3-11-182/62 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 17.10.2014, Tartu Haldusasja number 3-11-182 Haldusasi M.V. (V.) kaebus tunnistada Viru Vangla keeldumised isikliku televiisori kambrisse lubamiseks ning kaebajale vaietest koopiate väljastamiseks kaebaja preventiivse huvi alusel õigusvastaseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.09.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.V. apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja M.V. Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON Tagastada kaebaja apellatsioonkaebus. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. Kaebaja esitas 22.12.2009 Viru Vanglale taotluse nr 6-20.1/46885 televiisori saamiseks kambrisse. Viru Vangla rahuldas televiisori taotluse ja väljastas kaebajale televiisori (tl 23). Viru Vangla 08.04.2010. a haldusaktiga nr 6.-20.1/46885-2 (tl 24) tunnistas vastava loa distsipliinirikkumise tõttu kehtetuks.

2. Kaebaja esitas 12.04.2010 vaide nr 6-12/249 (tl 25). Viru Vangla 21.12.2010. a vaideotsusega (tl 28) jättis kaebaja vaide rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 10.06.2010 uue taotluse nr 6-9/22637 teleri ja raadio väljastamiseks kambrisse. Vangla jättis taotluse teleri väljastamiseks rahuldamata ebapiisavate rahaliste vahendite olemasolu tõttu kaebaja isikuarvel.

4. Kaebaja esitas 14.06.2010 taotluse nr 6-10/22721 teleri väljastamiseks kambrisse või E8 päevaruumis spordisaadete jälgimise võimaldamiseks. Vangla jättis taotluse rahuldamata kaebaja distsipliinirikkumiste tõttu.

5. Kaebaja esitas 07.07.2010, 11.08.2010 ja 15.09.2010 taotlused teleri saamiseks kambrisse. Vangla jättis nimetatud taotlused rahuldamata, sest vanglal puudus veendumus, et kaebaja suudab kanda elektriseadmega kaasnevaid kulutusi.

6. Kaebaja esitas 12.10.2010 taas taotluse nr 6-9/37775 teleri ja raadio saamiseks kambrisse. Vangla rahuldas kaebaja taotluse teleri saamiseks, sest tal oli piisavalt rahalisi vahendeid ja vanglal oli tekkinud veendumus, et isik on võimeline kandma elektriseadmega kaasnevad kulutused.

7. Kaebaja esitas 05.10.2010 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 6-14/36979. 31.01.2011 jättis vangla selle rahuldamata.

8. Kaebaja esitas 20.01.2011 Tartu Halduskohtusse kaebuse (tl 1-3) Viru Vangla 08.04.2010. a haldusakti nr 6.-20.1/46885-2 ja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ning moraalse kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot. Kaebaja leidis, et vastustaja otsus tunnistada televiisori kasutamise luba kehtetuks ja kaebaja taotluse alusel televiisorit kambrisse mitte lubada on alandanud kaebaja inimväärikust. Lisaks leidis kaebaja, et Viru Vangla on televiisori kambrist ära võtmisel ja kambrisse mitte lubamisel rikkunud vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 41 lg-tes 1 ja 2 ning § 31 lg-tes 1, 2, 3 sätestatud korda ja põhimõtteid. Kaebaja väitel seisneb preventiivne huvi antud haldusakti ja toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks, et vastustaja ei jätkaks oma õigusvastast tegevust.

9. Tartu Halduskohus jättis 24.08.2011. a otsusega (tl 56-59) kaebuse rahuldamata.

Tartu Halduskohus selgitas, et tuvastamisnõuet saab esitada üksnes juhul, kui isikul on selleks olemas põhjendatud huvi. Kaebaja on kaebuses jäänud selle juurde, et tema põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel on soov tuvastada vangla haldusakti ja toimingute õigusvastasus ja esitada hiljem vangla vastu mittevaralise kahju tekitamise eest kahju hüvitamise nõue seoses kahjunõude tähtaegselt lahendamata jätmisega. On võimalik, et vangla otsustus võtta ära õigus kasutada kambris isiklikku televiisorit või raadiot on kaebajale ebameeldiv, kuid kindlasti ei saanud see rikkuda tema inimväärikust ja tekitada talle sellist kahju, mille rahalist hüvitamist saaks nõuda riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 alusel. Tuvastamiskaebuse esitamisel võib põhjendatud huviks iseenesest olla ka soov esitada õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kuid halduskohtu arvates ei saa tuvastamiskaebuse rahuldamise aluseks olla üksnes kaebaja deklaratiivne väide selle kohta, et ta soovib hiljem vastustaja vastu kahjunõuet esitada, vaid asja materjalidest peab olema võimalik ka järeldada, et kahjunõuet on hiljem võimalik esitada ja et tegemist ei ole ilmselgelt perspektiivitu nõudega. Ühtegi muud põhjendust kaebuse esitamiseks pole kaebaja nimetanud ja neid ei ole halduskohus ka iseseisvalt asja materjalide pinnalt tuvastanud.

Tartu Halduskohus asus seisukohale, et kaebuses esitatud väidete põhjal ei saa järeldada, et käesoleval juhul oli tegemist kannatustega, mis kujutavad endast väärikuse alandamist väljakujunenud kohtupraktika tähenduses, mille eest saaks välja mõista rahalise hüvitise.

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse (tl 68-70), milles palus Tartu Halduskohtu 24.08.2014. a otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Kaebaja kambrist televiisori äravõtmisega on intensiivselt riivatud kaebaja õigusi ja vabadusi. Viru Vangla on järjepidevalt seadusevastaselt viivitanud vaietele ja kahjunõuetele vastamisega. Kaebaja on põhjendatud huvi ja eesmärgi kaebuses välja toonud, kuid kohus on jätnud selle tähelepanuta. Kaebaja põhjendatud huviks on sisuliselt soov vältida edaspidi õigusrikkumiste kordumist.

11. Tartu Ringkonnakohus 02.10.2012. a otsusega (tl 87-88) rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt. Tartu Ringkonnakohus tühistas Tartu Halduskohtu 24.08.2011. a otsuse osas, millega kohus jättis andmata seisukoha kaebaja taotlusele tunnistada Viru Vangla 08.04.2010. a haldusakt nr 6.-20.1/46885-2, toimingud ning kaebaja taotluste mitteõigeaegne lahendamine õigusvastaseks kaebajal preventiivse huvi olemasolu tõttu ja saatis haldusasja selles osas arutamiseks tagasi Tartu Halduskohtule.

Tartu Ringkonnakohus selgitas, et nõustub halduskohtuga, et puudub alus tunnistada vaidlustatud haldusakt ja toimingud õigusvastaseks selle tõttu, et kaebaja soovib õigusvastasuse tuvastamise korral esitada taotlust talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tartu Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et vastustaja otsustus tunnistada kaebaja televiisori kasutamise luba kehtetuks ja keelduda televiisori kambrisse lubamisest võis olla küll ebameeldiv, kuid samas ei olnud tegemist kaebaja inimväärikuse alandamisega, mille eest on tal võimalik nõuda talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 9 lg 1 alusel.

12. Kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse (tl 92-94), milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu 02.10.2012. a kohtuotsus osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata kaebaja tuvastamisja hüvitamiskaebuse. Riigikohus jättis 18.12.2012. a kohtumäärusega (tl 106) kassatsioonkaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 219 lg 6 alusel menetlusse võtmata.

13. Tartu Halduskohus tunnistas 18.04.2013. a otsusega (tl 119-122) Viru Vangla 08.04.2010. a haldusakti nr 6.-20.1/46885-2 ning Viru Vangla poolt vaide ja kahju hüvitamise taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja rikkumise õigusvastaseks.

Tartu Halduskohus selgitas, et vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid kaebajale 22.12.2009 antud loa andmise või kehtetuks tunnistamise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla administratsioonil tuleb kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda sisekorraeeskirju ja/või häirida teisi isikuid. VangS §-st 31 ja vangla sisekorraeeskirja §-dest 591-593 tulenevalt võib elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud. Loa andmise otsustamisel ei oma tähtsust eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Seega ületas vastustaja diskretsiooni piire, kui tugines televiisori kasutusloa kehtetuks tunnistamisel loa taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele.

Tartu Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja on rikkunud VangS § 11 lg-s 7 sätestatud vaide lahendamise 30-päevast tähtaega. Kaebaja esitas vaide 12.04.2010. Vaide osas tehti vaideotsus alles 21.12.2010. Samuti on vastustaja rikkunud RVastS § 18 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise taotluse lahendamise kahekuulist tähtaega. Kaebaja esitas 05.10.2010 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille vastustaja jättis 31.01.2011 rahuldamata.

14. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse (tl 129-132), milles palus Tartu Halduskohtu 18.04.2013. a otsus tühistada osas, millega kohus jättis kaebuse rahuldamata ning teha uus otsus, millega tuvastatakse ka teiste aktide, vaiete ja toimingute õigusvastasus ning rahuldatakse hüvitamiskaebus. Alternatiivselt palub kaebaja saata asi Tartu Halduskohtusse uuele koosseisule arutada.

15. Tartu Ringkonnakohus 11.03.2014. a otsusega (tl 150-152p) rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt. Tartu Ringkonnakohus tühistas Tartu Halduskohtu 18.04.2013. a otsuse osas, millega kohus jättis andmata seisukoha kaebaja taotlusele tunnistada Viru Vangla keeldumised isikliku televiisori kambrisse lubamiseks ning kaebajale vaietest koopiate väljastamiseks kaebaja preventiivse huvi alusel õigusvastaseks ning saatis haldusasja selles osas arutamiseks tagasi Tartu Halduskohtule.

Ringkonnakohus sedastas, et nii kaebaja kahju hüvitamise nõude kui ka edaspidise kahjuhüvitise saamise eesmärgil esitatud tuvastamisnõude lahendas halduskohus juba 24.08.2011. a otsusega, jättes kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse vastavas osas 02.10.2012. a otsusega muutmata ning Riigikohus 18.12.2012. a kohtumäärusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Ringkonnakohus märkis, et HKMS § 176 lg 1 kohaselt kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Ringkonnakohus selgitas, et kuivõrd kaebaja kaebus kahju hüvitamise nõudes ning hilisema kahjuhüvitise saamise eesmärgil esitatud tuvastamisnõudes jäeti jõustunud halduskohtu otsusega rahuldamata, ei pidanud halduskohus kaebaja nõudeid 02.10.2012. a otsuses teistkordselt käsitlema ega lahendama. Seega on ekslik kaebaja väide, nagu jätnuks halduskohus kaebaja eelviidatud nõuded vaidlustatud otsuses tähelepanuta. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse vastavas osas rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.

16. Kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse (tl 155-157), milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11.03.2014. a kohtuotsus osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata kaebaja tuvastamisja hüvitamiskaebuse. Riigikohus jättis 21.05.2014. a kohtumäärusega (tl 172) kassatsioonkaebuse HKMS § 219 lg 6 alusel menetlusse võtmata.

17. Tartu Halduskohus 17.09.2014. a otsusega (tl 187-189) tunnistas preventiivse huvi alusel õigusvastaseks Viru Vangla keeldumised isikliku televiisori kambrisse lubamiseks ning kaebajale vaietest koopiate väljastamiseks.

Tartu Halduskohus selgitas, et vastustaja 08.04.2010. a vastus nr 6.-20.1/46885-2 on haldusakt ja antud haldusakt on õigusvastane diskretsioonipiiride ületamise tõttu. Halduskohus märkis, et kaalutlusotsuse langetamisel võttis vastustaja arvesse kaebajale varem määratud distsiplinaarkaristusi, mida teha ei tohi (RKHKo 3-3-1-32-10, p 19) ning kirjeldatu alusel tuleb kaebus rahuldada ja tunnistada preventiivse huvi alusel õigusvastaseks Viru Vangla keeldumised isikliku televiisori kambrisse lubamiseks. Halduskohus selgitas, et kuivõrd haldusasja materjalide alusel on Viru Vangla 08.09.2010. a haldusaktiga nr 6-10/20108-2 tunnistanud varasema 03.06.2010. a haldusakti nr 6-10/20108-2 kehtetuks, millega keelduti kaebajale vaietest koopiate väljastamisest, siis selles osas tuleb ka kaebus rahuldada ning tunnistada preventiivse huvi alusel õigusvastaseks Viru Vangla keeldumine kaebajale vaietest koopiate väljastamiseks. Lisaks märkis kohus, et vastustaja võttis eespool mainitud käitumisega sisuliselt kaebuse õigeks ning järelikult on täidetud ka HKMS § 159 lg 1 järgi sätestatud kaebuse rahuldamise eeldused. Lisaks viitas halduskohus Tartu Ringkonnakohtu 11.03.2014. a otsuse p-dele 14-17, kus ringkonnakohus sedastas, et kaebaja kaebus kahju hüvitamise nõudes ning hilisema kahjuhüvitise saamise eesmärgil esitatud tuvastamisnõudes jäeti jõustunud halduskohtu otsusega rahuldamata.

18. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 17.09.2014. a otsus osas, millega kohus jättis hüvitamiskaebuse rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldatakse kaebaja esitatud hüvitamiskaebus.

Kaebaja leiab, et tema esitatud hüvitamiskaebus tulnuks halduskohtul uuesti läbi vaadata ning rahuldada, mitte aga tugineda esmakordse läbivaatamise otsustele, milles halduskohus ei tuvastanud ühtegi õigusvastast haldusakti ega toimingut ning seega jättis põhjendamatult rahuldamata kaebaja hüvitamiskaebuse. Kaebaja märgib, et teisel ja kolmandal korral uuesti asja läbivaatamisel tuvastatakse alles kõik Viru Vangla õigusvastased haldusaktid ning toimingud ning seega tulnuks anda ka uus hinnang ja teha otsus kaebaja esitatud hüvitamiskaebuse suhtes, kuna tema hüvitamiskaebus oligi just kõigi nende haldusaktide ja toimingute peale esitatud. Kaebaja leiab, et tema esitatud hüvitamiskaebuse suhtes ei ole ega saa olla kohtuotsus ega otsused jõustunud ning tema arvates ei ole vaja ega pea kaebaja esitama mingeid taotlusi teistmismenetluses või tähtaegade ennistamiseks. Kaebaja selgitab, et on seoses hüvitamiskaebuses esitatud hüvitamisnõudega korduvalt selgitanud ja põhjendanud oma seisukohti apellatsioonkaebustes ning kassatsioonkaebustes ja on selgelt viidanud kõikidele rikkumistele ning asjaoludele, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et ei pea vajalikuks hakata uuesti kõiki hüvitamisnõude asjaolusid, seisukohti ja põhjendusi käesolevas apellatsioonimenetluses esitama ja üle kordama ning palus ringkonnakohtul eelpool nimetatud seisukohad võtta käesoleva apellatsioonkaebuse juurde hindamiseks ja kaalumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada.

20. Kaebaja on vaidlustanud ringkonnakohtus halduskohtu otsuse, millega tunnistati õigusvastaseks Viru Vangla keeldumised isikliku televiisori kambrisse lubamiseks ning kaebajale vaietest koopiate väljastamiseks.

Apellatsioonkaebusest võib järeldada, et kaebaja ei taotle halduskohtu otsuse resolutsiooni tühistamist, vaid otsuse tühistamist osas, millega halduskohus jättis väidetavalt lahendamata kaebaja kahju hüvitamise nõude.

21. Ringkonnakohus sedastas 11.03.2014. a otsuse p-des 14-17, et nii kaebaja kahju hüvitamise nõude kui ka edaspidise kahjuhüvitise saamise eesmärgil esitatud tuvastamisnõude lahendas halduskohus juba 24.08.2011. a otsusega, jättes kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse vastavas osas 02.10.2012. a otsusega muutmata ning Riigikohus 18.12.2012. a kohtumäärusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. HKMS § 176 lg 1 kohaselt kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Seega on ekslik kaebaja väide, et tema esitatud hüvitamiskaebuse suhtes ei ole ega saa olla kohtuotsus ega otsused jõustunud.

22. HKMS § 185 lg 1 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta kehtivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti või esimese astme kohtu menetluse kohta sätestatu ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. HKMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus.

23. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas apellatsioonkaebuse esitamine lubatud. Kaebaja leidis, et tema esitatud hüvitamiskaebus tulnuks halduskohtus uuesti läbi vaadata ning kaebaja ei pidanud vajalikuks hakata uuesti kõiki hüvitamisnõude asjaolusid, seisukohti ja põhjendusi käesolevas apellatsioonimenetluses esitama ja üle kordama. Ringkonnakohus leiab, et sellest tulenevalt on kaebaja esitanud apellatsioonkaebuse sama nõudega samal alusel. Kuivõrd kaebaja kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõue ning hilisema kahjuhüvitise saamise eesmärgil esitatud tuvastamisnõue jäeti jõustunud halduskohtu otsusega rahuldamata ning apellatsioonkaebuses on esitatud sama nõue samal alusel, ei ole apellatsioonkaebuse esitamine HKMS § 43 lg 1 p-i 1 (koosmõjus HKMS § 185 lg-ga 1) alusel lubatud.

24. HKMS § 187 lg 3 p 6 alusel apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellandil ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebus tagastada. Kuivõrd halduskohus rahuldas kaebaja taotluse tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla keeldumised isikliku televiisori kambrisse lubamiseks ning kaebajale vaietest koopiate väljastamiseks, ei saaks asjas tehtav otsus ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi, kuna halduskohtu otsus oli kaebaja jaoks soodne. Sellest tulenevalt tagastab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p-i 6 alusel.

25. Tartu Halduskohtu 01.03.2011. a määrusega on kaebaja vabastatud osaliselt riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja esitas antud asjas koos apellatsioonkaebusega ka taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. HKMS § 114 lg 2 kohaselt eeldatakse, et menetlusabi kehtib ka igas järgmises kohtuastmes, kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi. Samas sätestab HKMS § 114 lg 2, et kohus kontrollib siiski kaebuse menetlusse võtmisel, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt ebamõistlik, ning kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Tagastades apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 6 alusel, jätab ringkonnakohus kaebaja menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel eraldi hindamata ja lahendamata.

26. Tulenevalt HKMS § 187 lg 2 teisest lausest loetakse apellatsioonkaebuse tagastamisel, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. HKMS § 187 lg 7 kohaselt võib apellant määruse peale, millega kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, esitada määruskaebuse Riigikohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits