud pangas olevale kontole kanda nii vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 130 eurot kui ka riigilõiv summas 7,29 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene