1-14-4441/30 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

15. oktoober 2014, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number 1-14-4441

Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau,Tiit Lõhmus

Kriminaalasi

M. -i süüdistuses KarS § 424 järgi lühimenetluses F

Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 3. septembri 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav M.F, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta süüdistatav M. i apellatsioon Viru Maakohtu 3. septembri 2014. a otsuse F- peale läbi vaatamata. Edasikaebamise kord

Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 3. septembri 2014. a otsusega tunnistati M. süüdi KarS § 424 F järgi ja karistati üheaastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati M. -i eelvangistuses viibitud aeg alates 8. kuni 10. märtsini 2014 (s.o 3 F päeva) karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 7 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jättis kohus karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et M.F ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel keelati M.F katseaja kestel tarvitada alkoholi ja narkootikume. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldas kohus M. -ile lisakaristusena sõiduki F

juhtimisõiguse äravõtmist üheks aastaks. Kohus mõistis M. -ilt välja menetluskulud, sh F sundraha 532 eurot.

2. Süüdistatav esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist mõistetud lisakaristuse osas. Samuti ei nõustu M.F temalt välja mõistetud sundrahaga. Juhtimisõiguse äravõtmisega ei nõustu M.F seetõttu, et tal ei ole kehtivaid karistusi joobes juhtimise eest. Viimane karistus mõisteti talle 15. detsembril 2006. M.F lisab, et kasutab autot pidevalt ja vajab juhtimisõigust, et oma alaealist tütart, kel on probleeme nägemisega, vahel arsti juurde viia. Sundraha väljamõistmisega ei nõustu M.F seepärast, et KarS § 424 ei näe ette võimalust mõista karistuseks nii vangistust kui rahalist karistust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohus, hinnates M. -i apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku F

läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

3.1 Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.

3.2 Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.

4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsiooni ja apelleeritava kohtuotsusega, leiab, et süüdistatava apellatsioon on põhjendamatu ning selle rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on lisakaristuse kohaldamise osas seaduslik ja põhjendatud. KarS § 50 lg 1 p 1 annab kohtule õiguse kohaldada mootorsõiduki käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo toimepanemise korral lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Tegemist on kohtu kaalutlusotsusega. Maakohus hindas M. -i rikkumist ja tema isikut F iseloomustavaid asjaolusid ning asus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis välistanuks juhtimisõiguse äravõtmise. Seejuures tugines M.F oma tütre nägemispuudele ja sellest tulenevale vajadusele teda arsti juurde sõidutada juba maakohtus. Kohus aga asus otsuses seisukohale, et lisakaristuse kohaldamist välistavaid erandlikke asjaolusid ei esine. Ringkonnakohus nõustub selle arvamusega. M.F ei ole kaebuses välja toonud asjaolusid, mis takistavad tal muu transpordi (nt bussi) kasutamist. Juhtimisõiguse äravõtmisega kaasnevad paratamatult ebamugavused, mis võivad mõjutada ka süüdistatava lähedasi. Nendele pidanuks M.F mõtlema aga enne, kui ta joobeseisundis sõidukit juhtima asus.

5. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon ka osas, milles M.F vaidlustab temalt sundraha väljamõistmist. M.F on käsitanud sundraha rahalise karistusena. Selline seisukoht on väär ja vastuolus seadusega. Sundraha on KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev menetluskulu. Riigikohus on selgitanud, et kriminaalasja menetluskulusid on võimalik liigitada kaheks. Esiteks saab eristada kulusid, mis seonduvad vahetult konkreetse kriminaalasjaga ja mille suurus on üheselt väljaarvestatav (nt riigi poolt määratud kaitsjale makstud tasu või konfiskeeritud vara hoiukulu). Sellised kulud kantakse esmalt küll riigieelarveliste vahendite arvel, kuid nõutakse süüdimõistva otsuse tegemisel reeglina sisse nende kulude põhjustajalt – süüdimõistetult (KrMS § 180 lg 1). Samas ei kata konkreetses kriminaalasjas väljaarvestatavad kulud kaugeltki kõiki kulutusi, mis riik seoses kuritegude menetlemise ja kuritegude tagajärgede kõrvaldamisega teeb. Neile lisanduvad kriminaalmenetluse üldised kulud, mis kaetakse riigieelarvelistest vahenditest, kuid süüdimõistetutelt välja ei mõisteta (näiteks õiguskaitseorganite halduskulud või riiklikule ohvriabile tehtavad kulutused). Siiski võib riik kriminaalmenetlusele tehtavate avalike kulutuste vähendamise ja riigi rahaliste vahendite säästlikuma kasutamise eesmärki silmas pidades panna kriminaalmenetluse üldiste kulutuste kompenseerimise kohustuse teatud osas isikutele, kes on kuritegude toimepanemisega kõnealused kulud põhjustanud. Kehtivas õiguses toimubki kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-63-05.)

6. Neil asjaoludel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Aarne Sarjas Mati Kartau Tiit Lõhmus