1-14-7443/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-7443

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2014, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-14-7443 Kohtukoosseis Andres Parmas, Meelika Aava, Pavel Gontšarov Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 16. septembri 2014. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.N-i (G.N) (ik: , viibib XXX

Tallinna Vanglas) kaitsja vandeadvokaat Risto

Käbi määruskaebus kohtuotsuse peale menetluskulude väljamõistmise osas

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 16. septembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-7443 G.N-ilt (G.N) kriminaalmenetluse kulude riigituludesse väljamõistmise osas muutmata.

2. KrMS § lg alusel välja mõista G.N-ilt

(ik: ) XXX määruskaebemenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 36 (kolmkümmend kuus) eurot, mis kuulub tasumisele Maksuja Tolliameti arveldusarvele AS SEB Pangas EE351010052031000004, Swedpangas EE502200221014193355, Nordea Pangas EE401700017002872300 või Danske Bank AS Eesti filiaalis EE873300333499990003, viitenumber 99914700015793.

EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. septembri 2014. a otsusega kokkuleppemenetluses mõisteti G.N

KarS § 121, § 263 p 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi ning teda karistati KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristusena 2 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määras kohus, et

G.N peab talle mõistetud vangistusest koheselt ära kandma 9 kuu pikkuse vangistuse.

Ülejäänud osa, s.o 1 aasta ja 3 kuud vangistust, jättis kohus täitmisele pööramata tingimusel, et G.N ei pane kahe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ja temale KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel kehtestatud lisakohustusi. KarS § 68 lg 1 alusel loeti G.N-i eelvangistuses viibitud aeg, s.o 7 päeva, karistusaja hulka ning koheselt kandmisele kuulus 8 kuud ja 23 päeva vangistust. Kohus luges karistusaja alguseks 2. aprilli 2014.

Kohtuotsusega mõisteti G.N-ilt välja kannatanu LK kasuks tsiviilhagi 111,60 eurot. Samuti mõisteti kohtuotsusega G.N-ilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 532,50 eurot ja kaitsjatasu 450 eurot. Kohtuotsusega võimaldati G.N tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse motiivides menetluskulude väljamõistmise osas märkis kohus, et süüdistatav taotles menetluskulude tasumise ajatamist maksimaalseks perioodiks. Kaitsja toetas oma kaitsealuse taotlust ning prokurör ei vaielnud sellele vastu. Kohus märkis, et menetluskulude vähendamiseks käesoleval juhul ei ole alust: süüdistatav on täisealine, täisjõus, töövõimeline isik, kelle puhul ei esine ühtegi objektiivset takistust töötamiseks.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kaebuse G.N-i kaitsja

R. Käbi, kes vaidlustab kohtuotsust G.N-ilt menetluskulude väljamõistmise osas, taotledes selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Kaebaja hinnangul ei kohaldanud maakohus G.N-i suhtes põhjendamatult KrMS § 180 lg 3 sätteid, leides, et tegu on täisealise töövõimelise isikuga, kellel puuduvad takistused töötamiseks. Kaitsja palub arvestada, et G.N viibib vanglas, mistõttu tema tööga kindlustamine ei sõltu vaid temast, töötasu suurusel on võimalike vanglas tehtavate tööde osas kindlad piirid. G.N peab kohtuotsuse alusel hüvitama tsiviilhagi, tal on kaks ülalpeetavat last, kelle toetamine on esmatähtis. Samuti märgib kaitsja, et

G.N ise on teinud kõik endast sõltuva, et menetluskulud oleksid minimaalsed, sh ei ole ta vaidlustanud enda vahistamist ja on lahendanud asja kõige ökonoomsemas võimalikus menetluses

– kokkuleppemenetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohus, vaadanud toimiku materjalid ja esitatud määruskaebuse läbi, leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kõnealune kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. Harju Maakohtu 16. septembri 2014. a istungi protokollist (köide 1, tl 182-183) nähtub, et prokurör on andnud ülevaate kokkuleppest ning palunud välja mõista menetluskulud. Süüdistatav G.N väljendas kohtuistungil selgesõnaliselt enda arusaamist kokkuleppest ja kokkuleppega nõustumist. Seetõttu on täidetud Riigikohtu otsuses 3-1-1-52-07 esitatud nõue vastavasisulise nõusoleku küsimise osas. Riigikohus on viidatud otsuses muuhulgas selgitanud, et kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest. Seda, et süüdistatav või tema kaitsja oleksid taotlenud kohtuistungil menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, kohtuistungi protokollist ei nähtu. Protokollist nähtub hoopiski, et süüdistatav

G.N on palunud menetluskulud „ajatada maksimum aja peale“. Kohus selle taotluse ka rahuldas. Kaebuses ei tooda välja ühtegi asjaolu, milles seisneb maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Niisuguseid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud.

4. Esitatud kaebusest nähtuvalt vaidlustab kaitsja Harju Maakohtu otsust G.N-ilt menetluskulude väljamõistmise osas, taotledes jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, mida KrMS § 180 lg 3 ka võimaldab. Aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei ole aga maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Selleks ei anna alust kaebuses esitatud väited, et G.N viibib vanglas, ta peab kohtuotsuse alusel hüvitama tsiviilhagi, tal on kaks ülalpeetavat last ning ta on teinud kõik endast sõltuva, et menetluskulud oleksid minimaalsed.

Arvestades seda, et G.N viibib praegusel vangistuses, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et ehkki vanglatingimustes ei ole kinnipeetava tööga kindlustamine alati tagatud, ei ole see asjaolu menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise aluseks. Ka Riigikohus on oma

7. detsembri 2012. a määruses kohtuasjas nr 3-1-1-120-12 väljendatud seisukohta, et „Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalus töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.“ Lisaks tuleb menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. G.N ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal menetluskulusid tasuda kohtuotsuses ettenähtud korras. See on aga taotleja enda tõendada.

Maakohus on G.N-i majanduslikku olukorda käesolevas asjas juba ka arvestanud, pidades otstarbekaks anda KrMS § 313 lg 1 p 7 alusel talle menetluskulude tasumiseks KrMS § 417 lg-st 2 erineva tähtaja ning võimaldada kulud tasuda 12 kuu jooksul. Tegemist on kohtupraktikas omaksvõetult maksimaalse tähtajaga süüdimõistetule rahalise kohustuse vabatahtlikuks tasumiseks. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks märkida sedagi, et süüdimõistetul on õigus esitada oma elukohajärgsele maakohtule taotlus kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamiseks või ajatamiseks vastavalt KrMS §-dele 423 ja 424. Seega tulenevalt KrMS § 424 sättest on kohtu poolt kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid seda alles pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist.

5. Eelnevast lähtuvalt ning tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 ja §-le 390 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu 16. septembri 2014. a otsuse G.N-ilt menetluskulude riigituludesse väljamõistmise osas muutmata.

6.

G.N-i kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi on esitanud taotluse õigusabi osutamise eest 36 euro suuruse tasu saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas kaitsja taotluse täies ulatuses. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu G.N-ilt välja mõista riigieelarve tuludesse.

Andres Parmas Meelika Aava Pavel Gontšarov