3-14-51035/20 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51035 Kohtuasi R.K. kaebus Viru Vangla 17.03.2014 vastuse nr 6-10/586-2 peale Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: R.K. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Tunnistada Viru Vangla 17.03.2014 otsus nr 6-10/586-2 õigusvastaseks. 2. Tühistamisnõude osas võtta kaebusest osaline loobumine vastu ja lõpetada menetlus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 14.11.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17.02.2014 esitas kinnipeetav R.K. (edaspidi kaebaja) Viru Vanglale taotluse (tl 6-8), milles palus võimaldada 27.02.2014 lühiajaline kohtumine oma esindaja T. R. ja tuttava P. R. ühes ruumis ilma klaasist vaheseina ja sisetelefonita. Seda põhjendas ta sooviga saada üheaegne suhtlus loomulikul viisil normaalselt rääkides ja üksteist ilma moonutamisega kuulates. 17.03.2014 koostatud otsusega nr 6-10/586-2 (tl 9) jättis vangla taotluse rahuldamata. Kaebaja soovitud tingimustega kokkusaamise võimaldamisest keeldumist põhjendati väitega, et vanglal pole ilma klaasist vaheseinata ega kahe sisetelefoniga ruume ning tema õigused eraelule on sellele vaatamata tagatud. 19.05.2014 koostatud otsusega nr 6-12/95-4 (tl 24) tagastati selle otsuse kehtetuks tunnistamiseks 14.04.204 esitatud vaie (tl 27-33).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 03.06.2014 koostatud kaebuses (tl 1-5), palus kaebaja Viru Vanglas tema taotluse kohta 17.03.2014 tehtud otsus tühistada või õigusvastaseks tunnistada. Ta väitis, et taotlust võimaldada lühiajaline kokkusaamine tuttava ja lepingulise esindajaga ühes ruumis vaheseina ja sisetelefonita ei lahendatud õigeaegselt, mistõttu ei saanud ta 27.02.2014 kokkusaamisel oma külalistega normaalselt suhelda. Ta leidis, et see oli alandav ja eraelu puutumatust mitteaustav ning põhjustas mittevaralise kahju tekitanud üleelamisi ja valu. Vaidlustatud otsust pidas ta kaalutlusvigaseks ja haldusmenetluse seaduse nõuetele mittevastavaks ning märkis, et tegelikult oli keeldumine juba ette otsustatud ja mingit kaalumist ei toimunud. Veel märkis ta, et kuna vangla sisekorraeeskirja § 31 lg 3 näeb ette lühiajalise kokkusaamise korraga kuni kahe isikuga, peab vangla tagama kahe külalisega üheaegse suhtlemise. Oma huvi põhjendas ta sooviga vältida edaspidi sarnaseid rikkumisi ja kavatsusega esitada kahjunõue. 15.09.2014 koostatud täienduses (tl 46-48), pidas kaebaja vangla poolt esitatud uusi põhjendusi otsituteks ning täpsustas oma nõuet märkides, et soovib preventiivsest huvist lähtudes 17.03.2014 haldusakti nr 6-10/5862 õigusvastaseks tunnistamist, kuna antud külastajad tulevad ka edaspidi temaga kokkusaamisele.

3. Viru Vangla vastuses (tl 23) paluti tühistamisnõue läbi vaatamata ja tuvastamisnõue rahuldamata jätta. Esimesena nimetatud taotluse osas märgiti, et lühiajalise kokkusaamise näol on tegemist toiminguga, mistõttu pole vaidlustatud otsus haldusakt vaid kirjalik põhjendus, mille peale ei saa tühistamisnõuet esitada. Tuvastamisnõude osas leiti, et kuigi tuginemine vangla ehituslikule eripärale polnud õige, oli lühiajalisele kokkusaamisele tulnud külastajate eraldamine siiski sisult põhjendatud. Seda seisukohta põhjendati väitega, et vangla julgeoleku tagamise vajadus kaalub üles kokku saajate eraldamisest tuleneva ebamugavuse ning lisati, et eraldamise tõttu pole vaja teostada täielikku läbiotsimist, kokkusaamist vanglateenistuse ametniku juuresolekul ja teisi täiendavat ressurssi nõudvaid järelevalvetoiminguid. Ebausutavaks ning põhjendamatuks peeti ka arvamust nagu peaks kokkusaamisele tulnud kahel isikul olema oma telefon ja selle puudumine on alandav ja eraelu puutumatust rikkuv. 19.09.2014 koostatud täiendavas seisukohas (tl 52) märkis vastustaja, et ei vaidle kaebuse nõude muutmisele vastu, kuid palub selle läbi vaatamata jätta, sest tuvastamisnõude esitamise eeldused pole täidetud. Seda soovi põhjendati väitega, et kaebus ei saa täita selles märgitud preventiivset eesmärki, kuna käesolevaks ajaks on osa lühiajaliseks kokkusaamiseks mõeldud ruume ümber ehitatud ja neis on külastajate jaoks kaks sisetelefoni. Ühtlasi teatati, et vangla on Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-12-14 seisukohast teadlik ning arvestab edaspidi sellega.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas on vaidlus küsimuste üle, millistel tingimustel peab vangla võimaldama kinnipeetavatele lühiajalist kokkusaamist ning kuidas täpselt saab seejuures piiranguid kohaldada. Esmalt lahendab kohus sisulise vaidluse (I) ning seejärel kaebeõiguse ja taotlustega seonduva (II).

I

5. Kinnipeetava lühiajalisi kokkusaamisi vanglaväliste isikutega reguleerib vangistusseadus. Selle § 24 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas pole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi, kokkusaamine kestab kuni kolm tundi ja see võimaldatakse vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Lühiajalise kokkusaamise tingimused on sätestatud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ §-s 31. Selle lõiked üks ja kolm näevad ette lühiajalise

kokkusaamise toimumise vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all korraga kuni kahe isikuga. Sama paragrahvi lõikes kaks aga on kehtestatud, et kinnipeetava võib temaga kokkusaamisele tulnud isikust eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-12-14 punktis 14 leidnud, et vanglal on viimati nimetatud sätte alusel lai kaalumisruum lühiajalise kokkusaamise korraldamisel. Seejuures märgiti, et ehituslik eripära ei saa olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks ning vanglal on õigus eraldada kokku saajad kokkusaamisruumis klaasist või traatvõrgust vaheseinaga vaid siis, kui ilmnevad eraldamist tingivad asjaolud. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole pooled esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta.

6. Lühiajalise kohtumise osaliste eraldamises seisnev piirang on ette nähtud julgeolekukaalutlusel ning peab kaitsma nii kinnipeetavat ja temaga kohtuma tulnud isikuid võimalike rünnete vastu kui tagama selle, et kinnipeetavale ei püütaks üle anda vanglas keelatud esemeid. Seega saab ja peab piirangu kohaldamisel lähtuma kokku saajatega seonduvatest julgeolekuriskidest. Vastustaja on kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel tuginenud üksnes oma ehituslikule eripärale, mis ei võimalda kaebaja poolt soovitud tingimustega kokkusaamist. Lisaks on esitatud väide, et kaaluti ka kinnipeetava seisukohti. See pole aga niisugusel kujul piisav, sest ei nähtu, mida täpselt ja kuidas siis ikkagi kaaluti ning kas seejuures hinnati ka kaebaja või kokkusaamise teiste osalejate isikust tulenevaid julgeolekuriske. Piisav pole ka kaebusele antud vastuse viide vangla julgeoleku tagamise vajadusele ning kohustusele tagada keelatud esemete kinnipeetava kätte sattumine. Niisugune üldsõnaline ja tagantjärele antud põhjendus ei asenda vaidlusaluse otsuse puuduvaid kaalutlusi ning saab viidata vaid sellele, et tegemist on kaalutlusveaga. Selle asemel, et lähtuda kokku saajate isikutest tulenevatest riskidest, kaaluda nende võimalikku mõju vangla julgeolekule ja otsustada selle üle, kas piirangut oleks vaja kohaldada, on aluseks võetud hoopis arusaam justkui oleks kinnipeetavaga kokkusaamisele tulnud isikute füüsiline eraldamine on igal juhul vajalik ja vältimatu ning selle kohaldamata jätmine erand.

7. Riigikohtu halduskolleegium on lahendi nr 3-3-1-81-07 punktides 16 ja 20 oma varasemaid seisukohti rõhutades märkinud, et kohus saab diskretsiooni õiguspärasust kontrollida vaid lähtuvalt haldusorgani põhjendustest. Need peavad teda veenma, et haldusorgan on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kui haldusorgan on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist kaalutlusotsuse tühistamise aluseks oleva olulise kaalutlusveaga. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus otsustuse kontrollimist võimaldavad konkreetsed asjaolud ja kaalutlused otsuses üldse puuduvad. Seega on tegemist olulise menetlusveaga, mis ei võimalda keeldumise õiguspärasust kontrollida. Seda asjaolu ei muuda kuidagi ka kohtumenetluses tagantjärele esitatu, sest see saab viidata vaid ebaõigetele kaalutlustele.

II

8. Eelnevalt juba viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-12-14 punktis 9 on selgitatud, sarnases kohtuasjas vastu võetud otsustuse olemust ning tühistamisja tuvastamisnõude esitamise võimalusi. Need seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Seetõttu jäävad tähelepanuta kõik vastustaja väited, mis määratlevad vaidlustatud otsust kui toimingut ja välistavad seetõttu tühistamisnõude esitamise. Kaebaja on esitanud kahe alternatiivse nõudega liitkaebuse, otsustanud siis tühistamisnõudest loobuda ning vastustaja on sellega nõustunud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 49 lg 3 p-s 5 ja lg-s 4 sätestatu kohaselt kuuluvad sellisel juhul kohaldamisele kaebusest loobumise sätted. Sama seadustiku § 152 lg 1 p 3 kehtestatu kohaselt lõpetab halduskohus kaebuse menetlemise, kui ta võtab kaebusest loobumise vastu. Tegemist oli alternatiivse nõudega ning kohtul pole alust arvata,

et kaebajale ei ole tühistamisnõude menetlemise lõpetamise tagajärjed teada. Kohtutoimikusse esitatust ei nähtu midagi niisugust, millest saaks järeldada poolte või kolmandate isikute õiguste või avaliku huvi rikkumise võimalikkust nõudest loobumise tõttu. Seega puudub halduskohtul takistus loobumise vastu võtmiseks ja tühistamisnõude menetlemise lõpetamiseks eelnimetatud sätte alusel.

9. Kaebuses on selle esitaja põhjendanud tuvastamisnõude esitamist hüvitamisnõude esitamise soovi ja preventiivse huviga. Lühiajalisele kokkusaamisele tulnud isikutega suhtlemisele piirangute seadmine ilma neid piisavalt põhjendamata on kinnipeetavale kindlasti ebameeldiv ja võib talle ka vaimseid kannatusi tekitada, kuid vähetõenäoline on, et sellest saab tuleneda riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. Seetõttu pole vastav põhjendus kohane ega saa anda alust tuvastamiskaebuse rahuldamiseks. Igati arvestatav on aga viide preventiivsele huvile. Kohtule teadaolevalt on kaebaja eluaegset vangistust kandev kinnipeetav. Oma täiendavas seisukohas ta kinnitas, et kavatseb ka edaspidi kasutada suhtlemiseks lühiajalisi kokkusaamisi. Vastustaja väide, et osadesse ruumidesse on nüüdseks paigutatud teine telefon, viitab selgelt, et kokkusaamise osalised eraldatakse ka edaspidi vaheseinaga. Seega vastav ehituslik eripära säilib ning mingit tõsiseltvõetavat kaalumist eraldamise vajaduse üle iga konkreetse juhtumi puhul ei pruugi ka edaspidi toimuda. Sellest nähtub omakorda, et vaatamata vastupidisele kinnitusele pole vangla siiski täiel määral tunnistanud oma tegevuse õigusvastasust, mistõttu ei saa ka kohtul tekkida veendumust, et samasuguse taotluse lahendamisel sarnast viga enam ei korrata. Seega saab vaidlustatud keeldumise peale esitatud tuvastamisnõude rahuldamine aidata vältida kaalutlusvigadega ja seetõttu õigusvastase haldusakti vastuvõtmist ning soodustada sellega kaebaja õiguste kaitset tulevikus.

10. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest, muude kulude kohta ta taotlust esitanud pole. Seega jäävad tema võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane