3-12-1063/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1063 Haldusasi Setu Veis OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 21. veebruari 2012. a otsuse nr 13-6/408 ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 24. aprilli 2012. a vaideotsuse nr 13-4/158 tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 9. jaanuari 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Setu Veis OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Setu Veis OÜ, volitatud esindaja Meelis Leis Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 9. jaanuari 2013. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes käesoleva otsuse põhjendustega Tartu Halduskohtu

9. jaanuari 2013. a otsuse põhjendusi. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 17. november 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PRIA 21. veebruari 2012. a otsusega nr 13-6/408 jäeti rahuldamata Setu Veis OÜ loomakasvatusehitise investeeringutoetuse taotlus nr 142011490528.

Setu Veis OÜ esitas otsusele vaide, mis jäeti PRIA 22. märtsi 2012. a vaideotsusega nr 13-4/158 rahuldamata.

2. Setu Veis OÜ esitas 23. mail 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt:

2.1. PRIA on otsuse ja vaideotsuse tegemisel rikkunud kaalutlusõigust, leides vääralt, et kaebaja ei ole 2010. a omatoodetud heina müünud ning selle müügist raha saanud. Kaebaja omatoodetud põllumajandussaaduste (hein) müügitulu oli 2010. a 62 058 eurot. Kaebaja on nii 2009. a kui ka 2010. a rendile võtnud heinamaid heina ülestöötamiseks ja müügiks. Lisaks kasutas kaebaja H.V. omandis ja kasutusvalduses olnud heinamaid XXXXXXXX . Kaebaja kasutuses oli 2010. a 214,7 ha heinamaad. Kuigi käesoleval juhul on enamus heinamaadest kellegi teise omandis, ei välista see Setu Veis OÜ omandit heina suhtes heinamaade õiguspärase kasutuse puhul.

2.2. PRIA on seostanud omatoodangu tekke üksnes kulutustega. Põllumajandusministri 23. augusti 2010. a määruse nr 87 „Loomakasvatusehitise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 2 lg 1 kohaselt pidi kaebaja tõendama omatoodangu müüki ja müügikäivet.

2.3. Käesoleval juhul on PRIA rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna PRIA ei ole analoogseid juhte käsitanud võrdselt käesoleva olukorraga.

3. Tartu Halduskohtu 9. jaanuari 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis järgnevat:

3.1. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kaebaja ei ole tõendanud põllumajandusmasinate teenustele kulutuste tegemist. PRIA poolt makstavate toetuste puhul on reegliks see, et taotluses esitatud andmed peavad olema tõesed ja toetuse saamise eelduseks vajaminevad kulutused peab toetuse taotleja olema teinud ise. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ise teinud taotluses näidatud kulutusi, mistõttu ei ole ka kaebaja vastustajale esitatud taotlus oma sisult õige. Kuigi halduskohus kuulas üle tunnistaja E.M. , ei järeldunud ka tema ütlustest, et kaebaja oleks teinud põllumajandusmasinate teenustele kulutusi sellises mahus, nagu ta on kirjeldanud äriplaanis.

3.2. Vastustaja esitatud tõenditest nähtub, et aastatel 2009 ja 2010 on vähemalt osadel kaebaja nimetatud põllumajandusmaadest toetust taotlenud ka teised taotlejad, samuti on H.V. 2010. a ise oma talule toetusi taotlenud 576,54 ha-le. Seega on välistatud, et kaebaja kasutuses oli 214,7 ha maad, mistõttu ei saanud ta toota ka 971 tonni heina.

3.3. Halduskohus leidis, et PRIA ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kaebajal ei ole ei faktilistel ega ka õiguslikel asjaoludel õigust toetuse saamiseks, mistõttu ei saanud ta olla ka võrdses olukorras tema poolt osundatud äriühingutega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Setu Veis OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Kaebaja omatoodetud heinasaaduste müügitulu oli 2010. a 62 058 eurot, mis vastab vähemalt 50% taotleja kogu müügitulust. Halduskohus on vääralt leidnud, et kaebaja peab tõendama põllumajandusmasinate teenustele kulutuste tegemist, kuna määruse nr 87 § 2 lg 1 kohaselt peab taotleja tõendama vaid omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu. Müügitulu teke ei pea igal üksikjuhul olema seotud taotleja otsese kuluga. Kaebaja omatoodang on saavutatud taotleja omaniku vahendeid kasutades, seejuures ei ole keegi vaidlustanud omatoodangu kuulumist kaebajale. Kaebaja leiab, et müügitehing ja arve kajastavad selgelt müügitulu teket.

4.2. Müügitulu teke ei pea olema seotud müügitulu saaja otsese kuluga ning sellist käsitlust toetab ka määruse nr 87 § 2 lg 1. Antud juhul on müügitulu saaja omanikfirma teinud kulutusi firmaväärtuse tõstmiseks, mis pole kuidagi keelatud.

4.3. Kaebajal ei ole olnud võimalust esitada haldusmenetluses probleemsete seisukohtade osas enda selgitusi, vastuväiteid ja tõendeid. PRIA on eelistanud taotleja ärakuulamisele haldusmenetluses taotleja ülekuulamist kriminaalmenetluses.

4.4. Halduskohtu otsusest ei nähtu, mida halduskohus tõendatuks luges ning miks on kaebaja tõendid jäetud tähelepanuta või järeldatud, et maid ei ole üldse kasutatud. Halduskohus on eksiarvamusel, et pindalatoetuse saaja ja heinatootja peavad olema üks ja sama isik. Halduskohus ja vastustaja ei ole viidanud ühelegi õigusaktile, mis keelaks kaebajal niita heina aladel, mis kaebajale ei kuulu, aga on kasutuskokkuleppe alusel kasutusse antud ja millega on seotud pindalatoetus. Halduskohus ja vastustaja ei ole ära näidanud, miks ei arvestata H.V. i kinnitust kaebajale 160 ha maa kasutusse andmise kohta. Siinkohal ei ole oluline, et kogu nimetatud maa ei kuulu H.V. ile, vaid tegemist on tema kasutuses oleva maaga.

4.5. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et pindalatoetust võivad taotleda nii maaomanik, kasutaja kui ka muu isik, kui tal on selleks õiguslik alus. PRIA ei nõua pindalatoetuse taotlejalt mingit dokumenti maa kasutamise õigusliku aluse kohta, asjaolusid uuritakse täpsemalt ainult juhul, kui kaks isikut taotlevad toetust samale maale. Seega on ebaõige halduskohtu seisukohta, et kui H.V. taotleb pindalatoetust konkreetse maa osas, siis kaebaja poolt heina niitmine samalt maalt on välistatud.

4.6. PRIA ei ole kaebajat taotluse menetlemisel kohelnud võrdselt teiste taotlejatega. Halduskohus pole otsuses seda aspekti sisuliselt hinnanud.

5. PRIA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:

5.1. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja ta ei vasta määruse nr 87 § 2 lg-s 1 sätestatud nõuetele, mistõttu ei kvalifitseeru ta taotlejaks. Müügiarve alusel ei ole võimalik otsustada, kas tegemist on omatoodetud põllumajandussaaduste müügiga, seda enam, et mingeid tootmiskulusid ettevõtjal ei ole. Kui kulutused on tehtud E.M. poolt, ei saa neid taotleja kuludeks lugeda, sest tegemist on füüsilise isiku kulutustega. Lisaks on vastustajale selgusetu, et kui kulutused on teinud ainuosanik OÜ Gateway (osanik kuni 11. oktoobrini 2010), siis miks ei suudeta neid kulutusi tõendada. Raamatupidamise seaduse § 16 p 1 kohaselt arvestab raamatupidamiskohustuslane oma vara, kohustusi ja majandustehinguid lahus tema omanike, kreeditoride, töötajate, klientide ja teiste isikute varast, kohustustest ja majandustehingutest.

5.1. PRIA ei ole rikkunud kohustust kaebajat haldusmenetluse käigus ära kuulata. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kuna heinamüügi osas olid esitatud kõik dokumentaalsed tõendid, ei oleks taotleja formaalne ärakuulamine viinud teistsuguse tulemini.

5.3. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud sellele, et ta on heina niitnud 236,48 ha maalt. Varasemalt oli see arv 214,7 ha. Seega on kaebaja pidevalt muutnud oma selgitusi selle kohta, millistelt tema kasutuses olevatelt maadelt on hein saadud. PRIA andmetel on nimetatud maad, millele kaebaja on viidanud, kolmandate isikute kasutuses ja omandis ning nimetatud isikutele on makstud nendelt maadelt toetusi. Toetuse saab maa kasutaja või maaomanik, aga mitte mingi muu isik.

5.4. Heina tootmisest saadud müügitulu kindlakstegemisel omab tähtsust maakasutus. Kui isik ei suuda veenvalt tõendada, et tema omandis või kasutuses on sellises suuruses maad, millelt oleks võimalik müüdud kogus heina saada ja ta muudab ütlusi kasutuses oleva maa kohta, samuti kui tal puudub põhivara ja tööjõud, mis on vajalik heina tootmiseks, ei saa järeldada, et tegemist on omatoodetud põllumajandussaadustega ja selle müügist saadud tuluga.

5.5. Kuna PRIA-l tekkis kahtlus, et kaebaja on taotluse esitamisel esitanud valeandmeid, esitati Lõuna Ringkonnaprokuratuurile avaldus kriminaalmenetluse alustamiseks. Käesoleval juhul on taotluse rahuldamata jätmise aluseks siiski asjaolu, et taotlejal puudub tegelikult määrusele vastav müügitulu, mitte aga see, et taotleja esitas tahtlikult valeandmeid. Kui taotluses on esitatud andmeid, mis ei ole tõesed, jäetakse toetus välja maksmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

7. Käesolevas haldusasjas on vaidlus peamiselt selle üle, kuidas sisustada ja mõista määruse nr 87 § 2 lg 1, mis sätestab: „Toetust võib taotleda veise-, sea-, lamba-, kitse-, hobusevõi linnukasvatusega tegelev ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja omatöödeldud põllumajandussaaduste töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi moodustab taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal vähemalt 50% ettevõtja kogu müügitulust.“

8. PRIA tõlgenduse kohaselt peab omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu olemasoluks olema tõendatud see, et isik on müügitulu saamiseks teinud kulutusi. Kaebaja pooldab aga lähenemist, mille kohaselt omab tähtsust ainult müügitulu olemasolu, kusjuures kulusid pole vaja näidata.

9. Siinkohal nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja vastustaja järeldustega määruse nr 87 § 2 lg 1 sisustamise osas. Müügitulu tekkimiseks on vaja teha kulutusi, st tulu nõuab sisendit, kas siis põllumajandusmasinatele või tööjõule tehtavate investeeringute ja kulutuste näol.

10. Kaebaja väidete kohaselt oli tema 2010. a müügitulu 62 058 eurot (vt äriplaani tabel nr 3 – tulud, tl 142). PRIA-le esitatud äriplaani tabeli nr 4 – kulud kohaselt kandis kaebaja 2010. a kulusid 2973 euro (tl 149) ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastavate tulude ja kulude äranäitamine kaebaja äriplaanis piisav lugemaks neid tõendatuks. Haldusasja materjalidest ei nähtu aga, et väidetava tulu saamiseks tehtud kulutused oleksid tõendatud. Samas ei ole usutav, et kaebaja poolt heina tootmine 972 tonni ulatuses ja selle tarvis heina niitmine enam kui 200 hektarilt ei tooks kaasa kulutusi küllaltki märkimisväärses mahus, seda nii põllumajandustehnikale kui ka tööjõule.

11. Kaebaja on halduskohtule esitanud müügiarved (tl 15–18), mis peaksid kinnitama heina müügist saadud tulu teenimist. Kaebaja väidete kohaselt kandis heina tootmiseks vajaminevad kulud toonane ainuosanik Gateway OÜ (äriregistri andmetel osanik 23. oktoobrist 2008 kuni 11. oktoobrini 2010) ja viimase juhatuse liige E.M. (vt SMS Market OÜ ainuosaniku 12. juuni 2009. a otsus, tl 19; E.M.

28. novembril 2012 halduskohtule tunnistajana antud ütlused käesolevas haldusasjas, tl 183 ja 184). Kuid ainuüksi arvete esitamine, kui arvete eest ei ole lepingupartner tasunud, ning kaebaja endise ainuosaniku juhatuse liikme ütlused ei tõenda veel veenvalt kaebaja tegevuse paikapidavust omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu saamiseks. Kaebaja ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi dokumentaalset tõendit, kust nähtuks, et tema ise, endine ainuosanik või tema juhatuse liige oleks need kulutused reaalselt teinud. Seega tuleb vastavat asjaolu hinnata käesoleval juhul kaebaja kahjuks (halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 59 lg 4).

12. Kuigi ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et välistatud ei ole, et pindalatoetust maale, kus toimub heina niitmine, taotleb maa omanik, niidab aga kolmas isik, kes saab heina enda omandisse ja teenib seeläbi hiljem heina müügist tulu, ei muuda see halduskohtu ja vastustaja lõppjärelduse õigsust selle osas, et kaebaja ei vasta toetuse taotlejale esitatud nõudmistele.

13. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuses on kaebaja tähelepanu juhtinud veel kaebaja ärakuulmata jätmisele haldusmenetluses ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Ringkonnakohus ei leia, et PRIA oleks eksinud ärakuulamispõhimõtte kohaldamise vastu. Kuna käesoleval juhul algas haldusmenetlus kaebaja enda initsiatiivil taotluse esitamisega toetuse saamiseks, olid taotluse menetlemiseks vajalikud andmed taotleja enda poolt juba esitatud ning PRIA-l puudus vajadus lisaandmete küsimiseks. Samuti ei ole käesoleval juhul usutav, et täiendavate selgituste andmine haldusmenetluses oleks kaasa toonud taotluse rahuldamise, kuna käesoleval juhul viitab omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu puudumisele ennekõike asjaolu, et asjas esitatud materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja suutnud veenvalt ära näidata väidetava müügitulu saamiseks tehtavaid kulutusi.

14. Võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise osas märgib ringkonnakohus, et kuna käesolev vaidlus puudutab toetuse mittemääramist kaebajale, aga mitte toetuse määramist kolmandatele isikutele, kellele viidates kaebaja on väitnud, et teda on ebavõrdselt koheldud, ei saa ringkonnakohus võtta seisukohta selle osas, kas vastavates toetuse määramise menetlustes on järgitud nõutavaid haldusmenetluse põhimõtteid ja reegleid. Sellele vaatamata ei tooks isegi käesoleval juhul ebavõrdse kohtlemise nentimine kaasa PRIA otsuste tühistamist, seda eelkõige põhjusel, et isikul ei ole õigust nõuda, et haldusorgan rakendaks ka tema suhtes võimalikku ebaõiget halduspraktikat. Samuti ei ole isikul õigust nõuda, et talle määrataks toetust, kuigi tal ei ole alust toetuse saamiseks, ainult sel põhjusel, et haldusorgan on väidetavalt teiste isikute suhtes käitunud teistsugusel viisil ehk määranud toetuse.

15. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb Setu Veis OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 9. jaanuari 2013. a otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab käesoleva otsuse põhjendustega Tartu Halduskohtu 9. jaanuari 2013. a otsuse põhjendusi. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene