3-14-50912/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 15.10.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50912 Haldusasi OÜ Vestros kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2014 korralduse nr 5-1.5/293 tühistamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Vestros, seaduslik esindaja Alla Fleiderviš; Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Kaialiisa Koolberg. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2014 korraldus nr 5-1.5/293.

2. Mõista Tallinna Ettevõtlusametilt OÜ Vestros kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulu summas 15 eurot.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 15.10.2014 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2014 korraldusega nr 5-1.5/293 kohustati OÜ-d Vestros esitama reklaamimaksualased maksudeklaratsioonid 2013. a kohta Ettevõtlusametile ja

maksudeklaratsioonide osas alates 01.01.2014 Maksuja Tolliametile 5 tööpäeva jooksul korralduse kättetoimetamisest arvates.

2. OÜ Vestros esitas 04.04.2014 Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2014 korraldusele vaide, mis jäeti Ettevõtlusameti 25.04.2014 vaideotsusega nr 5-1.17/226 rahuldamata.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 23.05.2014 OÜ Vestros kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2014 korralduse nr 5-1.5/293 tühistamise nõudes.

Kaebuse sisu

4. Kaebaja märgib, et reklaamiseaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et reklaamiks loetakse teavitus, kus on konkreetselt näha tootja või tema kaubamärk. Kaebaja kauplusele paigaldatud pildist, kus on kujutatud illustreerivad köögiviljad, ei nähtu konkreetselt, mida kaebaja reklaamib.

4.1. Kaebaja ei ole nõus vastutaja positsiooniga, et kui ettevõtja kirjutab oma hoonele „Kauplus“, siis see on reklaam, kuna antud hoonesse võib tulla seetõttu rohkem kliente. Äriseadustiku § 1 mõistest on näha, et ettevõtja peab saama oma tegevusest kasumit. Kui ta kirjutab oma hoonele, et siin asub „Kauplus“, siis tähendab see ainult kauplust, aga mitte rohkem.

4.2. Vastustaja ei ole tõendanud, et vaidlusalune ilus pilt toob kauplusesse rohkem kliente. Enne antud pildi oma aknale paigaldamist pöördus kaebaja Ettevõtlusameti poole küsimusega, kas kauba pilt ilma nimetuseta või kaubamärgita on reklaam. Ettevõtlusameti töötaja vastas, et ei ole. Lisaks vastati, et kui see asub hoonel, kus ettevõtja teostab oma majandustegevust, siis maksta pole vaja. Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ (Määrus nr 44) § 1 p 6 sätestab, et majandusvõi kutsetegevuse koht on koht, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. Reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 1 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandusja kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Vastustaja vastulause

5. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluse teabe puhul tuleb hinnata, kas teave on oma iseloomult käsitatav reklaamina ning kui jah, siis kas see on hõlmatud mõne RekS § 2 lg-s 2 või Määruse nr 44 §

1 lg-s 2 loetletud erandiga.

5.1. Korralduse vaidlustamise peamine argument on see, et kaebaja arvates tema tegevuskoha akendel kujutatud pildid ei ole reklaam. Vastustaja on korralduses leidnud, et avalikkusele suunatud teabe eesmärk on teenuse osutamise ja kauba müügi suurendamine. Tulenevalt eeltoodust on tegemist reklaamiga Määruse nr 44 mõistes. Need on käsitletavad korralduse põhimotiividena. Ettevõtlusameti vaideotsuses on korralduse põhimotiivid täiendavalt lahti mõtestatud ning antud selgitused ka vaide esitaja viidatud õigusnormidele. Seega on korraldus piisavalt põhjendatud.

5.2. Ettevõtlusamet on seisukohal, et kaebaja tegevuskoha akendel eksponeeritava teabe puhul on tegemist materiaalses mõttes reklaamiga. Vaidlust pole selles, et kaebaja tegeleb toidukaupade jaekaubandusega aadressil Randvere tee 29 asuvas tegevuskohas. Seega on vastustaja arvates otsene seos samal aadressil pakutava kauba (köögiviljad) ja akendel eksponeeritavate piltide vahel. RekS

§ 2 lg 1 p-s 3 on sätestatud reklaami definitsioon. Vastustaja arvates on Randvere tee 29 hoone akendel kujutatud pildid eksponeeritud üldtajutaval kujul. Pilte vaadates on võimalik aru saada (tajuda), mida nendel kujutatakse, st tegemist on konkreetsete kujutistega (paprika, tomat jm köögiviljad). Piltide üldtajutav kuju viitab kaupluses müüdavale kaubale. Kaebaja tegevuskoha akendel eksponeeritud piltidel on kauba müügi suurendamise eesmärk ehk teisisõnu leida müüdavale kaubale rohkem kliente. On selge, et kaebaja ei paigaldanud akendele müüdavate kaupade kujutisi juhuslikult, vaid seotult müügiks pakutava kaubaga. Sisuline seos müüdava kaubaga puuduks kujutistel juhul, kui neil oleks eksponeeritud nt loodusvaateid või abstraktseid kujutisi. Järelikult on avalikustatud kujutiste üldtajutav kuju suunatud tarbija mõjutamisele kauba müügi suurendamise eesmärgil.

5.3. Reklaam ei pea ilmtingimata sisaldama sõnumeid kaupade kasulikkuse, eeliste või muude positiivsete omaduste kohta. Ka üksnes toote või tegevuse foto, mis on seostatav teenusepakkuja majandusvõi kutsetegevusega, eksponeerimine võib olla reklaam, kui eksponeerimise peamine eesmärk on tarbija tähelepanu tõmbamine teenusepakkuja asukohale, teenuse tutvustamine tarbijate hulgas ja selle kaudu klientide arvu suurendamine.

5.4. Eksponeeritud teabele ei kohaldu RekS § 2 lg 2 p 1 ja Määruse nr 44 § 1 lg 2 p 1 erand. Viidatud normides sätestatud teavet saab anda täies mahus vaid kauba või teenuse müüja ning ostja vahetu suhtlemise tulemusena, olenemata sellest, kas see toimub näost-näkku või meilivahetuse teel, kuid mitte valitud teabe eksponeerimisega majandusvõi kutsetegevuse kohaks oleva hoone akendel. Majandusvõi kutsetegevuse koht eristub avalikust ruumist. Ruumiliselt tuleb mõista „majandusvõi kutsetegevuse kohas antava teabe“ all seda, et teabega tutvumiseks tuleb viibida tegevuskohana piiritletud alal, kus toimub vahetu kontakt kauba müüja ja ostja vahel. Sellisele määratlusele ei vasta käesolevas asjas tänaval kaebaja majandustegevust puudutava teabega tutvumise võimalus.

5.5. Eksponeeritud teabele ei kohaldu RekS § 2 lg 2 p 2 ja Määruse nr 44 § 1 lg 2 p 2 erand. Tegevuskoha akendel eksponeeritavaid äriühingu majandustegevusele viitavaid kujutisi tegevuskoha tähistamise võimalusena reklaamimaksuvabalt seadusandja ette ei näe. Ettevõtjate tegevuskohtade tähistamine linnapildis kaupadele või teenustele osundavate fotodega piiramatult (reklaamimaksuvabalt) ei ole olnud seadusandja tahteks. Selline olukord koormaks või isegi risustaks linnapilti liialt ja muudaks ettevõtjate poolt kohustusliku teabe eksponeerimise eristamise keerukaks nii avaliku võimu kui ka avalikkuse seisukohalt vaadelduna.

5.6. Eksponeeritud teabele ei kohaldu Määruse nr 44 § 3 lg 6 erand. Esiteks on ilmne, et tegevuskoha aknad ei ole kaubanduslik inventar, mis on mõeldud tarbijale kasutamiseks. Teiseks on kaebaja tegevuskohaks siseruum. Avalikkusele suunatud tootepildid ei asu hooajalisel laiendusel ning tegemist ei ole avaliku üritusega, mistõttu ei ole antud säte asjakohane.

5.7. Kuna kaebaja müüdavate kaupade piltide puhul on tegemist reklaamidega ning neile ei kohaldu eelkirjeldatud erandid, samuti pole tegemist kaubandusliku teabega kaubandustegevuse seaduse kohaselt, siis tuleb nende eksponeerimise eest esitada reklaamimaksu maksudeklaratsioonid ning tasuda reklaamimaks.

5.8. Vaidlustatud korraldus on ka formaalselt õiguspärane. Vastustaja on korralduse koostamisel järginud HMS §-s 6 ning MKS §-s 11 sätestatud uurimisprintsiipi. Vastustaja selgitas enne korralduse koostamist välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, selgitas neid kaebajale ning alles seejärel koostas korralduse. Menetluslikele puudustele pole viidanud ka kaebaja. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

6. Käesoleval juhul vaidlevad pooled asjaolu üle, kas kaebaja tegevuskoha akendel olevad köögiviljade pildid (tl 35) on reklaamiks RekS ja Määruse nr 44 mõttes. RekS § 2 lg 1 p 3 sätestab, et reklaam on teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Määruse nr 44 § 1 lg 1 p-s 1 on reklaami mõistet sisustatud identselt RekS § 2 lg 1 p-ga 3. Kohtupraktikas on reklaami mõistet sisustatud järgmiselt:

„Reklaam on üksnes selline teave kauba, kaupleja või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks, kusjuures kauplemiskoha neutraalne tähistamine ettevõtja ärinime, kauplemiskoha nime või kaupleja kaubamärgiga ehk ärisilt ei ole üldjuhul käsitatav reklaamina, sest seda ei saa pidada piisava intensiivsusega üleskutseks kauba ostmisele, ehkki kauplemiskohas väljapandud ärinimi või kaubamärk võib iseenesest aidata kaasa ka selle üldisele tutvustamisele tarbijate hulgas.

Kui aga sellise mõju saavutamine on ilmselgelt sildi peamine eesmärk, on tegu reklaamiga.“ (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsus nr 2-3/382/05, Tallinna Ringkonnakohtu 25.11.2011 otsus nr 3-11-1062, Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2012 otsus nr 3-11-463). Seega tuleneb eeltoodust, et selleks, et lugeda kaupleja poolt tema kauba kohta avalikustatud teavet reklaamiks, peab see mh olema piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks. Nii näiteks on Tallinna Ringkonnakohus on oma 25.11.2011 otsuses nr 3-11-1062 analüüsinud reklaami mõistet ja selle intensiivsust järgmiselt:

„Vaadeldavad valguspostid on paigaldatud kioski külastajate ja sealt kaupu ostvate inimeste arvu suurendamiseks, et pöörata möödujate tähelepanu sisseostude tegemise võimalusele. Klientide tähelepanu kioski olemasolule juhtimata sellist tähelepanu ei ole arvatavasti võimalik saavutada. Valgustulbad pole suunatud vaid neile inimestele, kes otsivad kioski asukohta, olles juba eelnevalt jõudnud otsusele minna sinna sisseoste tegema. Seetõttu on vaidlustatud ettekirjutuses silmas peetud objektide puhul tegemist reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 tähenduses.

Kaubamärke ei ole esitletud sellise kuju ja esitusviisiga, et neid ei saaks pidada reklaamiks. Nende suurus ja valgustatus osundavad, et nendega soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu sisseostude tegemise võimalusele, kes sellest ilma nende viitade olemasoluta huvitatud poleks.“

7. Kohus on seisukohal, et kaebaja tegevuskoha akendel eksponeeritud lakoonilised köögiviljade kleebised ei ole sedavõrd intensiivne üleskutse kaebaja poes müüdavate köögiviljade ning teiste kaupade ostmiseks, mis kutsub kaebaja kauplusesse sisseoste tegema ka juhuslikult möödaminevaid inimesi, kes muidu pole planeerinud kauplust külastada. Seetõttu ei saa nende eesmärgiks pidada ka kauba müügi suurendamist. Vastupidisele seisukohale võiks asuda näiteks juhul, kui akendel oleks viide köögiviljade erilise päritolu vms kohta, mis tekitaks huvi ka juhuslikus möödakäijas, kes selle tõttu kaebaja kauplust külastaks. Vaidlusalused köögiviljade kleebised kaupluse akendel sellist huvi inimestes, kes ei plaani kaebaja kauplust külastada, ei tekita. Seetõttu ei piisa üksnes asjaolust, et kleebistel kujutatud piltidel ning kaebaja poolt müügiks pakutava kauba vahel on seos, lugemaks kleebiseid reklaamiks. Et sellist teavet reklaamiks lugeda, peab see teave piisavalt intensiivselt kutsuma inimesi kaupa ostma. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist pole. Kohtu hinnangul on vaidlusaluste köögivilja piltide puhul tegemist oma tegevuskoha esteetiliselt kaunimaks muutmisega ettevõtja poolt selliselt, mis annaks mõningast teavet selle kohta, millise hoonega (kauplus) on tegu.

8. Vastustaja on õigesti märkinud, et ettevõtjate tegevuskohtade tähistamine linnapildis kaupadele või teenustele osundavate fotodega võib linnapilti koormata. Kohus märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on 12.12.2005 otsuses nr 2-3/382/05 selgitanud, et lõpliku hinnangu, kas tegemist on reklaamiga või mitte, saavad pädevad haldusorganid ja kohtud anda vaid igal üksikjuhtumil eraldi. Kohus leiab, et linn ei saa võtta sellist üldist seisukohta, et ükskõik millise pildi/foto panemise puhul ettevõtte tegevuskohta, mille sisu võib olla vähegi seotud ettevõtja tegevusega või tema poolt müüdava kaubaga, on automaatselt tegemist reklaamiga. Vastustajal tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, kas konkreetse foto näol on tegemist reklaamiga, arvestades viimase mõiste sisustamisel ka asjakohast kohtupraktikat (sh tuleb arvestada eelnevalt viidatud intensiivsuse kriteeriumiga) ning seaduse eesmärki. Mis puudutab linnapildi koormamist või risustamist, siis Tallinna linna heakorra eeskirja (vastu võetud Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 määrusega nr 45) § 5 lg 1 p-de 2 ja 21 kohaselt on kinnistu ja ehitise omanik (§ 2 lg 1 kohaselt on omanikuna heakorra nõuete täitmisel võrdsustatud tema poolt volitatud valdaja, haldaja või kasutaja) kohustatud hoidma korras hoone fassaadi ja selle elemendid, st fassaadielemendid peavad olema terved, nõueteja projektikohaselt värvitud ning vastama kinnitatud ehitusprojektile. Hoone fassaadile ei ole lubatud paigaldada elemente või tehnilisi seadmeid, mis ei vasta kinnitatud ehitusprojektile. Samuti on omanik kohustatud kõrvaldama ehitiste seintelt või piiretelt omavoliliselt paigaldatud kuulutused, teated ja reklaami ning kirjutised, kritseldused, grafiti jms. Vastavalt §-le 18 teostavad järelevalvet eeskirja täitmise üle Tallinna linna ametiasutused vastavalt oma pädevusele ning vastavalt §-le 14 karistatakse heakorra eeskirja rikkumise eest kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 66² alusel. Niisiis – kui linn leiab, et tegevuskoha tähistamine mingi fotoga või pildiga on ebasobiv või koormab/risustab linnapilti, on linnal võimalik käituda vastavalt Tallinna linna heakorra eeskirjale ja nõuda ebasobiva pildi eemaldamist või trahvida selle eest vastutavat isikut.

9. Eelöeldust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusalused köögiviljade kleebised kaebaja kaupluse akendel ei ole reklaamiks RekS § 2 lg 1 p 3 ja Määruse nr 44 § 1 lg 1 p 1 mõttes. Kuna kohus asus seisukohale, et vaidlusaluste kleebiste näol pole tegemist reklaamiga, siis puudub vajadus täiendavalt analüüsida menetlusosaliste poolt viidatud RekS-s ja Määruses nr 44 sätestatud erandeid teabe kohta, mida reklaamina ei käsitleta.

10. Et vaidlusaluse korralduse aluseks olevad kleebised ei ole reklaam, puudus vastustajal alus korralduse andmiseks (Määruse nr 44 § 1 lg 1 p-i 3 kohaselt on maksuobjektiks reklaam), mistõttu on tegemist õigusvastase korraldusega. Kaebus tuleb rahuldada ning 31.03.2014 korraldus tühistada.

11. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg

1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Et kohus rahuldab esitatud kaebuse, jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt vastustaja enda kanda.

10.09.2014 saabunud seisukohas märgib kaebaja, et tal on tekkinud menetluskulu 15 eurot kaebuselt tasutud riigilõivu näol (maksekorraldusest nähtuvalt tasutud 23.05.2014). Seega tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu summas 15 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik