3-14-66/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

15. oktoober 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-66 Haldusasi Keila Hariduse SA kaebus taotlusega tühistada Tallinna Haridusameti 20.12.2013 kirjas nr 3.-60/1872-1 sisalduv otsus ning kohustada Tallinna linna tasuma kaebajale eraüldhariduskooli tegevuskulude katteks

17 487 eurot ning 683,75 eurot viivist Menetlusosalised Kaebaja – Keila Hariduse SA, volitatud esindaja v.adv Martin Triipan Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Nele Kilk Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15. aprilli 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna linna apellatsioonkaebus ja Keila Hariduse SA vastuapellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus ja Keila Hariduse SA vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-66 muutmata.

2. Mõista Tallinna linnalt välja Keila Hariduse SA kasuks tema poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 1080 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud apellatsioonimenetluses nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14. novembril 2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-14-66 2(9) lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keila Hariduse Sihtasutus (Keila Hariduse SA) on eraüldhariduskool erakooliseaduse (EraKS) ning põhikoolija gümnaasiumiseaduse (PGS) tähenduses, kus õpivad teiste seas õpilased, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht on Tallinna linnas. Keila Hariduse SA esitas Tallinna linnale 2012. aastal igakuiselt tegevuskulusid puudutavad arved. Tallinna linn tasus kõik 2012. aastal esitatud tegevuskulude arved 28. detsembril 2012. Kaebaja on esitanud Tallinna linnale tegevuskulusid puudutavad arved alates 2013. aasta jaanuarist igakuiselt. Tallinna linn tasus 2014. a alguses 2013. a jaanuari, veebruari ja märtsi arved ning osaliselt aprilli arve, ülejäänud arved jättis tasumata. Tallinna Haridusamet tagastas 20. detsembri 2013. a kirjaga nr 3.-60/1872-1 Keila Hariduse SA taotluse, asudes seisukohale, et EraKS § 222 lg-s

2 sisalduv eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises osalemise kohustus on riiklik kohustus. Kuna riik ei ole vastavaid kulusid riigieelarvest vastustajale ette näinud, peab kaebaja tegevuskulude katmises osalemiseks pöörduma vastava taotlusega riigi poole. Vastustaja on valmis arved tasuma juhul, kui riik eraldab Tallinna linnale vahendid eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises osalemiseks.

2. Keila Hariduse SA esitas 20.01.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013. a kirjas nr 3.-60/1872-1 sisalduva otsuse tagastada Keila Hariduse SA tegevuskulude katmise taotlus, mõista Tallinna linnalt Keila Hariduse SA kasuks välja 17 487 eurot eraüldhariduskooli tegevuskulude katteks 2013. aasta aprilli kuni detsembri arvete eest ning viivis kaebuse esitamise päeva seisuga (683,75 eurot), millele lisandub viivis võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras arvestatuna kaebuse esitamisest kuni arvete täieliku tasumiseni. EraKS § 22² lg 1 sätestab valla või linna kohustuse osaleda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Tegevuskulude katmisel lähtutakse PGS §-s 83 sätestatud munitsipaalkooli tegevuskulude katmises osalemise tingimustest ja korrast. Tallinna linnal on kaebaja ees eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemise kohustus. Kaebaja peab eraüldhariduskooli. Kohtud on korduvalt menetlenud eraüldhariduskoolide kaebusi, mis käsitlevad tegevuskulude rahastamise kohustuse täitmist Tallinna linna poolt. Kohtud on eraüldhariduskoolide taotlused tegevuskulude rahastamise kohustuse täitmiseks analoogsetes kohtuasjades rahuldanud (sealhulgas Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus haldusasjas 3-11-2703, Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2012. a otsus haldusasjas 3-12-

12 ja Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2012. a otsus haldusasjas 3-12-2241). Viidatud kohtuasjades tehtud lahendid kinnitavad üheselt Tallinna linna kohustust tegevuskulude rahastamises osaleda. EraKS § 222 lõikes 2 on eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises osalemise kohustus pandud selgesõnaliselt linnale või vallale. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul, kui riik linnale vastavad vahendid eraldab. See, kas erakooli

3-14-66 3(9) tegevuskulude kandmises osalemine on riikliku või kohaliku omavalitsuse iseloomuga ülesanne või kas riik selleks rahasid eraldab, ei ole käesolevas kaebuses esitatud nõude rahuldamisel oluline. Sellist seisukohta kinnitab ka senine kohtupraktika (Tallinna Halduskohtu 3. veebruari 2012. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus haldusasjas 3-11-2703). Kaebaja on vastustajale PGS § 83 alusel esitanud kalkulatsiooni õpilaskoha tegevuskulude arvestusliku maksumuse kohta, samuti on esitatud tegevuskulude rahastamise kohustuse täitmiseks vajalikud arved. Kaebaja on oma 31. juuli 2013. a kirjaga nr 1-6/36-4 esitanud vastustaja poolt nõutud täiendava informatsiooni. Seega on kõik eeldused tegevuskulude rahastamise kohustuse täitmisele asumiseks täidetud. Tallinna linnal tuleb kaebaja arved tasuda. Kaebaja ja vastustaja vahel on võlasuhe, mis seisneb rahalise kohustuse täitmise kohustuses. Vastustaja viivitab rahalise kohustuse täitmisega. Arvete tasumisega viivitamisel on analoogia alusel võimalik kohaldada VÕS-s sätestatud viivist ja vastavat määra. VÕS § 94 ja § 113 kohaselt on perioodil 14. aprill 2013 kuni 30. juuni 2013 kohaldatavaks määraks 8,75% aastas, perioodil 1. juuli 2013 kuni 31. detsember 2013 8,5% aastas ning perioodil 1. jaanuar 2014 kuni

20. jaanuar 2014 8,25% aastas. Seisuga 20. jaanuar 2014. a on tasumata summadelt arvestatud viivis 683,75 eurot.

3. Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 154 lg-st 2 on riigil kohustus katta seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest. Kuna eraõiguslikule juriidilisele isikule kuuluva kooli tegevuse toetamine ei ole olemuselt omavalitsuslik ülesanne vaid kohustus, mille riik on vabatahtlikult endale võtnud ja mille täitmise seadusega omavalitsusele delegeerinud, on see kohustus käsitatav riikliku kohustusena, millise täitmise kulud peab riik PS § 154 lg 2 alusel omavalitsusele hüvitama.

Õigusaktides on määratletud, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on tagada tasuta kohustusliku hariduse kättesaadavus munitsipaalkooli, mitte aga erakooli pidamise kaudu. Linn on loonud võimaluse tasuta hariduse omandamiseks kõikidele Tallinna õpilastele, ehitanud koolid, loonud õpikeskkonna ning taganud muud tingimused hariduse omandamiseks riikliku õppekava alusel. Tasuta üldhariduse andmise ja selleks munitsipaalkoolide ülalpidamise kohustusest ei tulene erakoolide tegevuskulude hüvitamise kohustust. Kohalik omavalitsus võiks olla kohustatud osalema erakooli tegevuskulude katmises ulatuses, milles ta kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) ja PGS-s sätestatud kohustusi ei täida.

Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Olukord, kus Tallinna linn peab lisaks olemasolevale hariduse pakkumise kohustusele ilma igasuguse rahastamiseta ülal pidama ka erakoole, on otseses vastuolus põhiseadusliku kohaliku omavalitsuse kohustusega pakkuda tasuta õpet. EraKS § 222 põhiseadusvastasus nähtub ka KOKS § 6 lg-st 2, mille kohaselt on omavalitsusüksus kohustatud korraldama üldhariduskoolide ülalpidamist vaid juhul, kui need on tema omandis. EraKS § 222, PGS § 83 lg 7 ja Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013 määrus nr 165 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2014. aastal“ on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ning §-ga 113, mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.

Seadusega ei ole erakoolidele makstavat tegevuskulude (PS § 113 kaitsealasse kuuluv avalik-õiguslik rahaline kohustus) suurust ega selle arvestamise metoodikat kehtestatud. Riigikohus on pidanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 4 tuginedes võimalikuks võlaõigusliku viivise instituudi kohaldamist avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes. Sellest ei saa teha järeldust, et VÕS § 113 oleks kohaldatav mistahes rahasumma tasumises seisneva avalik-õigusliku kohustuse täitmisega viivitamise korral. EraKS ega PGS ei näe VÕS-s sätestatud viivise tasumise kohustust ette.

3-14-66 4(9)

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.04.2014 otsusega Keila Hariduse SA kaebuse osaliselt, tühistades Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013 kirjas nr 3.-60/1872-1 väljendatud otsuse ning kohustas Tallinna linna 21 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tasuma Keila Hariduse SA-le 17 487 eurot. Kohus jättis rahuldamata kaebuse viivise tasumiseks kohustamise nõudes ning mõistis Tallinna linnalt Keila Hariduse SA kasuks välja menetluskulu 1500 eurot. EraKS § 222 lg 1 sätestab, et vald või linn osaleb eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregisti järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Tallinna linnal on EraKS § 222 lg 1 kohaselt kohustus osaleda Keila kooli tegevuskulude katmises, sest Keila kool on eraüldhariduskool, kus õppis kaebaja poolt vastustajale esitatud arvetel nimetatud arv õpilasi, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht on Tallinna linn ning kaebaja poolt taotletud tegevuskulude maksumus on vastavuses PGS § 83 lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 14. veebruari 2013 määruse nr

28 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“ §-ga 1 (73 eurot ühe õpilase kohta kuus). Vastustaja ei vaidle vastu sellele, et kaebaja on talle esitanud igakuiselt arveid eraüldhariduskooli tegevuskulude katmiseks proportsionaalselt koolis õppivate õpilaste, kelle elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Tallinna linn, arvuga. Maksetähtaega sisaldavate arvete esitamine kujutab endast taotlust tasuda arvel näidatud rahasumma mingiks konkreetseks ajaks ning seega on kaebaja taotlenud vastustaja osalemist erakooli tegevuskulude katmises. EraKS §-le 222 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku omavalitsuse üksuse vastu osaleda seaduses sätestatud ulatuses taotleja poolt peetava eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest toetatakse. Tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa EraKS §-st 222 tuleneva kohustuse eraüldhariduskooli pidaja ees täitmata jätmist õigustada viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes.

PS §-st 154 tulenev kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei välista seadusega kohalikule omavalitsusele ülesannete panemist ega anna kohalikule omavalitsusele ühelgi juhul õigust keelduda seadusega pandud kohustuse täitmisest isikute ees. PS § 154 kaitseb kohaliku omavalitsuse üksust riigi eest ning seadusega kohaliku omavalitsuse finantsilist sõltumatust ülemääraselt piiravate kohustuste panemise korral ei ole kohane mitte vastava kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamine, vaid rahaliste vahendite eraldamata jätmise õigusvastaseks tunnistamine. Ka asjaolust, et kohalikul omavalitsusel on PS §-st 37 tulenevalt kohustus pidada ülal piisav hulk õppeasutusi ning tagada tasuta koolihariduse andmine, ei tulene kuidagi õigust keelduda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemisest ega muuda vastavat seadusega pandud kohustust olematuks või põhiseadusega vastuolus olevaks. ErakS § 222 lõike

2 näol on tegemist avaliku võimu kohustusega eraisiku (erakooli pidaja ees) ning juba seetõttu ei saa see PS § 113 kohaldamisalasse kuuluda.

Vastustajal ei ole kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivise tasumise kohustust. Sellist kohustust ei ole võimalik tuletada otse VÕS §-st 113, kuna viidatud õigusakt reguleerib eraõigusliku iseloomuga võlasuhteid. Eraüldhariduskooli ja kohaliku omavalitsuse vaheline õigussuhe, mille sisuks on kohaliku omavalitsuse kohustus osaleda erakooli tegevuskulude katmises, on aga avalik-õigusliku iseloomuga. VÕS § 113 kohaldamine oleks võimalik, kui see tuleneks mõnest avalik-õiguslikku suhet reguleerivast normist, selline norm peaks sisalduma kas avalik-õigusliku iseloomuga kohustuste täitmist reguleerivas RVastS-s või mõnda konkreetset avalik-õiguslikku suhet reguleerivas eriseaduses (EraKS, PGS), need eeldused käesoleval juhul ei ole aga täidetud.

3-14-66 5(9)

Kaebaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist vastustajalt summas 3525 eurot. Arvestades vaidluse faktilist ja õiguslikku keerukust, samuti seda, et sedalaadi vaidluste osas on juba väljakujunenud kohtupraktika ning arvestades tõendamist vajanud asjaolude hulka ja iseloomu ning vastaspoole esitatud menetlusdokumentide mahtu, samuti kaebuse rahuldamist vaid põhinõude osas, tuleb kaebaja kasuks välja mõista 1500 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. EraKS § 222 sätte kehtestamisega on apellandile lisandunud kohustus eraõigusliku ja Tallinna linnaga puutumust mitteomava juriidilise isiku toetamise näol, milleks rahalisi vahendeid ette ei ole nähtud. Erakoole pidavate eraõiguslike isikute rahastamine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesanne, see on riiklik kohustus. PS § 154 lg-st 2 tulenevalt on riigil kohustus katta seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud riigieelarvest. EraKS §

222 on põhiseadusevastane ja tuleb haldusasja lahendamisel jätta kohaldamata, kuna apellandile on pandud olulisi täiendavaid rahalisi kohustusi olukorras, kus riik ei ole kõrvaldanud Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010 kohtuotsusega nr 3-4-1-8-09 tuvastatud põhiseadusevastast olukorda, mis seisneb õigustloovate aktide andmata jätmises, mis sätestaksid, millised seadusega kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud ning teiseks, mis eristaksid kohaliku omavalitsuse üksustele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast ning näeksid ette kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamise riigieelarvest.

Kui kohus leiab, et EraKS § 222 on kohaliku omavalitsuse ülesanne, siis on nimetatud säte vastuolus PS §-dega 37 ja 154, kuna vaatamata erakoolide rahastamiskohustusele, ei ole kohalikul omavalitsusel õigus kaasa rääkida omavalitsuse territooriumil pakutava erahariduse ja selle korralduse tingimuste üle. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus kaasa rääkida, määrata või otsustada, kas ja kui siis, millises mahus ning liiki (nt erivajadustest lähtuva) erahariduse osutamine on kohaliku omavalitsuse territooriumil vajalik ning põhjendatud.

Puuduvad kontroll ja piirangud õppemaksu kehtestamise tingimuste üle. EraKS § 222, PGS § 83 lg 7 ja Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013 määrus nr 165 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2014. aastal“ on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ning §-ga 113, mille kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. PS paragrahvi 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sh erakoolide tegevustoetus, kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga.

Kohaliku omavalitsuse ülesanne on tagada tasuta kohustusliku hariduse kättesaadavus. Seda põhiseaduslikkuse põhimõtet EraKS § 222 ei järgi, kuna nõuab kohaliku omavalitsuse poolset tasulise hariduse toetamist. Seetõttu on EraKS § 222 vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. EraKS § 222 on vastuolus PS §-ga 37, sest erakoolidele tegevustoetuse maksmise kohustuse näol on kehtestatud „tasulise hariduse prioriteet“ omavalitsuse poolt pakutava tasuta hariduse ees. Tasulise hariduse prioriteet väljendub nendes täna kehtivates kriteeriumites, mille alusel tekib kohalikul omavalitsusel avalik-õiguslik kohustus maksta erakoolidele tegevustoetust.

3-14-66 6(9) Seda kõike olukorras, kus Tallinna linn on taganud õppimisvõimalused kõikidele Tallinna koolikohustuslikele õpilastele. Kohalik omavalitsus võiks olla kohustatud osalema erakoolide õppemaksu tasumisel siis, kui ta ei täidaks KOKS § 6 lg-s 2 ja PGS § 1 lg-s 2, § 7 lg-tes 1, 2 ja 5, §-s 71 ja §-s 10 sätestatud tasuta üldhariduse andmise kohustust ning lapsevanem peaks olema sunnitud panema lapse koolikohustuse täitmiseks ja hariduse omandamiseks erakooli. Seega võiks kohalik omavalitsus olla kohustatud osalema erakooli tegevuskulude katmises ulatuses, milles ta KOKS-s ja PGS-s sätestatud kohustusi ei täida. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.

6. Keila Hariduse SA vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata. Apellant on korranud apellatsioonkaebuses samu argumente, millele on ta tuginenud ka esimese astme menetluses. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, milles konkreetselt seisneb halduskohtupoolne rikkumine, st millisel viisil on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Tallinna Halduskohtu 15. aprilli 2014 kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud osas, millega halduskohus rahuldas Keila Hariduse SA kaebuse kohustada Tallinna linna tasuma eraüldhariduskooli tegevuskulude katmiseks esimese poolt nõutud summa.

7. Keila Hariduse SA palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 15. aprilli 2014 otsus haldusasjas nr 3-14-66 osas, milles halduskohus jättis Keila Hariduse SA kaebuse rahuldamata viivise tasumiseks kohustamise nõude osas, samuti menetluskulude väljamõistmise vastavas rahuldamata jäänud osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Keila Hariduse SA kaebus viivise tasumiseks kohustamise nõude osas ja mõista Tallinna linnalt Keila Hariduse SA kasuks välja menetluskulud täies ulatuses. Ei ole mingit loogilist alust eristada seda kahju, mis tekib eri liiki rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral. Ei ole ratsionaalselt põhjust, miks kahju hüvitamise nõude ja alusetu rikastumise nõude korral on viivis või intress rakendatav, aga seadusest tuleneva nn „tavalise“ rahalise kohustuse korral sellist nõuet eksisteerida ei saa. Rahasumma maksmisega viivitamisest tekib kahju ühte moodi. Juhul, kui VÕS § 113 ega RVastS § 23 p 1 kohaldada ei saa, on tegemist seaduse lüngaga. Vastav lünk tuleb ületada seaduse analoogiaga, tuginedes VÕS-le või RVastS-le. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-81-13 laiendavalt tõlgendanud avalikõiguslikus suhtes intressinõude esitamise võimalust. Riigikohus leidis, et intressinõude esitamise võimalus eksisteerib olukorras, kus vastustaja käes on raha, mis tegelikult kuulub kaebajale ning selle raha enda tarbeks hoidmise ja kasutamisega seoses on võimalik kaebajal esitada ka intressinõue RVastS § 23 p 1 alusel. Riigikohus selgitas veel lisaks, et „RVastS § 23 p-le 1 tuginemist ei välista intressi tasumise kohustust sätestava erisätte puudumine valdkondlikes õigusaktides. Erinormi puudumisel tuleb lähtuda intressinõude esitamist võimaldavast üldregulatsioonist. RVastS laieneb kõikidele avalik-õiguslikele suhetele, mille puhul valdkonna seadus ei sätesta eriregulatsiooni Halduskohus oleks pidanud rahuldama apellandi intressinõude, tuginedes kasvõi intressinõude esitamist võimaldavale üldregulatsioonile..

8. Tallinna linn vaidleb kirjalikus vastuses vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning kohtuotsuse vaidlustatud osas muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ning vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja

3-14-66 7(9) põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

10. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et EraKS § 222 kohaselt on vastustajal kohustus osaleda Keila kooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate laste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht on Tallinna linn. Tallinna linn ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud ka kaebaja poolt esitatud arvete nõuetekohasust, seega ei ole apellant vaidlustanud temale seadusega pandud kohustuse olemasolu ega selle mahtu.

11. Vastustaja on keeldunud kaebaja poolt esitatud arvete tasumisest peaasjalikult põhjendusel, et riik ei ole talle EraKS §-s 222 sätestatud kohustuse täitmiseks eraldanud rahalisi vahendeid. Halduskohus asus seisukohale, et EraKS §-le 222 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku omavalitsuse üksuse vastu osaleda seaduses sätestatud ulatuses taotleja poolt peetava eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest toetatakse, sest tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa EraKS §-st 222 tuleneva kohustuse eraüldhariduskooli pidaja ees täitmata jätmist õigustada viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, sedastades, et selline seisukoht lähtub antud küsimuses väljakujunenud kohtupraktikast (Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus haldusasjas 3-11-2703, Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2012. a otsus haldusasjas 3-12-12, Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas 3-12-1595, Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2012. a otsus haldusasjas 3-12-2241).

12. EraKS §-s 222 on proportsionaalselt kulude kandmises osalemise kohustus pandud sõnaselgelt linnale või vallale, kes on rahvastikuregistri järgseks elukohaks õpilastele, kes vastavas eraüldhariduskoolis õpivad. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul, kui riik linnale selleks raha eraldab. Kohus võib kehtiva seaduse normi jätta kohaldamata üksnes juhul, kui see on põhiseadusega vastuolus. Vastustaja vaidlustab apellatsioonkaebuses sisuliselt riigi tegevusetust, väites, et EraKS §-ga 222 kohalikule omavalitsusele pandud kohustus on riiklik kohustus PS § 154 lg 2 mõttes ning riik on jätnud selle kohustuse täitmiseks vahendid eraldamata. Asjaolu, kas riik on oma tegevuses järginud kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi, sh finantsgarantiid, ei mõjuta kaebaja subjektiivsete õiguste realiseerimist antud asjas ning ei saa kaasa tuua seadusega kohalikule omavalitsusele pandud kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kohalikul omavalitsusel on õigus sellisel juhul pöörduda kohtu poole, vaidlustades kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste rikkumise. Finantsgarantii puhul näiteks rahastamist reguleerivad õigusaktid osas, milles need ei taga raha kohalikele omavalitsustele pandud ülesannete täitmiseks. Seega ei ole antud asjas asjassepuutuvad ning tuleb jätta arvestamata apellandi väited kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste rikkumise kohta.

13. Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et omavalitsusüksus ei saa põhiõiguste adressaadina olla põhiõiguste kandja ega toetuda suhetes riigiga põhiõiguste kataloogile (Riigikohtu 19.03.2009 otsus 3-4-1-17-08, p 25; Riigikohtu 19.01.2010 otsus 3-4-1-13-09, p 18; Riigikohtu Halduskolleegiumi 23.11.2010 määrus, p-d 22 ja 23). Samuti puudub kohalikul omavalitsusel õigus esitada põhiseaduslik kaebus teiste isikute subjektiivsete õiguste kaitseks (Riigikohtu 21.02.2003 otsus 3-4-1-2-03, p 13; Riigikohtu 22.12.2009 otsus 3-4-1-16-09, p 41). Seetõttu ei saa kohalik omavalitsus vaidlustada riiklikku meedet (eraüldhariduskooli tegevuskulude katmine) PS § 37 alusel, sest tulenevalt PS § 37 lg-st 2 on kohalik omavalitsus koos riigiga põhiõiguse – õigus haridusele – adressaat, mitte põhiõiguse kandja. Kohalik omavalitsus ei saa EraKS § 222 vaidlustamisel tugineda ka PS §-le 113, sest viidatud paragrahvi

3-14-66 8(9) kaitseala ei hõlma riigi ja kohaliku omavalitsuse kui avaliku võimu kandjate omavahelisi finantssuhteid ei esemeliselt ega isikuliselt. Kohalik omavalitsus saab oma õigusi kaitsta asjakohases menetluses riigi vastu ning üksnes puutuvalt oma põhiseaduslike tagatistega. Apellandi väited EraKS §-st 222 ja nimetatud sättega seonduvate teiste normide põhiseadusevastasuse kohta ei ole seega põhjendatud ning tuleb jätta arvestamata.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal ei ole õigus nõuda antud asjas Tallinna linnalt kohustuse täitmise viivitamise eest intressi maksmist. Intressi tasumise kohustus peaks tulenema RVastS-st või konkreetset avalik-õiguslikku suhet reguleerivast eriseadusest, mida aga käesoleval juhul ei esine. Alusetu rikastumine on RVastS § 22 lõikes 1 defineeritud olukorrana, kus isik on avalikule võimule aluseta üle andnud asja või raha. Käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Kaebajad ei nõua Tallinna linnalt mitte linnale aluseta üle antud raha tagastamist, vaid linna kohustamist seadusest tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks. Sellises olukorras ei ole täidetud alusetu rikastumise teokoosseis ning seega ei saa RVastS § 22 ega 23 kohaldamisele tulla. Samuti ei saa sellist intressi tasumise kohustust tuletada Riigikohtu otsusest kohtuasjas 3-3-1-81-13, milles Riigikohus leidis, et alusetu rikastumisena tuleb käsitleda ka alusetut tasaarveldamist. Antud juhul ei ole tegemist võrreldava tasaarvestusega või muul moel analoogse situatsiooniga. Intressi määramist RVastS üldistel alustel (RVastS §

7 lg 4) ei pea ringkonnakohus samuti võimalikuks, kuna kohustamisnõue ei mahu RVastS § 7 lg 4 sõnastuse alla. Ka Riigikohtu praktika RVastS § 7 lg 4 laiendava tõlgendamise näol on käsitlenud intressi määramist avalik-õiguslikus kahju hüvitamise nõudes, mitte kohustamisnõudes (vt Riigikohtu 16.12.2010 otsus nr 3-3-1-83-10).

15. Keila Hariduse SA on vaidlustanud halduskohtu otsuse ka menetluskulude vähendamise osas, taotledes menetluskulude välja mõistmist Tallinna linnalt esimese astme kohtumenetluses täies ulatuses (3525 eurot). Apellatsioonkaebuses ei ole Keila Hariduse SA oma vastavat nõuet põhjendanud. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud välja osaliselt (1500 eurot), arvestades vaidluse faktilist ja õiguslikku keerukust, väljakujunenud kohtupraktika olemasolu, tõendamist vajanud asjaolude hulka ja iseloomu ning vastaspoole esitatud menetlusdokumentide mahtu, samuti kaebuse rahuldamist vaid põhinõude osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning jätab selles osas halduskohtu otsuse muutmata.

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tallinna linna apellatsioonkaebus ning Keila Hariduse SA vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.04.2014 otsus muutmata.

17. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus kandis Keila Hariduse SA menetluskulusid kokku 3525 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 3510 eurot – tl 61-69). Apellatsioonimenetluses on Keila Hariduse SA kandnud menetluskulusid kokku 1905 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 1890 eurot – menetluskulude nimekiri 30.09.2014). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jättis Keila Hariduse SA vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, kuulub apellatsioonimenetluses Tallinna linnalt välja mõistmisele menetluskuluna 1080 eurot (arve nr 141328), st põhjendatud on õigusabikulu seonduvalt Tallinna linna apellatsioonkaebusele vastamisega. Tallinna linn ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad tema menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

3-14-66 9(9) Viive Ligi

Oliver Kask Kaire Pikamäe