3-13-2426/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja

koht

17. oktoober 2014, Tartu

Haldusasja number

3-13-2426

Haldusasi

Indrek Jatsõšõni kaebus Tartu Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitise saamiseks summas

7500 eurot seonduvalt lühiajalisest väljasõidust

loobumisega vangla süül

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Indrek Jatsõšõn

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale tema poolt apellatsioonimenetluses esitatud Tartu

Vangla vastused 12.05.2014 ja 28.04.2014.

2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 17.10.2014, arvates (HKMS § 212

lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus

menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja

§ 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav I. Jatsõšõn esitas 13.05.2013 Tartu Vanglale taotluse (tl 95), milles

palus, et teda lubataks lühiajalise väljaviimise raames 15.05.2013 vanaema matusele

Tarvastu kabelis.

2. Tartu Vangla direktor andis 14.05.2013. a käskkirjaga nr 6-1/214 (tl 56) loa I.

Jatsõšõni lühiajaliseks väljaviimiseks vanaema matusetalitusele järelevalve all, kuid I.

Jatsõšõn loobus 15.05.2013 väljaviimise algushetkedel matusele sõitmisest.

3. I. Jatsõšõn esitas 09.09.2013 Tartu Vanglale taotluse 7500 euro suuruse kahju

hüvitamiseks seoses vanaema matusel osalemisest loobumisega. Tartu Vangla jättis

kahju hüvitamise taotluse 11.11.2013. a otsusega rahuldamata.

4. I. Jatsõšõn esitas 04.12.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse 7500 euro suuruse

kahjuhüvitise väljamõistmiseks Tartu Vanglalt.

Kaebuse kohaselt aheldati kaebaja 15.05.2013 enne väljasõitu käe- ja

jalaraudadesse. Käerauad olid aheldatud kõhu ümber asetatud vöö külge. Seejärel

paigutati kaebaja autos umbes 0,7 m2 suurusesse boksi, milles oli üks pink ja puudus

turvavöö. Kaebaja leidis, et selliste tingimustega seati ohtu tema elu ning rikuti

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-d 2 ja 3.

Õnnetuse korral poleks kaebaja saanud end kaitsta. Vanglal ei olnud ühtegi akti

kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamise kohta. Seega puudusid põhjendused

käe- ja jalaraudade kasutamise vajalikkusest autos ja matusel. Antud juhul on

tegemist diskrimineerimisega ning on selge, et vangla soov oli kaebajat sihilikult

avalikkusele eksponeerida. Vanaema matusele viidi ka kaebaja vend V. Jatsõšõn,

kuid talle ei pandud jalaraudu ning tema boks oli kaks korda suurem. Vangla soovis

kaebaja lähedaste arvamust temast vennaga võrreldes veel negatiivsemaks muuta

ning rikkus sellega EIÕK art-d 3 ja 14. Kaebaja puhul puudus põgenemise oht, mis

õigustanuks ohjeldusmeetmete kasutamist. Vangla õigusvastane tegevus tekitas

kaebajas alandus-, ebakindlus- ja hirmutunnet, mis murdis tema tahte ja vähendas

vastupanuvõimet. Kaebaja sai psüühilise trauma, kuna oli surmahirmu tõttu sunnitud

vanaema matusele sõitmisest loobuma. Vangla tekitas kaebajale ka kaotusvalu,

muret, stressi ja põhjustas närveerimist.

5. Kaebaja esitas 10.02.2014 halduskohtule tõendid ja lisaselgitused, mille

kohaselt kasutas vangla olukorda ära kaebajale ebameeldivuste tekitamiseks, kuna

ta kaebab pidevalt vanglaametnike peale. Vangla seisukoha järgi tuleb

ohjeldusmeetmeid kasutada nende kinnipeetavate suhtes, kellel on olnud palju

distsiplinaarkaristusi ja intsidente ning kes on ametnikke rünnanud (nagu kaebaja).

Samas 2012. a märtsis, kui kaebaja Tartu Maarjamõisa kliinikumi viidi, ei kasutatud

jalaraudu. Ohjeldusmeetmete erinemine samasisulistes olukordades kinnitab, et

vangla soovis kaebajat matusel avalikult eksponeerida. Kaebaja sõitis

turvameetmeteta bussis etapiosakonnast väravani ning juba selle aja jooksul tundis

ta surmahirmu ja ebakindlust ning otsustas väljasõidust loobuda. Kaebaja esitas

kohtule ka oma venna omakäelised selgitused 15.05.2013 toimunu kohta.

Kaebaja täpsustas 09.03.2014. a kirjas, et teda hakati lühiajalisele väljaviimisele

viima Volkswagen Crafter bussiga, milles oli üksikkambri suuruseks 0,51 m2.

6. Tartu Halduskohus jättis 11.03.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja ja V. Jatsõšõni väljasõit vanaema matustele korraldati Tartu Vangla direktori

14.05.2013. a korraldusega nr 1-2/244, mille kohaselt peab vangla tagama, et

väljaviimine oleks korraldatud viisil, mis välistab saadetava põgenemise või muud

saatmise häired. Kaebaja isikukirjelduste kohaselt on ta toime pannud raske

isikuvastase kuriteo ja röövimise, mistõttu tema saatmisel peeti vajalikuks kohaldada

käe- ja jalaraudu, et vältida põgenemist või rünnet teiste isikute vastu. Samuti nähtub

saateplaanist, et kinnipeetavate üle järelevalve tõhusamaks teostamiseks tuleb

kohaldada käeraudu ning kaebajal lisaks jalaraudu. Kohus loetles Tartu Vangla

direktori korralduse õiguslikud alused, samuti märkis, et täiendavat haldusakti

ohjeldusmeetmete kasutamiseks vanglavälisel saatmisel vangla andma ei pidanud

(vt ka RKHKo nr 3-3-1-19-13, p 13). Väljasaatmiseks kasutatud bussis olevate

tingimuste osas kohus seisukohta ei võtnud, kuna kaebaja loobus sõidust ning pole

nimetatud tingimustes viibinud. Kaebaja väide, et ta kohkus sõidutingimustest ja

ohjeldusmeetmete rakendamisest sedavõrd, et see põhjustas talle surmahirmu,

stressi ja unehäireid, ei ole usutav. Kaebajale võis hirmu tekitada see, et temast kui

kinnipeetavast jääb sugulastele halb mulje, mistõttu ta otsustas väljasõidust loobuda.

Sellise olukorra on tekitanud kaebaja ise oma käitumisega, kuna ta viibib

süüdimõistetuna kinnipidamisasutuses ning seega kohalduvad talle vangistusega

seonduvad nõuded. Tartu Vanglal ei ole olnud põhjust kaebajat eksponeerida ning

tema suhtes põhjendamatult käe- ja jalaraudu kasutada. Kaebaja oletused selle

kohta, mis võinuks tema transportimisel juhtuda, ei oma kahjunõude osas õiguslikku

tähendust. Rikutud pole EIÕK art-d 2, 3, 13 ja 14 ega PS § 13, 14 ja 15. Vangla on

kaebaja ja tema venna suhtes vastutulelikult käitunud ning kaebaja keeldumine

lühiajalisest väljasõidust oli tema enda vaba tahe. Vangla ei ole kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud ega talle kannatusi tekitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. I. Jatsõšõni 09.04.2014. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus

tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt pole halduskohus arvesse võtnud kaebaja argumente

ega seisukohti. EIK-i praktikat arvestamata jättes rikkus kohus EIÕK art 6 lg-t 1 ja art-

t 13. Kuna kaebus lahendati kirjalikus menetluses, võeti kaebajalt õigus asja

õiglasele kohtulikule arutamisele ning tõhusale õiguskaitsele. Halduskohus ei andnud

võimalust tunnistaja ülekuulamiseks ega arvestanud ka V. Jatsõšõni seletuskirja,

kuigi EIK-i 28.01.2010. a otsusest Bragin vs. Venemaa tuleneb, et tõendiks võivad

olla ka kaasvangide omakäelised kirjalikud tunnistused. Kaebuses ja selle täienduses

kirjeldatust nähtus, et kaebajat on ebainimlikult koheldud ning hüvitis tulnuks välja

mõista juba ainuüksi liiga väikese isikliku ruumi tõttu transpordivahendis. Vangla ei

ole etapibussi kitsastele tingimustele ega turvavöö puudumisele vastu vaielnud.

Halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, sest jättis välja selgitamata etapibussi

tingimused ning selle, miks peeti kaebajat väljaviimisel vanaema matusele

ohtlikumaks kui 2012. a kliinikumi viimisel ja muud asjaolud seoses lühiajalise

väljaviimise ja surmahirmuga. Kohus ei põhjendanud oma seisukohta, et vastustajal

pole põhjust kaebaja avalikult eksponeerimiseks; et kaebajale surmahirmu, stressi ja

unehäirete tekkimine pole usutav; et kaebajal võis olla hirm endast sugulastele halva

mulje jätmise ees. Kaebaja 13.05.2013. a taotlusest nähtub, et ta oli

saatmistingimustest teadlik ning kui ta oleks hirmu tundnud sugulaste arvamuse ees,

oleks ta saanud väljaviimise kohe lõpetada, kuid ometi katkestas ta väljaviimise alles

siis, kui teda oli ebainimlikes tingimustes väravani sõidutatud. Kaebaja suhtes

põgenemise kahtluse esinemist pole põhjendatud. Samuti jääb arusaamatuks, mida

tähendavad muud saatmishäired. Kohus ei analüüsinud ohjeldusmeetmete

kasutamist saatebussis. Kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

165 lg 1 p 1, 2 ja 4. Igasugune riigivõimu seisukoht, milles jäetakse tähelepanuta

üksikisiku rahvusvahelisele õigusele tuginevad argumendid, on vastuolus PS §-dega

13, 14 ja 123.

Kaebaja esitas 20.07.2014 täiendavate tõenditena kaks vangla vastust kaebaja

selgitustaotlustele. Vastustes on märgitud, et Tartu Vangla saatemasinates puuduvad

lingid, millest kinnipeetav saaks kinni hoida, ning turvavööd, kuna turvavööd peavad

olema üksnes tänavasõidul tavakasutuseks mõeldud istmete juures. Saatemasin on

eriotstarbeline alarmsõiduk ja tavapärastest erinevatest turvariskidest tulenevalt ei

pea saateautos olevad istmed olema varustatud turvavööga.

8. Tartu Vangla 06.05.2014. a vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata

jätta.

Vastuse kohaselt jääb vastustaja kahju hüvitamise taotluse lahendamise otsuses

toodud põhjenduste ning ka varasemate kohtumenetluses esitatud seisukohtade

juurde, mis olid järgmised. Vastustajale jääb kaebaja väide tema avalikust

eksponeerimisest ja temast negatiivse mulje tekitamisest arusaamatuks, kuna

taotluse väljaviimiseks esitas kaebaja vanglale ise. Asjaolu, et väljaviimisel

rakendatakse oluliselt tugevamaid julgeolekumeetmeid kui vanglasisesel saatmisel,

ei saa olla iseseisvalt mure või stressi tekitaja. Samuti ei saa vastustaja mõjutada

kaebaja sugulaste arvamust. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe ette kohustust

anda kinnipeetava vanglavälisel saatmisel tema suhtes ohjeldusmeetmete

kohaldamise kohta välja haldusakt. Kaebajale väidetavalt saabunud tagajärjed pole

usutavad ning ta pole nende saabumist konkreetselt sisustanud. Kaebaja loobus ise

väljaviimisest pärast seda, kui talle said teatavaks lühiajalise väljaviimise tingimused.

Seega ta ei saa nõuda kahjuhüvitist selle eest, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks

vangla poolt ettenähtud tingimustel lühiajalisele väljaviimisele läinud. Kaebaja väited

seonduvalt tema suhtes käe- ja jalaraudade kasutamise põhjendatusega või temast

sugulaste silmis halva mulje jätmisega on asjakohatud, kuna kaebaja lühiajaline

väljaviimine ei saanud teoks tema enda otsuse alusel.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis vastustaja järgmist. Kaebaja leidis, et kuna

tema suhtes saatmisel käe- ja jalaraudade kohaldamine polnud põhjendatud ning

etapibussi tingimused olid väärikust alandavad, siis oli tema matustele sõitmisest

loobumine vastustaja tegevuse tagajärg ning tal on õigus selle eest mittevaralise

kahju hüvitamist nõuda. Kuna kaebaja ei ole halduskohtus vaidlustanud tema suhtes

lühiajalisel väljaviimisel käe- ja jalaraudade kasutamise põhjendatust ega taotlenud

selle õigusvastasuse tuvastamist, siis on tema selgitused ning võrdlused varasema

lühiajalise väljaviimise tingimustega asjakohatud. Saatmisel käe- ja jalaraudade

kasutamine ei saa iseseisvalt olla tema väärikust alandav. Tegemist on

vangistusseaduse alusel saatmisel kasutada lubatud julgeoleku tagamise

meetmetega. Isiku subjektiivse arusaamise alusel tekkinud ennatliku hirmu eest ei

ole võimalik riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel mittevaralise kahju hüvitamist

nõuda, kuna puudub haldusorgani õigusvastane tegevus. Kuna kaebaja sõitmisest

loobus, pidid ka sõitmisest tingitud hirmud mööduma. Asja menetlust halduskohtus ei

muuda õiglasemaks või vähem õiglasemaks selle läbivaatamise viis. Rikutud ei ole

kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. Tal oli võimalus kirjalikus menetluses enda

täiendavad seisukohad esitada.

Tartu Vangla esitas vastavalt ringkonnakohtu nõudele kohtule kaebaja 13.05.2013. a

taotluse lühiajalise väljaviimise saamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus tagastab kaebajale viimase poolt apellatsioonimenetluses

esitatud Tartu Vangla vastused 12.05.2014 ja 28.04.2014, sest eelnimetatud

materjalide asja juurde võtmiseks puudub kaebuse sisulise lahendamise seisukohast

vajadus. Sellele, et saateautos olevad istmed ei olnud varustatud turvavööga, ei ole

ka vangla menetluse vältel vastu vaielnud.

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu

vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

11. Kaebaja etteheited halduskohtule asja kirjalikus menetluses lahendamise kohta,

mille tõttu võeti temalt väidetaval ära õigus asja õiglasele kohtulikule arutamisele, on

põhjendamatud.

Asja menetlust halduskohtus ei muuda õiglasemaks või vähem õiglasemaks selle

läbivaatamise viis. HKMS § 131 võimaldab teatud tingimuste esinemisel asja läbi

vaadata kirjalikus menetluses hoolimata sellest, et mõni menetlusosaline on

taotlenud asjas istungi korraldamist. Käesolevas asjas on halduskohus oma

16.01.2014. a määruses piisavalt põhjendanud seda, miks ta ei pea vaatamata

kaebaja taotlusele vajalikuks asjas kohtuistungit korraldada ja ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul oli võimalik asja lahendada

olemasolevate materjalide põhjal kirjalikus menetluses arvestades ka seda, et

vaidluse all on üksnes õigusküsimused, so õiguslik hinnang vangla tegevusele, mitte

aga vaieldavad faktiküsimused, mida oleks pidanud alles istungil välja selgitama

asuma. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele

takistanud ka asja kirjalikus menetluses läbivaatamine, sest halduskohus andis

menetlusosalistele aega esitada vajadusel täiendavaid menetlusdokumente ning

seisukohti ja kaebaja seda õigust ka kasutas.

12. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et halduskohus ei hinnanud otsuse tegemisel tema

venna V. Jatsõsõni kirjalikku seletust. Halduskohus on vaidlustatud otsuse lk-l 5

seda seletuskirja käsitlenud ja asunud seisukohale, et ka selles kirjeldatu ei saa olla

aluseks kaebaja poolt esitatud kahjunõudele, sest seletus on antud toimunud

sündmusest üle poole aasta hiljem ning kajastab juhtunut subjektiivselt, so täpselt

samamoodi nagu seda on väitnud kaebaja, kelle seisukoht ja selgitused samuti ei

andnud alust asuda seisukohale, et tema kahjunõue vangla vastu tuleks rahuldada.

13. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et halduskohus ei järginud asja menetledes

uurimispõhimõtet. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 11 ja 33) nõudis halduskohus

vanglalt välja asja lahendamiseks vajalikud dokumendid ja võttis vastu ka kaebaja

poolt esitatud materjalid ning andis nende pinnalt vaidlusaluses kohtuotsuses oma

hinnangu sellele, kas esitatud hüvitamiskaebus tuleb rahuldada või mitte.

14. Mis puudutab vaidluse sisulist külge, siis asja materjalidest nähtuvalt taotles

kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses mittevaralise kahju hüvitamist.

Mittevaraline kahju (surmahirm ohtliku sõidu ees ja sellega kaasnenud stress ning

mure), tekkis kaebajale väidetavalt sellest, et saanud teada, millistes tingimustes

teda lühiajalise väljaviimise raames 15.05.2013 vanema matustele sõidutatakse, oli

ta sunnitud matustele sõitmisest loobuma. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle

õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikuks suhtes

rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teostamise korral.

Seega selleks, et kaebajal oleks tekkinud õigus vastustajalt mittevaralise kahju

hüvitamist nõuda, pidi vastustaja tegutsema õigusvastaselt ja selle vahetuks

tagajärjeks pidi olema mõni RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärgedest. Kaebaja

leidis, et kuna tema suhtes saatmisel täiendavate julgeolekuabinõude (käe- ja

jalarauad) kohaldamine ei olnud põhjendatud ning etapibussi tingimusi, millega oleks

toimunud tema vanaema matustele sõitmine, saab pidada väärikust alandavaks, siis

oli tema matustele sõitmisest loobumine vastustajapoolse õigusvastase tegevuse

tagajärg ning tal on õigus selle eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et antud asjas ei ole alust

pidada ei kaebaja suhtes saatmisel kasutamiseks valitud ohjeldusmeetmeid ega ka

saatmisauto tingimusi sellisteks, mis annaksid alust esitatud kahjunõude

rahuldamiseks. Kaebaja suhtes tema saatmisel käe- ja jalaraudade kasutamine

iseseisvalt ei saa olla tema väärikust alandav, sest tegu on vangistusseaduse alusel

saatmisel kasutada lubatud julgeoleku tagamise meetmetega, mille kasutamise

põhjendus ja seos kaebaja isikuga olid välja toodud nii 14.05.2013 kaebaja kohta

koostatud lühiajalise väljaviimise käskkirjas, saatmiskorralduses ja ka saateplaanis.

Ka ringkonnakohtu hinnangul oli otsus kasutada kaebaja lühiajalisel väljaviimisel käe-

ja jalaraudu igati põhjendatud ja õiguspärane, arvestades neid asjaolusid, mis

vanglale eelnevalt kaebaja ja tema käitumise kohta teada olid ning ka seda,

millistesse tingimustesse kaebaja väljaviimise käigus oleks sattunud (avatud

territoorium, vangla mõistes kõrvaliste isikute paljusus, võimatus kõiki võimalikke

matusel olijaid eelnevalt või kohapeal kontrollida jne). Samuti ei saanud asjaolu, et

ilmselt lubatakse teda välja viia üksnes mehitatud valvega ning vähemalt

käeraudades, tulla kaebajale 15.05.2013 üllatusena, sest oma 13.05.2013. a

taotluses (tl 95) on ta ise märkinud, et ta on teadlik sellest, et teda viiakse välja

käeraudadega ning mehitatud valvet kasutades. See, et sellele lisandusid ka

jalarauad tulenevalt vanglapoolsest ohuhinnangust, ei saa ringkonnakohtu arvates

olla selline asjaolu, mis muudaks kasutada soovitud ohjeldusmeetmed kohe

õigusvastasteks ja ebaproportsionaalseteks. Samuti tuleb silmas pidada seda, et

viidatud ohjeldusmeetmeid väljaspool vanglat reaalselt ei kasutatudki, sest kaebaja

keeldus ise 15.05.2013 soovitud väljaviimisest ja ta viidi pärast seda oma

elukambrisse tagasi.

Kuna kaebajat reaalselt välja ei viidudki, siis ei anna hüvitamiskaebuse

rahuldamiseks alust ka kaebaja väide, et vastustaja soovis tema suhtes vanaema

matusele väljaviimisel käe- ja jalaraudu kohaldades teda sihilikult avalikkusele

negatiivsest küljest eksponeerida ning muuta tema lähedaste arvamust temast veelgi

negatiivsemaks.

16. Ka kaebaja väited tema diskrimineerimisest võrreldes tema vennaga ja sellest, et

saatmisautos oli väidetavalt liiga vähe ruumi ning ohjeldusmeetmete kohaldamise

tulemusena võis tema elu sõitmisel ohtu sattuda, kuna käeraudades ei saaks ta

vajadusel kusagilt kinni võtta ja tema istekoha juures polnud ka turvavööd, ei anna

alust hüvitamisnõude rahuldamiseks, sest kaebaja pole tõendanud sellistest

tingimustest tuleneva võimaliku kahju tekkimist.

Nagu kaebaja ise kirjeldas, tekkis tal hirm, stress ja mure saada surma, kui ta oleks

pidanud temapoolt kirjeldatud viisil etapibussis matustele sõitma. Kuna ta sõitmisest

ise loobus, pidid ka sõitmisest tingitud hirmud mööduma.

Isiku subjektiivse arusaamise alusel tekkinud ennatliku hirmu eest, et tema edasine

kohtlemine võib olla väärikust alandav või tervistkahjustav, ei ole võimalik RVastS

alusel mittevaralise kahju hüvitamist nõuda, kuna puudub ka haldusorgani

õigusvastane tegevus, mis on üks kohustuslikke mittevaralise kahju hüvitamise

aluseks olevatest tingimustest. Väidetav surmahirmu tekkimine saatebussis

sõitmiseks juba pelgalt kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamisest tema

vangla hoones asuvasse saateautosse paigutamisel, ei ole ka usutav arvestades

seda, et kaebaja vend käis vanaema matustel sarnastes tingimustes viibides

(v.a jalarauad) ära ning V. Jatsõsõnile sellest mingeid stressi või inimväärikuse

alandamisega seonduvaid tagajärgi ei saabunud.

Kuna kaebaja loobus vanaema matustele minemast pärast seda, kui talle olid

saanud teatavaks väljaviimise tingimused, ei saa ta nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist selle eest, mis oleks võinud juhtuda või aset leida, või millised üleelamised

oleksid võinud sellega seoses kaasneda, kui ta oleks vangla poolt ettenähtud

tingimustel lühiajalisele väljaviimisele läinud, sest nagu juba varem märgitud, seda

tegelikkuses ei juhtunud. See, et ta viibis saateautos, mis koos temaga vangla

territooriumilt ei väljunud, ei anna alust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.

Asjaolu, et kaebaja on ka 2012. a käinud lühiajalisel väljaviimisel arsti juures ja siis

tema suhtes jalaraudu ei kohaldatud, ei anna samuti alust käesoleva kaebuse

rahuldamiseks, sest nagu vangla ka oma 27.01.2014. a (tl 50) vastuses on märkinud,

otsustatakse kinnipeetavale jalaraudade ja käeraudade paigaldamise vajadus

isikupõhiselt ja vastavalt hetkel oleva riski suurusele ning tavapäraselt käivad

kinnipeetavad väljaviimisel tervishoiuteenuse osutaja juures käeraudades ning

jalarauad paigaldatakse arsti juurde viimisel üksnes juhul, kui väljaviimise hetkel on

julgeolekuosakond hinnanud tema väljaviimise riskantsemaks.

Tiina Pappel

Einar Vene

Maili Lokk