3-14-51030/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 16.10.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51030 Haldusasi Marek Sinimetsa (Sinimets) kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt ebainimlike elutingimustega ning Tartu Vangla kohustamiseks paigutada kaebaja elukambrisse üksinda ning eemaldada akendelt metallplaadid ja võrk Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Marek Sinimetsa määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja Marek Sinimets Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD 1. Määruskaebuse esitaja esitas 07.03.2014 Tartu Vanglale taotluse (tl 13−13p), milles palub lõpetada enda alandamine ja lubada elada tal Tartu Vangla kambris üksinda, eemaldada kambri aknatrellidelt sinna omavoliliselt lisatud metallplaadid ja võrk, ning mõista talle välja õiglane kahjuhüvitis alandava kohtlemise eest seoses sellega, et ta on viibinud ühekohalises kambris kitsastes tingimustes koos teise kinnipeetavaga. 2. Tartu Vangla jättis 22.05.2014. a otsusega nr 1-13/356-2 (tl 12−12p) määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 3. 04.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse määruskaebuse esitaja kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise ja Tartu Vangla kohustamise nõuetes. Kaebuses selgitab määruskaebuse esitaja, et teda on alates 11.11.2011 Tartu Vanglas peetud kinni ebainimlikes vangistustingimustes. Määruskaebuse esitaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt peab igale kinnipeetavale jääma kambris vaba ruumi 4 m2, kuid

Tartu Vanglas on ühe kinnipeetava kohta kambris vaba pinda alla 2,5 m2, sest vaba pinnana ei arvestata tualettruumi ja mööblialust pinda. Tartu Vangla kambrid on planeeritud ja ehitatud ühele kinnipeetavale, kuid vangla paigutab kambrisse omavoliliselt kaks kinnipeetavat. Kuna ühekohalistesse kambritesse on paigutatud kaks kinnipeetavat, ei rahulda ka kambri ventilatsioonisüsteem kinnipeetavate hapnikuvajadust. Lisaks on vangla omavoliliselt akendele kinnitanud metallplaadid ja võrgud, mis takistavad värske õhu juurdevoolu. Määruskaebuse esitaja taotleb kohtult tema alandamise lõpetamist ja seda, et tal lubataks elada üksinda selleks ettenähtud elukambris. Lisaks taotleb ta akendele lisatud metallplaatide ja võrgu eemaldamist ja enda alandava kohtlemise eest kahju hüvitamist summas 10 000 eurot. Koos kaebusega on määruskaebuse esitaja esitanud kohtule taotluse tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. 4. 11.06.2014 kohtu päringule edastatud vastuses (tl 11) märgib Tartu Vangla, et on määruskaebuse esitaja 07.03.2014. a taotluses esitatud nõudeid lubada elada tal kambris üksinda ning eemaldada metallplaadid ja võrgud pidanud kahju hüvitamise taotlusega seonduvaks, käsitledes neid õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõuetena. Eraldi vaidemenetlust nende kohustamisnõuete osas läbi viidud ei ole. 5. Tartu Halduskohus jättis 30.06.2014. a määrusega (tl 18−19p) rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna Tartu Vangla ei ole määruskaebuse esitaja 07.03.2014. a taotluses sisalduvate kohustava sisuga taotluste osas eraldi otsustust teinud, tuleb kohtu hinnangul ka nende nõuete osas lugeda vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 5 tulenev kohustuslik vaidemenetlus läbituks. Kuigi määruskaebuse esitajat tuleb pidada maksejõuetuks, ei ole talle käesolevas haldusasjas menetlusabi andmine põhjendatud, kuna kaebuse edulootused on vähesed. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt on soovitatav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3 on rikutud siis, kui kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2 (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145, Tunis vs Eesti (2013) p 43-49). Tartu Vangla poolt kohtule edastatud Riigi Kinnisvara AS ja Tartu Vangla üürilepingu 3/2-10 joonistelt ja ruumide eksplikatsiooni tabelitest nähtuvalt on Tartu Vanglas S-hoone kambrite pindala ilma tualettruumita 8 m2 ning E-hoone kambrite pindala ilma tualettruumita on kas 7,9 m2 või siis 8 m2. Tualettruumi pindala on 1,8 m2. Seega on Tartu Vangla tavapärase kambri põrandapind koos tualettruumiga S-hoones 9,8 m2 ning E- hoones 9,8 m2 või 9,7 m2. Kuna kambris asuvat tualetti (1,8 m2) ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, on kinnipeetavate isiklik ruum Tartu Vangla kambrites S-hoones 4 m2 ja Ehoones 4 m2 või 3,95 m2. Konventsioonist ei tulene lõplikult ja üheselt, kui palju isiklikku ruumi tuleb igale kinnipeetavale tagada tema inimväärika kohtlemise tagamiseks. EIK-i hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3 – 4 m2, siis sõltub vangistustingimuste kooskõla artikli 3 nõuetega muudest tingimustest, sh tualeti privaatse kasutamise võimalusest, naturaalse valguse ja õhu juurdepääsust, piisavast küttest ning muudest sanitaartingimustest. Antud juhul selliseid määruskaebuse esitaja inimväärikust täiendavalt alandavaid tingimusi tuvastatud ei ole. Kuigi määruskaebuse esitaja on märkinud, et värske õhu juurdevool aknaavast on kambris piiratud ja et ventilatsioonisüsteem ei rahulda kinnipeetavate hapnikuvajadust, on vangla selgitanud, et sundventilatsioon tagab kambrites oleva õhu vahetuse ja kambrite piisav ventileeritus on tagatud ka suletud akende korral. Et antud juhul on tõendatud, et määruskaebuse esitaja isiklik ruum kambris ei olnud alla 3 m2, ei saa kohtu hinnangul ka ruumi vähenemine mööbli tõttu olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks tema ebainimliku või alandava kohtlemise. 2 2

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 6. 08.07.2014 saabus kohtule määruskaebus (tl 21−22) Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määrusele. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et halduskohus, asudes seisukohale, et määruskaebuse esitaja on maksejõuetu, oleks pidanud ta riigilõivu tasumisest vabastama. Määruskaebuse esitaja hinnangul on kaebuse edulootused piisavad, kuna vangla on ebaseaduslikult paigaldanud akendele ette metallplaadid ja võred ning on omavoliliselt paigaldanud kambrisse 2 kinnipeetavat, kui kamber on planeeritud ühele kinnipeetavale. Kambri pindalast tuleks maha arvata ka WC ja kambri sisustus, mistõttu on ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 2,5 m2. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas ega pea neid vajalikuks käesolevas määruses korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Vastuseks määruskaebusele märgib kohus järgmist. 8. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et ta tuleks riigilõivu tasumisest vabastada, kuna tema kaebusel on piisavad edulootused. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õiguspäraselt hinnanud määruskaebuse esitajale menetlusabi andmise aluste esinemist halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-i 1, § 111 lg 1 ja § 112 lg 1 pi 1 järgi, ning asunud õigele seisukohale, et menetlusabi andmine ei ole põhjendatud kaebuse väheste edulootuste tõttu. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et kohtusse pöördumise õigus peab olema piiramatu. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 33140-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28). 9. Antud juhul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust asuda kaebuse perspektiivikuse osas halduskohtuga erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega kinnipeetava isikliku ruumi (3,95-4 m²) vastavuse kohta EIK lahendites märgitud nõutavale suurusele. Halduskohus on asjakohastele EIK lahenditele õigesti viidanud. Samuti sätestab Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg 6, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. See nõue on kaebaja puhul Tartu Vanglas täidetud. Halduskohus on vaidlustatud määruses õigesti selgitanud, et EIK praktikast tulenevalt ei tule kinnipeetava isikliku ruumi suuruse kindlaks tegemisel maha arvata mööbli alla jäävat pindala. Nii EIK 19.12.2013. a otsusest asjas nr 429/12 Tunis vs Eesti kui ka 09.01.2014. a otsusest asjas nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia nähtuvalt arvestab EIK kinnipeetava isiklikku ruumi, lahutades kambri pindalast tualettruumi pindala ning jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga. Kambri sisustuse alla jääv pindala saab inimväärikust alandavate tingimuste hindamisel tähtsust omada üksnes olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris koos mööbli alla jääva alaga on alla 3 m2. 3 3

10. Ringkonnakohus leiab, et ka asjaolu, et julgeoleku kaalutlustel on kambri akende ette paigaldatud metallplaat ja võre, ei anna alust asuda seisukohale, et määruskaebuse esitaja inimväärikust on kambris valitsevate tingimustega alandatud. Määruskaebuse esitaja on metallplaadi ja võrega kaasneva ainukese kahjuliku mõjuna välja toonud asjaolu, et need tõkestavad väikesest tuulutusaknast värske õhu juurdevoolu kambrisse. Samas on vastustaja sõnul kambrites õhuvahetus tagatud sundventilatsiooniga, mille õigsuses puudub kohtul alus kahelda. Määruskaebuse esitaja ei ole väitnud, et kambrisse paigaldatud ventilatsioonisüsteem ei oleks töökorras, vaid on märkinud, et värske õhu puudust kambris on märgata eriti suvel, kui temperatuurid sees ja väljas ühtlustuvad. Suvistel kõrge temperatuuriga perioodidel ruumides õhuvahetuse tagamine on paratamatult raskendatud ning sel ajal kambris vähema värske õhu olemasolu ei saa pidada põhjustatuks sellest, et õhu juurdevool kambrisse on takistatud metallplaadi ja võrega. Seega on halduskohus asunud õigele seisukohale, et kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõude näol on tegemist väheste edulootustega nõudega, mistõttu ei ole põhjendatud vabastada määruskaebuse esitajat selle esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest. 11. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga selles, et kaebuses esitatud kohustamisnõuete osas tuleb kohtueelne menetlus lugeda läbituks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lõike 3 teise lause kohaselt võib isik taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Tulenevalt VangS § 11 lg-st 5 on kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega selleks, et kinnipeetaval tekiks õigus pöörduda kohustamisnõudega kohtusse, on ta kohustatud esitama RVastS § 6 lg 3 teise lauses sätestatu kohaselt tema taotluse rahuldamata jätmise või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral haldusorganile vaide, läbides sellega VangS § 11 lg 5 kohase kohustusliku kohtueelse menetluse. Antud juhul on halduskohus ekslikult asunud seisukohale, et vangla on õigusvastaselt jätnud läbi vaatamata määruskaebuse esitaja poolt esitatud vaided. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja poolt 07.03.2014 vanglale koos kahju hüvitamise taotlusega esitatud taotluste näol oli tegemist toimingu sooritamise taotlustega RVastS § 6 lg 1 mõttes. Kuna vangla ei ole nende taotluste osas eraldi seisukohta võtnud, on need taotlused jäetud tähtaegselt läbi vaatamata ning hoolimata taotlusi mitterahuldavate otsuste puudumisest tekkis määruskaebuse esitajal RVastS § 6 lg 3 teise lause alusel õigus esitada vanglale vaie kohustamistaotlustega seonduvalt. Alles vangla poolt vaide tagastamisel, osaliselt rahuldamisel, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmisel saaks VangS § 11 lgs 5 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse määruskaebuse esitaja poolt lugeda läbituks ning tal oleks õigus pöörduda nende samade kohustamisnõuetega kohtusse. Kohtu päringule antud vastuses kinnitab vangla, et määruskaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale vaiet, milles oleks taotlenud enda paigutamist kambrisse üksinda ning akendele pandud metallplaatide ja võrgu eemaldamist ning vaidemenetlust selliste kohustamisnõuete osas läbi viidud ei ole. Seega ei ole määruskaebuse esitaja läbinud kohustamisnõuete osas kohustuslikku vaidemenetlust ning esineb alus selles osas kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Siiski ei anna eeltoodu alust määruskaebuse esitajale menetlusabi andmise küsimuses teistsugusele seisukohale asumiseks. 4 4

12. Eeltoodust tulenevalt jääb Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määruse peale esitatud määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määrus muutmata. Tiina Pappel Agu Timmi Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 5 5