4-14-4539/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

24. septembril 2014. a Tartu kohtumajas

Väärteoasja number 4-14- 4539

Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Sekretär Heli Nurmoja Väärteoasi

O.H` kaebus Maksu-ja Tolliameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalve talituse avariiteenistuse vanema Kaido Iste poolt 15.05.2014 tehtud otsusele väärteoasjas nr. 2602,14,001422 Menetlusalune isik O.H (elukoht: XXXX, tel: XXXX, isikukood: XXX) Kaitsja Lea Kurbel-Kalamees

Kohtuväline menetleja Maksu –ja Tolliameti Lõuna Prefektuur (Tartu , Riia 132)

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 132 p.1- § 135, § 156, kohus otsustas:

Jätta muutmata Politsei –ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalve talituse avariiteenistuse vanema Kaido Iste poolt 15.05.2014 tehtud otsus väärteoasjas nr. 2602,14,001422 ,millega karistati O.H 31.01.2014 kell 16:42 ajal Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 6 lg.1 p. 1/ Ühistranspordiseaduse § 54 2 lg. 1 järgsete nõuete rikkumise eest 40 trahviühiku suuruse ,s.o.160 € rahatrahviga. Jätta O.H kaebus nimetatud otsusele rahuldamata.

KrMS § 180 lg. 1 aluse jätta menetluskulud O.H kanda. Välja mõista O.H-lt riigi tuludesse menetluses tehtud postikulu 5(viis ) eurot ja 22 senti.

Välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele

EE891010220034796011 (SEB Pank) või arveldusarvele EE932200221023778606 (Swedbank) või arveldusarvele EE403300333416110002 (Danske Bank AS Eesti filiaal) või arveldusarvele EE701700017001577198 (Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal), märkides Tartu Maakohtu viitenumbri 10220145105355 ,, kohtuasja numbri ning selgituse, kelle eest menetluskulud tasuti. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud.

Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest, s.o. alates 24.09.2014. Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kantseleis 15 päeva pärast kassatsiooniteate kohtule esitamisest. Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Tartu Maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus jõustub, kui kassatsiooni esitamise tähtaeg on möödunud.

Menetluse käik

23.04.2014. a koostas Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvetalituse avariiteenistuse avariipolitseinik Janis Miilits väärteoprotokolli selle kohta, et O.H, juhtides 31.01.2014. a kella 16:40 ajal Tartu linnas Puiestee tn-l kesklinna suunas Nurme bussipeatuse juures mootorsõidukit MAZ 206 reg. nr-ga XXXX, ei taganud ühissõidukijuhina bussi liikuma hakkamisel sõitja (A.S) ohutust, misjärel viimane, jõudmata istuda bussi istmele, kukkus ja sai tervisekahjustuse. Sellega rikkus O.H Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 6 lg 1 p 1 ning pani toime ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Menetlusalune isik O.H esitas vastulause, mille kohaselt veendus ta enne sõidu alustamist, et bussi sisenenud naisterahvas, st A.S.on istunud. Menetlusalune isik jälgis naist salongipeeglist niikaua, kuni viimane kadus juhikabiini taha siirdudes tema vaateväljast. Ka pärast seda ei alustanud menetlusalune isik veel sõitmist, vaid ootas bussi suunas jooksnud isiku järgi. Seega oli A.S.piisavalt aega enese istuma sättimiseks. O.H alustas liikumist sujuvalt. Kukkumist oli kuulda alles siis, kui ta oli jõudnud sõita ca 50 meetrit. Enne seda ei muutnud ta järsult kiirust ega ka suunda. Järelikult tegi tema bussijuhina kõik endast oleneva, et tagada A.S.ohutus. Seetõttu palus menetlusalune isik väärteomenetluse lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel oma teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur jättis vastulauses esitatu arvesse võtmata ning karistas oma 15.05.2014. a otsusega väärteoasjas nr 2602,14,001422 O.H ÜTS §

542 lg 1 järgi rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o 160 eurot.

02.06.2014. a esitas menetlusalune isik O.H Tartu Maakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles kordab juba vastulauses väidetut. Lisaks märgib menetlusalune isik, et kohtuväline menetleja on oma otsuses heitnud talle ette olematu eeskirja rikkumist, kuna sellist õigusakti nagu Sõitjateveo eeskiri Eesti Vabariigis ei ole. Järelikult ei saa teda karistada ka ÜTS § 542 lg 1 järgi, kuna viimane näeb karistuse ette bussi-, trammi-, trollibussivõi autojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussivõi taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest. Ülaltoodust tulenevalt palub menetlusalune isik Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 15.05.2014. a otsuse väärteoasjas nr 2602,14,001422 tühistada.

Kohtuväline menetleja ei nõustu O.H kaebusega ning palub nimetatud otsuse jätta muutmata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteomenetluse käigus on O.H-le süüks arvatav rikkumine igakülgset tõendamist leidnud ning talle on määratud karistus, mis vastab toimepandud teole ja isiku süüle. Küll aga võtab kohtuväline menetleja omaks, et on otsuses ebatäpselt viidanud Sõitjateveo eeskirjale. Menetleja kinnitab, et otsuse koostamisel on kohtuväline menetleja pidanud silmas majandusja kommunikatsiooniministri

26.05.2004. a määrust nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“.

Kohtuotsuse põhjendused V™S § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, ära kuulanud tunnistaja, asjatundja, menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja oma siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis hinnanud, leiab alljärgnevat.

Majandusja kommunikatsiooniministri 26.05.2004. a määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ (edaspidi Üldeeskiri) § 6 lg 1 p 1 esimese lause kohaselt on ühissõidukijuht kohustatud toimetama sõitja ohutult ja sõiduplaanis ettenähtud ajal sihtkohta ning tagama veoteenuse kvaliteedi. Sama punkti teisele lausele vastavalt võib ühissõidukijuht mitte järgida sõiduplaani, kui ei ole tagatud sõitjate ja liiklejate ohutus ning pagasi säilivus (rasked teeolud, tee remont ja muud vedajast sõltumatud asjaolud). ÜTS § 542

lg 1 sätestab, et bussi-, trammi-, trollibussivõi autojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussivõi taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni

200 trahviühikut.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et menetlusalune isik ei vastaks erisubjekti nõuetele, st et ta ei olnud kõnealuse teo toimepanemise ajal ühissõidukijuht (bussijuht). ÜTS § 2 p 3 kohaselt on ühissõiduk ühistransporditeenuse osutamiseks ettenähtud buss, sõiduauto, tramm, trollibuss, reisirong, rööbasbuss, reisilaev, reisiparvlaev, väikelaev, õhusõiduk või muu mootori jõul liikuv transpordivahend. Liiklusseaduse § 2 p 19 kohaselt on juht isik, kes juhib sõidukit või maastikusõidukit, juhib või ajab teel loomi, kusjuures sama paragrahvi p 73 vastavalt on sõiduk teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev seade, mis liigub mootori või muul jõul.

Menetlusaluse isiku ütlustele, millest ilmneb, et 31.01.2014. a kella 16:40 ajal, st menetlusalusele isikule süüksarvatava teo toimepanemise ajal juhtis tema bussi, millega toimus reisijate vedu Tartu linnas, ning eelviidatud normidele tuginedes saab väita, et menetlusalune isik oli ühissõidukijuht Eeskirja § 6 lg 1 p 1 tähenduses.

Vaidlus käib selle üle, kas menetlusalune isik ühissõidukijuhina täitis Üldeeskirja § 6 lg 1 p-s

1 toodud kohustust toimetada sõitja sihtkohta ohutult. Seejuures tuleb ohutult sihtkohta toimetamisena mõista seda, et isik toimetatakse sihtkohta, ilma et selline protsess iseenesest tooks kaasa tema tervise või elu kahjustamist.

Tunnistaja A.S.ütluste kohaselt sisenes ta 31.01.2014. a Nurme bussipeatusest linnaliinibussi, et sõita linna poole. Tema ütlustest nähtub seegi, et Nurme bussipeatuse ja Risti tänava vahel kukkus ta bussipõrandale maha. Nimetatud asjaolusid kinnitavad ka menetlusaluse isiku O.H ütlused, mille kohaselt tuli bussi vanem naisterahvas, kes pärast seda, kui buss oli ca 30-50 m jõudnud sõita, kukkus bussipõrandale käpuli maha.

Tunnistaja A.S.andis kohtus ütlusi, kust selgub, et ta kukkus vasaku külje peale. Tal olid nii suured valud, et ta ei saanud rääkida. Riia mäel tuli ta bussist maha. Ta kutsus endale appi tuttava, kes omakorda kutsus kiirabi. Selgus, et tal on roideluu murd ja õlapõrutus. Eelnevaga haakuvad SA Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt väljastatud teatis ning patsiendikaart, millest nähtuvalt tuvastati 31.01.2014. a kella 18.43 ajal A.S.vasaku 4. roide murd. Sellega loeb kohus tõendatuks, et 31.01.2014. a linnaliinibussis aset leidnud kukkumise tagajärjel sai A.S.roideluu murru ja õlapõrutuse.

Nagu sai eespool märgitud, tuleneb Üldeeskirja § 6 lg 1 p-st 1 ühissõidukijuhi hoolsuskohustus toimetada sõitja sihtkohta nii, et sellega ei kaasneks sõitja tervise või elu kahjustamist. See on üldine kohustus, mis sisaldab rea üksikuid kohustusi, nt kohustust enne bussiuste sulgemist kontrollida, et kõik sõitjad on jõudnud bussi siseneda, mitte ei paikne uste sulgumisalal, samuti kohustust valida oma sõidustiil selline, mis võimalikult enam säästab bussis olevaid sõitjaid. Siin sisaldub ka ühissõidukijuhi kohustus enne sõitma hakkamist veenduda, et sõitjad asetsevad turvaliselt istekohal või on leidnud endale seisukohad, kus on võimalus end toestada kas istme seljatoel olevast käepidemest või spetsiaalsest torust kinni hoides. Erilist tähelepanu tuleb seejuures pöörata eelkooliealistele lastele, vanuritele, sülelastega isikutele, kehalise puudega isikutele jne, kuna selliste sõitjatele puhul tuleks nende erivajadustest lähtuvalt reeglina veenduda, et nad istuvad turvaliselt istekohal.

Seega peab hoolsuskohustust täitev ühissõidukijuht mh enne sõitma hakkamist veenduma, et sõitjad, eriti aga nt vanuritest sõitjad on bussis leidnud koha, kus turvaliselt sõita.

Tunnistaja A.S.andis kohtus ütlusi, mille kohaselt hakkas buss liikuma enne, kui tema istuda jõudis.

Menetlusaluse isiku ütlustest omakorda ilmneb, et ta nägi, kuidas A.S.tuli bussi peale.

Menetlusalune isik vaatas küljepeeglisse, et kas autosid tuleb. Autosid ei tulnud. Siis nägi menetlusalune isik inimest liikumas vasakul teepoolel, et äkki jookseb bussi peale. Aga ta jooksis bussist mööda. Menetlusalune isik vaatas salongipeeglisse ja nägi, et inimesi ei olnud enam. Ka A.S. siis enam näha ei olnud. Sellest eeldas ta, et A.S.tuli kabiini taga olevasse pingiritta. Seepeale pani menetlusalune isik uksed kinni ja hakkas sõitma.

Kohus leiab, et menetlusaluse isiku tegevusest ei piisanud, et hoolsuskohustust täita. Esiteks on menetlusalune isik väitnud kohtus seda, et salongipeeglist vaadates ei ole võimalik näha kogu bussisalongis toimuvat. Lisaks tõendavad menetlusaluse isiku enda ütlused sedagi, et A.S.näol oli tegu vanema inimesega, kes tuli bussi vaevaliselt. Üldteada on asjaolu, et eakad on kohmakad, et neil on halb koordinatsioonivõime ning et tasakaalu hoidmine on neil raskendatud. Tunnistaja A.S.ütlused tõendavad, et lisaks oli tal ühes käes kott. Ülaltoodud asjaolusid arvestades ei oleks menetlusalune isik tohtinud piirduda üksnes salongipeeglist vaatamisega ning eeldamisega, et kui A.S. peeglist näha ei ole, et küllap ta on siis istunud. Enne sõitma hakkamist oleks ta pidanud kindlalt veenduma selles, et eakas sõitja on turvaliselt istmel.

Selleks oleks tal lisaks peeglist vaatamisele tulnud heita vahetu pilk bussisalongi (nt läbi juhikabiinis oleva ava), saada A.S.oma vaatevälja ning kontrollida, et viimane on jõudnud istuda. See ei oleks olnud ülemäärane kohustus, kuna menetlusaluse isiku enda ütlused tõendavad, et bussis oli sel hetkel reisijaid vähe (maksimaalselt kaheksa) ning vabu kohti, eriti bussi eesosas, piisavalt.

Kohus möönab, et ühissõidukijuhi hoolsuskohustusele korrespondeerub Üldeeskirja § 7 lg 3 ps 5 toodud reisija kohustus tagada enda ja temaga kaasas oleva lapse, samuti lapsevankris või - kärus oleva lapse ohutu sõit. Tunnistaja A.S.ütluste ning neid ütlusi näitlikustava skeemi kohaselt tuli ta sisse bussi keskmisest uksest ning tahtis juba liikuma hakanud bussis istuda istmele, mis oli üks sellele uksele kõige lähemal paiknevatest istmetest. Samuti tõendavad tema ütlused, et ta hoidis käega istme seljatoest kinni. Seega oli tema käitumine kõnealuses olukorras selline, mis vastas Üldeeskirja § 7 lg 3 p-s 5 toodud nõudele ja järelikult tema tegevus ohtu ei suurendanud.

Sellega asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik ei käitunud vastavalt hoolsuse nõuetele. A.S.asukoht oli bussijuhile sel momendil salongi tahavaatepeeglist jälgitav : A.S.asus keset bussi. Bussijuhina pidi O.H A.S.vanust ja liikumisvõimet arvestades aru saama, et ta ei tohi bussiga liikuma hakata enne, kui on kindlalt veendunud, et sõitja on turvaliselt pingile istunud. Kuna ta siiski alustas sõitu, ilma et ta selles täiesti kindel oli, siis rikkus ta kohustust veenduda enne sõitma hakkamist sõitja ohutuses. Seejuures ületas ta lubatud riski, kuna mitteistuv eakas ning halva liikumisvõimega inimene liikuvas sõidukis loob kehavigastuse tekkimiseks kõrgendatud ohu.

Kohus leiab, et A.S.kukkumine ning sellega kaasnenud kehavigastus, millel kohus peatus ülal, oli põhjustatud sellest, et menetlusalune isik rikkus eelnimetatud hoolsuskohustust. Tunnistaja

A.S.ütlused tõendavad, et iste, kuhu ta tahtis istuda, oli bussipõrandast astmega kõrgemale tõstetud. Istuma hakkamiseks hoidis A.S.parema käega istme seljatoest kinni, samal ajal kui tema vasak jalg oli tõstetud, et üles astmele astuda. Enne, kui ta jõudis istuda, käis mingi tõmme. A.S.käsi pääses istme küljest lahti ning ta kukkus. Naturaalsest põhjuslikkusest lähtudes saab väita, et sõitja ei oleks kukkunud ega kehavigastust saanud, kui ta oleks enne sõitma hakkamist jõudnud istuda. Seejuures ei oma käesoleval juhul tähendust bussijuhi sõidustiil, st kas ta kiirendas või pööras järsult. Üldteada on, et liiklus ei ole linnas sujuv. Üldteada on seegi, et teekattes on augud ja konarused. Ka ühtlasel liikumisel mõjuvad eelnimetatud asjaolude tõttu kehale füüsikalised jõud, mis on tunnetatavad tõmmete või tõugetena. See ongi põhjus, miks liikuma hakkamisel tuleb jälgida, et sõitjad kas istuks või juhul, kui nad seisavad, hoiaks turvaliselt kinni. Ainult sellisel juhul saab nende jõudude mõju kehale minimeerida. Seda hoolsuskohustust peab bussijuht täitma. Võlaõigusseaduse § 1056- § 1060 näevad ette ka tsiviilõigusliku vastutuse suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. Mootorsõiduk on suurema ohu allikas ning suurema ohu allika valdaja – mootorsõiduki juhtvastutab suurema ohu allikaga kahju tekitamise eest Võlaõigusseaduse § 1056 alusel. Seega on tegemist kõrgendatud vastusega.

Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 18 lg 1 kohaselt jaguneb ettevaatamatus kergemeelsuseks ja hooletuseks, kusjuures sama paragrahvi lg-le 2 vastavalt paneb isik oma teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida, lg-le 3 aga hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuigi tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta seda pidanud ette nägema. Kohus on seisukohal, et ülaltoodud asjaolusid arvestades oleks O.H pidanud võimalikuks pidama, et A.S.võib liikuvas bussis kukkuda ning viga saada. Samas ilmselgelt lootis ta, et seda ei juhtu. Järelikult käitus O.H kergemeelselt.

Ülaltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et O.H rikkus ettevaatamatusest Üldeeskirja § 6 lg 1 p-s 1 toodud nõuet toimetada sõitja ohutult sihtkohta ning seega oli tema käitumises ÜTS § 542 lg-s 1 toodud väärteo tunnused.

Kuna kohus ei tuvastanud O.H käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid, asub kohus seisukohale, et menetlusalust isikut tuleb ÜTS § 542 lg 1 järgse väärteo eest karistada.

Asjakohane ei ole menetlusaluse isiku seisukoht, et teda ei saa karistada ÜTS § 542 lg 1 järgi, kuna kohtuväline menetleja on oma otsuses talle ette heitnud olematu eeskirja rikkumist. Kohus nõustub, et kohtuvälise menetleja poolt väärteootsuses tehtud viide Sõitjateveo eeskirja § 6 lg

1 p-le 1 ei ole korrektne, kuna tegu ei ole selle õigusakti ametliku nimetusega. Samas ei tähenda selline vigane viide iseenesest seda, et normi, mille rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse, ei eksisteerigi. Küll võib selline ebaõige viide printsiibis endaga kaasa tuua kaitseõiguse rikkumise, kuna raskendab süüdistuse sisustamist ja kontrollimist. Samas, väärteoprotokollis on viide majandusja kommunikatsiooniministri 26.05.2004. a määrusele nr

141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ tehtud täpselt ning järelikult ei ole ka menetlusaluse isiku kaitseõigust rikutud.

Kohtu seisukoht karistuse osas ÜTS § 542 lg-st 1 tuleneb, et bussi-, trammi-, trollibussivõi autojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussivõi taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni

200 trahviühikut.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku O.H tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Võttes arvesse eeltoodut, seda, et O.H pani teo toime ettevaatamatusest, seda, et prognoos, et isik võiks tulevikus samasuguse teo toime panna, on negatiivne; samas aga sedagi, et A.S.kehavigastus osutus raskeks, leiab kohus, et O.H karistamine rahatrahviga

40 trahviühikut, s.o 160 eurot, mis jääb tunduvalt alla keskmist karistusmäära, on põhjendatud ning kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Kohtunik